Hiljuti Muusika teemas

Helilooja Ülo Vinteri (3.01.1924 - 2.07.2000) sünnist on taaskord aasta möödunud. Käsmu ei unusta omakülameest Vinterit, samuti ei unusta teda Käsmus toimuva folgifestivali korraldajad. Kui möödunudaastasel festivalil toimus helilooja juubeliaasta puhul suur gaalakontsert, siis alates tänavusest aastast kannab Vinteri nime väike vabaõhulava Käsmus Neeme teel Tallinki maja hoovil, üpriski Ülo endise elukoha, Paujaagu talu naabruses.

Vinteri lavale ootavad folgipeo korraldajad vinterdama kõiki asjasthuvitatuid muusikuid, olgu siis üksikesinejaid või suuremaid, kuni kuueliikmelisi kollektiive. "Vinterdamine" on uus mõiste eesti keeles, mis tähendab Vinteri loomingu töötlemist esitaja nägemuse kohaseks. Igal aastal pakub Viru Folk välja vinterdamiseks kolm lugu Ülo Vinteri mahukast loomevaramust.

Esimeseks vinterdamiseks on festivali Viru Folk tegijad välja valinud 3 teada-tuntud lugu: "Kas vana arm ka roostetab" (kuulsaks lauldud Lauri Nebeli ja Väino Puura poolt filmis "Siin me oleme"), "Tootsi marupolka" ("Kui tantsid sa võõra poisi pruudiga"- muusikalist "Kevade") ja "Lõputa laul" ("Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet" - kuulsaks laulnud lauljatar Heli Lääts).

Miks peaks vinterdamine muusikutele huvi pakkuma, selgitab idee autor, festivali Viru Folk peakorraldaja Peep Veedla: "Minu poole on esinemissooviga Viru Folgil pöördunud paljud muusikud, kelle repertuaar oma stiililt meie põhiprogrammi ei sobi. Vinterdamine annabki võimaluse Käsmus esinemiseks erinevate muusikastiilide viljelejatele, sest vinterdused pole stiililiselt piiritletud, nõutav on vaid piisava musikaalse taseme olemasolu. Oma demod vinterdustega õigeaegselt esitanud ja professionaalsetelt hindajatelt heakskiidu saanud muusikud pääsevad kolmepäevasele festivalile Viru Folk 2010 tasuta. See, kes on saanud maha parima vinterdusega, selgub kohapeal ja otsuse teeb auväärne Käsmu Küla Komisjon. Võitjaks kuulutatud muusik või muusikakollektiiv saab auhinnaks Tallinkilt Stockholmi kruiisi."

Muidugi on vinterdama oodatud ka festivali põhiprogrammi esinejad, nii senised, tänavused kui tulevased. Kindlasti annab vinterdamine Ülo Vinteri unustamatule heliloomingule palju uusi elusid ja äratab ellu unustusse vajunud heliteoseid. Elagu Vinter!

Vinterdamise projektijuht on Ülle Rajasaar

NB! Vinterdusi saab e-mailiga saata 1. veebruarist 15. märtsini 2010. Hilisemaid vinterdusi žüriile hindamiseks ei edastata!

Loe ka vinterdamise juhendit:

Löökpillimäng on üks kiiremini edukogemust ja tunnustust saada võimaldav musitseerimise viis, milles on edukad ka inimesed, kes ei ole musikaalsed ja kellel on raskusi rütmitajuga. Trummiorkestrid on olnud heaks eneseteostuse võimaluseks vähekindlustatud riskinoortele Brasiilias, kuid Trumm-It'i projekti eestvedajad usuvad, et sama on võimalik saavutada ka Eestis.

Taustast: 1992. aastal Rio de Janeiro faveladest alguse saanud sotsiaalse suunitlusega kultuuriprojekt Afro Reggae keskendub tööle sotsiaalselt vähekindlustatud ja riskinoortega, luues neile võimalusi avastada oma andeid muusikas ja pillimeisterdamises ning seeläbi olla innustajaks ja eeskujuks paljudele eakaaslastele. Seda peetakse maailmas üheks kõige õnnestunumaks sotsiaalprojektiks, mis kaasab tuhandeid noori.

Trumm-It on väga oluline võimalus neile 14-20aastastele noortele, kellel ei ole praegu majanduslikel põhjustel võimalik käia huviringides või kellel ei olegi eriti kedagi, kes oskaks neid innustada ja suunata, aga nad on tublid ja asjalikud.

Äkki on just trummiorkester see koht, kus nad leiavad ennast, saavad uusi sõpru ja mõnes mõttes uue elu.

Miks ma sellest kõigest sulle kirjutan?

Äkki tead kedagi, kes oleks hea kandidaat trummiorkestrisse?

Võibolla tead kedagi, kes tahaks vabatahtlikuna olla seotud sellise projektiga? 

Ja kui sulle tundub, et projekt on tore, ehk oled valmis sõnumit levitama ka oma sõprade hulgas?

Trummiorkestrisse saab registreerida vaid 20. jaanuarini, saada oma soov: evelin@taninfo.ee

Ainus koht, kus projekti kohta infot leidub, on praegu kahjuks Facebookis Trumm-It konto, seepärast vahendan veidi uudiseid:

Esimesed trummiorkestrid sünnivad Lasnamäe ja Kopli noortekeskustesse, mõlemasse 20-25 poissi-tüdrukut. Kui tead noori, kellel ei ole praegu võimalik tasulistes huviringides käia ja kellele võiks trummiorkester meeldida, anna neile teada! Trumm-It orkestris osalemine on noortele tasuta. Registreerumise tähtaeg on 20.01.2010. Proovitrennid toimuvad 2.-3.02. Tallinna kesklinnas.

Brasiilia kultuuriministeerium ning Brasiilia suursaatkond Helsingis on tunnustanud Tallinna soovi luua AfroReggae´st inspireeritud trummiorkestrid.

Vahel on nii, et millegi võimsa kogemisest saame aru alles tagantjärele. Üheks niisuguseks elamuseks oli küllap nii mõnegi jaoks Jean Luc Ponty kontsert Jõulujazzil.

Miski selle mehe olekus ei andnud aimu sellest, et publiku ette on tulnud jazzi ajaloo vaieldamatu suurkuju ja innovaator. Sädeleva pintsaku asemel ilmus Ponty lavale lihtsas mustas särgis ja pükstes. Jõudnud ikka, kus ilmselt ka oma mängutehnika eksponeerimine enam eriti oluline ei tundu (oma isikust rääkimata), keskendus maestro muusikale, mille esitusest tema virtuoossus lõppeks niikuinii välja kostis.

Esimese asjana jäi silma viiuldaja vibraatovaba mängustiil. Neile, kes Ponty heliplaate kuulanud, on tema sirge toon tuttav, kuid ikkagi oli harjumatu tema sooritust kontserdil vaadata. Traditsiooniliselt kuulub ju viiulimängu juurde vibraato peaaegu sama iseenesestmõistetavalt kui laulmise juurde hingamine. Sageli meloodiainstrumendina kasutatav viiul ongi oma vibraato ning ülemheliderikkuse poolest inimhäälele lähedane pill, kuid mitte Jean Luc Ponty käsitsuses.

Ponty on nö vabastanud viiuli tema lüürilisuse koormast ning pannud selle kõlama tehnilisemalt, võiks ehk isegi öelda, et tehnitsistlikumalt kui kunagi varem. Vibraatost loobumine ning elektriviiuli puhul ilmselt ka ülemhelide hulga vähenemine on andnud viiulile uue, jõulisema hääle, mis võrdustas viiuli teiste jazzis kasutatavate meloodiapillidega. Ütlesid ju kriitikudki juba Ponty karjääri algul, et jazzis on ta esimene viiuldaja, keda on niisama huvitav kuulata kui saksofoniste.

Kontserdi esimeses palas „Back in the 60's" märkas kõrv Ponty loomingu sugulust Joe Zawinuli viimaste aastate muusikaga. Mõlemad jazzrocki alustalade hulka kuulunud korüfeed on ilmutanud huvi etnilise värvinguga fusioni ning erinevatest maadest pärit pillimeeste kaasamise vastu, sulatades maailmsed mõjud oma helikeelde.

Kõige eksootilisemat päritolu muusik Ponty ansamblis on bassist Guy Nsangué Akwa, kelle ergas ja elurõõmus olek eredalt meelde jäi. Alati naerusuine kamerunlane on Pontyga koostööd teinud juba 18 aastat, kuid tema energilisus näitas teda poole nooremana. Korduvalt demonstreeris ta oma virtuoossust, vasardades mõlema käe sõrmeotstega basskitarri kaelal ülikiireid noote ning minnes seejärel üle kord helgetooniliste akordipilvede mängimisele, kord funkivale pöidlatehnikale.

Mängutehnilisi imesid saatsid korda teisedki muusikud, näiteks klahvpillimängija William Lecomte hiilgas ülikiirete paralleelsete kahe käe passaažide mängimisel sellega, et kasutas paremal käel üksnes 4. ja 5. sõrme. Samuti armastas ta vasaku ja parema käe partiid klaviatuuril ristuma panna ning Jean Luc Pontyga duelleerida.

Vanameister Ponty ise, kes kontserdi algul pikkadest nootidest koosnevate kandvate fraasidega kuulajate tähelepanu uinutas, ei hoidnud oma võimeid samuti kaua vaka all. Siin-seal mängis ta nagu muuseas mõne topelttempos fraasi või duelleeris ansamblikaaslastega tuliseid soolosid esitades. Vahepeal kehastus ta lausa masinaks ja saagis peaaegu pool igavikku Philip Glassi firmamärgiks kujunenud kolmkõla-arpedžosid, et seejärel üllatada tervet viiuli hääleulatust hõlmava keeruka ja pika kadentsiga, mis sai väärilise aplausi osaliseks.

Kokkuvõttes demonstreeris Ponty oma mitmekülgsust ja ikka veel kestvat tippvormi muusikuna, mida ei suutnud vähimalgi määral varjutada virtuoosidest koosnev saateansambel. Otse vastupidi, innovaatorina tõuseb Ponty talent ka tippmuusikute taustal veelgi eredamalt esile.

16. detsembril kell 19.00 Nokia kontserdimajas Jean Luc Ponty ansambel

koosseisus:

Jean-Luc Ponty - viiul
Guy Nsangué Akwa - basskitarr
William Lecomte - klahvpillid
Damien Schmitt - trummid

Jaa-jah. Sai vahepeal külastatud küll nii mõndagi ja üksikud seigad olid lausa maailmatasemel, kuid päkapikkudel ei ole muidu kombeks suurtest asjadest rääkida.

Aga mine tea, kas see, millest praegu juttu tuleb, on suur või väike. See on ju alles algus. Algus millele? Eks näis.

Aitab jahumisest, see pole mingi õige kommunisti jutt.

Nagu märkis kontserti juhatanud muusikateooria osakonna juhataja, oli tegemist täitsa ajaloolise sündmusega. Oli Otsakooli esimene kompositsiooniarvestus. Esimene - imelik, eks? Tõepoolest, kooli 90aastase ajaloo jooksul pole kordagi olnud sellist eriala nagu kompositsioon. Kõige sagedamini võtsid seda erialale lisaks muusikateoreetikud (Olav Ehala, Toivo Tulev), harvemini instrumentalistid (Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür). Lõpuks sai huvi kompositsiooni vastu nii suureks, et sel õppeaastal avatigi helilooja eriala, kuhu läks üle suur osa juba koolis õppivatest teoreetikutest ning lisandus värsket verd uute sisseastujate näol. Truude pioneeridena jäid alles heliloojad-interpreedid, kes küll võtsid kompositsiooni ainult valikainena, kuid see ei tähenda, et nende looming teoreetikute omale alla jääks.

Meenus üks vahejuhtum solfitunnis. Mul on laulmisega vahel raskusi, olen solfis sageli väsinud ja... üleüldse tuleb laulmist elus harva ette, vähe praktikat. Õpetaja ütles seepeale, et iga pillimängija võiks ka laulda osata ning seda oskust arendada. Kui pärast tundi klassiukse enda järel sulgesin, leidsin ennast mõttelt, et tegelikult on igaühel oma arvamus sellest, mida ja kuidas peaks miskit tegema. Isiklikult leian, et iga muusik võiks osata mitte ainult mängida, aga ka teoseid luua. See aitab saada heliloojaga kontakti, tunnetada teose taotlust ja sisu, ajastut, väärtust. Tavaliselt mõistad alles siis, kui oled ise midagi kirjutanud, seda, kui tähtis on teost puhtalt ja väljendusrikkalt esitada. Loomulikult annab komponeerimisoskus  veel võimaluse tulevikus hakkama saamiseks juhul, kui pilllimäng ei kipu piisavalt hästi õnnestuma.

Nüüd asja juurde. Kui kedagi faktid ja daatumid huvitavad, siis kontsert algas esmaspäeval, 14. detsembril 2009 kell 17:00 Otsakooli saalis. Kohale tuli üllatavalt palju uudishimulikke, alustadest kursavendadest ja -õdedest kuni kooli direktori ja vilistlasteni välja, nii et saal oli publikut täis. Võrdluseks toon samal õhtul toimunud kammeransambliarvestuse, kus oli kohal paar õpetajat ja heal juhul need, kes pidid esinema.

Üldjoontes pidasin kuulates silmas kahte asja: leidlikkust ja ülesehitust, arendust, dramaturgiat. Viimased kolm omadust võib-olla ongi kompositsiooni (mitte ainult muusikas) juures kõige olulisemad ja keerukamad. Peab väga isekas olema selleks, et mitte arvestada kuulajatega. Oma sõnumit, mida tahetakse looga edastada, tuleb teatud määral esile tuua, et see publikuni jõuaks. On vaja mängida kuulajate mõistuse ja emotsioonidega, see eeldab kindlat teose arhitektoonikat ja taotluste selgust. Otse loomulikult ei pruugi see esimese korraga välja tulla, isegi teise korraga veel mitte.