Aafriklastest vanemate lapsena Hispaanias sündinud ja sealsete mustlaste seas üles kasvanud Buika sai kodust emalt kaasa jazziarmastuse, kuid seda muusikat, mida ta ise kirjutab ja laulab, on nimetatud flamenco fusion'iks. Jazzilikku improviseerimisoskust on tema esituses siiski kuulda, veelgi rohkem aga kirge ja meeletust, mida kannab endas flamenco. Buika uskumatult varjundirikas hääl kannab endas vaikset nukrust, seejärel aga lausa rebib end rinnust valla niisuguse jõuga, mis paneb võpatama ja sunnib kuulama.

Omapärane sahisev hääletämber lisab väikest kasvu naise imidžile tuhkatriinulikkust. Teadmata tema tegelikku tausta ja lapsepõlve üksikasju, võib paljajalu laval seisvat lauljannat kergesti kujutleda "inetu pardipojana" Anderseni muinasjutust, kelle rahvusvaheline tähelend on nüüd juba alanud.

Justkui liivapaberiga karedaks hõõrutud hääl leiab tee otse kuulaja südameni ning käib ka publiku hingekeeltest nagu liivapaberiga üle - midagi seletamatult rahutukstegevat on neis lauludes, isegi siis, kui sõnadest aru ei saa.

Eesti Muusikaarvustaja (Gerhard Lock, Mari-Liis Rebane) kui konkursi idee algataja tänab kaaskorraldajaid Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikut (Marje Ingel, www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog) ja Jazzkaare ajakirja (Madli-Liis Parts, www.jazzkaar.ee), ning trükiajakirjanduse žürii liikmeid: Tiina Õun (Teater.Muusika.Kino, www.temuki.ee), Ia Remmel (Muusika, http://muusika.kul.ee) ja Tiina Mattisen (Sirp, www.sirp.ee).

Samuti täname konkursi korraldamist peasponsorina toetanud Tallinna Spordi- ja Noorsooametit, kaaskorraldaja funktsioonis Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonda, lahkelt oma ruumide kasutamist võimaldanud Tallinna Keskraamatukogu ning info levikule kaasa aidanud Tallinna Noorsootöö Keskust. Eelkõige aga täname konkursil osalenud noori ja neid innustanud õpetajaid ning loodame, et konkurss on avanud neile teed nii muusika, kunsti ja tantsu juurde kui ka nende valdkondade kajastamiseni.

Auhinnad:

A-tasand (vanuses 15-18)

I koht

Kristi-Maria Nurm

II koht

Jaak Erisalu

III-V koht

Grete Taro

Luise Leemet

Maria Eldermann

Ergutusauhind

Grete Lajal

A-tasand (vanuses 19+)

Eriauhind

kunsti- ja muusika leidliku ühendamise eest

Kaie Karolin

Eriauhind

tantsu ja kirjanduse leidliku ühendamise eest

Marit Mihklepp

Aukiri

Mari Hiiemäe

kirjutise „Muusika, mis paneb herned kasvama" eest

Aukiri

Hendrik Ehte

kirjutise „Kaif Jazztronik" eest

Eelloetletud autorite A-tasandi kirjutised on avaldatud siinsamas Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikus.

B-tasand (vanuses 19+) 

I-II koht

Hanna Varkki

artiklite „Eva Mitreikina habras heliilm" ja

„Avishai Cohen vallandas emotsionaalse tormi" eest

Auhind sisaldab ühe artikli avaldamist ajakirjas MUUSIKA

III koht

Riina Roolaid

artikli „Dianne Reeves juhatab muinasjutumaailma" eest

Eriauhind

parima intervjuu eest

Katre Koit

Eriauhind sisaldab intervjuu avaldamist ajakirjas TEATER.MUUSIKA.KINO

Eriauhind

kunsti- ja tantsuteemaliste kirjutiste eest

Maivi Kärginen

Eriauhind sisaldab ühe artikli avaldamist kultuurilehes SIRP

B-tasand (vanuses 15-18)

III koht

Helis Oidekivi

artikli „Chopin 200 - Leszek Mozdzer" eest

Julge kriitiku eriauhind

Pärtel Toompere

Osa artikleid on juba avaldatud Jazzkaare veebiajakirjas www.jazzkaar.ee

Kriitikakonkursi mõlemale tasandile laekunud töödest enamik hõlmab muusikat, üks kirjutis puudutab siiski kujutava kunsti ja kaks kirjutist tantsu teemat. A-tasandi tööd on endiselt kõigile lugemiseks ja hindamiseks väljas siinsamas Muusikaosakonna veebipäevikus.

Konkursi lõppüritus toimub 21. juunil kell 16 Tallinna Keskraamatukogu suures saalis.

Club For Five edulugu algab 2004. aasta sügisest, debüütalbumiga "Ensi-ilta", mis saavutas mõne kuuga Soomes kuldplaadi staatuse.  2006 ilmus ansambli teine album "Uni", kus lisaks poplugude arranžeeringutele oli ka katsetusi grupi liikmete originaalloominguga. 2007 jõudis müügilettidele viisiku jõulualbum "Rekirektki", mis pälvis rahvusvahelise a cappella auhinna CARA, kui parim oma kategoorias.

Ansambli uusim, inglisekeelne album "You Are The Voice", ilmus 2009. aasta lõpus Warner Music Finland firmamärgi all, mitmed selle albumi laulud on Soome edetabelites kõrgetel kohtadel.1

Kontsert oli väga huvitav ning põnev. Kontsert sai välja valitud klassivendade poolt, kes arvasid, et see kontsert võib hea olla ning nende valikus ei pidanud pettuma. 

Club For Five on vokaal-bänd. Nende suur eripära on see, et neil ei ole pille, aga siiski on rütm olemas, mis tuleb tänu meisterlikele „beatboxi" oskajatele ja helipuldis olevale mehele.

Kontsert oli huvitavalt üles ehitatud. Alguses ja lõpus olid head laulud, keskel oli natuke igavam minu meelest, sest need armastuslaulud olid aeglased ja uni tahtis peale kippuda, aga õnneks pärast neid oli kohe erksamad ning hoogsamad lood, mis olid ka paremad ja sai kontserti rahulikult edasi nautida. 

Kontsert oli väga korrektselt esitatud ning esinejad olid suurepärasel tasemel. Hääled olid imepäraselt puhtad ning kõik keerukad asjad tulid neil kui mängeldes, eriti see, kui Tuomas Ahola tegi kitarri häält järgi. See oli võimas. Põrandalauad hakkasid ka värisema, kui Tuukka Haapaniemi oma suu avas. See bass oli väga võimas ja ta sõnadest oli ka hästi aru saada. Esinejaid üritasid küll rahvast rohkem kaasa haarata, aga peamine publik oli siiski vanemad inimesed, kes eelistasid rahus kontserti nautida ning ei läinud väga kaasa ja vahepeal tundus, et ainult meie olime ainukesed erksamad kaasaelajad. 

Kõige enam meeldis mulle laul „Sweet Dreams", kus Tuomas Ahola tegi ka oma kitarri-hääle soolo. Hea laul oli ka „Brothers in Arms" kus oli suurem roll Tuukka Haapaniemel.  Ülejäänud laulud olid ka head, aga minule armastulaulud eriti ei istunud tänu nende venivusele. 

Kontsert õnnestus hästi ning mulle väga meeldis. Soovitan kõigile seda kontserdi ja soovin edu ansamblile edaspidiseks.

Nende puhul on tegemist Soomest pärit a cappella grupiga. Nad esitavad lugusid kerges jazz-stiilis, nende loomingus võib leida nii uusi, kui ka vanu oma poolt mugandatud lugusid. Nad ei kasuta mitte ühtegi instrumenti. Nende omapära on see, et nad kasutavad instrumentide asemel ainult inim-hääli. Nende grupis on esitatud kõik hääleliigid alustades sopranist lõpetades bassiga. Bänd on asutatud aastal 2000 Helsinkis. Bändi debüütalbum „Ensi-Ilta" ilmus aastal 2004, tänu sellele sai bänd palju tuntust Soomes. Vahepeal on veel antud välja palju soome keelseid albumeid, kuid esimene inglise keelne album anti välja hiljuti. Sellel kontserdil tutvustatigi „You`re the voice" albumit.[2] 

Kava oli ülesehitatud väga huvitavalt. Kavas olid laulud - Walking on the Moon, Sweet Dreams, No Son of Mine, Life on Mars, With or Without You, Running up That Hill, Wan wan de yue liang, Black and Tan Fantasy, Girls Don´t Cry for Louie, Brothers in Arms, You´re the Voice ning ka üks lisalugu publiku suurel tahtel. 

Kõlas jazz-muusika, mis oli aga inspireeritud kaasaja pop-lugudest, vanakooli rocklugudest ja ka vanemast jazz-klassikast. Kuid enamjaolt oli põhitunnuseks siiski see, et tegu oli a cappella ansambliga, kus hääli tehti ka suuga beatboxides, või isegi käte ja jalgadega. Peab tunnistama, et kava oli oma ülesehituselt isegi väga huvitav, kogu kontserdi vältel oli väga põnev ning omapärane seda kõike jälgida. Mitmed lood olid inspireeritud/matkitud väga tuntud lugude pealt ja pakkusid head äratundmisrõõmu. Omast stiilist peeti ka alati kinni arvestades, et mitte ühtegi instrumenti ei kasutatud, kuid rütm oli alati olemas, ning kõik lood olid tehtud jazzilikuks omamoodi. 

Kohe kindlasti olid esinejad väga professionaalsed. Eriti omapäraseks tegi asja see, et olid esindatud kõik hääleliigid ja nende kooslus oli väga huvitav. See lisas kõigele omaette võimsust. See oli ka hea, et laulu tekstist sai peaaegu igas laulus aru, kui välja arvata see üks hiina keelne laul, millest ei saanud sõnakestki aru. Kuna enamvähem kõik laulud olid tuntud, sai ka kaasa elatud, ning tekkis ka pilt silme ette laulu olemusest ja sisust. Üleüldse võib seda kontserti võrrelda teatrietendusega, kuna lavaline liikumine oli väga hea, palju sai ka huumorit ja kogu saalitäis rahvast naeris. Kõige koomilisem oli see pala, kus nad matkisid instrumente, mis omakorda jazzi algusaegadel üritasid järele teha inimhäält. Selles palas nad tegid järgi trompetit, trombooni, suupilli, trumme, banjot ning veel palju teisigi instrumente, nii mõnedki kohad tulid väga efektselt ja naljakalt välja. Ka helisüsteem oli väga hea, ning kõik oli hästi kuuldav ning arusaadav. 

Minu arvates õnnestusid absoluutselt kõik laulud suurepäraselt. Kõiki lugusid oli äärmiselt tore ja nauditav kuulata, kuigi ma suur sellise muusika austaja ei ole, valmistas see grupp mulle suure üllatuse, ning nüüd vaatan seda muusikastiili hoopis teise pilguga. Olid paar lugu, mis mõjusid veidi igavamalt kui teised, kui olid endiselt suurepärased. Hästi tore oli see üks hiina keelne lugu, kuna poleks kunagi arvanud, et vana hiina laulu annab ka jazzi võtmesse panna. Palju toredaid emotsioone pakkus kindlasti ka improviseeritud vana big-bandi lugu, kus matkiti instrumentide hääli, see oli pala kus sai näha seda, kuidas jazzi esitajad improviseerivad. Kuid minu lemmikuks jäi siiski „You Are the Voice", kuna oli meeleolukas. 

Minu arvates õnnestus kontsert väga hästi, kuna kõik olid rahul, mina sain midagi uut ja meeldivat kogeda, ning kindlasti oli esitajatel ka tore. Ning äärmiselt tore oli vaadata, kuidas esitajad oma muusikasse sisse elavad. Äpardusi ka ei olnud, nii, et halvasti ei läinud mitte midagi. Publik suhtus väga hästi, nagu minagi, iga loo järel plaksutati kõvasti, vahest lauldi isegi kaasa ja elati kaasa. Kui lõppes viimane lugu, tõusid kõik püsti ja plaksutasid bändi lavale tagasi. Bänd tuli publikule vastu, ning esitaski veel ühe laulu. Ja mina isiklikult poleks kunagi arvanud, et selline muusika saaks mulle meeldida, kuid ma eksisin, sest mulle meeldis ja isegi väga.

Ma sooviksin sellisele bändile väga palju edu, kuna nad on väga omanäoline ja üks väheseid taoliste seas. Kindlasti võiksid nad ka veel Eestisse tulla, kuna tulijaid oleks sellele kontserdile väga palju. See muusika läheb iga erineva muusikastiili austajale peale ja eelteadmisi/uurimusi pole ka vaja. Kui nad saaksid maailmas vähegi kuulsamaks võiksid nad väga palju saavutada ja ma soovin, et nad saaks. Soovitan kõigile!

 [1] http://fi.wikipedia.org/wiki/Club_for_five, 5. mai 2010. a.

Kontsert, mida külastasin toimus 30. aprillil Vene Kultuurikeskuses ja esineja oli vokaalansambel "Club For Five". Ansamblisse kuulus 5 lauljat: Maija Sariola, kes oli sopran, Susanna Hietala, kes laulis alti, Juoni Kannisto tenorina, Tuomas Ahola baritoni laulja ja veel Tuukka Haapaniemi, kes laulis bassi. Nagu nimedest võis aru saada on tegemist Soome esitajatega, täpsemalt  Helsingist pärit olevate lauljatega. Club For Five on suhteliselt uus ansambel, nimelt tulid nad kokku 2000. aastal. Nad on võitnud näiteks Tampere vokaalmuusika võistluse 2001. aastal. Nende üks parimaid hitte on 2009. aastal valminud laul "You`re The Voice".[1]

Žanr, milles antud muusikud laule laulsid oli jazz. Mulle väga meeldis see, et see ansambel oli a cappella ansambel. Osad nende lood olid sellised, et ma poleks uskunud, et selliseid hääli on võimalik inimhäälel teha. Üks nende laulus olid nad võtnud aluseks ühe vana pala, kus oli pillidega imiteeritud inimhääli ja siis nemad võtsid kätte ning tegid selle loo omakorda vokaalseks. See oli väga professionaalselt ja naljakalt esitatud. Laulude järjekord oli minu arvates väga hea. Nimelt alguses olid sellised laulud, mis nii-öelda tutvustasid rahvale nende muusikat, vahepeal olid erinevad lood, näiteks üks lugu oli hiina keeles ja lõpus olid kõige paremad lood nagu näiteks nende kõige kuulsam lugu "You`re the Voice". 

Kui ma alguses olin sellele kontserdile pileti ära ostnud, arvasin, et see pole midagi erilist, aga kui öeldi, et nüüd tuleb viimane lugu, siis ma tahtsin, et nad mängiks veel tund aega. See oli lihtsalt suurepärane jazzkontsert. Muidugi muutis esinejate tase, mis oli väga professionaalne, kontserdi elamuse veelgi magusamaks. Minu lemmik-laulja nendest ülalmainitud viiest oli bassilaulja Tuukka Haapaniemi, kelle hääl oli väga võimas ja mulle väga meeldis. Mind häiris ainult see, et nad laulsid ingliskeelseid laule soome aktsendiga ja osade laulude sõnad jäid mulle natukene segaseks. 

Kontserdi üldise õnnestumise kohta pole mul ühtegi halba sõna öelda, sest minu arvates sujus kontsert ilusti ja mingeid märgatavaid vigu esitajad ei teinud. Ma ei oska kahjuks võrrelda seda kontserdi mingi teise jazzkontserdiga, sest mul kahjuks eelnev jazzkontserdi kogemus puudub, aga kui ma võrdleks seda eesti a cappella bändi Noorkuuga, siis Club For Five on minu arvates ikka mitu korda parem. Eriti hästi jäi see silma, et kõik bändi liikmed olid erinevates häälerühmades (bass, tenor, sopran jne.). Bassilauljal oli väga hea hääl. See paistis eriti silma „Brothers in Arms" laulu ajal, kus mees laulis nii madala häälega, et seda oli jalgade all tunda, kuidas põrand natuke värises. 

Nagu ma eelpool mainisin, ei oodanud ma sellest kontserdist midagi meeldejäävat, aga tegelikult osutus see väga heaks kontserdiks. Ka publikule meeldis see, sest juba viimase laulu ajal tõusis publik püsti ning hakkas kaasa laulma ja plaksutama. Ma soovitaks neil oma muusikat edasi teha ja et nad jõuaks ka kaugemale ning saaks kuulsamaks nii, et kogu Euroopas ja ka mujal maailmas neist teatakse.

[1]Club for five wiki, Http://fi.wikipedia.org/wiki/Club_for_five , 5. mai 2010

Kuna tegemist oli festivali Jazzkaar 2010 avakontserdiga oli publiku seas palju prominente ja kultuuriinimesi, saal oli rahvast täis. Enne kontserti luges Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu eestpalve Jazzkaare korraldajate, esinejate ja publiku õnnistuseks. Kirikusaal oli hubasemaks muudetud erinevate valgusefektidega - lugude meeleolusid anti edasi erinevate värvidega. Ettekandele tuli umbes kümme lugu. Kava oli ülesehituselt tasakaalus - rütmikamad lood vaheldusid rahulikumate lugudega. Tundus, et lood on suures osas enne valmis komponeeritud, aga nagu jazzis tavaks, oli ruumi jäetud ka imrovisatsioonile. Esinejate puhul oli tegemist oma ala tippudega, kes valdavad oma pille suurepäraselt ning kasutavad kõikvõimalikke pillimänguvõtteid. Mõned ansambli liikmed mängisid lausa mitut pilli. Andres Hagber mängis näiteks flööti (altflööti), pikkvilet ning saksfoni (sopransaksofoni) ning Raimond Macats mängis klahvpille, suupilli ning mulle kahjuks tundmatut keelpilli. Kõik muusikud olid laval vabad. Nad on leidlikud impoviseerijad, hea rütmi- ja partneritunnetusega. NordicSoundsi muusikastiil on väga mitmekülgne. Selles on mõjutusi põhjamaade muusikast, aga ka vene- ja juudimuusikast. Rütmikas oli tunda lõunamaade ja aafrikapära. Tundus, et rütm oli väga tähtsalt kohal, sest ansamblis oli koguni kaks löökpillimängijat. Tanel Ruuben oli trummikoplekti taga ning hoidis lugude temposid. Teine löökpillimängija lisas kõlapildile nüansse jembedel, kõristidel, võtmekimbul ja merekarpidel.

Kõlanud lugudest jäid mulle meelde lugu, mille keskmes oli rahvaviisilik meloodia flöödil, järk-järgult lisandusid teised pillid ja lõpuks kõlas meloodia võimasalt kõikidel pilllidel unisoonis. Lisaks sellele jäi meelde kontserdi avalugu, mil tekkis ettekujutus, et viibin tuulisel mererannal, sest flöödil kõlasid vilisevad, undavad, kohisevad helid. Sellele lisandusid sahisevad löökpillid ning merekarbid. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kontsert oli väga õnnestunud. Tajusin, et muusikud ise naudivad seda, mida nad teevad ning see tunne kandus edasi ka publikusse. Publikut vaadates märkasin, et paljud kuulajad nautisid kontserti suletud silmadega, mõnel jällegi tatsus jalg muusika rütmis. Mulle tundus, et üldiselt on kirik sobilik koht kontserdi toimumiseks, kuid hoogsamate lugude ajal  kammitses kiriku õhkkond publiku kaasaelamist. Kontserdi lõppedes kõlas võimas aplaus ning ansambel esitas kaks lisalugu.

Kindlasti soovitan, kel võimalus, NordicSoundsi kontserti külastada, sest tegemist on eesti jazzmuusika paremikuga. Jazzi soovitaks kuulata rohkem inimestel, kes naudivad improvisatsiooni ja hetke emotsioone.

Club for five tegutseb juba aastast 2000 ning on väga kuulus a cappella grupp mitte ainult soomes vaid ka terves maailmas. Nende eripäraks on see, et nad ei kasuta ühtegi muusikainstrumenti, vaid teevad kõike oma häälega, kõik pillid, trummid ja heliefektid on nad ise teinud. Grupi kooseisus on viis inimest: Maija Sariola (sopran), Susanna Hietala (alt), Jouni Kannisto (tenor), Tuomas Ahola (bariton) ja Tuukka Haapaniemi (bass). Grupp kasutas ka modernset tehnoloogiat oma esinemisel. Kohe alguses märkasin, et laval maas oli 'loop station' ehk masin, mis salvestab teatud ajavahemikus olnud helisid ning seejärel jääb neid kordama. Minu arust oli see äärmiselt innovatiivne ja lihtsalt öeldes lahe. Kasutasid nad seda küll kõigest kahes loos, aga ikkagi tegi see nende esinemise dünaamilisemaks. Samuti oli kuulda ka 'beat box'i'.

Lava oli väga ilusasti kujundatud, taga helendasid neoonsed torud, mis rippusid ja ulatusid otse maani. Lava taga keskel oli suur ring, kus näidati väikseid videoklippe vöi siis pöörlevat kuud (sõltus laulust). Ühe sõnaga oli lava esinemisele vastav ja jättis väga hea mulje.

Enne igat laulu rääkis üks esinejates kuidas see laul tekkis ja millest see räägib, laulsid nad päris palju kuulsaid lugusi, mida nad olid kohandanud enda repertuaari jaoks, üks laul oli isega täiesti hiina keeles, millega nad käisid konkursil Hiinas. Jouni Kannisto õppis ära terve laulu hiina keeles ja ta rääkis küll, et ei saanud aru mida ta laulab, aga hiinlaste arvates oli see perfektne.

Kontsert kestis poolteist tundi ja nad jõudsid kokku laulda kolmteist laulu, millest mulle kõige rohkem meeldis 'Running up That Hill', sest ma olin seda laulu varem kuulnud täiesti teistsuguses esituses ja see, kuidas laulis seda Club For Five oli palju põnevam. See meeleolu, mis terve aja saalis kestis, oli väga sõbralik ja kergemeelne. Kui lauliad jutustasid oma lugudest ja lauludest, siis inimesed naersid ja plaksutasid ning kui ühes laulus tehti järgi trombooni oli mul raske mitte märgata, kuidas üks naine kramplikult naerdes äärepealt toolilt maha kukkus.

Lõppu tahaksin lisada, et heameelega külastaksin seda kontserti veelkord ja soovitaksin ka kõikidel oma sõpradel vaatama minna.

Nagu kontserdi nime puhul saab ilmselgeks, oli seal musitseerimas kaks esitajat: Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu. Eplik laulis ning saatis mõningaid lugusid kitarriga. Randalu saatis Epliku laulu klaveril.

Kristjan Randalu on sündinud 1978. aastal Tallinnas. Randalu on mänginud klaverit 6. eluaastast. Sellest ajast saadik on ta õppinud mitmetes mainekates muusikakoolides, pälvinud mitmeid auhindu ja preemiaid ning andnud kontserte erinevates paikades üle maailma.[1]

Vaiko Eplik sündis 1981. aastal. Ta on olnud juba oma noorusajast saadik mitmete erinevate rock- ja pop- muusikat viljelevate bändide liige. Eplik on laulja ja helilooja, ta on Eestit esindanud Eurovisioonil ning kirjutanud mitmeid populaarseks saanud laule  ka teistele artistidele.[2]

Antud kontsert andis mulle ühe tõeliselt meeldejääva elamuse. Kuigi olen käinud päris palju klassikalise muusika ja ka mitmetel pop- ja rockmuusika kontsertidel, siis pole ma tegelikult kunagi kuulanud jazz- muusikat. Mul puudus ülevaade vastavast žanrist, kuna olin sellest vähe kuulnud ja polnud ühegil kontserdil käinud. Pean tunnistama, et läksin ka antud kontserdile mõningase eelarvamusega, kuid see sai õnneks kiiresti kukutatud.

Kuigi mul kogemus jazz-muusika kontsertide vallas põhimõtteliselt puudub, ei väidaks ma siiski, et Randalu-Epliku kontsert oli n.ö. traditsiooniline jazzkontsert. Tegemist oli siiski kahe eestlasega, kes oma musikaalsusele vaatamata näevad ja teevad jazzi hoopis teisiti, kui enamus jazz-muusikuid. Kontserdil oli tunda meile, eestlastele omast lihtsust, salapära ja ehk isegi põhjamaist kargust. Lood, mida esitati, kuulusid minu arvates pigem pop-muusika žanrisse, ja ma arvan, et seetõttu oli see kontsert täiesti erinev paljudest teistest Jazzkaare kontsertidest.

Esitatav muusika oli enamjaolt Vaiko Epliku eelneva loomingu põhjal, kuid sellele andis Randalu klaverisaade hoopis uued kõlavärvid. Tegelikult tundus mulle, et Epliku laulude sõnad on põhiliselt hetkeemotsioonide põhjal kirja pandud, sõnade põhjal on loodud meloodia. Seetõttu mulle meeldis, et koos Randaluga anti laulusõnadele uus tähendus ja kõla, mis oli täielikult erinev originaalversioonist. 

Võin julgelt väita, et muusikaõpiku väide, et jazz on esitajate kunst, sai minu jaoks tõestuse. Randalu ja Eplik andsid üksteisele võimaluse improviseerida ning oli tunda, et improvisatsioon oli täiesti spontaalne. Muusikute olekust oli näha, et nad nautisid seal esinemist ja tegid seda siira rõõmuga. Samal ajal suutsid nad jääda professionaalseks, esitades muusikat kerglase meisterlikkusega. Vaiko Eplik suutis oma häält kasutada viisidel, mida ma kunagi poleks uskunud. Randalu on kinglasti üks väga hea jazz-pianist, ta improvisatsioone oli meeldiv ja huvitav kuulata.

Ma arvan, et Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu kontsert oli üldjoontes õnnestunud. Õhkkond oli meeldiv, mulle tundus, et enamus publikust nautis kontserti. Kuulajate seas oli palju noori inimesi ja paljud olid tulnud terve perega. Kontserdile järgnes pikk ja kõva aplaus, mille järel esitasid esinejad kaks lisapala. See kontsert sobis ideaalselt laupäeva pärastlõunasse, peale pooleteisttunnist kontserti lahkusin KUMUst rõõmsa meeleoluga.

See kontsert tekitas minus huvi jazz-muusika vastu ning avardas natukene mu kitsast silmaringi selles vallas. Ilmselt lähen ma veel tulevikus mõnele jazzkontserdile. Samuti oli Epliku ja Randalu ühistöö väga huvitav, nad võiksid veel kontserte anda. Ma loodan, et antud kontsert ei jää neile viimaseks.

Ansambel on välja andnud neli plaati, millest esimesed kolm ("Ensi-ilta", "Uni", "Rekirektki")  on soome keelsed ja viimane ("You're the Voice") inglise keelne. Club For Five asutati 2001. aastal. Nende esimene plaat „Ensi-ilta" ilmus 2004. aastal ja see saavutas kuldplaadi staatuse. Neid on nimetatud parimaks Soome vokaalgrupiks. Jukka Hauru: "Club For Five kontsert oli tehniliselt ja muusikaliselt tippklass ja sama kehtib kõigi lauljate kohta." [2] Esitusel oli peamiselt ansambli 2009. aasta lõpuse ilmunud album "You're the Voice". 

Kuna kontsert toimus "Jazzkaare" raames võiks ju mõelda, et esitati jazzi, kuid tegelikult ei saa seda ainult jazzi alla liigitada. Ansambel segab oma muusikasse palju erinevaid stiile. Kui osasid inimesi see häirib, et nad oma muusikasse teisi stiile juurde segavad, siis mulle vastupidi meeldib see, et nad ei hoia kramplikult kinni ühest stiilist, vaid segavad seda teistega. Kontserdi ülesehitus oli iseenesest huvitav, aga alguses oli raskusi selle jälgimisega.  Kuigi juba teise laulu juures oli näha publiku seas muusika rütmis tatsuvat jalga, ei läinud kogu rahvas asjaga nii kiiresti kaasa. Enamus hakkas sulama alles neljanda-viienda laulu juures. Esinejate tase oli väga-väga hea ja selleks, et neile mdagi ette heita peaks väga kaua mõtlema. Oli võimalik jälgida esinejate emotsioone ja tänu sellele oli ka kontserti mõnusam kuulata. Sõnad olid arusaadavad ja helid puhtad. Kontserdi meeleolu oli mõnus. Ainuke asi mida võiks siis neile ette heita on see, et nende esinemine oleks võinud just alguses natuke elavam olla. Selle kontserdi iseloomustamiseks sobib väga hästi vanasõna - alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. See 'vedama saamine' võttis küll paar laulu aega, kuid peale kontserdi lõppu oleks publik arvatavasti veel umbes kahte lugu tahtnud. Igatahes lahkusid kõik saalist naeratus näol. Hoolimata eelnevast eeltööst läksin ma kontserdile eelarvamusega, oodates ebaõnnestumist. Kui ma ütlen, et ma pidin pettuma, siis ma mõtlen seda tõsiselt - ma pettusin täielikult oma ootustes. Kontsert ületas mu ootused mitmekordselt. Peale kontserdi lõppu oli tunne, et tahaks veel sinna jääda ja kogu kontserti otsast peale kuulata. Kontsert õnnestus väga hästi ja ma arvan, et seda meelt on kõik seal viibinud inimesed. Kuigi nagu ma enne mainisin oli alguses meeleolu kättesaamisega raskusi, siis selle kompenseeris täielikult hilisem 'plahvatus', kus pool saali püsti oli ja kogu saal kaasa laulis. Publik oli ansamblist vaimustuses ja ma loeksin ka ennast publiku sekka. Kuigi mind oli hoiatatud, et kui minna kontserdile eelarvamusega, siis ei tasu sealt mingit elamust loota. Ma ei läinud just avatud olekus saali - on ju inimest ainult sõnadega raske umber veenda - samas julgen ma siiski väita, et see kogemus jääb mulle veel kauaks meelde ja seda just heas mõttes. Peale kontserti oli esimene mõte joosta lähimasse plaadipoodi ja endale Club For Five-i plaat soetada, kuid see mõte jäi kahjuks ajapuuduse tõttu ära. Mulle on alati vokaalteosed meeldinud, kuid see ansambel on edaspidi, kui mitte lemmik, siis vähemalt üks lemmik-ansamblitest. Ma ei ütleks, et jazz mulle meeldima hakkas, kuna Club For Five-i muusika pole puhas jazz, pigem ütleks, et mulle on koguaeg selline muusika meeldinud, lihtsalt sellel kontserdil avastasin ma enda jaoks uue sellise stiili viljeleja. Eriti meeldis mulle selle ansambli puhul see, et nad ei kasutanud muusikainstrumente, vaid tegid kõik oma häälega. Kõige kaasahaaravam oli siis, kui nad esitasid Duke Ellingtoni lugu "Black and Tan Fantasy". Poole loo pealt tekkis küsimus, et ega nad tegelikult "sohki" ei tee ja enne salvestatud helisid ei mängi. Nende kohta on öeldud: "Parim soome a cappella vokaalgrupp"[3] Ja ma nõustun selle arvamusega täielikult. Tulevikus võiks nad oma kontserti alustada natuke rütmikamate lugudega, et publik õigesse meeleollu viia, sest selle kontserdi algus venis veidi, aga muid etteheiteid ma ei teeks, kuna kontsert oli tõesti super ja ma nautisin seda kogu südamest.

Bändi liikmed on: Anton Goudsmit (kitarr), Jeroen Vierdag (bass), Martijn Vink (bass) ja Efraim Trujillo (saksofon). Ansambel käis Jazzkaarel esinemas 2001. aastal kui seal mängisid ka Anton Goudsmit ja Martijn Vink.[3]

Kuna ma ise kuulan jazzi päris palju, küll aga veidikene vanemat jazzi, siis ootasin huviga milline võib välja näha tänapäevasem jazz ja nagu ma eelnevalt olin lugenud pidi see bänd veel eriti huvitav olema, nimelt nad mängisid jazzi elektripillidel. Ma nautisin kontserti väga. Kahjuks ei olnud kontserdil kava, esinejad küll mõnele loole ütlesid nime kuid see oli hollandi keeles ja ma ei saanud sellest aru.

Ma usun, et publikule jäi The Ploctones meelde kui väga hea bänd, kuna nad mitte ainult ei mänginud suurepäraselt ja hea feelinguga vaid nad ka suhtlesid publikuga, lõid keemia enda ja publiku vahel. See tegi jälgimise palju lihtsamaks ja emotsioon, mis selle kontserdiga kaasnes oli palju suurem. Kui bänd mängima hakkas siis oli kohe näha, et nad võtavad asja südamega ning on hingega muusika juures. Kõik bändi liikmed tantsisid või ümisesid oma osale kaasa. Nad õhkasid endast nii palju positiivset energiat, mis kandus ka publikusse ja seda oli saalis näha, sest rahvas hakkas kaasa plaksutama, jalaga rütmi taguma või peaga rütmis liigutama. Esinejate tase oli muidugi väga tasemel, näha oli kohe kuidas nad tundsid oma pilli ja teadsid millest nad mängivad. Kõik lood olid haaravad ja lõid silme ette mingisuguse pildi või meeleolu. Nad mänglesid justkui ajaga ja tegid igasugu erinevaid trikke muusikaga. Eriti meeldis mulle trummar Martijn Vink, kes suutis mängida väga leebelt ja õrnutsevalt, aga samas ka jõuliselt ja piiridest väljas. Ta mängis väga ekstravagantse tehnikaga ja kasutas palju erinevaid kõlavärve ning helisid. Ta matkis erinevaid hääli nagu ukse kriuksumist ja muid sellised ning ma arvan, et just tema andis bändile sellise erilise kõla. Samas mulle meeldisid kõik bändiliikmed, nad olid kõik väga loomingulised ja mängisid tähtsat rolli, kui üks oleks puudunud ei oleks see bänd enam tervik. Kõigil oli midagi, mis andis bändile vürtsi juurde, midagi ei olnud vähe ja millegiga ei liialdatud. Mulle meeldisid eranditult kõik lood, kõik olid esitatud väga professionalselt. Bänd sobis nii hästi kokku, et tundus nagu nad käivad koguaeg harjutamas, aga nagu hiljem selgus, improviseerivad  nad enamuse ajast ja suudavad isegi üksteist üllatada, rääkimata publikust. Mis mulle veel nende juures meeldis oli see, et kui üks neist mängis soolot, siis teised lihtsalt ei seisnud kõrval, vaid elasid solistile kaasa ümisedes või rütmi kaasa tagudes. Seda oli väga tore vaadata, kuidas nad üksteist toetavad ja ehk unustavadki ära, et nad kellelegi esinevad. Ma usun, et just nende kõikide asjade pärast mulle meeldibki jazz, sest see on nii vaba ja chill muusika, mis kisub endaga kaasa ja ei lase lahti, paneb kaasa tantsima. Jazzi mängijad on alati ise ka nii vabad ja rõõmsameelsed.

Ma olen kontserdiga väga rahul ja tundus, et oli ka ülejäänud publik, kuna kuulsin kuidas pärast garderoobis vahetati muljeid ja kusjuures ainult positiivseid. Kahju aga on sellest, et kõik see toimus Vene Kultuurikeskuses, mitte mõnes baaris või kohvikus. Oleksin ise heameelega kaasa tahtnud tantsida ja minu arvates sobib jazz just mõnda baari taustamuusikaks nagu kolmekümnendatel, et inimesed lähevad kaasa muusikaga ja käivad jazzi-pidudel tantsimas. Ma arvan, et jazzi kohta kirjutamine ja jazzi vaatamas käimine on mulle võrreldes varasemate kontserdielamustega kõige enam meeldinud ja kindlasti lähen ka järgmistel aastatel Jazzkaarele.

Oma esinemistel tahab Club For Five näidata inimestele, et inimhäälel pole piire. Kuigi kuulates tundub, et lava taga on trummikomplekt ja kõik pillid kitarridest flöötideni, esitavad lauljad siiski kõikide instrumentide hääli laval "laivis". 

Lavakujundus oli minimaalne, kuid šikk. Projektoriga lasti taustal rippuvatele linadele valgus-show ja kõrgemal rippuvale kettale pilte. Õhkkond oli väga rahulik ja nauditav,  müstilisemate palade saateks täitus lava suitsuga. Laval oli ka masin, millega vajadusel konkreetne plaksude/mütsude/sammude/nipsude jada korduma pandi.

See kontsert on minu külastatutest kindlasti mu lemmik. Heli oli selge ja helitehnik tegi väga head tööd, isegi lauljad ise tänasid teda kontserdi lõpus. Mõnede lugude sissejuhatuseks rääkisid lauljad humoorikaid lugusid, kohati isegi puises, kuid grammatiliselt korrektses eesti keeles!

Lauljad olid tõesti tasemel! Mõlema naislaulja häälel oli mõnus pehme kõla ja kõik laulsid vigadeta. Tuukka Haapaniemi ülimadal bassline andis igale laulule kõvasti 'vunki' juurde. Enamikus lauludes laulsid sõnu naised, kuid igale solistile vastas üks laul ja üht laulu laulsid ka ainult mehed. Kõige vähem paistis silma Tuomas Ahola, kes oli solist vaid ühes loos ja veetis terve ülejäänud kontserdi Tuukka ja Jouni varjus. Jouni, muideks, sai pidevalt aplauside osaliseks, sest ta matkis imeliselt erinevaid pille. 

Lavaline liikumine oli kena ja andis laulude meeleolu edasi väga mõjuvalt. Kui imiteeriti pille, tegid esinejad käega liigutusi, nagu nad päriselt ka mängiksid. Eriti tasub välja tuua lugu "Black and Tan Fantasy", kus lauljad imiteerisid pillimängijaid, kes imiteerisid lauljaid. Tulemus oli väga lahe, korraga matkiti kolme-nelja erinevat puhkpilli, mis kõlasid kokku kenas harmoonias. Samuti imiteeriti muudes lauludes näiteks kitarre ja mingit 'viniseva' häälega Aasia pilli, mis on väga iseloomulik idamaisele muusikale, kuid mille nime ma hetkel välja ei suuda mõelda.

Lugusid oli seinast seina, vanadest poplauluddest nagu "With or Without You", Duke Ellingtoni Orkestri loo "Black and Tan Fantasy" ja nende enda loodud tantsumuusika (!) palani "Running Up That Hill". Samuti laulis solist Jouni Kannisto ühe laulu täielikult mandariini keeles!

Kontserdil esitati 13 laulu ja 1 lisalugu. Minu jaoks jäi kontsert lühikeseks ja ma oleks väga hea meelega kuulanud 'ühe täie' veel. Ka minu klassivennad jagavad sama arvamust. 

Club For Five vaieldamatult kõige intrigeerivam liige on Tuukka Haapaniemi, kelle bass on sõnuseletamatult madal. Kui ta võttis mõne madalama noodi, värises puuparkett jalge all.

Kõige parem osa kontserdist oli viimane laul, "You Are the Voice". See on ühtlasi ka nende uusima albumi nimi, mida ma kindlasti soetada soovin. Tegu oli juba niigi väga hea lauluga, kuid ka publikule anti võimalus kaasa laulda, mida me täielikult kasutasime. Samuti tasub välja tuua laulu "Brothers in Arms", mis lauljate sõnul muutis täielikult grupi suunda ja andis teed hoopis teistsugusele plaadile, kui alguses plaanis oli. Tuukka Haapaniemi sõnul on see üks ilusamaid laule üldse, ilusa meloodia ja sügava sõnumiga.

Publikule meeldis kontsert väga ja ka meie kaheksapealine poistegrupp oli kontserdiga väga rahul. Aplaus sundis esinejad lisalooks uuesti lavale ja kontserdilt lahkuti väga ülevas meeleolus. Noori oli üldiselt kontserdil vähe, aga ei leidunud ka põhilisi jazz-stereotüüpe. Jazzile mõeldes tuleb esimesena ette suitsune baar, kus liibuvates õhtukleitides preilnad mantlites noormeestega laudade taga istuvad. Siiski vastas enamus publikust tüüpilisele kontserdi-stereotüübile ehk üle keskea daamid, igal kolmandal ka mees kaasas.

[1]Club For Five biograafia. http://www.clubforfive.fi/site/#/en/fanclub/Bio. Mai 2010.

Club For Five on a cappella bänd, mis tähendab, et muusikat teevad inimesed, ainult et ilma pillideta.

Muusikapalad, mida kontserdil esitati ei olnud kõik ühest žanrist, vaid kokku segatud erinevatest - niinimetatult polkast rockini.

Kontserdi alguses luges Jouni Kannisto ette varem valmis kirjutatud eestikeelse teksti. Paljudele inimestele, kaasa arvatud minule, see meeldis, kuna oli tore kuulda eestikeelse aksendiga soomlasi. Kava oli väga huvitav ning ülesehituselt väga vaheldusrikas. Esinejate tase oli vägagi muljetavaldav, kuna need hääled, mida nad tegid olid väga puhtat ja perfektsuseni lihvitud. Laulu sõnad olid arusaadavad terve kontserdi vältel, nendest arusaamisega mingit probleemi ei esinenud. Kõige paremini tuli minu arvates välja lugu nimega 'Sweet Dreams'. See lugu oli kõige rohkem oma originaalile sarnane ning kitarrisoolo, mida Tuomas Ahola nii hästi häälega „mängis'' läks publikule väga hästi peale. Kontserdi üldine meeleolu oli soe, publik elas kaasa ning plaksutas. Vaatamata sellele, et istusin rõdul, kuulsin enda klassiõe naeru kuskilt alt saalist, kuna keegi esinejatest oli öelnud midagi naljakat. Kontserdi lõpus tõusid kõik püsti, kuna publik oli vaimustuses. Kui kontsert läbi, kuulsin paljusid inimesi rääkimas, et kontsert oli vaimustav, mida see ka oli. Läheksin sellisele kontserdile kindlasti ka veel paar korda, kui võimalus tekib. Kokkuvõtteks tahaksin veel öelda, et soovitaksin kõigile seda kontserti vaatama minna, kui Club For Five veel Eestisse tuleb. Ise tahaksin küll minna.

Vaiko Eplik (sündinud 1. augustil 1981 aastal) on eesti laulja ja helilooja. On tegev olnud bändides Claire's Birthday, Vaiko Eplik ja Eliit, Koer ning Ruffus. 2003. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Riias esindas Vaiko Eplik Eestit ansambliga Ruffus, kuigi Eurolaulu võitis ta ansambliga Claire's Birthday.[1]

Kristjan Randalu sündis 1978 Tallinnas ja alustas 6-aastaselt klaverimänguga Tallinna Muusikakeskkoolis. 1988 kolis ta koos vanematega Saksamaale, kus õppis klassikalist ja jazz-klaverit Karlsruhe ja Stuttgarti Muusikaülikoolides.[2] 

Sellel jazz-kontserdil oli rohkelt improvisatsiooni. Enamus lood mis kontserdil kõlasid olid pärit Vaiko Epliku viimaselt plaadilt ja Kristjan Randalu oli sinna enda poolt klaveri saate juurde mõelnud. Vaiko Epliku viimane plaat oli pühendatud ta naisele. 

Enne sinna kontserdile minekut polnud Vaiko Eplik mulle eriti meelejärgi, aga kui ma viimati üht tema lugu kuulasin, olin ma väga väike ja ei osanud veel nii palju nende lugude sisu hinnata. Enamustel lugudel oli väga sügav sisu ja minusugused nooremad inimesed ei pruugigi seda eriti mõista.  Mulle kontsert meeldis. Kui ma juba KUMUsse sisenesin oli seal hea õhkkond. Inimesed olid toredad. Kontserti kuulates tundus nagu esinejad oleks osa rahvast, nad lihtsalt suhtlesid esinedes rahvaga palju. Nad esitasid selliseid omapäraseid lugusid ja nagu jazzile kohane oli seal palju impravisatsiooni. Mu lemmik impravisatsioon oli see kui Vaiko Eplik müksis jalaga kitarri, ma ise poleks üldse sellise asja peale tulnud, et selline asi võib ka loo osa olla. Ta kasutas lauldes ka väga palju eriefekte, alates „ufolikest" häälitsustest lõpetades kajaga. Kristian Randalu mängis klaverit utoopiliselt hästi, vahepeal polnud isegi ta käsi näha ja ta tegi klaveriga sellist häält mida tavaliselt klaver ei tee ehk trummi moodi häält. 

Mulle meeldis ka see, et esinejad valdasid oma ala hästi ja tegid seda hea meelega, mitte nagu mõned RnB artistid. Eelmisel nädalal käisin Metallicat vaatamas ja käesolev kontsert oli hoopis teistsugune kui Metallica, kus ei olnud erilist kaasa elamist jne. 

Mulle tundus, et publik vägagi nautis seda kontserti kuna polnud erilist „ringi siiberdamist" ja tõesti see kontsert viis mõtted mujale. Seal kohapeal olles oli selline mulje, et panen nüüd silmad kinni ja tahangi siia jääda seda muusikat nautima.  Kontserti meeleolu oli suhteliselt vahelduv ja sõltus täiesti sellest, millist lugu parajasti esitati. Paari loo ajal tuli mul täiesti pisar silma kuna selle loo sisu puudutas mind valusalt. Rohkem oleks ma tahtnud näha sellist vanakooli jazzi,  sest see jazz mis tänapäeval on pole päris see mis vanasti oli. Aga see mida ma KUMUs nägin ja kui ma saaks sellele ise nime panna siis oleks see Eesti Jazz. 

Vaiko Eplik on minu arvates Eesti üks kõige andekamaid lauljaid aga ei saa ka öelda ,et just kõige andekam. Ta oskab oma häält väga hästi talitseda ja ta oskab sellega erinevaid kõlasid välja tuua.  Võrreldes Vaiko Epliku ja Krisjan Randalut, siis ma poleks arvanudki, et nad koos nii hästi oskavad muuskat teha. Kristjan Randalu on selline, kes on muusikat õppinud laias maailmas aga Vaiko Eplik on teinud seda ühes väikses Eesti linnas. Seda polnud eriti aru saada, et üks oleks tasemelt parem kui teine - pigem nad täiendasid üksteist väga hästi. 

Lugude nimesid kahjuks eriti vahele ei öeldud, kui siis vahel harva.  Kõige paremini jäi mul meelde see laul mille refrääni sõnadeks oli „Minu nimi on Vaiko", see tõi mu näkku kerge muige. 

Lava oli kujundatud väga omapäraselt. Lava taha otsa oli pandud lõuend vms, mille peale lasti kontserdi ajal dataprojektoriga igasuguseid kujundeid. Neid kujundeid vaadates jõudis meeleolu väga hästi kuulajateni. Ülidselt oli kõik väga lihtne ehk polnud midagi erilist ja minu arvates sellise kontserdi jaoks polegi vaja mingisugust erilist lavakujundust ja eriefekt 

Kõik lood õnnestusid minu arvates väga hästi ning publik kutsus neid pärast esinemist kaks korda tagasi kuigi oleks tahtnud neid veel rohkem näha.  Edaspidi võiks sellised kontserdid natuke pikemad olla, kuna sellised inimesed, kes kuulavad teistsugust muusikat ei jõua sellise lühikese ajaga teistsugusesse muusikastiili sisse elada. Kui ma lõpuks jõudsingi sinna sisse elada kõlas juba viimane lugu ja see oli minu jaoks väga suur pettumus.

Bänd on tegutsenud juba aastast 2004, kuid sel ajal Goudsmit, Trujillo, Vierdag & Vink nime all. Kuulsaks said nad nimega The Ploctones alles Live op het Dak Festivalil Amsterdami kontserdil. Kontserdipaladest väljastati plaat, mis sai kiirelt populaarseks. Eelmisel aastal tuli välja aga nende esimene stuudios valminud plaat nimega 050, mis sai paljudele kriitikutelt positiivseid arvustusi.

Kvarteti esitatud muusikapalad varieerusid erinevates stiilide vahel, nende lugudes võibkuulda mõjutusi ladina muusikast, punkist, popist, r&b-st ning muudest erinevatest stiilidest. Kokkuvõttes on Ploctones'i bänd jazz rocki, bluesi ja funki vahepealne.[1]

Mulle meeldiski väga see, et ei oldud kindla stiili piirides, vaid julgelt varieeruti ning oli kohe kuulda, et muusika inspiratsiooni oli ammutatud erinevatest stiilidest. Kontserdi kava oli üles ehitatud väga huvitavalt ja vaheldusrikkalt. Enamasti olid kordamööda aeglasemad ja kiiremad palad.

The Ploctones tundus olevat minule, kui jazzi võhikule, väga heal tasemel. Kohe kui hakati mängima vaikses saalis, mis oli ka neile kindlasti mitte väga tavapärane keskkond, kus esineda, oli kohe näha, et nad elasid muusikasse sisse. Anton Goudsmit nõksutas terve aja oma pead edasi-tagasi ja laulis pillidel mängitavaid meloodiaid kaasa, mis oli küll veidi häiriv, sest vahepeal laulis ta päris kõvasti. Saksofonist Efraim Trujillo liigutas oma saksofoni muusika saatel ja oli näha, et ta oli muusikasse sisse elanud. Samuti bassist Jeroen Vierdag tantsis basskitarriga samba-laadseid liigutusi. See kõik kokku andis positiivse laengu, sest nad ei seisnud paigal, vaid olid rahulikud ja lasid muusikal ennast juhtida.

Esitatu tundus olevat väga korrektne, kuid mõnikord oli saksofonist Trujillo näost aru saada, et ta polnud oma soologa rahul. Kui ta oleks aga tavalise näoga edasi mänginud, polekski ma aru saanud, et ta midagi valesti tegi. Minu jaoks kõige meeldejäävam pillimees oli aga trummar Martijn Vink, sest tema trummarioskused olid tõesti väga heal tasemel. Ta tegi trummiga hääli, mida ma poleks uskunudki, et trumm teha võib. Tal oli ka palju erinevaid trummipulki, millega oli võimalik teha sahisevat või teisi hääli, kuid see oli hämmastav, kuidas tema nendega mängis. 

Muusika kõla oli saalis väga hea, kuid meeleolu oli enamasti üsna vaikne. Ma arvan, et see oli tingitud kontserdi asupaigast, Vene Kultuurikeskusest. Õhkkond oleks olnud kindlasti palju parem kui kontsert oleks toimunud kusagil väiksemas kohas, näiteks baaris ning seismiskohtadega, sest siis oleks saanud ennast muusika rütmis kaasa liigutada. Samuti olid meeleolulõhkujad Anton Goudsmiti kommentaarid palade vahepeal, sest need rääkisid tema puberteedist ning sellega seotud kogemustest, mis minu meelest aga ei olnud sellisele kontserdile kohased.

Kõige rohkem meeldis mulle lugu, mis oli segatud rockiga ning rahuliku jazziga. See oli väga vaheldusrikas lugu ning jäi eredalt just meelde sellepärast, et rocki mõjutused tulid sisse sellises kohas, kus poleks neid oodanudki.

Ürituselt oli ka väga meeldejääv osa - nimelt andsid esinemisele väga palju juurde valgusemängud, mis täiustasid muusikat, muutes aeg-ajalt värve. Need oleks kui teadnud muusikat ning iseloomustanud seda parimate värvidega. Värvid muutusid nööritaolistes dekoratsioonides, mis tulid laest alla. Ma arvan, et need olid väga sobilikud antud ürituse jaoks.

Üldiselt kontsert õnnestus väga hästi ja ma arvan, et positiivse laengu said sealt kõik. Publik suhtus The Ploctones'i hästi ja aplodeeriti iga märkimisväärse soolo peale. Ma usun, et kui oleks kontsert mõnes teises kohas toimunud, oleks ka kaasasaadud emotsioon veelgi parem. Mulle meeldis aga see,  et lõpu poole hakkasid paljude jalad muusikataktis liikuma ja oli näha, et publik elas bändile kaasa.

Ma oleks tahtnud näha, et ka The Ploctones'i riietus oleks omavahel kokku lepitud, sest tegemist oli ikkagi väärika esinemispaigaga. Ma sooviksin The Ploctonesi tulevikus veel Jazzkaarel näha, kuid kindlasti erinevas esinemispaigas. Loodan ka, et nende muusika saab veel laiemalt maailmale tutvustatud. Olen õnnelik, et leidsin endale uue stiili ning seda esitava bändi, mida kuulata.