Hiljuti Film teemas

Aasta 2011 hakkab otsa saama ja lõpule jõudis ka tänavune kriitikakonkurss NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL. Eile kogunesid korraldajad, osalejad ja muidu huvilised Tallinna Keskraamatukogu saali, et konkursist kokkuvõtteid teha, vestlusringis erinevate kunstivaldkondade kriitika erinevuste üle arutleda, ja vahelduseks kuulata, kuidas konkursi korraldajate osalusel tegutsevad koosseisud MeelisLaulud ja Elvins Tales musitseerivad.

Loomulikult olid õhtu põnevaimad hetked need, mil anti teada võitjate nimed. Olgu need ka siin ära toodud.

Konkursi II etapi jooksul Muusikaosakonna veebipäevikusse laekunud tekstidest pidas žürii kohaseks auhinnata ainult ühte, seega:

 

parimaks blogitasandi kirjutiseks konkursi II etapil hindas žürii üksmeelselt Kirjutaja tantsu- ja filmiteemalist arvustust "PINA"

 

Konkursi II etapi jooksul www.luubiall.ee lehe kaudu konkursile laekunud A-tasandi tekstide hulgas rõõmustas žüriid kunstivaldkondade paljusus, mida võistlustöödes kajastati, ning see avas palju meeldivaid perspektiive konkursi jätkamiseks ka tulevikus. Valdkonniti anti välja eraldi auhinnad muusika, tantsu ja filmi alal.

Auhindamisest kahes vanusegrupis otsustati siiski loobuda ning tantsu ja filmi valdkondades loobuti ka esikolmiku määratlemisest. Võrdselt parimateks loeti kummaski valdkonnas kaks teksti:

 

Tants

Maivi Kärginen "Ühes odavas Argentiina baaris..."

Marie Pullerits "Kaasaegsuse poole püüdlev Jevgeni Panfilovi Ballett festivalil "Kuldne Mask Eestis""

 

Film

Kadri Rood ""Idioot" ehk kuuldused postmodernismi surmast on liialdatud"

Pirjo Leek "Selgevärviline aegluubis pilguheit õhkamise ajalukku ja tänapäeva"

 

Muusikateemaliste kirjutiste hulgas fikseeriti ka paremusjärjestus:

 

I koht

Pärtel Toompere "Jõulumuusikat läbi viie sajandi - kas mitte liiga palju?"

 

II koht

Reet Ristmägi "Milleks näkku, kelle näost?"

 

III koht

Hele-Maria Taimla "Sügisõhtune leelotamine" 

 

Keerukamaks osutus olukord interdistsiplinaarses ja kunsti valdkonnas. Pärast kaalumist otsustati nende valdkondade töid hinnata ühiselt, sest kunstiteemaliste tekstide hulgas leidus nii valguskunsti kui muusikaga seotud kirjutisi, ja samas oli interdistsiplinaarse valdkonna tekstide hulgas üles antud kirjutis, mis puudutas nii skulptuuri kui installatsiooni või isegi häppeningi valdkonda.

Üks autor, Urmas Lüüs, paistis teiste seast silma süvitsi mineva ja analüüsiva, kontekste ja tähendusi laiemalt märkava ja haarava tekstiga ning pälvis selle eest esikoha. Eriauhinna vääriliseks peeti Maarja Hindoalla kirjutist, mis lähenes kunstiloomele nö. seestpoolt, kajastades kunsti sündi oma kirjutises põneva protsessina.

 

Kunst ja interdistsiplinaarne valdkond 

 

I koht

Urmas Lüüs "Kristina Normani kuldskulptuur projektist "After-war""

 

II koht

Mariam Selge "Edukas ebanäitus"

 

III koht

Kalle Keskrand "Valguskunst Tallinna sügiseses linnaruumis"

 

Eriauhind

kunsti loomise protsessi haarava kirjelduse eest

Maarja Hindoalla

 

Kuna konkurss hõlmas peaaegu tervet 2011. aastat, vaadati üle kogu konkursile laekunud tekstisaak ning tunnustati aktiivsemaid ja mitmekülgsemaid kirjutajaid, kes konkursil olid osalenud vähemalt kolme tekstiga ühes valdkonnas või kokku vähemalt kahe tekstiga kahes erinevas kunstivaldkonnas. Tunnustati ka ühes kirjutises mitut kunstiala hõlmavate võistlustööde autoreid.

 

Aktiivse ja mitmekülgse kriitiku tunnustuse pälvisid:

Maivi Kärginen (kokku 4 teksti kunsti, interdistsiplinaarse teatri, muusika ja tantsu valdkonnas)

Marie Pullerits (kokku 3 teksti interdistsiplinaarse teatri, tantsu ja filmi valdkonnas)

Mariam Selge (kokku 2 teksti tantsu ja kunsti valdkonnas)

Maarja Hindoalla (kokku 2 teksti filmi ja kunsti valdkonnas)

Marion Pärtin (kokku 2 teksti kunsti ja filmi valdkonnas)

 

Aktiivse kriitiku tunnustuse pälvisid:

Helen Nõmm (4 teksti muusika valdkonnas, sh. 1 intervjuu)

Pärtel Toompere (3 teksti muusika valdkonnas)

Monika Tomingas (3 teksti tantsu valdkonnas)

 

Süvitsi mineva kriitiku tunnustuse pälvisid:

Urmas Lüüs (kunsti mõju ühiskonnale, kunsti seostamine poliitika, religiooni, sotsioloogia ja semiootikaga)

Reet Ristmägi (muusika valdkonna seostamine filosoofia ja kirjandusega) 

Meelis Ojasild (muusika valdkonna seostamine filosoofia ja psühholoogiaga)

Rait Rosin (kunsti seostamine filosoofiaga)

Katrin Kosenkranius (kunsti seostamine ajaloo ja semiootikaga)

 

Osa võitjaid on oma auhinnad juba kätte saanud, teistega võetakse ühendust! Lähiajal lisame ka statistikat ja žürii liikmetelt kogutud tagasisidet konkursi kohta.

Luubi all: PINA

| | Kommentaarid (0) | Tagasijälitused (0)

Dokumentaal(?)film "Pina" (Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia 2011), režissöör ja stsenarist Wim Wenders, produtsent Jeremy Thomas.

Linastub Eestis filmifestivali "Uus Saksa Kino" raames 2011. a. oktoobris.

 

"Tanzt, tanzt... sonst sind wir verloren."

"Tants, tants... muidu oleme kadunud."

 

Wim Wendersi "Pina".. Tants kinolinal, tantsufilm, portreefilm koreograafist, kummardus lahkunud tantsukunstnikule? See on teos, mille vorm ja žanr jääb pärast teatud moel ebamaiselt lummavat elamust igaühe enese otsustada.

Saksa režissöör Wim Wenders tahtis teha koreograaf Pina Bauschist ja tema loomest portreefilmi juba mitmeid aastaid tagasi, ent tol hetkel ei tundunud kummagi jaoks aeg õige. Midagi jäi tehniliste teostusvahendite juures mõlemi jaoks puudu ning plaan jäeti esialgu küpsema. 

2009. aastal mõistis Wenders, mis oli see teostuslik puudujääk, mida ta täpselt sõnastada ei osanud ja mille tänast olemasolu ta siis veel ettegi ei osanud kujutada.

"Me teeme selle filmi 3D-s," ütles ta Bauschile, kes oli mõttega nõus. Kuid vaid mõne kuu pärast, kui projekt oli käivitumas, lahkus koreograaf kõigile ootamatult oma elu lavalt.

Trupp oli vapustatud, ent šokist toibunult otsustati projekt siiski lõpule viia. 

Sellest sai kummardus armastatud tantsukunstnikule. 

Enne Wendersi taiese olemuse edasi andmist ei saa jätta kõnelemata Pina Bauschi koreograafilisest pärandist. 

Philippina "Pina" Bausch (1940-2009) oli oma Tantztheater Wupperthaliga üks 20. sajandi mõjukamaid koreograafe. Tema tantsuteatri lavastused avastas tegelikult esmalt pigem teatriringkond ning koreograafiamaailm märkas tema oma pärast tantsukeelt veidi hiljem. Enamuses Bauschi töödest ühenduvad tants ja sõnateater, lühikesed dialoogilised fraasid - olulisel kohal on žestid, mis võivad vahelduda pikkade lüüriliste tantsunumbritega.

Bausch uuris sageli oma töödes meeste ja naiste vaheliste suhete temaatikat, ent sellisel moel, mis ei muutnud seda banaalselt loosunglikuks või labaselt piketeerivaks. Naised on tema töödes üdini naiselikud, mehed täielikult maskuliinsed selle kõige algsemas, puhtamas ja aja jooksul neile mõistetele lisandunud eelarvamustest määrimatult.

Pina Bauschi loomingu naised on õrnad, lüürilised, lendlevad ja haprad, samal ajal aga ka tugeva sisemise jõuga, vastupidavad ja vaprad; mehed aga jõulisemad ja väliselt domineerivamad, ent stereotüüpidest vabal, labastamatul moel.

See kõik ilmneb ka välises esteetikas - tema tööd tunneb ära naiste pikkade õlgu paljastavate kleitide ning voogavate juuste järgi, mehed on aga sageli rõivastatud klassikaliselt kaheosalistesse kostüümidesse - ülikonnapüksid ja lihtne triiksärk.

Koreograafi stsenograafia (mille kunstnikuks on olnud korduvalt Peter Pabst) oluliseks osaks on ka looduselemendid, mis leiavad laval tihti sürreaalsegi kasutuse. Tema töödes võib näha seljas kantavaid vahtrapuid, peost heidetavaid kive, vihma, kaljurünkaid, jääd, pragunevaid kõrbeplatoosid, huumusrikast mulda... Ka ühe tema tantsija sõnul on need elemendid tema töödes tihti kui takistused, mida ületada, millele vastu astuda või neid läbida.

On hämmastav, kuidas Bausch suutis neid elemente kasutades oma temaatikat käsitleda igasuguse mustvalgsuseta. Kõiges jäi alati domineerima igatsus üldise inimsuse järele, kõigist suhtekillustikest läbi vaadates ihkamine inimliku läheduse, emotsionaalse turvatunde poole.

Ta heidab igikestvaile inimsuhete mängudele humoorikaid noote, naljatledes inimeste endi loodud stereotüüpide üle ja tuues samas alati tagasi igavese inimsuse tasandi, inimhinge puhtuse, kõigi soovide alge - leida armastus üksinduses, kui meie ümber kasvab kõrb. Viimane võib olla nii viide Bauschi stsenograafiale (näiteks lavastuses "Como el musguito..") kui ka avaramale filosoofilisele kujundile.

Tema tööd on alati juurdunud üksindusest, kurbusest ja valust läbi põimunud igatsusse, ent ometi suutis ta seda edasi anda ka helgemaid toone kaasates, näidates ka inimeseks olemise ilu, mõistvust ja lähedusetunnet.

Ta toob lavavalgusesse inimeseks olemise igavesed rõõmud ja kurbused, tegeledes oma tantsuloomega kui teatava kaevamisprotsessiga: oluline on žestide kaudu pinnale tuua peidetud haavad, varjatud hirmud, allasurutud kired. Ning tantsijad, interpreedid, lihvivad need tundmused kui tooraine oma liigutustes tõelisteks teemanteiks, vahendades nii inimeseks olemise traagikat kui ka elurõõmu eufooriat. Pina Bauschi trupi tantsijad on eelkõige individuaalsed interpreedid oma isikliku emotsionaalse pagasiga, koreograaf on neile dirigeerivaks juhiseks.

Wendersi filmist kirjutades on raske lahutada filmi ja tantsu, režissööri võimet tantsus nähtav kaamerasilma püüda ja koreograafi loomingut, sest nad moodustavad niivõrd läbipõimunult ühise terviku.

Wenders laseb vahelduda Bauschi tantsunumbritel ja tantsijate lühikestel meenutustel armastatud koreograafist. Iga tantsijat portreteeritakse lühikese kaadriga, milles meenutatakse enesele olulist koreograafi kohta või - vastupidi - ei räägitagi midagi ning meenutust asendab Bauschile pühendatud tantsuetüüd. See on kõigi võimalus jätta temaga hüvasti, salvestada oma viimane järelhüüe, tänu koosveedetud aja eest.

Vestlusfraasid on lühikesed ja filmis on tantsu kordades enam kui verbaalselt väljendatud meenutusi, ometi suudab Wenders nii väheses koguses sõna kasutades anda koreograafist ja tema loomest vaatajaile edasi nõnda palju, pääseda talle nii lähedale, läbi tema enda peamiselt sõnatu loome - tantsu.

Wenders toob vaatajani ka fragmente Bauschi nelja kuulsama koreograafilise töö taaslavastustest - "Le Sacre du Printemps" (1975), "Café Müller" (1978), "Kontakthof" (1978) ja "Vollmond" (2006). See on tähelepanuväärne seik, arvestades, et Bausch ei lubanud tavaliselt kunagi oma töid kaameralindistustel salvestada, ainsaks erandiks oli seni vaid üks 1970-ndate lindistus  "Café Müllerist".

Omapärase võttena kasutab Wenders oma filmi tegevuspaikadena peale looduskeskkonna (Bauschi stsenograafia üks olulisemaid märksõnu) ka selle vastandit - Wupperthali, koreograafi kodupaiga linnaruumi. See toob filmi omamoodi absurdsusetasandi, sest tänavapildis aset leidvate tantsustseenide tagaplaanil on korduvalt näha oma rütmis edasi kulgevat igapäevaelu - autosid, ühistranspordisõidukeid, jalakäijaid. Samas sobitub see suurepäraselt Bauschi loomingu ideelise teljega - omaenese loodud killustunud tehismaailmas, kus toimub pidev teineteisest võõrandumine ja tihedale rahvastatusele vaatamata üksinduse süvenemine, on inimese hingeline olemus kõigi oma hirmude, kõhkluste, unistuste ja soovidega siiski alles. Selle olemust koreograaf paljudes oma töödes vaatlebki.

Tehnilisest küljest on selle filmi üheks olulisemaks märksõnaks ka lähedus. Wendersi filmi aitab ainulaadseks muuta 3D-tehnoloogia kasutamine. Seejuures kasutab režisöör seda targalt, efekti ekspluateerimata, selleks, et pääseda tantsule võimalikult lähedale, mitte, et demonstreerida 3D tehnilist võimekust. See on vahend, mis teenib eesmärki kujutada tantsu, mitte olla eesmärk iseeneses, nagu seda on seni näidanud enamus antud tehnoloogiaga loodud filme.

Wenders ei flirdi vaatajaga. Ta kasutab oma tehnilisi meediume tantsu, koreograafi elutöö edasiandmiseks, mitte ei too viimast ettekäändeks, et demonstreerida oma (erakordset!) kaameratööd. Ta asetab Pina Bauschi kunsti kõrgemale oma eesmärgist luua film ning see on adutav taiese igal hetkel, luues kustumatu elamuse.

Wim Wendersi teos on ainukordne, sest suudab eneses ühendada äärmiselt targa ja delikaatse ülesehitusega Pina Bauschi isiku kujutamise, tema kunstilise pärandi, tantsijate meenutused ja hüvastijätud, visuaalse meisterlikkuse, vahelduvad meeleolutoonid ja luua täieliku filmi- ning ka tantsukunstilise terviku. Film jätab meie ja koreograafi vahele distantsi, olles ometi nii isiklik, viies meid nii lähedale. See on omas žanris ainukordne teos, mille sisurikkus annab põhjust kaotada end sellesse ikka ja jälle uuesti.

Wendersi "Pina" pakuks elamust ka tavaliselt tantsukaugematele inimestele, võimaldades läbi tõeliselt efektse ja samas delikaatse edastamisviisi ka liigutavat pilguheitu ühe tantsukunstniku isiklikku loomesse, mis on oma eheduses seletamatultki liigutav.

Armastasin üht tähelepanekut, mille tegin filmi kolmandal vaatamisel ning mulle meenus, et samasugune vaatepilt oli mulle avanenud ka eelmistel seanssidel. Enne filmi algust on publik põnevil, elevil algavast elamusest ja saali täidab jutuvadin, ent viimaste kaadrite lõppedes lahkuvad kõik alati saalist aeglaselt ja sõnatult.

Alati polegi sõnaderohkust vaja. Seda tõestas ka Pina Bausch oma loominguga.

Eelmisel aastal ootamatult pauguga ehk äikesetormiga lõppenud Viru Folgi festival algas seekord tasa ja targu. Esimene esineja Violin Violence ei kujutanud kurjakuulutavale nimele vaatamata endast mingit ohtu ning samal ajal Rahvamajas näidatud filmis Müramuusika oli peakangelaseks politseinik, kes armastas üle kõige vaikust.

Violin Violence ehk Viiulivägivald eesti moodi

See-eest on külastajail aasta-aastalt tekkinud järjest enam võimalusi Viru Folgi ajal endale põnevaid tegevusi leida. Uudne on võimalus osaleda süsta- ja haabjamatkadel nii Kuradisaarele kui Mohni saarele. Eelmisele aastale sarnaselt käiakse Käsmu poolsaarel nahkhiireretkel, samuti võisid huvilised eile õhtul minna asjatundja juhendamisel linde pildistama.

Teisele KaldaleEsimese päeva muusikaliseks kõrghetkeks jäi minu jaoks Jaak Sooääre ja Tuule Kanni "üsna vaikne duo" nagu nad end mõni aeg tagasi ansamblina nimetasid. Nüüd seda nime ei kasutatud, aga helid olid ikka sama mõtlikud ja vagurad, ning seepärast sobis minu meelest just see koosseis Käsmu tillukesse kirikusse kõigist varasemail aastail kuuldud artistidest paremini. Ühtlasi esitleti duo teist heliketast "Teisele kaldale" ning iga soovija võis otse esinejailt ahjusooja CD osta ning autogrammid pealekauba saada.

Head Muusikaosakonna veebipäeviku lugejad ja kriitikakonkursil osalejad!

Mul on rõõm teatada, et konkursi I etapi võistlustööd on žürii poolt läbi loetud, hinnatud ja võitjad selgunud! Paraku sekkus I etapi jooksul konkursi käiku juba häirinud kotermann taas korraldajate tegevusse ja nii tekkisid võistlusel juba mitmendat korda viivitused, sedapuhku tulemuste selgumisel. Vabandan korraldajate ja žürii nimel kõigi osalejate ees!

Nüüd aga kriitikavõistluse "Noorte kriitikute luubi all" tulemustest. Kriitikakonkursile I etapi lõpuks laekunud tekstid üle vaadanud, leidis žürii, et:

1) A-(ehk poolprofessionaalse) tasandi tekste oleks otstarbekam hinnata kahes suuremas grupis: muusika valdkonna tekstid eraldi ja kõik ülejäänud valdkonnad (ehk interdistsiplinaarne, tants, kunst, film) koos. Ühtlasi otsustati hinnata nooremat ja vanemat vanusegruppi koos, sest mitmedki nooremad kirjutajad olid oma tasemelt vanemate kirjutajatega vähemalt võrdsed, seega puudus vajadus neid vanuse tõttu eelisolukorda seada.

Sel moel moodustunud muusikatekstide gruppi kuulus 13 teksti 10-lt autorilt, interdistsiplinaarsete tekstide gruppi 8 teksti 7-lt autorilt. Esikolmikusse jõudnud tekstide vahel otsustati täpsemat paremusjärjestust mitte määrata, sest nii tekstid kui (muusikatekstide puhul ka) kirjutajate vanus olid liialt erinevad.

Parimateks osutusid muusika valdkonnas:

Helen Hindpere
"Jazzimaal kui ruum, kohtumispaik, võimalusteväli ja unistus"
Tema tugevaimaks küljeks oli viimistletud ja kujundlik keel, millega ta tegi "silmad ette" suuremale osale vanemas vanuserühmas kirjutanuile.

Pärtel Toompere "Ei vea neil kohe üldse"
Tegemist on tema noorusele vaatamata ühe pädevaima muusikaarvustajaga meie konkursantide hulgas.

Helen Nõmm "Boheemlased Estonia teatri laval"
Oma valdkonda hästi tundev kogemustega arvustaja.

Parimad kirjutised interdistsiplinaarses valdkonnas:

Meelis Ojasild
"Muusikakriitikast hermeneutika ja psühholoogia näitel" (interdistsiplinaarne, juba avaldatud Müürilehes)

Mariam Selge „Musketärid ebatavalises vormis" (tants)

Maarja Hindoalla „Lõks on seatud, ent rotti pole näha" (film)

Eriauhind: Maivi Kärginen "Soovite teatrit? „Jaa" (d) palun!" (interdistsiplinaarne)


2) B- (ehk blogi-)tasandi paremusjärjestus pandi paika siiski mõlemas vanuserühmas eraldi.

Täiskasvanute hulgas kuulub

I auhind Marie'le kirjutise "Kaleidoskoobikaos Poe' vaimus" eest

II koht ja julge kriitiku eriauhind S.a.K.u.'le "Kaka ja kapriisitt" eest

III koht Monika kirjutisele "Casanova"

Kõige stiilipuhtamalt blogiliku kirjutise eest otsustati anda isikliku vaatenurga eriauhind Viivele kirjutise "Nestor ja minu lugu" eest.

Nooremas vanusegrupis peeti auhinna vääriliseks ainult Hanna-Greta kirjutist "Mayra Andrade Tallinnas Nokia Kontserdimajas".

Blogitasandi nooremas vanusegrupis pärssis konkursil osalenud autorite pädevust vähene kontserdilkäimise kogemus, mida kohati oli tunda ka antud vanusegrupi võidutöös. Siiski oli võitnud kirjutis küpsem kui kõik teised B-tasandi noorema vanusegrupi tekstid.

Võitjatega võetakse ühendust. Auhinnad ootavad võitjaid alates 26. juulist Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas aadressil Estonia pst. 8.

Vabandan veelkord kõigi osalejate ees konkursi I etapi tulemuste hilinemise pärast!

Loodame siiski, et viivitused pole peletanud võistlejate kirjutamisindu ning ootame nende töid ka kriitikavõistluse "Noorte kriitikute luubi all" II etapil! Tööde esitamise viimane tähtaeg on 31. oktoober 2011!

"Kinnunen"

Ruut Pictures 2007

Rez. Andri Luup

Tuleb tunnistada julgust lavastada film, milles kandvat rolli mängib kahe soome-ugri keele sarnasusel põhinev huumor. Nii delikaatsel teemal nagu rahva kõige püham, kallim ja nagu uhkusega väidame, maailma ilusaim - emakeel...kas sobibki sel teemal nalja visata? Aga  tõsielu-komöödia „Kinnunen" just seda teebki; mänguliselt, sooja huumoriga - peites „võtme"  grotesksesse, puäntiderohkesse janti.

Allapoole vööd ja üle parda -nalja saab filmis nagunii. Seksituristide äpardused võõral maal võivad pakkuda äratundmisrõõmu ka neile, kes ei mõista kahe sugulasrahva ja naabrusega seotud eripärasid, kes pole kunagi proovinud „pool tundi olla soomlane " - isegi ebakaines olekus mitte.

Lühidalt - Kinnunen on üks vahva, kergelt punetava ninaga Soome mees, kes saabub eriskummalisel viisil  „Romantika" pardalt otse suvisesse Tallinna, et leida üks korralik Eesti naine...püsisuhte eesmärgil. No mida veel.

Niisiis: Kas Eesti keele intensiivkursusest  piisab, et üks aeglane, äsja alkoholiga lõpparve teinud endast lugupidav Soome mees leiaks endale „blondi mittesuitsetava" Eesti naise?

- kas peadpööritavate seikluste tulemusena on lõpuks üks tubli Eesti naine ja „fantaasiaga"  Soome mees kahekesi magamistoas....? Vaadata ja imestada tasub veel ja veel.

Fin...Fun... Rakkaus... Või...hea kui aeg-ajalt tuletab keegi meelde, et on asju, mida pole võimalik sõnadega väljendada...mitte üheski keeles. „Kinnuneni" meeskonnal igatahes õnnestub see trikk suurepäraselt.

Imestada võib ka näitlejate valiku puhul ja nautida õnnestunud segasalatit-kompotti : ) Tõeline tulesäde ja „kurja juur"- loomulikult leidlaps ise, peaosaline Juha Kinnunen (Sesa Lehto). Koos sarmika eesti keele õpetajanna Õie Kannikese (Maria Peterson) ja lugematul arvul vahvate tuntud ja vähemtuntud kõrvalosaliste-näitlejate seltskonnaga saavutavad nad  pooleteise tunnise filmi jooksul oma siiruse, lihtsuse ja loomulikkusega selle, millest  unistab iga näitleja...nad ...vallutavad lihtsalt tee vaataja südamesse. Pole karakterite hulgas ka  moodsatele muinasjuttudele traditsioonilist „head" ja „halba". Kõik tegelaskujud - alates taksojuhtidest, rokkivatest seksituristidest kuni silmatilkadega jooke temmivate lõbunaisteni on oma koomilises pahelisuses kuidagi sümpaatsed. Nagu inimesed elus ikka.

Inspiratsiooni ja loomingulist põlemist on tunda kõigis filmi õnnestumise puhul olulistes nüanssides. Väga hea operaatoritöö, ideaalselt pulssi hoidev muusika (Tõnis Leemets) - maitsekas, vihjeteküllane dialoog pildi ja heli vahel...perfektne.

Ehk siis teisisõnu - „Kinnuneni"- teami  kokkusaamisel on olulist rolli mänginud Õnnelik Juhus ja Tõelise Muusa puudutus. Ilmselt tabab see kõiki häid kunstnikke, oma ala meistreid. Järgitud on kas siis teadlikult või alateadlikult iidse idamaise „sõjakunsti" reeglit - minimaalsete vahenditega on saavutatud maksimaalne tulemus.

„Kinnuneni" taolise fenomeni puhul võib ainult rõõmustada, kui teisejärguline on „materiaalne baas" - võib ju võrrelda Eesti uuemate filmide eelarveid, eriefekte...Hindamatuks aardeks osutub ikka ja alati hoopis inimfaktor.

Soome keel võib Tallinna ööelu taustal tunduda väga naljakas... Kuid lüüriline laul õrna naishääle esituses kõlab lihtsalt ja kaunilt, see mõjub palsamina peale "külma-kuuma-dušši", kui lõputiitrite-rong aeglaselt liikvele läheb.

Ja kui filmi lõppedes tunduski, et  pääsesite naerupisaratest kuivalt, võib teid oodata hüvastijätu-lehvituse asemel silmini niiske suudlus . Hea vihje vaatajale, kes hällilaulu saatel tukkuma pole jäänud ja mugavas poosis diivanil  DVD-puldini ei ulatu - alati ei tasu kiirustada kinosaalist kohe välja. Võib korraks mõtiskleda nende hetkede üle, mis äsja kingiti....hingepüüdja loits peitub (järel)mänguliselt igas sekundis, mille olete talle pühendanud. Head vaatamist ja äratundmisrõõmu!

NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL 2011

on kultuurikriitika võistlus nii vanuse kui kirjutamiskogemuse poolest noortele. Ootame kriitikakonkursil osalema ka neid, kelle jaoks kultuurisündmuste kajastamine on olnud hobi juba pikemat aega, kuid pole seni saanud põhitööks.

Konkursi ideeks on julgustada noori kirjutajaid jälgima, väärtustama ja tulevikulugejale talletama meid ümbritsevat kultuuri. Konkurss toimub kahes etapis eesmärgiga haarata võimalikult laialt 2011. aasta kultuurisündmusi. Iga etapi puhul lähevad hindamisele vastavaks tähtajaks esitatud kirjutised.

Esimese etapi võistlustööde esitamise viimane tähtaeg on 31.05.2011 (võetakse vastu tekste, milles kajastatud sündmused toimusid ajavahemikul 01.01.-31.05.2011)

Ootame tekste ka jooksvalt, iga kuu kiireimale kirjutajale ergutusauhind!

Konkursile esitatavad tööd peavad kuuluma vähemalt ühte siin loetletud põhivaldkondadest: muusika, kunst, tants, film, multimeedia ja interdistsiplinaarsed üritused.

Erilise tähelepanu all on igasugused multimeedia- ja žanriülesed ilmingud nagu näitus-installatsioonid, tegevuskunst, audiogalerii, tantsuteater jpm. Filmiürituste kajastusi ootame pigem väikeste programmkinode kavadest (näiteks Tallinna puhul Kinomaja, Sõprus, Artis, Kumu) ja festivalidelt.

 

Võistlus viiakse läbi kahes vanusegrupis:

1) noored vanuses 15 kuni 18

2) täiskasvanud alates 19. eluaastast

 

Võistlusel on kaks erinevat tasandit:

 

(B) avatud blogitasand

- oodatud on võistluse ajavahemikus toimunud mistahes muusika-, kunsti-, tantsu- , multimeedia- ja interdistsiplinaarsete ürituste elamuste kirjeldused

- keel, stiil ja väljendusvahendid võivad olla vabad, kirjutise maht peab olema vähemalt 2000 tähemärki koos tühikutega 

Kõik (B) tasandi blogitekstid (mis eetika reeglite vastu ei eksi) avaldatakse jooksvalt pärast ülevaatamist Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonna veebipäevikus www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog

 

(A) poolprofessionaalne tasand

- oodatud on eelkõige multimeedia- ja interdistsiplinaarsete ürituste arvustused

- oodatud on kõigi antud ajavahemikus toimuvate muusika- , kunsti- ja tantsuürituste ning filmifestivalide raames toimunud linastuste arvustused

- keel ja stiil on oodatavalt lihvitud ja avaldamiskõlblik ka professionaalsetes ajakirjades

 

Igal osalejal on lubatud pakkuda kummalgi tasandil ühes ja samas etapis maksimaalselt neli teksti.

Võistlusel osalevad kirjutised ei tohi olla varem paberväljaandes avaldatud!

 

(B) tasandi REGISTREERUMINE

Võistlusel osalemiseks tuleb registreeruda siinsamas Tallinna Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikus.

Palume sisestada oma muusika-, kunsti- või tantsuteemalised kirjutised Keskraamatukogu Muusikaosakonna veebipäevikusse esimese etapi puhul hiljemalt 31. mail 2011, teise etapi puhul hiljemalt 31. oktoobril 2011.

 

Avalikustatud kirjutisi saavad hinnata ka lugejad. Hindamisjuhis avaldatakse Muusikaosakonna veebipäevikus aadressil http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/blog

 

Auhinnad (B) tasand:

Erinevad tunnustusauhinnad (sh lugejate lemmik)

Kontsertide ja ürituste piletid, sh. kinkepiletid

Eriauhinnad erinevates kunstivaldkondades

Igakuine auhind kiireimale kirjutajale.

Долгожданная и последняя часть эпопеи о жизни огра Шрека и его семьи начинается с довольно радостного события - первого дня рождения тройняшек, детей Шрека и Фионы. Все вокруг суетятся, занимаясь приготовлениями; все, кроме Шрека. Ему явно хочется быть подальше от настырных «друзей», вечно лезущих в его жизнь. Жизнь, которую он хотел прожить совсем по-другому: попугать крестьян, подраться, порычать так, чтоб земля затряслась. Огр он в конце концов или нет?!

И тут как тут появляется Румпельштильцхен, готовый предложить Шреку возможность провести день так, как тот того захочет, за по сути пустяковую плату - один день из жизни Шрека. Контракт подписан - желание Шрека исполнено, но будет ли новая жизнь ему в радость? Ведь ни Осла ни Фионы в ней нет.

Поняв, что все надо вернуть на круги своя, Шрек начинает опасное путешествие по знакомому, но полностью изменившемуся королевству, чтобы вновь обрести друзей и любовь.

Неожиданно глубокий мультфильм представляет полюбившихся персонажей в новом свете, сохраняя при этом все атрибуты предыдущих частей с их юмором, великолепным музыкальным оформлением и захватывающими приключениями. Прекрасная сказка для всей семьи, но с весьма необычным подходом к счастливому концу.

Tеперь фильм можно посмотреть в музыкальном отделе Таллиннской Центральной библиотеки: http://tallinn.ester.ee/record=b2649107~S1*est

Meie blogist

Vahendame muusika- ja filmielamusi, samuti tulevaste kontsertide ja filmide tutvustusi ning meie raamatukoguga seotud muusikauudiseid.
Ootame ka oma lugejaid-külastajaid sõna sekka ütlema! Arvustuste-tutvustuste kirjutamisest huvitatuil palume registreeruda ning seejärel võib kirjutamine alata. Sisestatud kommentaarid ja blogi sissekanded avalikustab toimetaja. Kommenteerida saab anonüümselt.
Lisainfo peatoimetajalt Marje Ingelilt.

Märksõnad

Powered by Movable Type 4.31-en

Arhiivist

Sellel lehel on viimased kirjed Film teemal.

Festival is the previous category.

Muusika is the next category.

Otsi viimaseid muutusi pealehel või vaata arhiivis kogu sisu.