Hiljuti Piireületav teemas

Märtsi algul andis Eestis koos kitarrist Jaak Sooäärega kontserte legendaarne Hollandi trummar ja kunstnik Han Bennink. Järgnev intervjuu on salvestatud pärast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias korraldatud avalikku õpituba 1. märtsil.

Te andsite äsja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias avaliku õpitoa. Teie isa oli professionaalne trummar, aga Te ise olete õppinud hoopis kunstikoolis.

Jah, muusikas olen ma iseõppinu, mu isa ei õpetanud mind. Kõik, mis ma olen teinud, olen omandanud iseseisvalt. See on muidugi raske, sest trummimängus on teatud võtted, mida tuleb tunda: tremolo, paradiddle jne. Need asjad on mulle ikka veel rasked ja seepärast ma harjutan neid, ma ei ole enda jaoks ikka veel piisavalt hea.

Te olete samas ka füüsiliselt väga heas vormis. Kas Te ka selle jaoks kuidagi treenite?

Ei, ja vahel tunnen ma end üsna  kehvasti. Eile tundsin ma end pärast pikka nädalat päris räbalalt, andsime nädala jooksul 3 kontserti ja oli minu näituse avamine ja muud sellist sagimist, ja ma olin tõesti väga väsinud. Aga siis sain ma siit Tallinnast nii uskumatut tagasisidet ja siin olek, vanalinnas, on minu jaoks nagu paradiis.

Ma ei tee midagi erilist, et end vormi saada või jääda. Ma käin küll vahel aerutamas, mul on väike sõudepaat, ja ma sõidan palju jalgrattaga, vahel 100 km päevas, sest ma elan 50 km Amsterdamist. Selleks ei pea ma treenima, see tuleb mul kergelt. Aga et ma tõstaks mingeid raskusi või läheks sauna higistama - ei, ma ei taha sellest mõeldagi! Tegelikult ma päris soome saunas polegi käinud. Aga teha midagi spetsiaalselt - see mulle ei meeldi. Ma teen selle ekstra pingutuse trummidel. Ja seda tuleb teha, et mitte jäigaks jääda - seda tunned juba ise, kui oled nii kaua mänginud.

Tahtsingi küsida, kuidas Te suudate kogu aeg värskena püsida ja ka iseennast üllatada? Ma lugesin ühest artiklist, et Te ei armastavat isegi sama muusikapala teist korda mängida.

Ei, ei. Ma ei tea, mida kirja pandi, aga mida ma tollele ajakirjanikule ütlesin, oli... Ma kuulun ICP orkestrisse -  Instant Composers Pool Orchestra'sse, selle repertuaari kirjutab põhiliselt Misha Mengelberg. Mishaga me oleme 50 aastat koos mänginud, ta kipub nüüd vanaks jääma, aga me mängime ikka tema lugusid. Ja kui siis tuleb mõni uus lugu ja me seda mängime, siis mina pean seda mängima kõrva järgi - nooti ma ju ei tunne. Minu jaoks on mingi muusikateose esmakordne mängimine värskeim ja parim, sest teist korda mängides mõtlen ma juba sellele, mida esimesel korral teada sain. Nii et kui soovite, siis võiks öelda Nietzsche sõnadega: kui te tahate tõesti loovad olla, peaks kõik maha lõhkuma ja uuesti otsast alustama. Aga kuna kõik teised loevad paberilt seda kärbsemusta, mida nootideks nimetatakse, siis nad peavad seda iga kord uuesti tegema, minul on lugu selleks ajaks juba selge. Kõigi nende aastate jooksul olen nooditundmise oskuse puudumisel arendanud välja võime haarata muusikat lennult. Seda võisite näha siin õpitoas ka, selles mõttes olen ma osav: „ahhaa, kas sa lähed nüüd selles suunas? Oo, ma olen seda enne kuulnud, võibolla ma teen nüüd seda ja mängin nii" jne. Nii et mul on selleks omad vahendid, selle asemel, et kärbsemustaga jännata.

Kui vana Te olite, kui hakkasite muusikaga elatist teenima?

Ma arvan, et alustasin 12- või 14-aastaselt. Mu isa andis mulle soolotrummi. Tänapäeval, kui sul on sünnipäev ja sa tahad saada trummariks, siis kingivad vanemad sulle muidugi kohe terve trummikomplekti, aga minu arust on see vale, algul peaks olema ainult 1 trumm. Ma mängisin siin õpitoas ka veidi aega ainult ühel trummil ega tundnud sugugi puudust kõigest ülejäänust. Mu isa ütles alati, ja see on omamoodi zen-ilik suhtumine: „kui sa ei saa hakkama üheainsa trummiga, milleks sulle terve trummikomplekt?" Hea küsimus.

Kui juba trummikomplektist jutt, siis Youtube's ringleb video, kus Te mängite juustust valmistatud trummikomplektil...

Kogu see asi oli üks suur jama. Ma olen väga üllatunud, et inimesed seda usuvad. Isegi Jay Leno oma Ameerika lemmiktelesaates küsitles mind, ja mitte sellepärast, et ma olen trummar, vaid just sellel komplektil mängimise pärast! Täielik jama! Mängisin seal ühe õhtu nagu siingi ja seal oli üks Hollandi kunstnik, kes tegi juustust trummikomplekti. Me, hollandlased, oleme juustufännid, sööme palju juustu. Ja nii ta siis mõtles „hahaa, Han Bennink tuleb siia, teen talle õige juustust trummikomplekti". Aga juustul pole ju mingit kõla, kui oleks, siis ma kannaksin juustu endaga kaasas ja mängiksin sellel. Aga seal olid juustu sisse pandud kontaktmikrofonid ja eesriide taga keeras üks mees heli nii tugevaks, et iga juustukera tegi erineva kõlaga heli. Nii see oli. Haha! Minu meelest oli see kurb. Ja siin ma siis olen: hiljuti olin ma Bostonis ja mult küsiti seda, ma olin Philadelphias ja nad küsisid seda, olin Los Angeleses ja nad küsisid seda, ja nüüd olen ma Eestis ja jälle nad küsivad!

Te olete ju ise ka kunstnik, kas Te pole kunagi tahtnud endale ise trumme meisterdada või kujundada, kavandada, kasvõi ebatavalisest materjalist?

Ei, ma ei tee seda kunagi. Võtan trumme niisugustena nagu nad on, ma ei soovi neid disainida. Mulle meeldib joonistada, mind ei huvita trummikomplekti kavandamine. Ma arvan, et need on niigi fantastilised, tänapäeval tehakse ilusaid trummikomplekte. Mis mulle ei meeldi, on nende kaasaskandmine, need rasked statiivid ja teraskonstruktsioonid, see on tõesti hirmus vaev, neid üles pannes ja kokku pakkides kruvida ja kaasas kanda - uuhh, see võtab nii palju aega. Mulle meeldib pigem kohe poodiumile karata ja mängida. Ja jällegi, tänapäeval tehakse nii häid soolotrumme, et mul pole mingeid muid soove.

Aga Te ju kasutate kõike enda ümber nagu trummi?

Jah, see on lihtsalt näitamaks, et kui ma mängin neil muudel asjadel, siis muudab see kogu ansambli või sooloesinemise kõla. Inimesed imestavad, mida ma seal teen, aga tehnilises mõttes mängin ma täpselt sedasama, mida trummikomplektil. Ainult kõla on erinev, selles on kogu vahe. Ja see pole mingi suur asi. Lapsed trummeldavad samuti igal pool, see on see, mida ma tahan endas alles hoida.

Te andsite kontserte duona Jaak Sooäärega. Mis Te oma duopartnerist arvate?

Kui Jaak ei oleks Jaak vaid oleks keegi teine, ja poleks oma kitarrimängus nii heal tasemel, siis ma ju ei tahaks minna ja temaga mängida. Aga ma tunnen Jaaku nüüd juba üsna pikka aega, kohtan teda vahel siin-seal ja tean, mis tal käsil on, ja see on alati väga positiivne, nii et loomulikult tahan! Nii nagu ma olen näinud Tallinnat kasvamas nende 20 aasta jooksul, mis ma siin käinud olen, nii olen ma ka Jaaku näinud ja temaga muusikat salvestanud ja kuulnud teda muusikuna kasvamas. Ainus, mis ma oskan öelda, on see, et ma ootan väga neid kontserte ja seda põnevat vastasseisu ja loodan, et me täidame selle ootuse hea improvisatsiooniga. See on mu ainus soov.

Kas see on vastasseis või koostöö?

See on koostöö, aga loomulikult ka vastandumine. Mul pole midagi koostöö vastu, aga kui see laval näiteks umbes 3 minuti jooksul järjest ei tööta, ongi see juba tõeline vastasseis! Nii et see on nii üht kui teist, ka nii on ju võimalik, kas pole? Te ei pea oma lavapartneriga alati nõustuma. Võib olla ka nii et kui üks mängib „ma tahan minna selles suunas", siis teine vastab: „Ei, ma tahan hoopis sinna minna!" ja ka see annab tulemuse. Niisugune tulemus on lihtsalt täiesti erinev ja võibolla ootamatu. Aga seda tasub proovida!

Teate, Misha Mengelberg ja mina oleme ammused duopartnerid. Misha oli alati laisk, ei tulnud kunagi esimeseks setiks kohale, nii et ma pidin üksi mängima, ja ta suitsetas 3 pakki „Bastos't" päevas ja ... Mina mängisin trummi nagu metsik ahv ja siis vajutas tema äkki klaveril üheainsa näpuga ainult ühte klahvi - aga see oli alati õige noot! Ka nii on võimalik. Niisiis ma võin mängida nagu meeletu, aga vastaspool võib muusikalisse dialoogi siseneda kasvõi üheainsa hästi ajastatud noodiga.

Intervjuu on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Han Bennik: Muusika esmakordne mängimine on värskeim ja parim

Anneliis Kits Kvartett ning luuletajad Doris Kareva ja Karl-Martin Sinijärv ühel kontserdil - see oli uute tulijate ja staažikate tegijate kohtumine, mille käigus liideti sõna ja muusika väed üheks tervikuks. Luule ja jazzi ühendamine pole Tallinna publikule ammu enam uudis, neid kahte on kunstiliste kavatsuste ning erksa eksperimenteerimisjanu ja -mõnu toel kombineeritud üritustesarja Cabaret Interruptus õdusatel õhtutel, kirjandusfestivali HeadRead programmis ning samuti Jüri Üdi ja Taff klubides.

Jazzkaare publikulegi pole luule ja jazzi ühendamise idee võõras. Paar aastat tagasi kanti kevadisel festivalil ette Kadri Vooranna ja Virgo Sillamaa eesti väärtluulel rajanev kava „Sina ja mina" ning Vooranna projekti võikski ehk pakkuda Anneliis Kitse ja Kirke Karja ühisloomingu üheks oletatavaks eeskujuks, kuigi muusikalisi mõjusid ei näi sealt laenatud olevat. Muusikalises mõttes astuvad mõlemad omaenda rada mööda, samas kontserdi esimest laulu „Järelhüüd" (Kristjan Üksküla tekstile) esitades meenutas Anneliis Kitse kõlav hääl ja selge diktsioon pigem rahvalaulu või folgi eeskujusid, kasvõi Kirile Loo'd, kellele on samuti omane hõikav, kaugele kajada püüdev laulumaneer.

Kontserdi edenedes tekkisid aga Kirke Karja klaverimängu kuulates paralleelid pigem Rannapi ja sealtkaudu ka Rujaga, mille repertuaaris oli tekstil alati väärikas roll. Jõulise esitaja ja koolitatud näitlejana oskas Alender tekstide sõnumi ja rõhuasetuse alati ka kuulajani edastada. Õnneks kuulub ka Anneliis Kits nende lauljate hulka, kes mõtlevad, mida laulavad, ning on laulmise hetkes jäägitult „kohal", veendes seetõttu ka publikut.

Tõsi, Kitse varasemais koosseisudes pole sõnadel alati tähtsust olnud, mulluse Jazzkaare lõpupeolgi esinenud ansambli State of Zoe muusika oli sihitud rohkem jalgadele kui hingele, Anneliisi võimas hääl ja jõuline esinemismaneer sobivad aga mõlemat sorti muusikasse. Luulega haakumiseks oskas Kits laupäevasel kontserdil oma hääletämbrit vajadusel ka mahendada või koguni teatraliseerida, deklameerides väga ilmeka irooniatajuga hääles muusikasse teksti „Palagan" („Nõnda meist said armujad"). Enne ansamblikaaslaste Ara Yaralyani või Kirke Karja soolot suubus lauljatari kõlav hääl ajuti hoopis tasaseks, ning kaunilt kumedahäälne kontrabass või meloodiline klaver võtsid „jutujärje" üle.

Kirke Karja klaverimäng on tõeliselt laulev. Tema sõrmede alt ei tule naljalt kätteõpitud sekventsilisi näpujooksu-harjutusi ja just seetõttu on teda nõnda nauditav kuulata. Karja pole mitte ainult hea pianist, vaid ka andekas helilooja, kes voolib muusikast välja talle ainuomaseid laulvaid klaverimeloodiaid. Kuulajal jääb vaid imestada, kuidas nii lihtsa ja selge koega viise keegi juba varem kirja panna pole mõistnud.

Veidi väheldasemad rollid jäid seekordsel kontserdil bassist Yaralyanile ja trummar Voolmaale. See-eest said kirjanikud oma jao särada: Doris Kareval polnud paraku võimalik ise kohale tulla ja ta esitas videoekraanilt mõistujutte, Karl Martin Sinijärv aga luges laval tugitoolis istudes särtsuvalt vaimukaid luuletusi, mis publiku vähemalt kahel korral naerust rõkkama panid.

Anneliis Kits Kvartett ning Doris Kareva ja Karl Martin Sinijärv

Talvejazzi avas oma soolokontsertidega Tallinnas ja Viljandis prantsuse kitarrist Marc Ducret. 1. veebruari pärastlõunal andis ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias workshopi, kus ta muuhulgas valgustas Nabokovi romaani „Ada" ühel peatükil põhineva projekti „Tower" tagamaid. Õpituba toimus küsimuste-vastuste vormis.

Kirjeldades oma teekonda improvisatsioonilise muusika juurest praeguse projekti juurde, märkis Ducret, et ka eelnevalt valmis kirjutatud muusika esitus on alati veidi erinev.

Mis on siis improviseerimine?

„Improviseerimine ei ole vabadus. Sellist asja nagu vaba või avatud improviseerimine ei ole olemas. Muusika on loomulikult vaba ja avatud, ka Mozart on vaba, sest kui tema pole vaba, siis kes üldse oleks? Aga täiesti vabalt improviseerida pole võimalik. Keegi pole täiesti vaba. Sa mängid lihtsalt veidi vabamalt. Seega ma eelistan teha vahet selle alusel, kas muusika on eelnevalt loodud või komponeeritakse see kohapeal samal hetkel, kui seda esitatakse. Ja esitajana annan ma endale aru, et kui otsustame mängida nö. täiesti vabalt improviseerides, siis pole tegelikult miski vaba, me hoopis klammerdume oma reflekside ja harjumuste külge. Seega kui sina ja mina otsustame koos „vabalt improviseerida", siis tähendab see, et sina ajad oma rida ja mina oma ja me püüame mängida seda koos, kui õnnestub.

Ma olen seda küllalt teinud ja see ei huvita mind enam. Nüüd on mul teised eesmärgid, nüüd tahan, vastupidi, struktuure ja raame. Ma tahan mängida mänge, millel on reeglid ja tahan mängida struktuuridega. Mida keerukamate ja rangemate reeglitega on tegemist, seda vabamaks saan ma minna muusika sees.

Praeguses sooloprojektis on teatud osakaal eelnevalt kavandatud muusikal. Ma ei taha öelda „improviseeritud" või „kirjutatud", sest ma olen huvitatud kõigist vahevarjunditest improvisatsiooni ja eelnevalt „valmis tehtud" muusika vahel. Selle projekti puhul on eelnevalt kirja pandu pigem lähtepunkt. Reegel võib olla näiteks see, kuidas kuhugi jõuda ehk rada, teekond.

Näiteks ühes palas näeb juhis ette, et pala kulgeb õnnelikkuse seisundist millegi tumedama poole. Muusikaliselt võin selle lahendada peaaegu kuidas iganes, aga igal juhul pean alustama millestki helgest või tantsulisest ja liikuma järk-järgult lõpuks millenigi, mis pole kaugeltki rõõmus ega tantsuline. Ja ma pean lõpetama millegagi, mis on nagu muusikaline küsimärk, see on ka üks mu reeglitest.

Kui mängisime koos Bloodcount'i, Tim Berne'i grupiga 90-ndate keskel, mäletan, et vahel ta kirjutas kaks lehekülge väljakirjutatud muusikat: I ja II leheküljel pidid sa mängima seda, mis on sinu jaoks noodistatud. Aga kahe lehekülje vahele kirjutas ta lihtsalt ühe rea: „improviseeri leheküljelt 1 leheküljele 2 - sa oled vihane!" Ja see on kogu materjal, mis sul on. Vihane olemiseks on palju erinevaid viise, mida sa avastad mängides ja proovides: sa võid valjusti ja avalikult röökida, aga sa võid ka endamisi kellegi või millegi peale viha kanda ainult omaette pomisedes ega mängi kuigi palju noote, kuigi iga noot on vihane. Need on kaks täiesti erinevat helipaletti ja meeleolu ja need on täiesti erinevad kogu ülejäänud ansambli helikeskkonnast."

Miks te valisite oma projekti aluseks just Nabokovi teose?

„Olen nüüdseks tema teoste kallal töötanud juba 13 aastat. Ma olen iseõppinud muusik. Mul polnud plaanis muusikuks hakata, olin huvitatud hoopis kirjandusest, teatrist, keelest ja tahtsin sellega tegelda. Koolis aga sattusin muusikat tegema üsna noorest peast ja see saigi mu elu sisuks. Sain muusikuks ja see kõik oli tore, aga ma armastan ka kirjandust ja need valdkonnad on üksteisest siiski üsna kaugel. Tahtsin need kaks kirge ühendada, nii et 12 aastat tagasi tegin projekti, kuhu oli kaasatud ka kirjandus, kasutasin seal teksti, mida ise lugesin.

Aga Nabokovi puhul tundsin suurt imetlust tema kui erilise autori vastu tema suurte saavutuste pärast kirjanduses ja otsustasin tema teksti kasutamise asemel püüda jäljendada muusikas tema kirjutamistehnikat. See võinuks olla ka mõni teine kirjanik, aga see pidi olema keegi väga tõsine autor, sest vastasel juhul poleks tema looming nii laiahaardelist projekti välja kandnud. Praeguseks olen selle projektiga tegelenud juba kolm aastat, ilmselt kulub sellele veel vähemalt kaks, ja kokku tuleb sellest ilmselt 6 CD-d: kolme erineva ansambliga ja soolokavaga kokku. Eelmise aasta novembris tekkis meil mõte taasühendada kõik kolm koosseisu (kvintett, kvartett ja sekstett), kokku 12 inimest, ja mängida kogu seda muusikat, ainult et veelkord erinevate seadetega, ja sealt tuleb veel 3 CD-d seni salvestatud kolmele lisaks. Kellegi niisuguse najal, kes kirjutab ainult koomiksitele tekste, sellist projekti juba ei tee. Sellisest autorist oleks ehk jätkunud üheks albumiks, aga mitte enamaks."

Kas teil on olnud mingisugust tagasisidet ka kirjandusinimestelt, Nabokovi uurijatelt?

„Jaa, on küll, ja ma olen selle üle väga uhke. Ta on üsna erandlik ja unikaalne autor paljudel põhjustel. Üks tema trikke ja meetodeid on, et ta kirjutab nö. täiuslikule lugejale, kes on paljus minu sarnane. Ma olen üsna aeglane asjadest aru saama ja omandama, ma armastan kordusi, armastan kõike uuesti üle teha: uuesti vaadata, uuesti lugeda. See on minu meelest väga liigutav, mulle meeldib see tunne, et „aa, ma olen seda juba näinud". See, et ma olen seda juba näinud, on juba iseenesest poeetiline, aga midagi uuesti nähes mõtlen: „ahhaa, see tähendas seda!" Ma nõustun siin, et korralikku raamatut, tõsist teost ainult üks kord lugeda ei piisa, sa nagu polekski seda lugenud.

See on sama kui väita, et oled näinud filmi, aga tegelikult oled ainult lugenud DVD-karbilt selle tutvustust. Ilmselt ka minu kontserdil ei kuule kohe esimese korraga kõike, mis selles muusikas on, samas ma ei saa kontserdikuulutuse peale lasta trükkida: tulge homme uuesti.

Kui loed uuesti ja uuesti, märkad mingeid väikseid vihjeid ja saad otsida üles mingi koha, millele vihjatakse, ja omandada üha uusi tähenduskihte. Nabokovi puhul võib see tähendada ka seda, et viidatakse mingile teisele raamatule, mille ta kirjutas võibolla juba 15 aastat varem.

Ja inimesed otsivad tema raamatuist siiani viiteid. On olemas üks veebisait, mis pole muidugi ametlik, see on veidi salajane ja krüpteeritud, ja seal on selline mäng, nagu aarete otsimine. Olen endaga väga rahul, sest leidsin kaks neist üles ja ma pole ometi mingi õpetlane ega kirjandusteadlane. Osalesin hiljuti Lõuna-Prantsusmaal Nabokovi teemalisel konverentsil ja küsisin seal siis asjatundjatelt: teate, ma pole spetsialist, aga kas te olete märganud, et leheküljel see-ja-see on niisugune vihje. „Ei, ei ole märganud!" No küll ma olin siis enda üle uhke!"

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Marc Ducret mõtestab vabadust keerukate reeglite kaudu

Kaie Karolin.

Loodusõhtu: Vormsi pildid ja Ernesaks - Sven Kullerkupu õhtu

Toimumiskoht: Rahvusraamatukogu

Tallinn

Toimumisaeg: 30.01.2012
Kell: 18:30 - 20:00

Loodusõhtu algab hiljem - kell 18.30. Õhtu kangelane pianist Vormsi Sven. Kuulame ja vaatame Vormsi pilte. Lisaks variatsioonid Gustav Ernesaksa teemale Rongisõit. Enne õhtu algust avame fuajees näituse "Looduse Aasta Foto 2011" ning tutvustame uut võistlust "Looduse Aasta Foto 2012".

Saalis oli tunda Vormsi ambienti, vist isegi lõhna.

Peale Jaan Riisi sissejuhatavaid sõnu suundus pianist lavale ja teatas lühidalt, et mängib alustuseks 2 Bachi ja ühe Chopini valsi.

Veidike ootamatu!

Bachi keerulised käigud esitati mõne minutiga. Tuntud Chopin oli juba lüürilisem.

Sellega sai sissejuhatus läbi.

Seejärel Sven Kullerkupu enda Vormsi süidid.

Fantastiliselt nauditavad! Esineja unustas end mängima.

Mõned pealkirjad, mis meelde jäid:

„Vormsi kellamees"

„Kolm päikest"

„Vangla bluus"

„Lõpulugu"

„Nüüd siis päevakorra punkt 2 juurde... Olen esitanud Ernesaksa Variatsioone tuhat korda. Mõtlesin, et aitab küll. Nüüd siis veel üks esitus..." (PS otsekõne on minu sõnastus mälu järgi)

Variatsioonid lõppesid tavapäraselt suure kiiruga.

-------------

Juba tookord saalis istudes tajusin, et kiirustatud esitus on kinni inimese omapäras. Kas esinejas või minus. Kui kunstniku moodi arutada, siis:

-          samuti nagu mu vanema sõbra loodusfotodel on värvilisust juurde keeratud. Ta ise näeb neid võibolla mahedamalt!

-          Mõne naise riietus on, hoolimata sellest kui erksaid detaile ta juurde sobitab, ikkagi üldmuljelt hallikas või pruunikas. Ja nii mitte ainult vanematel naistel!

-          Lõunamaa kunstniku tööd on rõkkavate värvidega. Kas nad ise tegelikult ikka nii näevad? Või on see nägemine kinni põhjamaalase pilgus?

-          Kuskil ajalehe nurgas lugesin kord uurimust inimeste värvieelistustest sõltuvalt nende juuste toonist. Blondid eelistavad lokaalvärvide kõrvutamist. Brünetid - hele-tumedusega mängimist.

Nii et kui oled blondist disainer ja klient on brünett, siis pead sellega arvestama. Kõige suurem takistus tekib siis, kui klient laseb sinu tööd hinnata tervel oma kollektiivil!

Üllatav nüanss oli selles loos veelgi: kui brünett blondeerib pea, muutuvad ka tema eelistused ja käitumismall!

-          Säilinud on Leonardo da Vinci õpetussõnad noortele kunstnikele: kui sul on endal suured käed või näiteks suur nina, siis väldi naiste portreedel käte kujutamist ning pea portree nina hoolega silmas, et see liiga suur ei tuleks! Ju ta oli ise selle probleemiga hästi kursis, sest tema naiste portreed on alati koos kätega maalitud.

Niisiis - interpreet

Inimene

Eriline

Hoomatav

Hea

Aasta 2011 hakkab otsa saama ja lõpule jõudis ka tänavune kriitikakonkurss NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL. Eile kogunesid korraldajad, osalejad ja muidu huvilised Tallinna Keskraamatukogu saali, et konkursist kokkuvõtteid teha, vestlusringis erinevate kunstivaldkondade kriitika erinevuste üle arutleda, ja vahelduseks kuulata, kuidas konkursi korraldajate osalusel tegutsevad koosseisud MeelisLaulud ja Elvins Tales musitseerivad.

Loomulikult olid õhtu põnevaimad hetked need, mil anti teada võitjate nimed. Olgu need ka siin ära toodud.

Konkursi II etapi jooksul Muusikaosakonna veebipäevikusse laekunud tekstidest pidas žürii kohaseks auhinnata ainult ühte, seega:

parimaks blogitasandi kirjutiseks konkursi II etapil hindas žürii üksmeelselt Kirjutaja tantsu- ja filmiteemalist arvustust "PINA"

Konkursi II etapi jooksul www.luubiall.ee lehe kaudu konkursile laekunud A-tasandi tekstide hulgas rõõmustas žüriid kunstivaldkondade paljusus, mida võistlustöödes kajastati, ning see avas palju meeldivaid perspektiive konkursi jätkamiseks ka tulevikus. Valdkonniti anti välja eraldi auhinnad muusika, tantsu ja filmi alal.

Auhindamisest kahes vanusegrupis otsustati siiski loobuda ning tantsu ja filmi valdkondades loobuti ka esikolmiku määratlemisest. Võrdselt parimateks loeti kummaski valdkonnas kaks teksti:

Tants

Maivi Kärginen "Ühes odavas Argentiina baaris..."

Marie Pullerits "Kaasaegsuse poole püüdlev Jevgeni Panfilovi Ballett festivalil "Kuldne Mask Eestis""

Film

Kadri Rood ""Idioot" ehk kuuldused postmodernismi surmast on liialdatud"

Pirjo Leek "Selgevärviline aegluubis pilguheit õhkamise ajalukku ja tänapäeva"

Muusikateemaliste kirjutiste hulgas fikseeriti ka paremusjärjestus:

I koht

Pärtel Toompere "Jõulumuusikat läbi viie sajandi - kas mitte liiga palju?"

II koht

Reet Ristmägi "Milleks näkku, kelle näost?"

III koht

Hele-Maria Taimla "Sügisõhtune leelotamine" 

Keerukamaks osutus olukord interdistsiplinaarses ja kunsti valdkonnas. Pärast kaalumist otsustati nende valdkondade töid hinnata ühiselt, sest kunstiteemaliste tekstide hulgas leidus nii valguskunsti kui muusikaga seotud kirjutisi, ja samas oli interdistsiplinaarse valdkonna tekstide hulgas üles antud kirjutis, mis puudutas nii skulptuuri kui installatsiooni või isegi häppeningi valdkonda.

Üks autor, Urmas Lüüs, paistis teiste seast silma süvitsi mineva ja analüüsiva, kontekste ja tähendusi laiemalt märkava ja haarava tekstiga ning pälvis selle eest esikoha. Eriauhinna vääriliseks peeti Maarja Hindoalla kirjutist, mis lähenes kunstiloomele nö. seestpoolt, kajastades kunsti sündi oma kirjutises põneva protsessina.

Kunst ja interdistsiplinaarne valdkond 

I koht

Urmas Lüüs "Kristina Normani kuldskulptuur projektist "After-war""

II koht

Mariam Selge "Edukas ebanäitus"

III koht

Kalle Keskrand "Valguskunst Tallinna sügiseses linnaruumis"

Eriauhind

kunsti loomise protsessi haarava kirjelduse eest

Maarja Hindoalla

Kuna konkurss hõlmas peaaegu tervet 2011. aastat, vaadati üle kogu konkursile laekunud tekstisaak ning tunnustati aktiivsemaid ja mitmekülgsemaid kirjutajaid, kes konkursil olid osalenud vähemalt kolme tekstiga ühes valdkonnas või kokku vähemalt kahe tekstiga kahes erinevas kunstivaldkonnas. Tunnustati ka ühes kirjutises mitut kunstiala hõlmavate võistlustööde autoreid.

Aktiivse ja mitmekülgse kriitiku tunnustuse pälvisid:

Maivi Kärginen (kokku 4 teksti kunsti, interdistsiplinaarse teatri, muusika ja tantsu valdkonnas)

Marie Pullerits (kokku 3 teksti interdistsiplinaarse teatri, tantsu ja filmi valdkonnas)

Mariam Selge (kokku 2 teksti tantsu ja kunsti valdkonnas)

Maarja Hindoalla (kokku 2 teksti filmi ja kunsti valdkonnas)

Marion Pärtin (kokku 2 teksti kunsti ja filmi valdkonnas)

Aktiivse kriitiku tunnustuse pälvisid:

Helen Nõmm (4 teksti muusika valdkonnas, sh. 1 intervjuu)

Pärtel Toompere (3 teksti muusika valdkonnas)

Monika Tomingas (3 teksti tantsu valdkonnas)

Süvitsi mineva kriitiku tunnustuse pälvisid:

Urmas Lüüs (kunsti mõju ühiskonnale, kunsti seostamine poliitika, religiooni, sotsioloogia ja semiootikaga)

Reet Ristmägi (muusika valdkonna seostamine filosoofia ja kirjandusega) 

Meelis Ojasild (muusika valdkonna seostamine filosoofia ja psühholoogiaga)

Rait Rosin (kunsti seostamine filosoofiaga)

Katrin Kosenkranius (kunsti seostamine ajaloo ja semiootikaga)

Osa võitjaid on oma auhinnad juba kätte saanud, teistega võetakse ühendust! Lähiajal lisame ka statistikat ja žürii liikmetelt kogutud tagasisidet konkursi kohta.

Võistlustööd on laekunud, läbi loetud ja hinnatud ning žürii on valmis auhinnasaajad teatavaks tegema! Peatselt kuulutame võitjad välja ka konkursiga seotud veebilehtedel, kuid esmalt soovime konkursil osalejate ja korraldajatega istuda ühise laua taha ja rääkida veidi kultuurist, kultuurikriitikast ja noorte kriitikute arenguvõimalustest. Samas anname üle ka auhinnad konkursi võitjatele!

Oodatud on kõik huvilised, kuid ennekõike pöördume nende poole, kes konkursil "Noorte kriitikute luubi all 2011" nö. oma käe valgeks said:

Hea kriitikakonkursil osaleja!

Kultuurikajastamise foorum LUUBI ALL koostöös Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonna ja Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikuga kutsub 2011. aasta noorte kriitikakonkursi II etapi ja konkursi üldvõitjate auhindamisele.

MILLAL: 19. detsembril 2011 kell 16

KUS: Tallinna Keskraamatukogu saal

KAVA: Vestlusring, auhindamine, muusika

16.00-16.15 Muusika - esineb ansambel MeelisLaulud

16.15-17.15 Vestlusring žüriiliikmetega - erikülaline Heie Treier

17.15-17.45 Auhindamine - I ja II etapi võitjate ning konkursi üldvõitjate tunnustamine

17.45-18.30 Muusika - esineb ansambel Elvins Tales

Kutsutud on konkursi I ja II etapi osalejad ja kõik teised kultuuri- ja kunstikriitikahuvilised.

Konkursi ideeks on julgustada noori kirjutajaid jälgima, väärtustama ja tulevikulugejale talletama meid ümbritsevat kultuuri.

Konkursi fookuses on muusika, tants, kunst, film ja interdistsiplinaarsed üritused.

Konkurss toimus Eesti Muusikaarvustaja, Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäeviku ja Koreo-blogi initsiatiivil ning seda viiakse läbi koostöös kultuuriväljaannetega Muusika, Teater.Muusika.Kino, Sirp ja Müürileht.

Konkursi toetavad Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakond, Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakond, Tallinna Noorte Infokeskus (Taninfo), Eesti Tantsukunstnike Liit ning Eesti Vabariigi Kultuurkapital.

Konkursi sponsor on Tallinna Spordi- ja Noorsooamet.

Esimest pilku peale visates haarab mind teatud soojus. Teostel on õunad, banaanid ning lisaks taustale muid elemente. Tavaliselt on teose juures kirjas, mis materjali ja tehnikaga tegu on,  kuid seekord mitte. Jäigi müstiliseks, kuidas need kõik meisterdatud on. Fotokunst laias laastus, aga alati tahaks täpsemalt teada.

Kõige eredamalt jäi meelde töö, kus oli objekti peal punakas silt ''NO UNAUTHORISED ENTRY means NO UNAUTHORISED ENTRY'' ja allservas oli hunnik banaane, kelle kohta see silt justkui käiks. Ülejäänud töödest ma isegi ei üritanud aru saada, sest need jäid minu arusaama jaoks täiesti hägustesse piiridesse, mida mõistuse loogilised rajad sageli ära ei defineeri ega seleta. Võib-olla seda ongi taotletud, et sageli ei pea iga asja enda jaoks selgelt lahti mõtestama, mõnikord on hea, kui miskit saladuseks ka jääb.

Tihtilugu jääb kunst tavavaataja jaoks veidike kaugeks, tuues välja näiteks ühe pisikese musta täpi erepunasel taustal ning jättes vaataja juurdlema, mida sellega öeldud on. Seekord oli hoopis vastupidi, lihtne uurida ja vaadata, ei pea erilist mõttetööd sealhulgas harrastama. Üsna vaatajasõbralik. Ometigi jääb ta omal tasandil arusaamatuks. Ühel tööl oli tausta kõrval heledalt vasakpoolses servas joonistatud kaks kriipsujukut, üks tüdruk ja teine poiss, nende vahel plussmärk ja nad võrduvad banaaniga. Minu jaoks oli see lihtsalt kummaline, jättes mu näole kerge irve. Ma seisin seal ees tükk aega ja mõtlesin, et mis nüüd siis... Kas antud näituse raamides poissi ja tüdrukut ristates saab tulemiks banaani või üks banaan tähendab üht poissi ja tüdrukut korraga või hoopis midagi kolmandat? Ei kujuta ettegi.