Hiljuti Tants teemas

Aasta 2011 hakkab otsa saama ja lõpule jõudis ka tänavune kriitikakonkurss NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL. Eile kogunesid korraldajad, osalejad ja muidu huvilised Tallinna Keskraamatukogu saali, et konkursist kokkuvõtteid teha, vestlusringis erinevate kunstivaldkondade kriitika erinevuste üle arutleda, ja vahelduseks kuulata, kuidas konkursi korraldajate osalusel tegutsevad koosseisud MeelisLaulud ja Elvins Tales musitseerivad.

Loomulikult olid õhtu põnevaimad hetked need, mil anti teada võitjate nimed. Olgu need ka siin ära toodud.

Konkursi II etapi jooksul Muusikaosakonna veebipäevikusse laekunud tekstidest pidas žürii kohaseks auhinnata ainult ühte, seega:

parimaks blogitasandi kirjutiseks konkursi II etapil hindas žürii üksmeelselt Kirjutaja tantsu- ja filmiteemalist arvustust "PINA"

Konkursi II etapi jooksul www.luubiall.ee lehe kaudu konkursile laekunud A-tasandi tekstide hulgas rõõmustas žüriid kunstivaldkondade paljusus, mida võistlustöödes kajastati, ning see avas palju meeldivaid perspektiive konkursi jätkamiseks ka tulevikus. Valdkonniti anti välja eraldi auhinnad muusika, tantsu ja filmi alal.

Auhindamisest kahes vanusegrupis otsustati siiski loobuda ning tantsu ja filmi valdkondades loobuti ka esikolmiku määratlemisest. Võrdselt parimateks loeti kummaski valdkonnas kaks teksti:

Tants

Maivi Kärginen "Ühes odavas Argentiina baaris..."

Marie Pullerits "Kaasaegsuse poole püüdlev Jevgeni Panfilovi Ballett festivalil "Kuldne Mask Eestis""

Film

Kadri Rood ""Idioot" ehk kuuldused postmodernismi surmast on liialdatud"

Pirjo Leek "Selgevärviline aegluubis pilguheit õhkamise ajalukku ja tänapäeva"

Muusikateemaliste kirjutiste hulgas fikseeriti ka paremusjärjestus:

I koht

Pärtel Toompere "Jõulumuusikat läbi viie sajandi - kas mitte liiga palju?"

II koht

Reet Ristmägi "Milleks näkku, kelle näost?"

III koht

Hele-Maria Taimla "Sügisõhtune leelotamine" 

Keerukamaks osutus olukord interdistsiplinaarses ja kunsti valdkonnas. Pärast kaalumist otsustati nende valdkondade töid hinnata ühiselt, sest kunstiteemaliste tekstide hulgas leidus nii valguskunsti kui muusikaga seotud kirjutisi, ja samas oli interdistsiplinaarse valdkonna tekstide hulgas üles antud kirjutis, mis puudutas nii skulptuuri kui installatsiooni või isegi häppeningi valdkonda.

Üks autor, Urmas Lüüs, paistis teiste seast silma süvitsi mineva ja analüüsiva, kontekste ja tähendusi laiemalt märkava ja haarava tekstiga ning pälvis selle eest esikoha. Eriauhinna vääriliseks peeti Maarja Hindoalla kirjutist, mis lähenes kunstiloomele nö. seestpoolt, kajastades kunsti sündi oma kirjutises põneva protsessina.

Kunst ja interdistsiplinaarne valdkond 

I koht

Urmas Lüüs "Kristina Normani kuldskulptuur projektist "After-war""

II koht

Mariam Selge "Edukas ebanäitus"

III koht

Kalle Keskrand "Valguskunst Tallinna sügiseses linnaruumis"

Eriauhind

kunsti loomise protsessi haarava kirjelduse eest

Maarja Hindoalla

Kuna konkurss hõlmas peaaegu tervet 2011. aastat, vaadati üle kogu konkursile laekunud tekstisaak ning tunnustati aktiivsemaid ja mitmekülgsemaid kirjutajaid, kes konkursil olid osalenud vähemalt kolme tekstiga ühes valdkonnas või kokku vähemalt kahe tekstiga kahes erinevas kunstivaldkonnas. Tunnustati ka ühes kirjutises mitut kunstiala hõlmavate võistlustööde autoreid.

Aktiivse ja mitmekülgse kriitiku tunnustuse pälvisid:

Maivi Kärginen (kokku 4 teksti kunsti, interdistsiplinaarse teatri, muusika ja tantsu valdkonnas)

Marie Pullerits (kokku 3 teksti interdistsiplinaarse teatri, tantsu ja filmi valdkonnas)

Mariam Selge (kokku 2 teksti tantsu ja kunsti valdkonnas)

Maarja Hindoalla (kokku 2 teksti filmi ja kunsti valdkonnas)

Marion Pärtin (kokku 2 teksti kunsti ja filmi valdkonnas)

Aktiivse kriitiku tunnustuse pälvisid:

Helen Nõmm (4 teksti muusika valdkonnas, sh. 1 intervjuu)

Pärtel Toompere (3 teksti muusika valdkonnas)

Monika Tomingas (3 teksti tantsu valdkonnas)

Süvitsi mineva kriitiku tunnustuse pälvisid:

Urmas Lüüs (kunsti mõju ühiskonnale, kunsti seostamine poliitika, religiooni, sotsioloogia ja semiootikaga)

Reet Ristmägi (muusika valdkonna seostamine filosoofia ja kirjandusega) 

Meelis Ojasild (muusika valdkonna seostamine filosoofia ja psühholoogiaga)

Rait Rosin (kunsti seostamine filosoofiaga)

Katrin Kosenkranius (kunsti seostamine ajaloo ja semiootikaga)

Osa võitjaid on oma auhinnad juba kätte saanud, teistega võetakse ühendust! Lähiajal lisame ka statistikat ja žürii liikmetelt kogutud tagasisidet konkursi kohta.

Dokumentaal(?)film "Pina" (Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia 2011), režissöör ja stsenarist Wim Wenders, produtsent Jeremy Thomas.

Alati polegi sõnaderohkust vaja. Seda tõestas ka Pina Bausch oma loominguga.

Head Muusikaosakonna veebipäeviku lugejad ja kriitikakonkursil osalejad!

Mul on rõõm teatada, et konkursi I etapi võistlustööd on žürii poolt läbi loetud, hinnatud ja võitjad selgunud! Paraku sekkus I etapi jooksul konkursi käiku juba häirinud kotermann taas korraldajate tegevusse ja nii tekkisid võistlusel juba mitmendat korda viivitused, sedapuhku tulemuste selgumisel. Vabandan korraldajate ja žürii nimel kõigi osalejate ees!

Nüüd aga kriitikavõistluse "Noorte kriitikute luubi all" tulemustest. Kriitikakonkursile I etapi lõpuks laekunud tekstid üle vaadanud, leidis žürii, et:

1) A-(ehk poolprofessionaalse) tasandi tekste oleks otstarbekam hinnata kahes suuremas grupis: muusika valdkonna tekstid eraldi ja kõik ülejäänud valdkonnad (ehk interdistsiplinaarne, tants, kunst, film) koos. Ühtlasi otsustati hinnata nooremat ja vanemat vanusegruppi koos, sest mitmedki nooremad kirjutajad olid oma tasemelt vanemate kirjutajatega vähemalt võrdsed, seega puudus vajadus neid vanuse tõttu eelisolukorda seada.

Sel moel moodustunud muusikatekstide gruppi kuulus 13 teksti 10-lt autorilt, interdistsiplinaarsete tekstide gruppi 8 teksti 7-lt autorilt. Esikolmikusse jõudnud tekstide vahel otsustati täpsemat paremusjärjestust mitte määrata, sest nii tekstid kui (muusikatekstide puhul ka) kirjutajate vanus olid liialt erinevad.

Parimateks osutusid muusika valdkonnas:

Helen Hindpere "Jazzimaal kui ruum, kohtumispaik, võimalusteväli ja unistus"
Tema tugevaimaks küljeks oli viimistletud ja kujundlik keel, millega ta tegi "silmad ette" suuremale osale vanemas vanuserühmas kirjutanuile.

Pärtel Toompere "Ei vea neil kohe üldse"
Tegemist on tema noorusele vaatamata ühe pädevaima muusikaarvustajaga meie konkursantide hulgas.

Helen Nõmm "Boheemlased Estonia teatri laval"
Oma valdkonda hästi tundev kogemustega arvustaja.

Parimad kirjutised interdistsiplinaarses valdkonnas:

Meelis Ojasild "Muusikakriitikast hermeneutika ja psühholoogia näitel" (interdistsiplinaarne, juba avaldatud Müürilehes)

Mariam Selge „Musketärid ebatavalises vormis" (tants)

Maarja Hindoalla „Lõks on seatud, ent rotti pole näha" (film)

Eriauhind: Maivi Kärginen "Soovite teatrit? „Jaa" (d) palun!" (interdistsiplinaarne)

2) B- (ehk blogi-)tasandi paremusjärjestus pandi paika siiski mõlemas vanuserühmas eraldi.

Täiskasvanute hulgas kuulub

I auhind Marie'le kirjutise "Kaleidoskoobikaos Poe' vaimus" eest

II koht ja julge kriitiku eriauhind S.a.K.u.'le "Kaka ja kapriisitt" eest

III koht Monika kirjutisele "Casanova"

Kõige stiilipuhtamalt blogiliku kirjutise eest otsustati anda isikliku vaatenurga eriauhind Viivele kirjutise "Nestor ja minu lugu" eest.

Nooremas vanusegrupis peeti auhinna vääriliseks ainult Hanna-Greta kirjutist "Mayra Andrade Tallinnas Nokia Kontserdimajas".

Blogitasandi nooremas vanusegrupis pärssis konkursil osalenud autorite pädevust vähene kontserdilkäimise kogemus, mida kohati oli tunda ka antud vanusegrupi võidutöös. Siiski oli võitnud kirjutis küpsem kui kõik teised B-tasandi noorema vanusegrupi tekstid.

Võitjatega võetakse ühendust. Auhinnad ootavad võitjaid alates 26. juulist Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas aadressil Estonia pst. 8.

Vabandan veelkord kõigi osalejate ees konkursi I etapi tulemuste hilinemise pärast!

Loodame siiski, et viivitused pole peletanud võistlejate kirjutamisindu ning ootame nende töid ka kriitikavõistluse "Noorte kriitikute luubi all" II etapil! Tööde esitamise viimane tähtaeg on 31. oktoober 2011!

Juba mõnda aega ringleb me sõpruskonnas kõnekäänd, et oma tehtud nali on parim nali,  ehk üsna hea ja kindel võimalus nalja saada. Mulle tundub, et lisaks naljalugudele kohtab samasugust äratundmist ja mõistmist seesuguste lugudega, millest saab üles leida, võib välja lugeda või ära näha enda loo. Juhtuks veel nii, et väline keskkond, teine inimene, loetud raamat, kuulatud muusikapala või nähtud etendus  annab lisaks mõne särava detaili, uue vaatenurga, veenva esitluse, uue nüansi või meloodiavärvingu ja - võibki jääda nautima. Mitte lihtsalt oma lugu, vaid äratundmisrõõmu ja veendumust, et ühist on rohkem kui erinevust.

Nüüdseks juba üle aasta tagasi lubasin endale, et kui tekib võimalus, siis Karli tuleb ikka ja jälle vaatama minna - olin tulnud „Tšuudi" etenduselt ning hing oli rahul, et lugu oli nii PÄRIS. Kogetu oli nauditav oma lihtsuses, loomulikkuses ning veenvuses.

Doris Kareval on read: "Kõik, mida tahad, tuleb su juurde, tunnb su ära ja saab sinu osaks". Päevakera oli oma ringi täis saanud ning Viljandis toimus aprillikuu lõpupäevadel taas tantsunädal - Noore Tantsu Festival. Nii nagu aasta eest, võis ka sel korral TÜVKA mustas saalis osa saada Karl Saksa loomingust - järg "Tšuudi" etendusele - "The Drone of Monk Nestor".

Lugu inimesest, kes käib oma kindlal valgustatud rajal, järgib ära õpitud ja ette kirjutatud norme, tavasid - on kindlad liigutused, rituaalid, liikumised. On loomulik ärevus ja pinge lõhede ja kriiside ületamisel. Kuid enamjaolt kõik on kindel ja tee sirge ning valguseküllane.

Kuid ikka on nii, et mõni hetk on elusam kui teine, mõni hetk nõuab eneseületust ning oma ootamatusega võtab põlved nõrgaks. Sattudes ruumi, kus kõik see, mis oli tavaks, ei oma mingit tähendust ning hinges kõlavad hoopis kummalised laulud-lood - siis võib olla tegu ausa hetkega, mis on kantud eluvaimust ja -tahtest, ka usust. Kui laine loobib mehe randa, kus kõik see, mis oli päris, on jäänud teisele poole ning ei oma mingit tähendust, siis... on oluline ellu jääda.

Alustada oma teekonda algusest, teha oma esimesed sammuasted, tõusta, tõusta kõrgemale. Leida üles kandepunkt ning tasakaalukese, see juurikas, millele toetuda, mis hoiab ja kannab, mis seob ja toidab. Sest iga uus nõuab raami(de)st välja astumist, valgusvihust (valgusringist) väljapoole liikumist, keskmest kaugemale, alt kõrgemale. Seoses vaatepunkti muutumisega muutub ka silmapiir ja arusaam.

Ja ehk on nii, et kui keha ja vaim on valmis, on inimene võimeline vastutama, ehk ka süüd - oma risti kandma. Ja kas saab lõputult kõrgemale - lõpmatuseni?

Musta saali laval on munk, kelle iga liigutus on vaimust kantud, mõte ja kontsentratsioon oma kohalolemisega teeb jälgimise, kaasa elamise ja enesesse vaatamise hetked tundlikuks ja puudutavaks. Kindlasti toetas ja aitas mõtet kanda lava puhtus, valguse selgus ja muusika... muusika. Eelpoolnimetatud toetasid loo kulgu diskreetselt, märkamatult, liigset tähelepanu nõudmata. Tantsija keha on vahend, instrument, mida tantsija valdab ideaalselt. Valdab nii, et higi pole näha, kõik, viimane kui detail, viimane kui sõrmeots on pinges ja iga liigutus, iga hingetõmme on kontrolli all, luues illusiooni, et kõik on väga lihtne, siin pole mingit raskust - see on minu lugu ja mina ise olen vahend selle esitamiseks.

Ei juhtu väga tihti teatri-, kontserdi- või mõnes teises saalis istudes, et saab nii puhtalt tegeleda looga, just enda loo ja küsimuste-vastustega, saades ja sidudes mõne uue detaili, nüansi, veendumuse. Ning mis peamine: kus miski justkui ei häirigi (alates vanaproua kommipaberi krõbinast ja lapsenutust, jõudes välja lavalt paistva segaduseni - sellistel hetkedel on lihtsalt kahju ja piinlik ning nii mõnigi hea elamus saab hoopis teise värvi).

Ja olgugi, et õues on juuni, oli üpris lihtne minna tagasi 27. aprilli õhtupoolikusse ning mõelda üle, samas mõeldes edasi, leides omi küsimusi ja omi vastuseid ning tundes rõõmu ja heameelt, et on olnud juhust ja õnne, mis aitavad argiaskeldustes ja -mõtete ringist välja astuda.

See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neli aastatel - - -
Mis nüüd on selja taga.
/J. Viiding/

„The Drone of Monk Nestor".

Idee/lavastus/esitus: Karl Saks
Heli: Karl Saks, Hendrik Kaljujärv
Valgus: Revo Koplus
Kostüüm: Triin Isak
Plakati pilt: Maaria Treima
Tekst: ChanelDior
Disain: Martin Rästa

Marina Kesleri „Othello" , Arvo Pärdi muusikale

Muusika on valitud suurepäraselt, ta on liikumisega ideaalses kooskõlas, pidevalt teineteist toetades ja moodustades terviku. Nagu ka koreograaf on öelnud: „Pärdi teostes on inimloomusele omaseid kontraste, mistõttu harmoneerub ta Shakespeare´i draamaga". Samas õukonna  hüpnotiseerimisstseenis kasvab muusika koos liikumisega, kuid nad lahenevad lõpus erinevalt, muusika kasvab edasi, kuid tantsijate staatika mõjub kontrastina. Huvitav on nelja naistantsija stseen, vast ühe tuntuima Pärdi teose, „Spiegel im Spiegel" järgi. Liikumine on naiselik, kuid minu jaoks natuke hakitult kontrastne muusika sujuvuse ja voolavuse taustal, kuid samas lisab see etendusele teistsugust liikumiskvaliteeti, mis räägib koreograafi mitmekülgsusest.

Etendusele lisab efektsust Rootsi kunstniku Andréa T. Haameri kunstnikutöö, mis muudab lavaruumi intiimsemaks ja keset lava olev stseenidega kuju muutev punane narmastega ring lubab lavale tuua korraga erinevate tegelaste stseene. Ilma selleta poleks Desdemona ja Othello armustseen ning Jago agoonia ja kurjuse stseen korraga lavale ära mahtunud. Samuti on tantsijate riietus detailselt läbi mõeldud, need on fantaasiarikkad, kuid ei sega tantsijaid koreograafia esitamisel. Huvitava detailina on koreograafi nägemusest tingituna toodud lavale suusaprillid, mis peegeldavad tänapäeva ühiskonnas liigset arvutiseerumist: „inimene irdub tegelikkusest ja muutub nõrgaks ja manipuleeritavaks" (M. Kesler). Kunstnikutöö harmoneerub suurepärase valgustööga Neeme Jõe poolt. Kostüümid toovad alguse varjustseenis meeste siluettidesse huvitava lisadetalili - õlgadel oleks kui sarved. Erinevates stseenides on solistide valgustamine täpne ja aitab tuua kõige olulisema esile.

Marina Kesler on loonud suurepäraselt tehnilise ja emotsionaalse koreograafia, millele lisavad efektsust väikesed hästi läbimõledud detailid. Eve Andrele on see kui loodud, kes mõjub laval väga loomulikult ja lihtsalt Desdemona rollis. Ka teised solistid on märkimisväärt - Othellot mänginud Aleksandr Prigorovski kõik kõhklused on silmaga eristatavad, kadeda ja kogu draama põhjustaja Jago rollis olnud Sergei Upkin lisab etendusele grotesksust oma näoilmetega ja on etendusel põhiline tempomuutja - Bianaka võlumisstseenis sujuv ja rahulik, duettides Othelloga pigem ründavalt agressiivne ja soolodes vajadusel nii kiire, aeglane kui detailseselt täpne. Mõlemad, nii Othello kui Jago osatäitjad on oma rollides suurepärased, nii tehniliselt kui emotsionaalselt.

Lavastaja: Ina Stockem (Holland)

Heli: Coordt Linke (Holland)

Kostüümid: Liisi Lill

Tantsivad: Kaja Lindal ja Raido Bergstein

Millal nägid viimati head kaasaegse tantsu etendust? Aga millal nägid head kaasaegse tantsu etendust, mis on tehtud lastele? Arvan, et selle tõenäosus on päris väike, sest lastele tehakse tantsuetendusi vähe, oma elus olen näinud vaid kahte ja viimati nähtu kuulub kindlasti äramärkimisele.

Lavastus toimub Miia-Milla-Manda muuseumis, mille keskkonda ta spetsiaalselt loodud ongi. Pärast etendust on võimalik ka muuseumis ringi vaadata - leidub nii interaktiivseid mänge, voltimis- ja joonistamisnurgake ning mullegi lapsepõlvest tuttavaid mänge.

Juba kava on omaette kunstiteos, kus on peale klassikalise etenduse info ka vanasõnu sõpruse kohta, värvimist, ristsõnu, mängude kirjeldusi, palju värve ning lisatud ka ümbrik, milles saab oma sõbrale kirja saata.

Tantsuteater Zicki tantsijad räägivad loo sõprusest - müstilisest asjast, mida on raske defineerida,  sõnadesse panna ja keeruline liikumisega väljendada. Kuid ilmselgelt teavad meie ette jõudnud tantsijad (tänu lavastajale), kuidas seda meieni tuua. Meile kirjeldatakse erinevaid sõprusega seotud situatsioone - esimest tutvumist, kuidas sõbraks saadakse, kuidas mängitakse ning loomulikult tülliminek ja leppimine. Selgub, et sõprus on üks täiesti omaette loom, mida on päris keeruline taltsutada ja tihti võetakse teda enesestmõistetavalt. Liigutakse suurte erikujuliste kuubikute otsas, mis on mõnusasti pehmelt polsterdatud ja mille sisse saab vahepeal ka peitu minna. Publik istub kahel pool etenduseruumi toolidel ja patjadel ja on pidevalt kaasatud tantsijate tegevusse. Ja kaasaelamist jätkub, lapsed kilkavad kui tantsijad loomi järgi teevad ja ka vanemad paistavad kogu mängust rõõmu tundvat. Lõpus kaasatakse ka pealtvaatajad tantsima, väike kallitants teeb kõigil tuju heaks ja meele rõõmsaks.  

Aga kuidas ikkagi päriselt üks kaasaegne laste tantsetendus välja näeb? Seda peab juba ise vaatama minema, keeruline on midagi nii toredat sõnadesse panna.

19. märtsil Rahvusooper Estonias
Koreograaf-lavastaja, lavakujundus, muusikaline kujundus: David Sonnenbluck (Belgia)
Muusika: Vivaldi, Mozart, Typsi, traditsiooniline araabia muusika

Kostüümid: David Sonnenbluck, Mare Tommingas

Valguskujundus Andres Sarv ja Imbi Mälk
Osades: Colin Thomas Maggs, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Hayley Blackburn, Vanemuise balletitrupp.

Kes ei oleks midagi kuulnud Casanovast, tuntud Veneetsia südametemurdjast? Lugematud filmiloojad, koreograafid ja lavastajad on saanud inspiratsiooni tema armuseiklustest, nii ka selle etenduse puhul. Siiski ei saa „Casanovat" pidada tema biograafilise teose ümberjutustuseks vaid seiklustest ja tegelastest on lavalaudadele jõudnud vaid fragmendid. Etendust vaadates kinnituvad vaid faktid, mida tead ka enne - Casanova niidab naisi jalust ja jätab nad maha kergekäeliselt, murdes neidiste südameid. Etendus ei ava sügavamalt Casanova olemust ega portreteeri pikemalt armulugusid.

David Sonnenblucki „Casanovat" ei saa kindlasti lugeda klassikaliseks balletiks, tunda on tugevaid jazzi ja erinevate tantsukultuuride mõjutusi. Ka muusika valik on äärmiselt mitmekesine, esineb nii tuntumaid klassikuid, kaasaegsemat lounge-jazzi ja elektroonilist muusikat. Lavakujundus on äärmiselt minimalistlik - musta fooni keskel on kui klaasiga kaetud uks, mis töötab nii efektse pääsuna lavale kui mõjub peeglina, kaotades tavalise, ainult ühest suunast vaadeldava lavakasti. Hea võimalus ka publikule - kui sa üle eesistuja pea kõike laval toimuvat ei näe, siis on võimalus liikumist jälgida peeglist, mis lisab uue dimensiooni. Kostüümid on vastandlikud - kogu lava täitvad baroklikult ajastutruud kleidid ja pool-mantlid versus täispikad trikood ja lihtsad mustad püksid, mõlemad on omas elemendis ja töötavad omal moel etendusele kaasa, toetades üheaegselt nii kaasaegset kui barokset konseptsiooni.

Kõik numbrid on kavas välja toodud pealkirjadega, proovides puust ja punaselt kirjeldada, mis nüüd laval toimub. Samas aitavad need luua enda jaoks süžeeliini, tuues meie ette katkendeid Casanova kirjust (armu)elust.