Hiljuti Tants teemas

Aasta 2011 hakkab otsa saama ja lõpule jõudis ka tänavune kriitikakonkurss NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL. Eile kogunesid korraldajad, osalejad ja muidu huvilised Tallinna Keskraamatukogu saali, et konkursist kokkuvõtteid teha, vestlusringis erinevate kunstivaldkondade kriitika erinevuste üle arutleda, ja vahelduseks kuulata, kuidas konkursi korraldajate osalusel tegutsevad koosseisud MeelisLaulud ja Elvins Tales musitseerivad.

Loomulikult olid õhtu põnevaimad hetked need, mil anti teada võitjate nimed. Olgu need ka siin ära toodud.

Konkursi II etapi jooksul Muusikaosakonna veebipäevikusse laekunud tekstidest pidas žürii kohaseks auhinnata ainult ühte, seega:

 

parimaks blogitasandi kirjutiseks konkursi II etapil hindas žürii üksmeelselt Kirjutaja tantsu- ja filmiteemalist arvustust "PINA"

 

Konkursi II etapi jooksul www.luubiall.ee lehe kaudu konkursile laekunud A-tasandi tekstide hulgas rõõmustas žüriid kunstivaldkondade paljusus, mida võistlustöödes kajastati, ning see avas palju meeldivaid perspektiive konkursi jätkamiseks ka tulevikus. Valdkonniti anti välja eraldi auhinnad muusika, tantsu ja filmi alal.

Auhindamisest kahes vanusegrupis otsustati siiski loobuda ning tantsu ja filmi valdkondades loobuti ka esikolmiku määratlemisest. Võrdselt parimateks loeti kummaski valdkonnas kaks teksti:

 

Tants

Maivi Kärginen "Ühes odavas Argentiina baaris..."

Marie Pullerits "Kaasaegsuse poole püüdlev Jevgeni Panfilovi Ballett festivalil "Kuldne Mask Eestis""

 

Film

Kadri Rood ""Idioot" ehk kuuldused postmodernismi surmast on liialdatud"

Pirjo Leek "Selgevärviline aegluubis pilguheit õhkamise ajalukku ja tänapäeva"

 

Muusikateemaliste kirjutiste hulgas fikseeriti ka paremusjärjestus:

 

I koht

Pärtel Toompere "Jõulumuusikat läbi viie sajandi - kas mitte liiga palju?"

 

II koht

Reet Ristmägi "Milleks näkku, kelle näost?"

 

III koht

Hele-Maria Taimla "Sügisõhtune leelotamine" 

 

Keerukamaks osutus olukord interdistsiplinaarses ja kunsti valdkonnas. Pärast kaalumist otsustati nende valdkondade töid hinnata ühiselt, sest kunstiteemaliste tekstide hulgas leidus nii valguskunsti kui muusikaga seotud kirjutisi, ja samas oli interdistsiplinaarse valdkonna tekstide hulgas üles antud kirjutis, mis puudutas nii skulptuuri kui installatsiooni või isegi häppeningi valdkonda.

Üks autor, Urmas Lüüs, paistis teiste seast silma süvitsi mineva ja analüüsiva, kontekste ja tähendusi laiemalt märkava ja haarava tekstiga ning pälvis selle eest esikoha. Eriauhinna vääriliseks peeti Maarja Hindoalla kirjutist, mis lähenes kunstiloomele nö. seestpoolt, kajastades kunsti sündi oma kirjutises põneva protsessina.

 

Kunst ja interdistsiplinaarne valdkond 

 

I koht

Urmas Lüüs "Kristina Normani kuldskulptuur projektist "After-war""

 

II koht

Mariam Selge "Edukas ebanäitus"

 

III koht

Kalle Keskrand "Valguskunst Tallinna sügiseses linnaruumis"

 

Eriauhind

kunsti loomise protsessi haarava kirjelduse eest

Maarja Hindoalla

 

Kuna konkurss hõlmas peaaegu tervet 2011. aastat, vaadati üle kogu konkursile laekunud tekstisaak ning tunnustati aktiivsemaid ja mitmekülgsemaid kirjutajaid, kes konkursil olid osalenud vähemalt kolme tekstiga ühes valdkonnas või kokku vähemalt kahe tekstiga kahes erinevas kunstivaldkonnas. Tunnustati ka ühes kirjutises mitut kunstiala hõlmavate võistlustööde autoreid.

 

Aktiivse ja mitmekülgse kriitiku tunnustuse pälvisid:

Maivi Kärginen (kokku 4 teksti kunsti, interdistsiplinaarse teatri, muusika ja tantsu valdkonnas)

Marie Pullerits (kokku 3 teksti interdistsiplinaarse teatri, tantsu ja filmi valdkonnas)

Mariam Selge (kokku 2 teksti tantsu ja kunsti valdkonnas)

Maarja Hindoalla (kokku 2 teksti filmi ja kunsti valdkonnas)

Marion Pärtin (kokku 2 teksti kunsti ja filmi valdkonnas)

 

Aktiivse kriitiku tunnustuse pälvisid:

Helen Nõmm (4 teksti muusika valdkonnas, sh. 1 intervjuu)

Pärtel Toompere (3 teksti muusika valdkonnas)

Monika Tomingas (3 teksti tantsu valdkonnas)

 

Süvitsi mineva kriitiku tunnustuse pälvisid:

Urmas Lüüs (kunsti mõju ühiskonnale, kunsti seostamine poliitika, religiooni, sotsioloogia ja semiootikaga)

Reet Ristmägi (muusika valdkonna seostamine filosoofia ja kirjandusega) 

Meelis Ojasild (muusika valdkonna seostamine filosoofia ja psühholoogiaga)

Rait Rosin (kunsti seostamine filosoofiaga)

Katrin Kosenkranius (kunsti seostamine ajaloo ja semiootikaga)

 

Osa võitjaid on oma auhinnad juba kätte saanud, teistega võetakse ühendust! Lähiajal lisame ka statistikat ja žürii liikmetelt kogutud tagasisidet konkursi kohta.

Luubi all: PINA

| | Kommentaarid (0) | Tagasijälitused (0)

Dokumentaal(?)film "Pina" (Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia 2011), režissöör ja stsenarist Wim Wenders, produtsent Jeremy Thomas.

Linastub Eestis filmifestivali "Uus Saksa Kino" raames 2011. a. oktoobris.

 

"Tanzt, tanzt... sonst sind wir verloren."

"Tants, tants... muidu oleme kadunud."

 

Wim Wendersi "Pina".. Tants kinolinal, tantsufilm, portreefilm koreograafist, kummardus lahkunud tantsukunstnikule? See on teos, mille vorm ja žanr jääb pärast teatud moel ebamaiselt lummavat elamust igaühe enese otsustada.

Saksa režissöör Wim Wenders tahtis teha koreograaf Pina Bauschist ja tema loomest portreefilmi juba mitmeid aastaid tagasi, ent tol hetkel ei tundunud kummagi jaoks aeg õige. Midagi jäi tehniliste teostusvahendite juures mõlemi jaoks puudu ning plaan jäeti esialgu küpsema. 

2009. aastal mõistis Wenders, mis oli see teostuslik puudujääk, mida ta täpselt sõnastada ei osanud ja mille tänast olemasolu ta siis veel ettegi ei osanud kujutada.

"Me teeme selle filmi 3D-s," ütles ta Bauschile, kes oli mõttega nõus. Kuid vaid mõne kuu pärast, kui projekt oli käivitumas, lahkus koreograaf kõigile ootamatult oma elu lavalt.

Trupp oli vapustatud, ent šokist toibunult otsustati projekt siiski lõpule viia. 

Sellest sai kummardus armastatud tantsukunstnikule. 

Enne Wendersi taiese olemuse edasi andmist ei saa jätta kõnelemata Pina Bauschi koreograafilisest pärandist. 

Philippina "Pina" Bausch (1940-2009) oli oma Tantztheater Wupperthaliga üks 20. sajandi mõjukamaid koreograafe. Tema tantsuteatri lavastused avastas tegelikult esmalt pigem teatriringkond ning koreograafiamaailm märkas tema oma pärast tantsukeelt veidi hiljem. Enamuses Bauschi töödest ühenduvad tants ja sõnateater, lühikesed dialoogilised fraasid - olulisel kohal on žestid, mis võivad vahelduda pikkade lüüriliste tantsunumbritega.

Bausch uuris sageli oma töödes meeste ja naiste vaheliste suhete temaatikat, ent sellisel moel, mis ei muutnud seda banaalselt loosunglikuks või labaselt piketeerivaks. Naised on tema töödes üdini naiselikud, mehed täielikult maskuliinsed selle kõige algsemas, puhtamas ja aja jooksul neile mõistetele lisandunud eelarvamustest määrimatult.

Pina Bauschi loomingu naised on õrnad, lüürilised, lendlevad ja haprad, samal ajal aga ka tugeva sisemise jõuga, vastupidavad ja vaprad; mehed aga jõulisemad ja väliselt domineerivamad, ent stereotüüpidest vabal, labastamatul moel.

See kõik ilmneb ka välises esteetikas - tema tööd tunneb ära naiste pikkade õlgu paljastavate kleitide ning voogavate juuste järgi, mehed on aga sageli rõivastatud klassikaliselt kaheosalistesse kostüümidesse - ülikonnapüksid ja lihtne triiksärk.

Koreograafi stsenograafia (mille kunstnikuks on olnud korduvalt Peter Pabst) oluliseks osaks on ka looduselemendid, mis leiavad laval tihti sürreaalsegi kasutuse. Tema töödes võib näha seljas kantavaid vahtrapuid, peost heidetavaid kive, vihma, kaljurünkaid, jääd, pragunevaid kõrbeplatoosid, huumusrikast mulda... Ka ühe tema tantsija sõnul on need elemendid tema töödes tihti kui takistused, mida ületada, millele vastu astuda või neid läbida.

On hämmastav, kuidas Bausch suutis neid elemente kasutades oma temaatikat käsitleda igasuguse mustvalgsuseta. Kõiges jäi alati domineerima igatsus üldise inimsuse järele, kõigist suhtekillustikest läbi vaadates ihkamine inimliku läheduse, emotsionaalse turvatunde poole.

Ta heidab igikestvaile inimsuhete mängudele humoorikaid noote, naljatledes inimeste endi loodud stereotüüpide üle ja tuues samas alati tagasi igavese inimsuse tasandi, inimhinge puhtuse, kõigi soovide alge - leida armastus üksinduses, kui meie ümber kasvab kõrb. Viimane võib olla nii viide Bauschi stsenograafiale (näiteks lavastuses "Como el musguito..") kui ka avaramale filosoofilisele kujundile.

Tema tööd on alati juurdunud üksindusest, kurbusest ja valust läbi põimunud igatsusse, ent ometi suutis ta seda edasi anda ka helgemaid toone kaasates, näidates ka inimeseks olemise ilu, mõistvust ja lähedusetunnet.

Ta toob lavavalgusesse inimeseks olemise igavesed rõõmud ja kurbused, tegeledes oma tantsuloomega kui teatava kaevamisprotsessiga: oluline on žestide kaudu pinnale tuua peidetud haavad, varjatud hirmud, allasurutud kired. Ning tantsijad, interpreedid, lihvivad need tundmused kui tooraine oma liigutustes tõelisteks teemanteiks, vahendades nii inimeseks olemise traagikat kui ka elurõõmu eufooriat. Pina Bauschi trupi tantsijad on eelkõige individuaalsed interpreedid oma isikliku emotsionaalse pagasiga, koreograaf on neile dirigeerivaks juhiseks.

Wendersi filmist kirjutades on raske lahutada filmi ja tantsu, režissööri võimet tantsus nähtav kaamerasilma püüda ja koreograafi loomingut, sest nad moodustavad niivõrd läbipõimunult ühise terviku.

Wenders laseb vahelduda Bauschi tantsunumbritel ja tantsijate lühikestel meenutustel armastatud koreograafist. Iga tantsijat portreteeritakse lühikese kaadriga, milles meenutatakse enesele olulist koreograafi kohta või - vastupidi - ei räägitagi midagi ning meenutust asendab Bauschile pühendatud tantsuetüüd. See on kõigi võimalus jätta temaga hüvasti, salvestada oma viimane järelhüüe, tänu koosveedetud aja eest.

Vestlusfraasid on lühikesed ja filmis on tantsu kordades enam kui verbaalselt väljendatud meenutusi, ometi suudab Wenders nii väheses koguses sõna kasutades anda koreograafist ja tema loomest vaatajaile edasi nõnda palju, pääseda talle nii lähedale, läbi tema enda peamiselt sõnatu loome - tantsu.

Wenders toob vaatajani ka fragmente Bauschi nelja kuulsama koreograafilise töö taaslavastustest - "Le Sacre du Printemps" (1975), "Café Müller" (1978), "Kontakthof" (1978) ja "Vollmond" (2006). See on tähelepanuväärne seik, arvestades, et Bausch ei lubanud tavaliselt kunagi oma töid kaameralindistustel salvestada, ainsaks erandiks oli seni vaid üks 1970-ndate lindistus  "Café Müllerist".

Omapärase võttena kasutab Wenders oma filmi tegevuspaikadena peale looduskeskkonna (Bauschi stsenograafia üks olulisemaid märksõnu) ka selle vastandit - Wupperthali, koreograafi kodupaiga linnaruumi. See toob filmi omamoodi absurdsusetasandi, sest tänavapildis aset leidvate tantsustseenide tagaplaanil on korduvalt näha oma rütmis edasi kulgevat igapäevaelu - autosid, ühistranspordisõidukeid, jalakäijaid. Samas sobitub see suurepäraselt Bauschi loomingu ideelise teljega - omaenese loodud killustunud tehismaailmas, kus toimub pidev teineteisest võõrandumine ja tihedale rahvastatusele vaatamata üksinduse süvenemine, on inimese hingeline olemus kõigi oma hirmude, kõhkluste, unistuste ja soovidega siiski alles. Selle olemust koreograaf paljudes oma töödes vaatlebki.

Tehnilisest küljest on selle filmi üheks olulisemaks märksõnaks ka lähedus. Wendersi filmi aitab ainulaadseks muuta 3D-tehnoloogia kasutamine. Seejuures kasutab režisöör seda targalt, efekti ekspluateerimata, selleks, et pääseda tantsule võimalikult lähedale, mitte, et demonstreerida 3D tehnilist võimekust. See on vahend, mis teenib eesmärki kujutada tantsu, mitte olla eesmärk iseeneses, nagu seda on seni näidanud enamus antud tehnoloogiaga loodud filme.

Wenders ei flirdi vaatajaga. Ta kasutab oma tehnilisi meediume tantsu, koreograafi elutöö edasiandmiseks, mitte ei too viimast ettekäändeks, et demonstreerida oma (erakordset!) kaameratööd. Ta asetab Pina Bauschi kunsti kõrgemale oma eesmärgist luua film ning see on adutav taiese igal hetkel, luues kustumatu elamuse.

Wim Wendersi teos on ainukordne, sest suudab eneses ühendada äärmiselt targa ja delikaatse ülesehitusega Pina Bauschi isiku kujutamise, tema kunstilise pärandi, tantsijate meenutused ja hüvastijätud, visuaalse meisterlikkuse, vahelduvad meeleolutoonid ja luua täieliku filmi- ning ka tantsukunstilise terviku. Film jätab meie ja koreograafi vahele distantsi, olles ometi nii isiklik, viies meid nii lähedale. See on omas žanris ainukordne teos, mille sisurikkus annab põhjust kaotada end sellesse ikka ja jälle uuesti.

Wendersi "Pina" pakuks elamust ka tavaliselt tantsukaugematele inimestele, võimaldades läbi tõeliselt efektse ja samas delikaatse edastamisviisi ka liigutavat pilguheitu ühe tantsukunstniku isiklikku loomesse, mis on oma eheduses seletamatultki liigutav.

Armastasin üht tähelepanekut, mille tegin filmi kolmandal vaatamisel ning mulle meenus, et samasugune vaatepilt oli mulle avanenud ka eelmistel seanssidel. Enne filmi algust on publik põnevil, elevil algavast elamusest ja saali täidab jutuvadin, ent viimaste kaadrite lõppedes lahkuvad kõik alati saalist aeglaselt ja sõnatult.

Alati polegi sõnaderohkust vaja. Seda tõestas ka Pina Bausch oma loominguga.

Head Muusikaosakonna veebipäeviku lugejad ja kriitikakonkursil osalejad!

Mul on rõõm teatada, et konkursi I etapi võistlustööd on žürii poolt läbi loetud, hinnatud ja võitjad selgunud! Paraku sekkus I etapi jooksul konkursi käiku juba häirinud kotermann taas korraldajate tegevusse ja nii tekkisid võistlusel juba mitmendat korda viivitused, sedapuhku tulemuste selgumisel. Vabandan korraldajate ja žürii nimel kõigi osalejate ees!

Nüüd aga kriitikavõistluse "Noorte kriitikute luubi all" tulemustest. Kriitikakonkursile I etapi lõpuks laekunud tekstid üle vaadanud, leidis žürii, et:

1) A-(ehk poolprofessionaalse) tasandi tekste oleks otstarbekam hinnata kahes suuremas grupis: muusika valdkonna tekstid eraldi ja kõik ülejäänud valdkonnad (ehk interdistsiplinaarne, tants, kunst, film) koos. Ühtlasi otsustati hinnata nooremat ja vanemat vanusegruppi koos, sest mitmedki nooremad kirjutajad olid oma tasemelt vanemate kirjutajatega vähemalt võrdsed, seega puudus vajadus neid vanuse tõttu eelisolukorda seada.

Sel moel moodustunud muusikatekstide gruppi kuulus 13 teksti 10-lt autorilt, interdistsiplinaarsete tekstide gruppi 8 teksti 7-lt autorilt. Esikolmikusse jõudnud tekstide vahel otsustati täpsemat paremusjärjestust mitte määrata, sest nii tekstid kui (muusikatekstide puhul ka) kirjutajate vanus olid liialt erinevad.

Parimateks osutusid muusika valdkonnas:

Helen Hindpere
"Jazzimaal kui ruum, kohtumispaik, võimalusteväli ja unistus"
Tema tugevaimaks küljeks oli viimistletud ja kujundlik keel, millega ta tegi "silmad ette" suuremale osale vanemas vanuserühmas kirjutanuile.

Pärtel Toompere "Ei vea neil kohe üldse"
Tegemist on tema noorusele vaatamata ühe pädevaima muusikaarvustajaga meie konkursantide hulgas.

Helen Nõmm "Boheemlased Estonia teatri laval"
Oma valdkonda hästi tundev kogemustega arvustaja.

Parimad kirjutised interdistsiplinaarses valdkonnas:

Meelis Ojasild
"Muusikakriitikast hermeneutika ja psühholoogia näitel" (interdistsiplinaarne, juba avaldatud Müürilehes)

Mariam Selge „Musketärid ebatavalises vormis" (tants)

Maarja Hindoalla „Lõks on seatud, ent rotti pole näha" (film)

Eriauhind: Maivi Kärginen "Soovite teatrit? „Jaa" (d) palun!" (interdistsiplinaarne)


2) B- (ehk blogi-)tasandi paremusjärjestus pandi paika siiski mõlemas vanuserühmas eraldi.

Täiskasvanute hulgas kuulub

I auhind Marie'le kirjutise "Kaleidoskoobikaos Poe' vaimus" eest

II koht ja julge kriitiku eriauhind S.a.K.u.'le "Kaka ja kapriisitt" eest

III koht Monika kirjutisele "Casanova"

Kõige stiilipuhtamalt blogiliku kirjutise eest otsustati anda isikliku vaatenurga eriauhind Viivele kirjutise "Nestor ja minu lugu" eest.

Nooremas vanusegrupis peeti auhinna vääriliseks ainult Hanna-Greta kirjutist "Mayra Andrade Tallinnas Nokia Kontserdimajas".

Blogitasandi nooremas vanusegrupis pärssis konkursil osalenud autorite pädevust vähene kontserdilkäimise kogemus, mida kohati oli tunda ka antud vanusegrupi võidutöös. Siiski oli võitnud kirjutis küpsem kui kõik teised B-tasandi noorema vanusegrupi tekstid.

Võitjatega võetakse ühendust. Auhinnad ootavad võitjaid alates 26. juulist Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas aadressil Estonia pst. 8.

Vabandan veelkord kõigi osalejate ees konkursi I etapi tulemuste hilinemise pärast!

Loodame siiski, et viivitused pole peletanud võistlejate kirjutamisindu ning ootame nende töid ka kriitikavõistluse "Noorte kriitikute luubi all" II etapil! Tööde esitamise viimane tähtaeg on 31. oktoober 2011!

Luubi all: Nestor ja minu lugu

| | Kommentaarid (0) | Tagasijälitused (0)

Juba mõnda aega ringleb me sõpruskonnas kõnekäänd, et oma tehtud nali on parim nali,  ehk üsna hea ja kindel võimalus nalja saada. Mulle tundub, et lisaks naljalugudele kohtab samasugust äratundmist ja mõistmist seesuguste lugudega, millest saab üles leida, võib välja lugeda või ära näha enda loo. Juhtuks veel nii, et väline keskkond, teine inimene, loetud raamat, kuulatud muusikapala või nähtud etendus  annab lisaks mõne särava detaili, uue vaatenurga, veenva esitluse, uue nüansi või meloodiavärvingu ja - võibki jääda nautima. Mitte lihtsalt oma lugu, vaid äratundmisrõõmu ja veendumust, et ühist on rohkem kui erinevust.

Nüüdseks juba üle aasta tagasi lubasin endale, et kui tekib võimalus, siis Karli tuleb ikka ja jälle vaatama minna - olin tulnud „Tšuudi" etenduselt ning hing oli rahul, et lugu oli nii PÄRIS. Kogetu oli nauditav oma lihtsuses, loomulikkuses ning veenvuses.

Doris Kareval on read: "Kõik, mida tahad, tuleb su juurde, tunnb su ära ja saab sinu osaks". Päevakera oli oma ringi täis saanud ning Viljandis toimus aprillikuu lõpupäevadel taas tantsunädal - Noore Tantsu Festival. Nii nagu aasta eest, võis ka sel korral TÜVKA mustas saalis osa saada Karl Saksa loomingust - järg "Tšuudi" etendusele - "The Drone of Monk Nestor".

Lugu inimesest, kes käib oma kindlal valgustatud rajal, järgib ära õpitud ja ette kirjutatud norme, tavasid - on kindlad liigutused, rituaalid, liikumised. On loomulik ärevus ja pinge lõhede ja kriiside ületamisel. Kuid enamjaolt kõik on kindel ja tee sirge ning valguseküllane.

Kuid ikka on nii, et mõni hetk on elusam kui teine, mõni hetk nõuab eneseületust ning oma ootamatusega võtab põlved nõrgaks. Sattudes ruumi, kus kõik see, mis oli tavaks, ei oma mingit tähendust ning hinges kõlavad hoopis kummalised laulud-lood - siis võib olla tegu ausa hetkega, mis on kantud eluvaimust ja -tahtest, ka usust. Kui laine loobib mehe randa, kus kõik see, mis oli päris, on jäänud teisele poole ning ei oma mingit tähendust, siis... on oluline ellu jääda.

Alustada oma teekonda algusest, teha oma esimesed sammuasted, tõusta, tõusta kõrgemale. Leida üles kandepunkt ning tasakaalukese, see juurikas, millele toetuda, mis hoiab ja kannab, mis seob ja toidab. Sest iga uus nõuab raami(de)st välja astumist, valgusvihust (valgusringist) väljapoole liikumist, keskmest kaugemale, alt kõrgemale. Seoses vaatepunkti muutumisega muutub ka silmapiir ja arusaam.

Ja ehk on nii, et kui keha ja vaim on valmis, on inimene võimeline vastutama, ehk ka süüd - oma risti kandma. Ja kas saab lõputult kõrgemale - lõpmatuseni?

Musta saali laval on munk, kelle iga liigutus on vaimust kantud, mõte ja kontsentratsioon oma kohalolemisega teeb jälgimise, kaasa elamise ja enesesse vaatamise hetked tundlikuks ja puudutavaks. Kindlasti toetas ja aitas mõtet kanda lava puhtus, valguse selgus ja muusika... muusika. Eelpoolnimetatud toetasid loo kulgu diskreetselt, märkamatult, liigset tähelepanu nõudmata. Tantsija keha on vahend, instrument, mida tantsija valdab ideaalselt. Valdab nii, et higi pole näha, kõik, viimane kui detail, viimane kui sõrmeots on pinges ja iga liigutus, iga hingetõmme on kontrolli all, luues illusiooni, et kõik on väga lihtne, siin pole mingit raskust - see on minu lugu ja mina ise olen vahend selle esitamiseks.

Ei juhtu väga tihti teatri-, kontserdi- või mõnes teises saalis istudes, et saab nii puhtalt tegeleda looga, just enda loo ja küsimuste-vastustega, saades ja sidudes mõne uue detaili, nüansi, veendumuse. Ning mis peamine: kus miski justkui ei häirigi (alates vanaproua kommipaberi krõbinast ja lapsenutust, jõudes välja lavalt paistva segaduseni - sellistel hetkedel on lihtsalt kahju ja piinlik ning nii mõnigi hea elamus saab hoopis teise värvi).

Ja olgugi, et õues on juuni, oli üpris lihtne minna tagasi 27. aprilli õhtupoolikusse ning mõelda üle, samas mõeldes edasi, leides omi küsimusi ja omi vastuseid ning tundes rõõmu ja heameelt, et on olnud juhust ja õnne, mis aitavad argiaskeldustes ja -mõtete ringist välja astuda.


See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neli aastatel - - -
Mis nüüd on selja taga.
/J. Viiding/

„The Drone of Monk Nestor".

Idee/lavastus/esitus: Karl Saks
Heli: Karl Saks, Hendrik Kaljujärv
Valgus: Revo Koplus
Kostüüm: Triin Isak
Plakati pilt: Maaria Treima
Tekst: ChanelDior
Disain: Martin Rästa

Õhtu koosnes kahest osast: Marina Kesleri „Othellost" Arvo Pärdi muusikale ja George Balnchine „Who cares?" George Gershwin´i muusikale. Mõlemas on muusikal oma suur roll. Kui tihti on tantsuetendustes  liikumine tähtsam kui muusika, siis siinkohal on mõlemad võrdse osakaaluga, kuna mõlemas töö puhul on koreograaf inspireeritud  muusikast. Nii Arvo Pärt kui George Gershwin on täiesti omaette fenomenid.

Marina Kesleri „Othello" , Arvo Pärdi muusikale

Muusika on valitud suurepäraselt, ta on liikumisega ideaalses kooskõlas, pidevalt teineteist toetades ja moodustades terviku. Nagu ka koreograaf on öelnud: „Pärdi teostes on inimloomusele omaseid kontraste, mistõttu harmoneerub ta Shakespeare´i draamaga". Samas õukonna  hüpnotiseerimisstseenis kasvab muusika koos liikumisega, kuid nad lahenevad lõpus erinevalt, muusika kasvab edasi, kuid tantsijate staatika mõjub kontrastina. Huvitav on nelja naistantsija stseen, vast ühe tuntuima Pärdi teose, „Spiegel im Spiegel" järgi. Liikumine on naiselik, kuid minu jaoks natuke hakitult kontrastne muusika sujuvuse ja voolavuse taustal, kuid samas lisab see etendusele teistsugust liikumiskvaliteeti, mis räägib koreograafi mitmekülgsusest.

Etendusele lisab efektsust Rootsi kunstniku Andréa T. Haameri kunstnikutöö, mis muudab lavaruumi intiimsemaks ja keset lava olev stseenidega kuju muutev punane narmastega ring lubab lavale tuua korraga erinevate tegelaste stseene. Ilma selleta poleks Desdemona ja Othello armustseen ning Jago agoonia ja kurjuse stseen korraga lavale ära mahtunud. Samuti on tantsijate riietus detailselt läbi mõeldud, need on fantaasiarikkad, kuid ei sega tantsijaid koreograafia esitamisel. Huvitava detailina on koreograafi nägemusest tingituna toodud lavale suusaprillid, mis peegeldavad tänapäeva ühiskonnas liigset arvutiseerumist: „inimene irdub tegelikkusest ja muutub nõrgaks ja manipuleeritavaks" (M. Kesler). Kunstnikutöö harmoneerub suurepärase valgustööga Neeme Jõe poolt. Kostüümid toovad alguse varjustseenis meeste siluettidesse huvitava lisadetalili - õlgadel oleks kui sarved. Erinevates stseenides on solistide valgustamine täpne ja aitab tuua kõige olulisema esile.

Marina Kesler on loonud suurepäraselt tehnilise ja emotsionaalse koreograafia, millele lisavad efektsust väikesed hästi läbimõledud detailid. Eve Andrele on see kui loodud, kes mõjub laval väga loomulikult ja lihtsalt Desdemona rollis. Ka teised solistid on märkimisväärt - Othellot mänginud Aleksandr Prigorovski kõik kõhklused on silmaga eristatavad, kadeda ja kogu draama põhjustaja Jago rollis olnud Sergei Upkin lisab etendusele grotesksust oma näoilmetega ja on etendusel põhiline tempomuutja - Bianaka võlumisstseenis sujuv ja rahulik, duettides Othelloga pigem ründavalt agressiivne ja soolodes vajadusel nii kiire, aeglane kui detailseselt täpne. Mõlemad, nii Othello kui Jago osatäitjad on oma rollides suurepärased, nii tehniliselt kui emotsionaalselt.

Esimeses meeste sissejuhatavas tantsus jääb  häirima kõikide tantsijate vajadus soleerida, mis grupi tantsus ei tööta. Kõik teevad küll samu liigutusi, kui detalilid varieeruvad ja puudub ühine hingamine. Ka eelviimases, valgetes kleitides massitantsus kaob sünkroonsus ja hetkeks tundub, et iga tantsija ajab laval oma asja, millest on tõesti kahju,kuna liikumine on efektne ja tõstab stseenis pinget. Pärdi muusika on küll keeruline aga ühtetantsimine on harjutamise küsimus. Samuti ei tööta minu jaoks esimestes stseenides liigne jooksmine, nii koreograafias kui jooniste vahetuses, see pigem tõmbab tempot alla, kuna tekitab tunde, et nüüd tuleb midagi suurt ja võimsat, kui jätkub siiski eelnev liin.
Kokkuvõttes on „Othello" tõeline meistriteos, mis on viimse detailini läbimõeldud.

Lavastaja: Ina Stockem (Holland)

Heli: Coordt Linke (Holland)

Kostüümid: Liisi Lill

Tantsivad: Kaja Lindal ja Raido Bergstein

Millal nägid viimati head kaasaegse tantsu etendust? Aga millal nägid head kaasaegse tantsu etendust, mis on tehtud lastele? Arvan, et selle tõenäosus on päris väike, sest lastele tehakse tantsuetendusi vähe, oma elus olen näinud vaid kahte ja viimati nähtu kuulub kindlasti äramärkimisele.

Lavastus toimub Miia-Milla-Manda muuseumis, mille keskkonda ta spetsiaalselt loodud ongi. Pärast etendust on võimalik ka muuseumis ringi vaadata - leidub nii interaktiivseid mänge, voltimis- ja joonistamisnurgake ning mullegi lapsepõlvest tuttavaid mänge.

Juba kava on omaette kunstiteos, kus on peale klassikalise etenduse info ka vanasõnu sõpruse kohta, värvimist, ristsõnu, mängude kirjeldusi, palju värve ning lisatud ka ümbrik, milles saab oma sõbrale kirja saata.

Tantsuteater Zicki tantsijad räägivad loo sõprusest - müstilisest asjast, mida on raske defineerida,  sõnadesse panna ja keeruline liikumisega väljendada. Kuid ilmselgelt teavad meie ette jõudnud tantsijad (tänu lavastajale), kuidas seda meieni tuua. Meile kirjeldatakse erinevaid sõprusega seotud situatsioone - esimest tutvumist, kuidas sõbraks saadakse, kuidas mängitakse ning loomulikult tülliminek ja leppimine. Selgub, et sõprus on üks täiesti omaette loom, mida on päris keeruline taltsutada ja tihti võetakse teda enesestmõistetavalt. Liigutakse suurte erikujuliste kuubikute otsas, mis on mõnusasti pehmelt polsterdatud ja mille sisse saab vahepeal ka peitu minna. Publik istub kahel pool etenduseruumi toolidel ja patjadel ja on pidevalt kaasatud tantsijate tegevusse. Ja kaasaelamist jätkub, lapsed kilkavad kui tantsijad loomi järgi teevad ja ka vanemad paistavad kogu mängust rõõmu tundvat. Lõpus kaasatakse ka pealtvaatajad tantsima, väike kallitants teeb kõigil tuju heaks ja meele rõõmsaks.  

Aga kuidas ikkagi päriselt üks kaasaegne laste tantsetendus välja näeb? Seda peab juba ise vaatama minema, keeruline on midagi nii toredat sõnadesse panna.

Luubi all: Casanova

| | Kommentaarid (0) | Tagasijälitused (0)

19. märtsil Rahvusooper Estonias
Koreograaf-lavastaja, lavakujundus, muusikaline kujundus: David Sonnenbluck (Belgia)
Muusika: Vivaldi, Mozart, Typsi, traditsiooniline araabia muusika

Kostüümid: David Sonnenbluck, Mare Tommingas

Valguskujundus Andres Sarv ja Imbi Mälk
Osades: Colin Thomas Maggs, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Hayley Blackburn, Vanemuise balletitrupp.

 

Kes ei oleks midagi kuulnud Casanovast, tuntud Veneetsia südametemurdjast? Lugematud filmiloojad, koreograafid ja lavastajad on saanud inspiratsiooni tema armuseiklustest, nii ka selle etenduse puhul. Siiski ei saa „Casanovat" pidada tema biograafilise teose ümberjutustuseks vaid seiklustest ja tegelastest on lavalaudadele jõudnud vaid fragmendid. Etendust vaadates kinnituvad vaid faktid, mida tead ka enne - Casanova niidab naisi jalust ja jätab nad maha kergekäeliselt, murdes neidiste südameid. Etendus ei ava sügavamalt Casanova olemust ega portreteeri pikemalt armulugusid.

David Sonnenblucki „Casanovat" ei saa kindlasti lugeda klassikaliseks balletiks, tunda on tugevaid jazzi ja erinevate tantsukultuuride mõjutusi. Ka muusika valik on äärmiselt mitmekesine, esineb nii tuntumaid klassikuid, kaasaegsemat lounge-jazzi ja elektroonilist muusikat. Lavakujundus on äärmiselt minimalistlik - musta fooni keskel on kui klaasiga kaetud uks, mis töötab nii efektse pääsuna lavale kui mõjub peeglina, kaotades tavalise, ainult ühest suunast vaadeldava lavakasti. Hea võimalus ka publikule - kui sa üle eesistuja pea kõike laval toimuvat ei näe, siis on võimalus liikumist jälgida peeglist, mis lisab uue dimensiooni. Kostüümid on vastandlikud - kogu lava täitvad baroklikult ajastutruud kleidid ja pool-mantlid versus täispikad trikood ja lihtsad mustad püksid, mõlemad on omas elemendis ja töötavad omal moel etendusele kaasa, toetades üheaegselt nii kaasaegset kui barokset konseptsiooni.

Kõik numbrid on kavas välja toodud pealkirjadega, proovides puust ja punaselt kirjeldada, mis nüüd laval toimub. Samas aitavad need luua enda jaoks süžeeliini, tuues meie ette katkendeid Casanova kirjust (armu)elust.

Meie blogist

Vahendame muusika- ja filmielamusi, samuti tulevaste kontsertide ja filmide tutvustusi ning meie raamatukoguga seotud muusikauudiseid.
Ootame ka oma lugejaid-külastajaid sõna sekka ütlema! Arvustuste-tutvustuste kirjutamisest huvitatuil palume registreeruda ning seejärel võib kirjutamine alata. Sisestatud kommentaarid ja blogi sissekanded avalikustab toimetaja. Kommenteerida saab anonüümselt.
Lisainfo peatoimetajalt Marje Ingelilt.

Märksõnad

Powered by Movable Type 4.31-en

Arhiivist

Sellel lehel on viimased kirjed Tants teemal.

Piireületav is the previous category.

Otsi viimaseid muutusi pealehel või vaata arhiivis kogu sisu.