Hiljuti Muusika teemas

2. mail Estonia Kontserdisaalis toimunud ERSO Kevadkontsert dirigent Neeme Järvi juhatusel oli võimas. Hästikoostatud kava ja kõrgel tasemel mitmeid konkursse võitnud solistid Miina Järvi viiulil, Marius Järvi tšellol, Mihkel Järvi ja Marko Martin klaveril suurepärase dirigendi käe all andsid publikule sõnulkirjeldamatu muusikaelamuse.

Kontserdi esimeses osas olid kavas: Camille Saint-Saensi süit „Loomade karneval" ja algselt kammerteosena loodud, kuid ajapikku kontserdilaadseks teoseks kujunenud „Muusa ja poeet". Kontserdi teises poole sisustasid Johann Strauss noorema Viini Meeste Kooriühingu tellimusel algselt koorivalsina mõeldud, kuid orkestriteosena tuntuks saanud „Vein, naised ja laul" ning Maurice Raveli koreograafiline poeem „Valss" ja ülivõimas kontserdi lõpetanud meeliülendav „Boolero".

Väga võimsalt kõlas kontserdi esimeses pooles ettekandel olnud „Loomade karnevali" osa „Pianistid" Mihkel Järvi ja Marko Martini esituses. Sellest kahe klaveri duellist õhkus tõelist maskuliinset rivaliteeti. Unustamatu emotsiooni pakkus Marius Järvi soolo Saint-Saensi „Luiges". Ka väga kaunis improvisatsioonilise poeemi „Muusa ja poeet" soolopartiide vestlusvorm (solistideks Miina Järvi viiulil Muusa kui inspiratsiooniallikana ja Marius Järvi tšellol Poeet-loojana) paitas kõrvu ja hinge.

Vapustava ja ülivõimsa punkti pani tervele kontserdile Raveli „Boolero". Peaaegu kuuldamatult algav trummitärin, lummav keelpillide pizzicato ühtlane rütm, puhkpillide soleerimine, teema siirdumine ühelt instrumendilt teisele, siis liitumine, vääramatu rütm ja üha kasvav pinge ning võimas lõpufortissimo. Kaunis avalöök kevadesse.

Jazzkaare eel tegime basskitarrist Raul Vaiglaga juttu tema ansamblist Aces of Basses, mis esineb Merepaviljonis kolmapäeval, 25. aprillil kell 18.

Esimene samanimeline koosseis astus Jazzkaare lavale tegelikult juba 10 aastat tagasi. Sünnipäevapeoks siiski otsest põhjust pole, sest projekt-ansambel pole vahepeal kohtunud ja eelmisest koosseisust on uude kaasa tulnud vaid Mihkel Mälgand lisaks Raul Vaiglale endale. Algses koosseisus olid veel Taavo Remmel ja Henno Kelp. Nüüd on kontrabassi mängimas Peedu Kass ja Mai Jõgi basskitarril.

Mis tingis koosseisu vahetuse ja miks on bändis just need muusikud?

Kui laval on korraga neli bassimängijat, siis see ju tähendab, et kuskil mingi bänd jääb samal ajal ilma bassita. Seepärast on kõik bassimängijad nii hõivatud, et raske on neid korraga kokku saada. Eelmisel korral mängis kontrabassi Taavo Remmel ja tegelikult kutsusin teda ka seekord, aga Taavo oli end juba mujale lubanud ega saa osaleda.

Ka Henno Kelp on fantastiline bassimängija ja ma loodan, et ta ei ole mu peale pahane, et ma langetasin seekord valiku Mai kasuks. Mai on minu õpilane. Ta tudeerib nüüd Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis ja ta just käis siin Tudengijazzil oma ansambliga, millele ta ise lugusid kirjutab. Aga ma tahaksin teda eesti rahvale veel rohkem tutvustada.

Ansambli Aces of Basses repertuaar on vähemalt osalt minu kirjutatud, aga ma andsin  bändikaaslastele vihjeid, et oodatud on ka teiste ideed. Me pole õigupoolest veel praegu, s.o nädal enne „Jazzkaare" algust, kokku saanud ega proovi teinud. Seega ma ei julge 100% öelda, mis juhtuma hakkab.

Püüan panna kõik need neli basspilli koos kõlama nii, et nad ei tunduks liiga ühetaolised, kuigi ulatuselt on need pillid ikka üsna samas registris. Häälestuse muutmisega saab seda ulatust siiski veidi venitada ja kui kasutada mingeid efekte, siis saab ulatust veel kõrgemaks teha. Kokku saavad siis kontrabass, mis annab põhjafaktuuri, ja akordikat mängivad suurema keelte arvuga bassid: Mihkel Mälgand mängib 6-keelset ja Mai Jõgi 4-keelset basskitarri, ma ise proovin hakkama saada kahe erineva basskitarriga. Ja eks efekte kasutame soovi kohaselt kõik. Mina olengi just selliste kõlaefektide fänn, mille puhul bassi mängides tundub, nagu see ei olekski bass. Siis on kõigil pillidel veidi erinevad tämbrid, mis loob niisuguse tämbraalse mulje nagu seal oleks muud instrumendid ka. Selline helidega mängimine on tore asi.

Mul on väga hea meel, et praegu on tulnud kokku väga võimas koosseis mitte ainult bassimängijate vaid ka heliloojate poolest. Peedu Kass on samuti väga võimekas noor helilooja, Eesti Muusika Päevadeks kirjutas lausa teose orkestrile. Nii et sellisest koosseisust võiks ju midagi väga uhket tulla.

Ja kuna mina olen paadunud vana kooli hard rocki fänn, siis mul on soov proovida ühendada jazziklassikat ja rocki, viia kaks lugu ühte. Vaatame, kuidas see välja tuleb, näiteks kokku panna Hendrixit ja Milesi või Led Zeppelini ja Milesi, kuidagi segada neid omavahel, nii et esitataks kaht lugu samal ajal. Ma juba ootan seda laval olemist, see on alati hea tunne, kui laval tekib vastastikune energia.

Mulle ei meenu, et ma kunagi oleks kuulnud, et Teie kontrabassi mängite. Kas vahel ikka mängite?

Ei, ei mängi. Selle kontrabassiga oli nii, et kui ma õppisin Otsa-koolis, siis seal olid küll mingid kontrabassid ja ma mängisin ka natuke, aga need olid sellised - halb sõna ütelda küll, aga - sellised rondid, ütleme, et kui neil mängisin, need tapsid mu käe täiesti ära. Hakkasin siis kuidagi pelgama ja mul jäigi kontrabass kõrvale. Seejärel ma leidsin oma lemmiku fretless bassi ja hakkasin seda mängima. Sel moel ma viisin kaks asja kokku, et võtsin küll elektriinstrumendi, aga teisest küljest ta on ilma krihvideta nagu kontrabass, seega - segu mõlemast.

Teie bassiässadel on au soojendada Christian McBride'i. Kui saaksite valida ükskõik keda bassimängijatest, keda oma kontserdiga sisse juhatada, kes see siis võiks olla?

Väga raske küsimus. Kui me kunagi esimese Aces of Basses projektiga Jazzkaarel esinesime, siis mängisime küll erinevates saalides, aga sisuliselt soojendasime Richard Bonat, oli selline ettevalmistav kontsert. Neid oleks nii palju, keda nimetada, kõik minu suured lemmikud. Jaco Pastorius on nüüd kahjuks muidugi taevases orkestris juba ammu, aga näiteks Stanley Clarke ja... Nii raske on alati neid nimesid ritta seada, sest tundub, et keegi jääks nagu välja, mõtled, et oi, aga see ju mulle ka nii väga meeldib ja see teine ka... Tegelikult on praegu suurepäraseid muusikuid ja instrumentaliste ja bassimängijaid nii palju, et siin oleks isegi raske kedagi alahinnata, ei tahaks nagu.

Iga esinemine on tore, kas sa siis soojendad kedagi või lihtsalt mängid eraldi kontserdi, eriti sellises koosseisus nagu Aces of Basses. Neid võimalusi ju väga palju pole, niisiis on tore neid kasutada.

Kui nüüd Jazzkaarest natuke kaugemale tulevikku vaadata, siis suvel peate esimest ümmargusemat sünnipäeva. Kas sellega seoses on ka mingeid pidustusi ette näha?

Ühelt poolt mulle nii väga ei meeldi, et kõik muudkui korraldavad juubelikontserte, teiselt poolt võiks ju mingi joone alla tõmmata. Kogu selle laval olemise aja jooksul on ikkagi nii toredaid ja suurepäraseid koosseise olnud, millega on saadud mängida, nii et miks mitte. Tegelikult mul on plaan mingi väike kontsert ikkagi korraldada. Alustasin Radari eks-liikmetest, uurisin, et kas nad on olemas ja... see oleks ka Radari kokkutulek üle ma ei tea kui mitme aasta. Teoreetiline nõusolek on mul neilt olemas, seega ma võin selle justkui välja käia. Ja eks neid ansambleid ole mitu olnud.

Kas juubelipidustustele kutsute Aces of Basses ka jälle kampa?

Seda ma ei tea veel, vaatan, kuidas kujuneb. Erinevad koosseise peaks ikka olema. Mõni aasta tagasi oli bändikaaslasel Ultima Thulest Riho Sibulal väga uhke neljatunnine kontsert Patarei vangla hoovis. Ma neljatunnist ei julge lubada, aga ma luban kaks ja pool.

Kui rääkida uuesti Jazzkaarest, võibolla oskate festivali kavast midagi soovitada, mida kuulama minna, lisaks Teie enda kontserdile?

Olen küll mõelnud, et võiks neid Euroopa bände minna vaatama. Kindlasti Jan Garbarek, kes on siin varemgi käinud ja kogu aeg on olnud head kontserdid. Ja kes sellist head chill muusikat tahab kuulata, siis sobib Brand New Heavies.

Taas on alanud igakevadine Jazzkaar. Kahekümne kolmandat korda toimuva festivali kodu on sel korral mere ääres - spetsiaalselt festivali tarbeks püstitatud unikaalses Merepaviljonis reisisadamas, kus laupäeval esines bluusikavaga Tõnis Mägi.

Kontsert pealkirjaga Muus-Bluus tõi Mäes esile kaua aega varjul püsinud poole, mida küllap paljud polnud kuulnud Muusik Seifi aegadest saadik. Tänuväärselt oli juba mulluseks Augustibluusi festivaliks valminud kavva võetud mitmeid lugusid tolle ansambli repertuaarist ning laval figureeris lisaks Mäksile veel kaks Muusik Seifi liiget - Mati Vaarmann Hammond orelil ja Elmu Värk kitarril. Pea 30 aastat hiljem sai Mäks nüüd taas hõigata „Elmu, mängi!", kui kontserdi lõpul järg muusikute tutvustamiseni jõudis ja iga mees kordamööda soolot „väänata" sai. Värk sekkus oma improvisatsiooniga ka algselt Ultima Thule repertuaari kuulunud ja Riho Sibula poolt Peep Ilmeti tekstile kirjutatud palasse „Hingan", mis Muus-Bluusi projekti puhuks oli saanud originaalist tublisti erineva seade.

Pärastlõunase kontserdi esiinstrumentalistiks kujunes aga üks pädevamaid bluusikitarriste Eestis Raul Ukareda, kes on tegev ka Augustibluusi festivali eestvedajana. Pika pealkirjaga loos „On soe ja sädelev kui vaselõige" esitas Ukareda iseäranis kõneka soolo, mis kõlas kaeblevalt otsekui valanuks ta sellesse kogu nukruse oma hingest.

Paraja annuse bluusi lisas lugudesse omalt poolt Mati Vaarmann Hammond orelil ja tubli törtsu tusameelt tõid oma soolode kaudu kuulajani ka Otsa-kooli Bigbändi puhkpillide grupi liikmed. Kontserdi lõpul said killukese sügavsinist kurbust hingepõhjast soolodesse valada ka bassist Raul Vaigla ja trummar Andrus Lillepea.

Õhtu keskne kangelane oli siiski Mäks, kelle vokaal aastatetagustelt salvestistelt mällu sööbinud kõrgeid falsetinoote nüüdki suurema vaevata kuuldavale tõi, neid efektse kärinaga kombineerides. Rõõm oli tõdeda, et tema jõuline esinemismaneer pole aastatega võimsust kaotanud ning isegi (nähtavasti noorest peast õpitud) trikk, mille käigus mikrofonistatiiv ainsa jalahoobiga mitme meetri kaugusele lennutatakse, töötab endiselt kui õlitatult.

Nii vanu aegu mäletav kui noor publik tänas Tõnis Mäge elamuse eest üksmeelselt püsti seistes.

Tõnis Mägi Muus-Bluus 21. aprillil kell 17 Merepaviljonis

Koosseis:

Tõnis Mägi - laul

Raul Ukareda - soolokitarr

Elmu Värk - kitarr

Mati Vaarmann - Hammond orel

Raul Vaigla - basskitarr

Andrus Lillepea - trummid

Otsa-kooli Bigbändi puhkpillid Siim Aimla juhatusel

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: JK: Mäe teisel küljel peitub bluus

Talvejazzi viimase kontserdi andis 16. märtsil Kumu Auditooriumis Belgia laululaevuke Le Grand Bateu. Ansambli nimi tähendab suurt laeva. Kui päriselus ei peaks suurt alust naljalt miski loksutama, siis selle bändilaevukese puhul on muusikaliste rütmide õõtset päris tublisti tunda. Laine löögiraskus tabab parrast just takti teisel poolel ja esimese mulje põhjal tundubki põhirõhk selles bändis rütmigrupil lasuvat. Publiku jalad tunnevad küllap puudust tantsupõrandast, kuid samas on lood komponeeritud nii mitmekihilisteks, et mingil juhul ei hakka igav neid laule ka üksnes kontserdisaalis kuulates. Lisaks jalgadele virgutavad need lood ka kujutlusvõimet ja manavad silme ette kõiksugu liikuvaid pilte. Tegelikult sobikski bändi looming väga hästi filmimuusikaks.

Enamiku lugudest on kirjutanud pianist Yves Meersschaert, aga kõlapildis ei soleeri sugugi tema, samuti mitte habras lauljatar Aster Van Vaerenbergh. Kogu kontserdi põhjal jääb mulje ansamblist kui ühtsest tervikust, kus valitseb väga demokraatlik vaim ja keegi ei trügi esiplaanile. Tore duett-duell toimub siiski ansambli kahe klahvpillimängija vahel laulus „Domino", kus mängitakse neljal käel klaverit, aegajalt omavahel kiiruga kohti vahetades. Siiski pole ühegi muusiku eesmärgiks oma ansamblikaaslasi kuidagi üle trumbata või publikut pahviks lüüa, staaride asemel on siin naabritüdrukulikult pretensioonitu olekuga lauljatar ja omakülapoisilikult tagasihoidlikud pillimehed.

Demokraatlikkus väljendub ka eklektilises repertuaaris, mis ulatub indielikust pop-rockist tangoni ja kaasajastatud või kaasajastamata šansoonist jazzi mõjudeni. Aegajalt laskutakse mineviku-nostalgiasse ja taasesitatakse prantsuse 1940-ndate aastate muusikat, samas on osa repertuaarist aga piisavalt tänapäevane ja raadiosõbralik. Nagu kõigest sellest veel vähe oleks, teeb mere äärde reisimisest jutustava laulu „Vava" kitarrisoolo kummarduse vesternite muusikale. Loos „Louie" meenutab bändi kõla aga samuti Belgiast pärit ansambli Vaya Con Dios sound'i. Viimast võikski ehk Le Grand Bateau üheks eelkäijaks lugeda.

Kas Le Grand Bateau'l õnnestub üle maailma miljoneid albumeid müünud kaasmaalaste edu korrata, eks seda näitab aeg. Esimeseks takistuseks sellel teel võiks olla keelebarjäär, sest Le Grand Bateau laulud on eranditult prantsuse keeles. Eesti publikut ei paistnud see samas sugugi segavat, sest Kumu Auditooriumi ukse taguselt letilt kadusid bändi plaadid küll nagu ahjusoojad saiad, lootusrikaste osta soovijate rida lookles aga veel pikalt läbi fuajee.

Le Grand Bateau 16. märtsil 2012 kell 19 Kumu Auditooriumis

koosseisus:

Aster Van Vaerenbergh - laul

Yves Meersschaert - klahvpillid

Thomas Noel - klahvpillid, meloodika, kitarr, kellamäng, vokaal

Tom De Wul - löökriistad

Koen Kimpe - kontrabass

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Le Grand Bateu rütmid panid publiku õõtsuma

Märtsi algul andis Eestis koos kitarrist Jaak Sooäärega kontserte legendaarne Hollandi trummar ja kunstnik Han Bennink. Järgnev intervjuu on salvestatud pärast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias korraldatud avalikku õpituba 1. märtsil.

Te andsite äsja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias avaliku õpitoa. Teie isa oli professionaalne trummar, aga Te ise olete õppinud hoopis kunstikoolis.

Jah, muusikas olen ma iseõppinu, mu isa ei õpetanud mind. Kõik, mis ma olen teinud, olen omandanud iseseisvalt. See on muidugi raske, sest trummimängus on teatud võtted, mida tuleb tunda: tremolo, paradiddle jne. Need asjad on mulle ikka veel rasked ja seepärast ma harjutan neid, ma ei ole enda jaoks ikka veel piisavalt hea.

Te olete samas ka füüsiliselt väga heas vormis. Kas Te ka selle jaoks kuidagi treenite?

Ei, ja vahel tunnen ma end üsna  kehvasti. Eile tundsin ma end pärast pikka nädalat päris räbalalt, andsime nädala jooksul 3 kontserti ja oli minu näituse avamine ja muud sellist sagimist, ja ma olin tõesti väga väsinud. Aga siis sain ma siit Tallinnast nii uskumatut tagasisidet ja siin olek, vanalinnas, on minu jaoks nagu paradiis.

Ma ei tee midagi erilist, et end vormi saada või jääda. Ma käin küll vahel aerutamas, mul on väike sõudepaat, ja ma sõidan palju jalgrattaga, vahel 100 km päevas, sest ma elan 50 km Amsterdamist. Selleks ei pea ma treenima, see tuleb mul kergelt. Aga et ma tõstaks mingeid raskusi või läheks sauna higistama - ei, ma ei taha sellest mõeldagi! Tegelikult ma päris soome saunas polegi käinud. Aga teha midagi spetsiaalselt - see mulle ei meeldi. Ma teen selle ekstra pingutuse trummidel. Ja seda tuleb teha, et mitte jäigaks jääda - seda tunned juba ise, kui oled nii kaua mänginud.

Tahtsingi küsida, kuidas Te suudate kogu aeg värskena püsida ja ka iseennast üllatada? Ma lugesin ühest artiklist, et Te ei armastavat isegi sama muusikapala teist korda mängida.

Ei, ei. Ma ei tea, mida kirja pandi, aga mida ma tollele ajakirjanikule ütlesin, oli... Ma kuulun ICP orkestrisse -  Instant Composers Pool Orchestra'sse, selle repertuaari kirjutab põhiliselt Misha Mengelberg. Mishaga me oleme 50 aastat koos mänginud, ta kipub nüüd vanaks jääma, aga me mängime ikka tema lugusid. Ja kui siis tuleb mõni uus lugu ja me seda mängime, siis mina pean seda mängima kõrva järgi - nooti ma ju ei tunne. Minu jaoks on mingi muusikateose esmakordne mängimine värskeim ja parim, sest teist korda mängides mõtlen ma juba sellele, mida esimesel korral teada sain. Nii et kui soovite, siis võiks öelda Nietzsche sõnadega: kui te tahate tõesti loovad olla, peaks kõik maha lõhkuma ja uuesti otsast alustama. Aga kuna kõik teised loevad paberilt seda kärbsemusta, mida nootideks nimetatakse, siis nad peavad seda iga kord uuesti tegema, minul on lugu selleks ajaks juba selge. Kõigi nende aastate jooksul olen nooditundmise oskuse puudumisel arendanud välja võime haarata muusikat lennult. Seda võisite näha siin õpitoas ka, selles mõttes olen ma osav: „ahhaa, kas sa lähed nüüd selles suunas? Oo, ma olen seda enne kuulnud, võibolla ma teen nüüd seda ja mängin nii" jne. Nii et mul on selleks omad vahendid, selle asemel, et kärbsemustaga jännata.

Kui vana Te olite, kui hakkasite muusikaga elatist teenima?

Ma arvan, et alustasin 12- või 14-aastaselt. Mu isa andis mulle soolotrummi. Tänapäeval, kui sul on sünnipäev ja sa tahad saada trummariks, siis kingivad vanemad sulle muidugi kohe terve trummikomplekti, aga minu arust on see vale, algul peaks olema ainult 1 trumm. Ma mängisin siin õpitoas ka veidi aega ainult ühel trummil ega tundnud sugugi puudust kõigest ülejäänust. Mu isa ütles alati, ja see on omamoodi zen-ilik suhtumine: „kui sa ei saa hakkama üheainsa trummiga, milleks sulle terve trummikomplekt?" Hea küsimus.

Kui juba trummikomplektist jutt, siis Youtube's ringleb video, kus Te mängite juustust valmistatud trummikomplektil...

Kogu see asi oli üks suur jama. Ma olen väga üllatunud, et inimesed seda usuvad. Isegi Jay Leno oma Ameerika lemmiktelesaates küsitles mind, ja mitte sellepärast, et ma olen trummar, vaid just sellel komplektil mängimise pärast! Täielik jama! Mängisin seal ühe õhtu nagu siingi ja seal oli üks Hollandi kunstnik, kes tegi juustust trummikomplekti. Me, hollandlased, oleme juustufännid, sööme palju juustu. Ja nii ta siis mõtles „hahaa, Han Bennink tuleb siia, teen talle õige juustust trummikomplekti". Aga juustul pole ju mingit kõla, kui oleks, siis ma kannaksin juustu endaga kaasas ja mängiksin sellel. Aga seal olid juustu sisse pandud kontaktmikrofonid ja eesriide taga keeras üks mees heli nii tugevaks, et iga juustukera tegi erineva kõlaga heli. Nii see oli. Haha! Minu meelest oli see kurb. Ja siin ma siis olen: hiljuti olin ma Bostonis ja mult küsiti seda, ma olin Philadelphias ja nad küsisid seda, olin Los Angeleses ja nad küsisid seda, ja nüüd olen ma Eestis ja jälle nad küsivad!

Te olete ju ise ka kunstnik, kas Te pole kunagi tahtnud endale ise trumme meisterdada või kujundada, kavandada, kasvõi ebatavalisest materjalist?

Ei, ma ei tee seda kunagi. Võtan trumme niisugustena nagu nad on, ma ei soovi neid disainida. Mulle meeldib joonistada, mind ei huvita trummikomplekti kavandamine. Ma arvan, et need on niigi fantastilised, tänapäeval tehakse ilusaid trummikomplekte. Mis mulle ei meeldi, on nende kaasaskandmine, need rasked statiivid ja teraskonstruktsioonid, see on tõesti hirmus vaev, neid üles pannes ja kokku pakkides kruvida ja kaasas kanda - uuhh, see võtab nii palju aega. Mulle meeldib pigem kohe poodiumile karata ja mängida. Ja jällegi, tänapäeval tehakse nii häid soolotrumme, et mul pole mingeid muid soove.

Aga Te ju kasutate kõike enda ümber nagu trummi?

Jah, see on lihtsalt näitamaks, et kui ma mängin neil muudel asjadel, siis muudab see kogu ansambli või sooloesinemise kõla. Inimesed imestavad, mida ma seal teen, aga tehnilises mõttes mängin ma täpselt sedasama, mida trummikomplektil. Ainult kõla on erinev, selles on kogu vahe. Ja see pole mingi suur asi. Lapsed trummeldavad samuti igal pool, see on see, mida ma tahan endas alles hoida.

Te andsite kontserte duona Jaak Sooäärega. Mis Te oma duopartnerist arvate?

Kui Jaak ei oleks Jaak vaid oleks keegi teine, ja poleks oma kitarrimängus nii heal tasemel, siis ma ju ei tahaks minna ja temaga mängida. Aga ma tunnen Jaaku nüüd juba üsna pikka aega, kohtan teda vahel siin-seal ja tean, mis tal käsil on, ja see on alati väga positiivne, nii et loomulikult tahan! Nii nagu ma olen näinud Tallinnat kasvamas nende 20 aasta jooksul, mis ma siin käinud olen, nii olen ma ka Jaaku näinud ja temaga muusikat salvestanud ja kuulnud teda muusikuna kasvamas. Ainus, mis ma oskan öelda, on see, et ma ootan väga neid kontserte ja seda põnevat vastasseisu ja loodan, et me täidame selle ootuse hea improvisatsiooniga. See on mu ainus soov.

Kas see on vastasseis või koostöö?

See on koostöö, aga loomulikult ka vastandumine. Mul pole midagi koostöö vastu, aga kui see laval näiteks umbes 3 minuti jooksul järjest ei tööta, ongi see juba tõeline vastasseis! Nii et see on nii üht kui teist, ka nii on ju võimalik, kas pole? Te ei pea oma lavapartneriga alati nõustuma. Võib olla ka nii et kui üks mängib „ma tahan minna selles suunas", siis teine vastab: „Ei, ma tahan hoopis sinna minna!" ja ka see annab tulemuse. Niisugune tulemus on lihtsalt täiesti erinev ja võibolla ootamatu. Aga seda tasub proovida!

Teate, Misha Mengelberg ja mina oleme ammused duopartnerid. Misha oli alati laisk, ei tulnud kunagi esimeseks setiks kohale, nii et ma pidin üksi mängima, ja ta suitsetas 3 pakki „Bastos't" päevas ja ... Mina mängisin trummi nagu metsik ahv ja siis vajutas tema äkki klaveril üheainsa näpuga ainult ühte klahvi - aga see oli alati õige noot! Ka nii on võimalik. Niisiis ma võin mängida nagu meeletu, aga vastaspool võib muusikalisse dialoogi siseneda kasvõi üheainsa hästi ajastatud noodiga.

Intervjuu on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Han Bennik: Muusika esmakordne mängimine on värskeim ja parim

Anneliis Kits Kvartett ning luuletajad Doris Kareva ja Karl-Martin Sinijärv ühel kontserdil - see oli uute tulijate ja staažikate tegijate kohtumine, mille käigus liideti sõna ja muusika väed üheks tervikuks. Luule ja jazzi ühendamine pole Tallinna publikule ammu enam uudis, neid kahte on kunstiliste kavatsuste ning erksa eksperimenteerimisjanu ja -mõnu toel kombineeritud üritustesarja Cabaret Interruptus õdusatel õhtutel, kirjandusfestivali HeadRead programmis ning samuti Jüri Üdi ja Taff klubides.

Jazzkaare publikulegi pole luule ja jazzi ühendamise idee võõras. Paar aastat tagasi kanti kevadisel festivalil ette Kadri Vooranna ja Virgo Sillamaa eesti väärtluulel rajanev kava „Sina ja mina" ning Vooranna projekti võikski ehk pakkuda Anneliis Kitse ja Kirke Karja ühisloomingu üheks oletatavaks eeskujuks, kuigi muusikalisi mõjusid ei näi sealt laenatud olevat. Muusikalises mõttes astuvad mõlemad omaenda rada mööda, samas kontserdi esimest laulu „Järelhüüd" (Kristjan Üksküla tekstile) esitades meenutas Anneliis Kitse kõlav hääl ja selge diktsioon pigem rahvalaulu või folgi eeskujusid, kasvõi Kirile Loo'd, kellele on samuti omane hõikav, kaugele kajada püüdev laulumaneer.

Kontserdi edenedes tekkisid aga Kirke Karja klaverimängu kuulates paralleelid pigem Rannapi ja sealtkaudu ka Rujaga, mille repertuaaris oli tekstil alati väärikas roll. Jõulise esitaja ja koolitatud näitlejana oskas Alender tekstide sõnumi ja rõhuasetuse alati ka kuulajani edastada. Õnneks kuulub ka Anneliis Kits nende lauljate hulka, kes mõtlevad, mida laulavad, ning on laulmise hetkes jäägitult „kohal", veendes seetõttu ka publikut.

Tõsi, Kitse varasemais koosseisudes pole sõnadel alati tähtsust olnud, mulluse Jazzkaare lõpupeolgi esinenud ansambli State of Zoe muusika oli sihitud rohkem jalgadele kui hingele, Anneliisi võimas hääl ja jõuline esinemismaneer sobivad aga mõlemat sorti muusikasse. Luulega haakumiseks oskas Kits laupäevasel kontserdil oma hääletämbrit vajadusel ka mahendada või koguni teatraliseerida, deklameerides väga ilmeka irooniatajuga hääles muusikasse teksti „Palagan" („Nõnda meist said armujad"). Enne ansamblikaaslaste Ara Yaralyani või Kirke Karja soolot suubus lauljatari kõlav hääl ajuti hoopis tasaseks, ning kaunilt kumedahäälne kontrabass või meloodiline klaver võtsid „jutujärje" üle.

Kirke Karja klaverimäng on tõeliselt laulev. Tema sõrmede alt ei tule naljalt kätteõpitud sekventsilisi näpujooksu-harjutusi ja just seetõttu on teda nõnda nauditav kuulata. Karja pole mitte ainult hea pianist, vaid ka andekas helilooja, kes voolib muusikast välja talle ainuomaseid laulvaid klaverimeloodiaid. Kuulajal jääb vaid imestada, kuidas nii lihtsa ja selge koega viise keegi juba varem kirja panna pole mõistnud.

Veidi väheldasemad rollid jäid seekordsel kontserdil bassist Yaralyanile ja trummar Voolmaale. See-eest said kirjanikud oma jao särada: Doris Kareval polnud paraku võimalik ise kohale tulla ja ta esitas videoekraanilt mõistujutte, Karl Martin Sinijärv aga luges laval tugitoolis istudes särtsuvalt vaimukaid luuletusi, mis publiku vähemalt kahel korral naerust rõkkama panid.

Anneliis Kits Kvartett ning Doris Kareva ja Karl Martin Sinijärv

Talvejazzi avas oma soolokontsertidega Tallinnas ja Viljandis prantsuse kitarrist Marc Ducret. 1. veebruari pärastlõunal andis ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias workshopi, kus ta muuhulgas valgustas Nabokovi romaani „Ada" ühel peatükil põhineva projekti „Tower" tagamaid. Õpituba toimus küsimuste-vastuste vormis.

Kirjeldades oma teekonda improvisatsioonilise muusika juurest praeguse projekti juurde, märkis Ducret, et ka eelnevalt valmis kirjutatud muusika esitus on alati veidi erinev.

Mis on siis improviseerimine?

„Improviseerimine ei ole vabadus. Sellist asja nagu vaba või avatud improviseerimine ei ole olemas. Muusika on loomulikult vaba ja avatud, ka Mozart on vaba, sest kui tema pole vaba, siis kes üldse oleks? Aga täiesti vabalt improviseerida pole võimalik. Keegi pole täiesti vaba. Sa mängid lihtsalt veidi vabamalt. Seega ma eelistan teha vahet selle alusel, kas muusika on eelnevalt loodud või komponeeritakse see kohapeal samal hetkel, kui seda esitatakse. Ja esitajana annan ma endale aru, et kui otsustame mängida nö. täiesti vabalt improviseerides, siis pole tegelikult miski vaba, me hoopis klammerdume oma reflekside ja harjumuste külge. Seega kui sina ja mina otsustame koos „vabalt improviseerida", siis tähendab see, et sina ajad oma rida ja mina oma ja me püüame mängida seda koos, kui õnnestub.

Ma olen seda küllalt teinud ja see ei huvita mind enam. Nüüd on mul teised eesmärgid, nüüd tahan, vastupidi, struktuure ja raame. Ma tahan mängida mänge, millel on reeglid ja tahan mängida struktuuridega. Mida keerukamate ja rangemate reeglitega on tegemist, seda vabamaks saan ma minna muusika sees.

Praeguses sooloprojektis on teatud osakaal eelnevalt kavandatud muusikal. Ma ei taha öelda „improviseeritud" või „kirjutatud", sest ma olen huvitatud kõigist vahevarjunditest improvisatsiooni ja eelnevalt „valmis tehtud" muusika vahel. Selle projekti puhul on eelnevalt kirja pandu pigem lähtepunkt. Reegel võib olla näiteks see, kuidas kuhugi jõuda ehk rada, teekond.

Näiteks ühes palas näeb juhis ette, et pala kulgeb õnnelikkuse seisundist millegi tumedama poole. Muusikaliselt võin selle lahendada peaaegu kuidas iganes, aga igal juhul pean alustama millestki helgest või tantsulisest ja liikuma järk-järgult lõpuks millenigi, mis pole kaugeltki rõõmus ega tantsuline. Ja ma pean lõpetama millegagi, mis on nagu muusikaline küsimärk, see on ka üks mu reeglitest.

Kui mängisime koos Bloodcount'i, Tim Berne'i grupiga 90-ndate keskel, mäletan, et vahel ta kirjutas kaks lehekülge väljakirjutatud muusikat: I ja II leheküljel pidid sa mängima seda, mis on sinu jaoks noodistatud. Aga kahe lehekülje vahele kirjutas ta lihtsalt ühe rea: „improviseeri leheküljelt 1 leheküljele 2 - sa oled vihane!" Ja see on kogu materjal, mis sul on. Vihane olemiseks on palju erinevaid viise, mida sa avastad mängides ja proovides: sa võid valjusti ja avalikult röökida, aga sa võid ka endamisi kellegi või millegi peale viha kanda ainult omaette pomisedes ega mängi kuigi palju noote, kuigi iga noot on vihane. Need on kaks täiesti erinevat helipaletti ja meeleolu ja need on täiesti erinevad kogu ülejäänud ansambli helikeskkonnast."

Miks te valisite oma projekti aluseks just Nabokovi teose?

„Olen nüüdseks tema teoste kallal töötanud juba 13 aastat. Ma olen iseõppinud muusik. Mul polnud plaanis muusikuks hakata, olin huvitatud hoopis kirjandusest, teatrist, keelest ja tahtsin sellega tegelda. Koolis aga sattusin muusikat tegema üsna noorest peast ja see saigi mu elu sisuks. Sain muusikuks ja see kõik oli tore, aga ma armastan ka kirjandust ja need valdkonnad on üksteisest siiski üsna kaugel. Tahtsin need kaks kirge ühendada, nii et 12 aastat tagasi tegin projekti, kuhu oli kaasatud ka kirjandus, kasutasin seal teksti, mida ise lugesin.

Aga Nabokovi puhul tundsin suurt imetlust tema kui erilise autori vastu tema suurte saavutuste pärast kirjanduses ja otsustasin tema teksti kasutamise asemel püüda jäljendada muusikas tema kirjutamistehnikat. See võinuks olla ka mõni teine kirjanik, aga see pidi olema keegi väga tõsine autor, sest vastasel juhul poleks tema looming nii laiahaardelist projekti välja kandnud. Praeguseks olen selle projektiga tegelenud juba kolm aastat, ilmselt kulub sellele veel vähemalt kaks, ja kokku tuleb sellest ilmselt 6 CD-d: kolme erineva ansambliga ja soolokavaga kokku. Eelmise aasta novembris tekkis meil mõte taasühendada kõik kolm koosseisu (kvintett, kvartett ja sekstett), kokku 12 inimest, ja mängida kogu seda muusikat, ainult et veelkord erinevate seadetega, ja sealt tuleb veel 3 CD-d seni salvestatud kolmele lisaks. Kellegi niisuguse najal, kes kirjutab ainult koomiksitele tekste, sellist projekti juba ei tee. Sellisest autorist oleks ehk jätkunud üheks albumiks, aga mitte enamaks."

Kas teil on olnud mingisugust tagasisidet ka kirjandusinimestelt, Nabokovi uurijatelt?

„Jaa, on küll, ja ma olen selle üle väga uhke. Ta on üsna erandlik ja unikaalne autor paljudel põhjustel. Üks tema trikke ja meetodeid on, et ta kirjutab nö. täiuslikule lugejale, kes on paljus minu sarnane. Ma olen üsna aeglane asjadest aru saama ja omandama, ma armastan kordusi, armastan kõike uuesti üle teha: uuesti vaadata, uuesti lugeda. See on minu meelest väga liigutav, mulle meeldib see tunne, et „aa, ma olen seda juba näinud". See, et ma olen seda juba näinud, on juba iseenesest poeetiline, aga midagi uuesti nähes mõtlen: „ahhaa, see tähendas seda!" Ma nõustun siin, et korralikku raamatut, tõsist teost ainult üks kord lugeda ei piisa, sa nagu polekski seda lugenud.

See on sama kui väita, et oled näinud filmi, aga tegelikult oled ainult lugenud DVD-karbilt selle tutvustust. Ilmselt ka minu kontserdil ei kuule kohe esimese korraga kõike, mis selles muusikas on, samas ma ei saa kontserdikuulutuse peale lasta trükkida: tulge homme uuesti.

Kui loed uuesti ja uuesti, märkad mingeid väikseid vihjeid ja saad otsida üles mingi koha, millele vihjatakse, ja omandada üha uusi tähenduskihte. Nabokovi puhul võib see tähendada ka seda, et viidatakse mingile teisele raamatule, mille ta kirjutas võibolla juba 15 aastat varem.

Ja inimesed otsivad tema raamatuist siiani viiteid. On olemas üks veebisait, mis pole muidugi ametlik, see on veidi salajane ja krüpteeritud, ja seal on selline mäng, nagu aarete otsimine. Olen endaga väga rahul, sest leidsin kaks neist üles ja ma pole ometi mingi õpetlane ega kirjandusteadlane. Osalesin hiljuti Lõuna-Prantsusmaal Nabokovi teemalisel konverentsil ja küsisin seal siis asjatundjatelt: teate, ma pole spetsialist, aga kas te olete märganud, et leheküljel see-ja-see on niisugune vihje. „Ei, ei ole märganud!" No küll ma olin siis enda üle uhke!"

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Marc Ducret mõtestab vabadust keerukate reeglite kaudu