Vinteri lavale ootavad folgipeo korraldajad vinterdama kõiki asjasthuvitatuid muusikuid, olgu siis üksikesinejaid või suuremaid, kuni kuueliikmelisi kollektiive. "Vinterdamine" on uus mõiste eesti keeles, mis tähendab Vinteri loomingu töötlemist esitaja nägemuse kohaseks. Igal aastal pakub Viru Folk välja vinterdamiseks kolm lugu Ülo Vinteri mahukast loomevaramust.

Esimeseks vinterdamiseks on festivali Viru Folk tegijad välja valinud 3 teada-tuntud lugu: "Kas vana arm ka roostetab" (kuulsaks lauldud Lauri Nebeli ja Väino Puura poolt filmis "Siin me oleme"), "Tootsi marupolka" ("Kui tantsid sa võõra poisi pruudiga"- muusikalist "Kevade") ja "Lõputa laul" ("Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet" - kuulsaks laulnud lauljatar Heli Lääts).

Miks peaks vinterdamine muusikutele huvi pakkuma, selgitab idee autor, festivali Viru Folk peakorraldaja Peep Veedla: "Minu poole on esinemissooviga Viru Folgil pöördunud paljud muusikud, kelle repertuaar oma stiililt meie põhiprogrammi ei sobi. Vinterdamine annabki võimaluse Käsmus esinemiseks erinevate muusikastiilide viljelejatele, sest vinterdused pole stiililiselt piiritletud, nõutav on vaid piisava musikaalse taseme olemasolu. Oma demod vinterdustega õigeaegselt esitanud ja professionaalsetelt hindajatelt heakskiidu saanud muusikud pääsevad kolmepäevasele festivalile Viru Folk 2010 tasuta. See, kes on saanud maha parima vinterdusega, selgub kohapeal ja otsuse teeb auväärne Käsmu Küla Komisjon. Võitjaks kuulutatud muusik või muusikakollektiiv saab auhinnaks Tallinkilt Stockholmi kruiisi."

Muidugi on vinterdama oodatud ka festivali põhiprogrammi esinejad, nii senised, tänavused kui tulevased. Kindlasti annab vinterdamine Ülo Vinteri unustamatule heliloomingule palju uusi elusid ja äratab ellu unustusse vajunud heliteoseid. Elagu Vinter!

Vinterdamise projektijuht on Ülle Rajasaar

NB! Vinterdusi saab e-mailiga saata 1. veebruarist 15. märtsini 2010. Hilisemaid vinterdusi žüriile hindamiseks ei edastata!

Loe ka vinterdamise juhendit:

Teie märkamisaldist silma ja sõnaosavat sulge vajavad 52 üllatust/ideed, mis täidavad Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks saamise ootuses kulgevat 2010. aastat! Iga nädal toimub üks projekt.

Kandideeri 52 üllatuse ja idee VAATLEJAKS-RINDEREPORTERIKS ja sa näed projekti telgitaguseid, saad pärida korraldajate saladuste kohta, koguda külastajate mõtteid, analüüsida nähtut. See on eriti hea võimalus neile, kes tahavad proovida kätt intervjueerijana.

Otsitakse 5-6 vaatlejat-reporterit, kes saaksid kajastatavad projektid omavahel mõistlikult ära jagada. Tegevust aitab planeerida 52 idee projektijuht Liina Guiter, nõuga on abiks kommunikatsioonispets Andri Maimets. Projekti monitoorimise eesmärgil küsitakse ka mõned etteantud küsimused.

Projektide kohta saab aimu 52 idee lehelt, kuigi konkreetset ajakava tulevaste projektide kohta seal veel kirjas pole.

Oma kandideerimise soovist anna palun teada Piret Ehavald'ile hiljemalt 03.02.2010. Pane paari sõnaga kirja ka oma varasem kogemus blogimisel, kirjutamisel ja intervjueerimisel.

Taustast: 1992. aastal Rio de Janeiro faveladest alguse saanud sotsiaalse suunitlusega kultuuriprojekt Afro Reggae keskendub tööle sotsiaalselt vähekindlustatud ja riskinoortega, luues neile võimalusi avastada oma andeid muusikas ja pillimeisterdamises ning seeläbi olla innustajaks ja eeskujuks paljudele eakaaslastele. Seda peetakse maailmas üheks kõige õnnestunumaks sotsiaalprojektiks, mis kaasab tuhandeid noori.

Äkki on just trummiorkester see koht, kus nad leiavad ennast, saavad uusi sõpru ja mõnes mõttes uue elu.

Miks ma sellest kõigest sulle kirjutan?

Äkki tead kedagi, kes oleks hea kandidaat trummiorkestrisse?

Võibolla tead kedagi, kes tahaks vabatahtlikuna olla seotud sellise projektiga? 

Ja kui sulle tundub, et projekt on tore, ehk oled valmis sõnumit levitama ka oma sõprade hulgas?

Trummiorkestrisse saab registreerida vaid 20. jaanuarini, saada oma soov: evelin@taninfo.ee

Ainus koht, kus projekti kohta infot leidub, on praegu kahjuks Facebookis Trumm-It konto, seepärast vahendan veidi uudiseid:

Esimesed trummiorkestrid sünnivad Lasnamäe ja Kopli noortekeskustesse, mõlemasse 20-25 poissi-tüdrukut. Kui tead noori, kellel ei ole praegu võimalik tasulistes huviringides käia ja kellele võiks trummiorkester meeldida, anna neile teada! Trumm-It orkestris osalemine on noortele tasuta. Registreerumise tähtaeg on 20.01.2010. Proovitrennid toimuvad 2.-3.02. Tallinna kesklinnas.

Brasiilia kultuuriministeerium ning Brasiilia suursaatkond Helsingis on tunnustanud Tallinna soovi luua AfroReggae´st inspireeritud trummiorkestrid.

Tervelt 7(!) haaravat ja omanäolist 20-40-minutilist lühifilmi aastatest ´62 - ´88.

Nende hulgas tõelised pärlid nagu Peeter Simmi "Stereo", R.Tammeti "Pulmapilt" , Leida Laiuse "Õhtust Hommikuni" etc.

Kullafond. Camp. Filmi "Stereo" soundtrack -i soovitaks kuulata eraldi, ilma pildita : )

Desserdiks ja illustratsiooniks selle ajastu legendaarse trubaduuri Tõnu Tepandi laulud "Lõppematus päevas" (V. Aruoja/J.Tooming, 1972)

Ja kujutlege nüüd neid filme originaalkujul, 35mm tselluloidrullid koos karpidega moodustavad tõsise, ca 200-kilose kaubikukoorma. Selle kõige restaureerimisel on tehtud väga suur ja mahukas töö. DVD-d vaadates mõtteline kummardus kõigile asjaosalistele. 

Suur tänu. Milline, lausa mitme "milline" kingitus!

Miski selle mehe olekus ei andnud aimu sellest, et publiku ette on tulnud jazzi ajaloo vaieldamatu suurkuju ja innovaator. Sädeleva pintsaku asemel ilmus Ponty lavale lihtsas mustas särgis ja pükstes. Jõudnud ikka, kus ilmselt ka oma mängutehnika eksponeerimine enam eriti oluline ei tundu (oma isikust rääkimata), keskendus maestro muusikale, mille esitusest tema virtuoossus lõppeks niikuinii välja kostis.

Esimese asjana jäi silma viiuldaja vibraatovaba mängustiil. Neile, kes Ponty heliplaate kuulanud, on tema sirge toon tuttav, kuid ikkagi oli harjumatu tema sooritust kontserdil vaadata. Traditsiooniliselt kuulub ju viiulimängu juurde vibraato peaaegu sama iseenesestmõistetavalt kui laulmise juurde hingamine. Sageli meloodiainstrumendina kasutatav viiul ongi oma vibraato ning ülemheliderikkuse poolest inimhäälele lähedane pill, kuid mitte Jean Luc Ponty käsitsuses.

Ponty on nö vabastanud viiuli tema lüürilisuse koormast ning pannud selle kõlama tehnilisemalt, võiks ehk isegi öelda, et tehnitsistlikumalt kui kunagi varem. Vibraatost loobumine ning elektriviiuli puhul ilmselt ka ülemhelide hulga vähenemine on andnud viiulile uue, jõulisema hääle, mis võrdustas viiuli teiste jazzis kasutatavate meloodiapillidega. Ütlesid ju kriitikudki juba Ponty karjääri algul, et jazzis on ta esimene viiuldaja, keda on niisama huvitav kuulata kui saksofoniste.

Kontserdi esimeses palas „Back in the 60's" märkas kõrv Ponty loomingu sugulust Joe Zawinuli viimaste aastate muusikaga. Mõlemad jazzrocki alustalade hulka kuulunud korüfeed on ilmutanud huvi etnilise värvinguga fusioni ning erinevatest maadest pärit pillimeeste kaasamise vastu, sulatades maailmsed mõjud oma helikeelde.

Kõige eksootilisemat päritolu muusik Ponty ansamblis on bassist Guy Nsangué Akwa, kelle ergas ja elurõõmus olek eredalt meelde jäi. Alati naerusuine kamerunlane on Pontyga koostööd teinud juba 18 aastat, kuid tema energilisus näitas teda poole nooremana. Korduvalt demonstreeris ta oma virtuoossust, vasardades mõlema käe sõrmeotstega basskitarri kaelal ülikiireid noote ning minnes seejärel üle kord helgetooniliste akordipilvede mängimisele, kord funkivale pöidlatehnikale.

Mängutehnilisi imesid saatsid korda teisedki muusikud, näiteks klahvpillimängija William Lecomte hiilgas ülikiirete paralleelsete kahe käe passaažide mängimisel sellega, et kasutas paremal käel üksnes 4. ja 5. sõrme. Samuti armastas ta vasaku ja parema käe partiid klaviatuuril ristuma panna ning Jean Luc Pontyga duelleerida.

Vanameister Ponty ise, kes kontserdi algul pikkadest nootidest koosnevate kandvate fraasidega kuulajate tähelepanu uinutas, ei hoidnud oma võimeid samuti kaua vaka all. Siin-seal mängis ta nagu muuseas mõne topelttempos fraasi või duelleeris ansamblikaaslastega tuliseid soolosid esitades. Vahepeal kehastus ta lausa masinaks ja saagis peaaegu pool igavikku Philip Glassi firmamärgiks kujunenud kolmkõla-arpedžosid, et seejärel üllatada tervet viiuli hääleulatust hõlmava keeruka ja pika kadentsiga, mis sai väärilise aplausi osaliseks.

Kokkuvõttes demonstreeris Ponty oma mitmekülgsust ja ikka veel kestvat tippvormi muusikuna, mida ei suutnud vähimalgi määral varjutada virtuoosidest koosnev saateansambel. Otse vastupidi, innovaatorina tõuseb Ponty talent ka tippmuusikute taustal veelgi eredamalt esile.

16. detsembril kell 19.00 Nokia kontserdimajas Jean Luc Ponty ansambel

koosseisus:

Jean-Luc Ponty - viiul
Guy Nsangué Akwa - basskitarr
William Lecomte - klahvpillid
Damien Schmitt - trummid

Aga mine tea, kas see, millest praegu juttu tuleb, on suur või väike. See on ju alles algus. Algus millele? Eks näis.

Aitab jahumisest, see pole mingi õige kommunisti jutt.

Nagu märkis kontserti juhatanud muusikateooria osakonna juhataja, oli tegemist täitsa ajaloolise sündmusega. Oli Otsakooli esimene kompositsiooniarvestus. Esimene - imelik, eks? Tõepoolest, kooli 90aastase ajaloo jooksul pole kordagi olnud sellist eriala nagu kompositsioon. Kõige sagedamini võtsid seda erialale lisaks muusikateoreetikud (Olav Ehala, Toivo Tulev), harvemini instrumentalistid (Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür). Lõpuks sai huvi kompositsiooni vastu nii suureks, et sel õppeaastal avatigi helilooja eriala, kuhu läks üle suur osa juba koolis õppivatest teoreetikutest ning lisandus värsket verd uute sisseastujate näol. Truude pioneeridena jäid alles heliloojad-interpreedid, kes küll võtsid kompositsiooni ainult valikainena, kuid see ei tähenda, et nende looming teoreetikute omale alla jääks.

Meenus üks vahejuhtum solfitunnis. Mul on laulmisega vahel raskusi, olen solfis sageli väsinud ja... üleüldse tuleb laulmist elus harva ette, vähe praktikat. Õpetaja ütles seepeale, et iga pillimängija võiks ka laulda osata ning seda oskust arendada. Kui pärast tundi klassiukse enda järel sulgesin, leidsin ennast mõttelt, et tegelikult on igaühel oma arvamus sellest, mida ja kuidas peaks miskit tegema. Isiklikult leian, et iga muusik võiks osata mitte ainult mängida, aga ka teoseid luua. See aitab saada heliloojaga kontakti, tunnetada teose taotlust ja sisu, ajastut, väärtust. Tavaliselt mõistad alles siis, kui oled ise midagi kirjutanud, seda, kui tähtis on teost puhtalt ja väljendusrikkalt esitada. Loomulikult annab komponeerimisoskus  veel võimaluse tulevikus hakkama saamiseks juhul, kui pilllimäng ei kipu piisavalt hästi õnnestuma.

Nüüd asja juurde. Kui kedagi faktid ja daatumid huvitavad, siis kontsert algas esmaspäeval, 14. detsembril 2009 kell 17:00 Otsakooli saalis. Kohale tuli üllatavalt palju uudishimulikke, alustadest kursavendadest ja -õdedest kuni kooli direktori ja vilistlasteni välja, nii et saal oli publikut täis. Võrdluseks toon samal õhtul toimunud kammeransambliarvestuse, kus oli kohal paar õpetajat ja heal juhul need, kes pidid esinema.

Üldjoontes pidasin kuulates silmas kahte asja: leidlikkust ja ülesehitust, arendust, dramaturgiat. Viimased kolm omadust võib-olla ongi kompositsiooni (mitte ainult muusikas) juures kõige olulisemad ja keerukamad. Peab väga isekas olema selleks, et mitte arvestada kuulajatega. Oma sõnumit, mida tahetakse looga edastada, tuleb teatud määral esile tuua, et see publikuni jõuaks. On vaja mängida kuulajate mõistuse ja emotsioonidega, see eeldab kindlat teose arhitektoonikat ja taotluste selgust. Otse loomulikult ei pruugi see esimese korraga välja tulla, isegi teise korraga veel mitte.

Raadiohäälena leiba teeniv Maian Kärmas, keda muidu rahva ees esinemas harva näha saab, tutvustas detsembri algul väikese Eesti-tuuri käigus oma uusi laule ka Jõulujazzi publikule.

Kontserdikava algus oli ebatavaline: esimene lugu kandis pealkirja „Ei". Võibolla oli see enese-eitus ja andis märku esineja suurest tagasihoidlikkusest. Lauljatar selgitas, et „ei" võib tema arvates olla inimese elu kõige suurem jaatus. Õnneks jaataski Maian esinemise võimalust, niisiis sai kuulaja üle pika aja taas nautida tema kauni hapra hääle kõla, mis väreleb nagu pingul keel, otsekui oleks see iga hetk katkemas.

Järgmise laulu „Meile" pühendas Maian Kärmas sõbrale, kellega koos on ta palju autoga ringi rännanud. Pulseeriv bass, mida mängis Marti Tärn, moodustas siin lauljatari häälega meeldiva kontrasti, täiendades heleda tämbriga häält madalamakõlaliste võngetega.

Kõrgeima ja sügavaima tämbri vahelise diapasooni täitmise eest hoolitsesid teised Maianit saatvad muusikud. Klahvpillidel tõi pikki ennastunustavaid improvisatsioone kuuldavale Joel Remmel, tõelise multiinstrumentalistina esitas aga kontserdil kõige rohkem soolosid Siim Aimla: enamasti erinevatel saksofonidel ja flöödil, loos „Silver stars" aga isegi tromboonil.

„Hõbedased tähed" ehk „Silver stars" oli ainus kontserdil kõlanud ingliskeelne laul ning eriline ka oma ulatuselt, mis Maiani hääle tema jaoks nähtavasti harjumatus madalamas registris proovile pani. Muigamisi selgitas autor, et ta kirjutaski selle loo endale nö. läbi elu lauldavaks hümniks niisugusena, et seda saaks esitada ka 80-aastaselt. Laulu humoorikas sisu kirjeldab, kuidas minategelane lapsena pähe nii kõva muhu sai, et silmist sädemeid lõi ja nüüd on need sädemed kogu laotuse tähesäraga katnud. Laiemalt seletas Kärmas laulu mõtte lahti nii, et isegi rasketel aegadel näeme me elu helgemat poolt ning saame sellest tuge.

Proloog vms.

....ja taas kostub mu kõrvu nukraid lauluviise Läänemere kallastelt, okey - kõrvaklappidest tegelikult, aga see ei oma erilist tähtsust ning "nukrad lauluviisid" on täpselt see sõnapaar, mis klappidest kostva muusika kohta udupeenelt kohatu ja täpipealt ebasobiv on.
Lahkamislaual vedelev ja osakoosseisuliselt vaskseid torusid otsapidi suus hoidev kamp pärineb siis seekord Rootsist - STOP! - see asjaolu ei vähenda põrmugi käimasoleva albumi väärtust, ehk siis velkomme The Liptones ja noodivahtu pritsib nende 2006 aasta albumilt "in English"

Mes'asi si's täpsemalt?

Seekordsete "hullude" prantslaste kuulsus liigub ilmselt neist endist eespool, sest juba pool tundi enne kontserdi algust on mitmed kuulajad end trepile istuma sättinud ning siinkirjutajal õnnestub üksnes tänu õnnelikule juhusele kusagilt eesriide tagant veel viimane vaba tool leida ja see endale rabada. Tõele au andes on kontsert igati taolist kuulamiskoha pärast võitlemist väärt.

Vincent Courtois Quarteti liikmed alustavad ühelt noodilt, kuigi ma ei märka, et keegi oleks laulja Jeanne Added'ile hääle ette andnud. Kohe jääb kõrva lauljatari kaunis, avatud tämbri ja ilusa vibraatoga hääl, mis algul sisenduslikult ühtainsat nooti kordab, seejärel aga nagu põrgatades hoogu võtab ning järjest kõrgemale lendab, ikka samale noodile nagu hüppelauale tagasi tulles.

Muusika koosneb puhangulistest fraasidest; vahele lõikuvad repliigid baarileti äärest, mis ei tundu aga häirivad, vaid pigem sobivad ja No99 Jazziklubile omased. Kohe kontserdi algul võtab kõlapildist lõviosa enda alla tromboon, mis Yves Roberti käes vabalt muusikasse sisse ja sealt välja "jalutab", ägedalt rütmipillerkaarilt lüürilisele meloodilisusele üle läheb ja vastupidi.

Vincent Courtois tšellol sekkub alles tükk aega hiljem, tagasihoidlikult. Kui tšello lõpuks jõulisemalt sõna võtab, teeb see algul suure kajaga rock-kitarri häält. Seejärel näpib Courtois veel veidi efektinuppe ja võlub tšellost välja elektriviiuli tämbri. Peagi aga mõtleb ta ümber ja mängib sundimatult a la Jimi Hendrix ehtsa pläriseva elektrikitarri tämbriga.

Tänan kõiki blogijaid, et nad üleskutset kuulda võtsid ja võistlusel osalesid, ning ei lasknud end heidutada nende jaoks harjumuspärasest erineva blogikeskkonna iseärasustest! Tänan ka kõiki neid, kes lugemas ja hindamas käisid, ning loomulikult kuuluvad mu soojad tänusõnad ka žürii liikmetele, kes võtsid enda õlule nii erinevate teoste võrdlemise ja hindamise keeruka ülesande.

Rõõm oli kõiki neid kirjutisi lugeda, kaasa mõelda ja kaasa elada mõtteid ja tundeid (neid sõnulseletamatuid!), mida autorid nii sõnulseletamatul moel ometi sõnadesse suutsid panna. Ajuti tegi kirjutajate väljendusoskus lausa kadedaks! :-)

Seetõttu ootasin blogimisvõistluse lõpetamisel 1. detsembril põnevusega kohtumist autoritega, kes siiani varjunimede taga peidus olles mulle kui lugejale tundmatuks olid jäänud. Missugused on need inimesed, kes nii mõtlevad ja tunnevad ning nii sütitavalt sõnu seada oskavad?

Juhtus aga nii, et saladuseloor veel ei langenudki. Seekord õnnestus eesriiet vaid veidi kergitada ning näost näkku kohtuda Beatrice'i, Jan-Tom'i ja Karoliniga ning Kristiina esindajale auhind üle anda... Aga kõigest järgemööda.

Lugejate lemmiku võis iga Muusikaosakonna veebipäeviku lugeja aegsasti ära aimata, sest konkurentsitult kõige rohkem hääli oli juba varakult kogunud M2tsu kirjutis "SÕNULSELETAMATU: Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud" Sellele oli antud tervelt 38 häält ning keskmiseks hindeks kujunes 4,6. (Nüüd neid hindeid enam näha ei ole, sest kirjutistelt on hindamise võimalus eemaldatud.) Kõrgeima hindega 5 oli tegelikult hinnatud Suspenja artiklit "Kimm'O and the TU", kuid sellele oli hääle andnud vaid 2 lugejat, seega polnud need tulemused võrreldavad. Sama võib öelda ka 4,5 punkti teeninud MNC82 muheda loo "Viimase aja hirmsaimad filmielamused e. minupoolne HÖFF-i soovitus" kohta, mille poolt oli hääletanud 6 inimest.

Tubli tulemusega paistsid publikuhääletusel silma veel Vaarikapunase kontserdikaja "Vennaskond ei ole surnud!" 4,1 punkti ning 16 häälega; sama palju punkte oli 8 häälega kogunud Robini "Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!". 4,2 punkti ja 4 häält oli saanud Kristiina "Muusika...... Kõik". Võrdselt 4 punkti olid saanud Beatrice'i "Breathe" 8 häälega, Peebu "Ettevaatust! Ooperipisik!" 5 häälega, Smuusiku "Hang on Little Tomato ehk mõtisklusi muusika olemuse üle" 4 häälega, Jan-Tomi "Filmisoovitus: Paradiisisaar depressiivsetele üksikemadele" 3 häälega, Keilini "If I was a dinosaur, I'd be a REGINAsaurus" kahe ning Ulmeka "I'm living by a movie not by the rules" ühe häälega.

Lisaks lugejaile hindas kirjutisi ka viieliikmeline žürii koosseisus: filmimees Jüri Tallinn, ajakirjanik Madli-Liis Parts ning Tallinna Keskraamatukogu poolt Anneli Kengsepp, Janela Tähepõld ja Marje Ingel. Žürii liikmed hindasid kõiki kirjutisi 5-palli-süsteemis üksteisest sõltumatult. Nende hinded liideti ning loeti kokku igas kategoorias ning kahes vanusegrupis eraldi. Seega said auhinna parima filmi-, muusika- ja tantsuteemalise kirjutise autorid ning kolm paremat kummaski vanusegrupis.

Tihtipeale erines auhinnalisele kohale jõudnud tööde punktisumma esikolmikust välja jäänud tööde skoorist vaid ühe punkti võrra, seega oli kirjutiste üldine tase kõrge ja kõik osalejad väärivad tunnustust! Sellest omakorda võitsid ka lugejad ja võitis kirjutamisrõõm!

Parima tantsuteemalise kirjutisena tõsteti esile M2tsu "SÕNULSELETAMATU: Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud".

Parimaks filmiteemaliseks kirjutiseks tunnistati Aliisi "Apokalüpsise ajastu".

Parima muusikateemalise kirjutise auhinna sai Suspenja "Kimm'O and the TU".

Ühtlasi hinnati M2tsu "SÕNULSELETAMATU: Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud" parimaks kirjutiseks noorte hulgas (15-18-aastased) ning Suspenja "Kimm'O and the TU" pälvis noorte hulgas II koha. Nooremas vanusegrupis III koha sai Kristiina kirjutiste "Aja ilu" ja „Fado, tunnete värv" eest.

Vanemas vanusegrupis loeti parimaks kirjutiseks Aliisi "Apokalüpsise ajastu", II koha vääriliseks tunnistati Robini „Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!" ning III koha pälvis Vaarikapunase võistlustöö „Vennaskond ei ole surnud!".

Nagu eespool juba ette rutates mainisin, õnnestus blogimisvõistluse lõppüritusel üle anda kahjuks ainult üks auhind (!) ja sedagi mitte otse auhinna võitjale endale, vaid tema esindajale. Loomulikult võtame kõigi võitjatega eraldi ühendust niikuinii, sellegipoolest pole ehk ülearune ka siinkohal teatada, et auhinnad ootavad võitjaid Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas aadressil Estonia pst. 8. Neile, kes elavad väljaspoolt Tallinna, saadame auhinna posti teel.

Muidugi elab üks õige blogija tegelikult hoopis internetis ning väljaspool virtuaalmaailma õnnestub teda kohata vaid vähestel... :-) Tahaksin siiski väga loota, et ka minul kui võistluse korraldajal ning tänulikul lugejal õnnestub blogimisvõistluse võitjaid reaalmaailmas kohata ja neil õnnitluseks isiklikult kätt suruda :-)

Seni, kuni auhinnad võitjateni jõuavad, püüan siinsamas veebipäevikus vahendada žürii kommentaare. Iga konkreetse võistlustöö kohta öeldud kiitused ja märkused paneme kirja vastava kirjutise kommentaaridena, üldisematest õpetussõnadest tuleb aga arvatavasti eraldi postitus.

Lõppkokkuvõttes tahaksin veelkord tänada kõiki blogimisvõistlusel osalejaid suurepäraste "sõnulseletamatute" kirjutiste eest ja innustada neid edaspidigi oma muljeid just Muusikaosakonna veebipäeviku kaudu jagama. Muusika-, filmi- ja tantsuteemalised kirjutised on meie blogisse alati oodatud!

Hindamiseks tuleb klõpsata vastava artikli pealkirjale, siis ilmuvad kirjutise allservas nähtavale naerunäod. Hinde saab anda hiirega vastavale arvule naerunägudele klikkides. Kõiki võistlustöid saab hinnata veel kuni 30. novembrini. Seejärel hindamisvõimalus kaob, kuid kirjutised jäävad endiselt Muusikaosakonna veebipäevikusse.

Parimad kirjutajad saavad auhinnad. Lugejate auhinna saab Muusikaosakonna veebipäevikus parima hinde ja suurima hindajate hulga suhtarvuga sissekande autor. Lisaks lugejatele hindab kirjutisi ka žürii, kuhu kuuluvad filmiala asjatundja Jüri Tallinn, ajakirjanik Madli-Liis Parts ning Tallinna Keskraamatukogu poolt Anneli Kengsepp, Janela Tähepõld ja Marje Ingel.

Blogimisvõistluse pidulik lõpetamine toimub Tallinna Keskraamatukogus 1. detsembril kell 17, kus selguvad võitjad ja parimad kirjutajad saavad auhinnad! 

Lisainfo blogi peatoimetajalt Marje Ingelilt.

Terve saalitäis inimesi on lummatud. Kaasaarvatud mina. Ja sellega sai hakkama pooltühi lava, Michael Jackson ja tema hääl, samuti poolel võimsusel. Pean tunnistama, et suhtusin alguses filmi kriitiliselt. Õigupoolest ei läinudki ma kinno vaatama filmi vaid viimast katset teenida popikoonilt veel paarkümmend miljonit. Kahe tunni jooksul suutis mu arvamus kardinaalselt muutuda. Usun, et need kaks tundi poleks jätnud mulle pooltki nii sügavat muljet, kui oleksin oma ootused lakke tõstatanud. Kui peaksite ise minema seda dokumentaalikest kunagi vaatama, siis hea mõte on mitte oodata midagi muud kui filmi täis Michael Jacksoni muusikat ja võimalust luua pilti sellest, mis oleks võinud olla.

Olen alati olnud Jacksoni muusika austaja. Tema lugudes on see midagi, see lihtsus millega ta suudab edasi anda olemuselt keerukaid mõtteid ja sõnumeid, muutes need kõigile arusaadavaks ja (enamasti) nauditavaks. Midagi, mis lummab ja köidab. Võib olla on see tema hääl, võib olla on see mingi alateadvusesse süübiv sõnum, vahest on hoopistükis süüdi tema karisma, mille ta suudab jäädvustada isegi helikandjale. Ilmselt on kõige suurem mõju siiski viimasel faktoril. Kuna kogu oma karismaatilisusega naelutab ta publiku pilgud kaheks tunniks ekraanile.

Mina pöördun oma viimase minuti blogikandes septembrikuusse, täpsemalt 19-nda septembri laupäevasesse õhtusse, kui hinnatud, armastatud ja austatud Von Krahl avas kesköölähedases ajahetkes uksed klubikultuuri üritusele Bashment, mis sedapuhku tähistas oma 11-ndat sünnipäeva, kuid samal ajal teen mõningaid ajalisi rändeid nii varasemasse perioodi, kui ka tänasesse ja homsesse. Alustagem 19-ndast septembrist, sünnipäevast. Selleks ürituseks lennutati kohale Suurbritannia tuntud reggae artist Macka B, kes tegutsenud juba üle 30 aasta. Tollel õhtul kogesin hõõguvlahedat atmosfääri, mida meenutades naeratasin veel kaua-kaua hiljemgi. Ja teen seda siiani, kui seda meenutama asun. See on ka põhjus, miks antud õhtu väärib kajastamist, mainimist ja meenutamist.

Küsimus ei olnud ega ole minu jaoks Bashmendi puhul vaid kontserdilises ja muusikalises pooles, ehkki see põhifaktorina suuresti publikut ühendas, kuid selle kõrval mängis, ja loodetavasti mängib ka edaspidi, rolli muu lisanduv - midagi, mida on raske konkretseelt sõnastatuna välja tuua, kuna see avaldub sealolemisega kaasnevas tundes, mis on segu rõõmust, positiivsusest ja kergusest - see on antud momendi nautimine, milleni paljud üritused mind viia ei suuda. Ent too laupäevaõhtu seda tegi.

Rahvast täis tavapärane teatrisaal, mis tol õhtul muuks otstarbeks kasutusele võetud, lausa kutsus sisenema ning suunas automaatselt ja momentaalselt samme tantsupõranda poole seadma. Nii läks, nii juhtus. Eneselegi märkamatult vehkisid muidu argipäevaselt rasked kehaliikmed tavapärasest tunduvalt kergemal toonil juba minutid hiljem pärast Von Krahli atmosfääri sisenemist tantsuplatsil, ning kaasnes sellega uskumatult mõnus ning vaba tunne.