Hiljuti Film teemas

"Elas kord..." prantsuse ansambel L'Effet Vapeur, kes tuli Kumusse multifilmimuusikat tegema.

Nende muusika sulandus filmidesse nii loomulikult, et see muutus vaatemängu lahutamatuks osaks. Omamata eelteadmisi, missugune muusika Kumus nähtud filmides algselt oli, tundus kohapeal pakutud (improviseeritud?) muusika neis klippides iseenesestmõistetava ja vaat et ainuvõimalikuna.

Juba algustiitrite ajal puhuti täis kiletoru, et sellega krudistada ja seda õhust tühjendades filmis vajalikku nina nuuskamise häält teha. Järgmiseks võeti kasutusele bassklarnet ja koos rütmilise taustaga meenutas see otsekohe väga põhjanaabrite Rinneradiot. Siis kostusid sämplerist tšello-kõlalised helid, mis imiteerisid ekraanil käivituva masinavärgi tööd.

Edasi kippus aga publiku tähelepanu paratamatult filmi vaatamisele nihkuma. Elektroonilised kõlinad said samal ajal täiendust sopransaksofonilt ning märkamatult kasvas helitaust kooskõlas filmi süžeega algul rockiks ning seejärel meeletuks helitormiks.

Animafilmide vahel lõbustasid L'Effet Vapeur'i liikmed rahvast mitte ainult muusikute, vaid ka komödiantidena. Esimeses dramaatilises vahepalas osales kaagutav plastmassist kana, kellele kolm pillimeest plaanisid nähtavasti otsa peale teha, aga muutsid meelt, kui too kana "munes".

Kaamera pandi käima ja muusikud hakkasid ise filmi tegema; enamiku rollidest täitsid kõikvõimalikud üleskeeratavad mänguasjad, alates munadest ja tibudest kuni lendavate lehmade ja palle ninal kandvate hüljesteni. Kõrvalosi täitsid muusikud ise, kasutades näiteks metallkandikut gongina ja vahetades stseenist stseeni "osatäitjaid" ehk mänguasju.

Järgmise pausi filmide vahel täitsid karvased mängukoerad, kes "ulusid" tuntud meloodiat "Only you". Kui korraga häälitses rohkem kui üks koer, andis see esmalt tulemuseks veidralt nihestatud helipildi, seejärel aga juba kakofoonia. "Dresseerimata" mängukoerad koguti kokku ja vaigistati, kuid ootamatult sitsis ühes teistega ka üks inimnäoline "kutsu" Alfred Spirli, trummipulk hambus. Teolt tabatuna näis too piinlikkust tundvat ja asus kohe taas asjalikult kahel jalal tegutsema, nagu poleks midagi juhtunud.

Filmiprogramm jätkus. Üle ekraani kappasid nüüd ratsaväed ja mõõgad tärisesid, sõda laastas metsad ja aasad, kuni keset tühermaad jäi püsti üksik puu, mis vaenlase löökide all ei murdunud. Süngevõitu süžeega, kuid lootusrikka lõpuga filmi jätkuks jäi lavale tiirutama üksik ratsamees, kes alles tüki aja pärast märkas, et tal hobust polegi ning kabjaplaginat teevad hoopis tema käes olevas topsis loksuvad asjad... Häbenedes poetas don Quijote oma varustuse käest, kuid ega's õhtu veel sellega lõppenud: filmid ja muusika kestsid edasi.

"Ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad siiamaani õnnelikult"

13. märtsil kell 13.00 Kumu auditooriumis L'Effet Vapeur

koosseisus:

Xavier Garcia - sämplerid, helimanipulatsioonid
Jean-Paul Autin - saksofon, bassklarnet
Alfred Spirli - trummid, mänguasjad, esemed

Ajakirja Teater/Muusika/Kino 2009 nr. 8/9 lisana oli kaasas väga haruldane DVD.

Tervelt 7(!) haaravat ja omanäolist 20-40-minutilist lühifilmi aastatest ´62 - ´88.

Nende hulgas tõelised pärlid nagu Peeter Simmi "Stereo", R.Tammeti "Pulmapilt" , Leida Laiuse "Õhtust Hommikuni" etc.

Kullafond. Camp. Filmi "Stereo" soundtrack -i soovitaks kuulata eraldi, ilma pildita : )

Desserdiks ja illustratsiooniks selle ajastu legendaarse trubaduuri Tõnu Tepandi laulud "Lõppematus päevas" (V. Aruoja/J.Tooming, 1972)

Ja kujutlege nüüd neid filme originaalkujul, 35mm tselluloidrullid koos karpidega moodustavad tõsise, ca 200-kilose kaubikukoorma. Selle kõige restaureerimisel on tehtud väga suur ja mahukas töö. DVD-d vaadates mõtteline kummardus kõigile asjaosalistele. 

Suur tänu. Milline, lausa mitme "milline" kingitus!

Astun saali. Esimene, Coca Cola Plaza kõige suurem saal, on täitumas. Need mõned üksikud kohadki on paari minuti pärast hõivatud. Ruumi täidab jutu- ja naerusumin. Õhkkond on kuidagi positiivne ja vaba, kuid samas ärev. Ootusärev. Kuid samas, mitte nii nagu tavaliselt. Isegi need viis minutit enne filmi algust on elamus omaette. Tunnen, nagu polekski tegu kinosaali, vaid mingi erilise kokkutulekuga, kuhu just iga päev ei sattu. Juba käivad reklaamid. Tavaliselt jääb publik selle aja peale juba vaikseks. Kuid mitte seekord. Ja siis... Tuled kustuvad...

Terve saalitäis inimesi on lummatud. Kaasaarvatud mina. Ja sellega sai hakkama pooltühi lava, Michael Jackson ja tema hääl, samuti poolel võimsusel. Pean tunnistama, et suhtusin alguses filmi kriitiliselt. Õigupoolest ei läinudki ma kinno vaatama filmi vaid viimast katset teenida popikoonilt veel paarkümmend miljonit. Kahe tunni jooksul suutis mu arvamus kardinaalselt muutuda. Usun, et need kaks tundi poleks jätnud mulle pooltki nii sügavat muljet, kui oleksin oma ootused lakke tõstatanud. Kui peaksite ise minema seda dokumentaalikest kunagi vaatama, siis hea mõte on mitte oodata midagi muud kui filmi täis Michael Jacksoni muusikat ja võimalust luua pilti sellest, mis oleks võinud olla.

Olen alati olnud Jacksoni muusika austaja. Tema lugudes on see midagi, see lihtsus millega ta suudab edasi anda olemuselt keerukaid mõtteid ja sõnumeid, muutes need kõigile arusaadavaks ja (enamasti) nauditavaks. Midagi, mis lummab ja köidab. Võib olla on see tema hääl, võib olla on see mingi alateadvusesse süübiv sõnum, vahest on hoopistükis süüdi tema karisma, mille ta suudab jäädvustada isegi helikandjale. Ilmselt on kõige suurem mõju siiski viimasel faktoril. Kuna kogu oma karismaatilisusega naelutab ta publiku pilgud kaheks tunniks ekraanile.

Käisin seda filmi juba mõni aeg tagasi vaatamas, kuid emotsioon oli tugev ning käskis end nüüd kirja panna :) Linateos rääkis tšetšeeni poisist, keda süüdistati oma kasuisa tapmises. Enamus filmi 153 minutist oli üles võetud võimlas, kus vandekohus poisi saatust arutas. Esimesed kolmveerand tundi olin nõnda tihkelt päevasündmustest haaratud, et ei suutnud filmile keskenduda ja uni kippus peale. Vandekohtunike jutustusedki tundusid nii ühte auku olevat. Või olin ma end sellel pagana mugaval istmel lihtsalt liiga hästi kerra kerinud ja Une-Mati tüütas seetõttu.

Ometi tundsin järsku, et uni kadus ja mind kisti filmi keerisesse. Ma elasin saalis kaasa vandemeeste jutustustele, kes alguses kõik poissi süüdi tahtsid mõista, kuid kuna konsensusest lahutas neid vaid 1 hääl, tekkis pikk-pikk diskussioon, mida linateos põhimõtteliselt kajastaski. Vandekohus koosnes kaheteistkümnest erineva elulaadi ja ametiga inimesest: seal oli arst, taksojuht, filminäitleja ja mitmed teised. Igaühel oli neist oma lugu rääkida, oma luukere kapist välja päästa, mida tehes nagu vabaneti ning veenduti poisi süütuses. Vahepeale pikiti klippe poisi eluloost, sellest, kuidas ta risttule vahel kartlikult tekkide alla puges, kuidas kasuisa ta enda juurde võttis ja sellest, kuidas ta nüüd kõledas vangikongis külmetas.

Kui ma sirvin üksnes oma selle aasta päevikut, leian ohtralt, koguni mitmetelt (tegelikult lausa mitmekümnetelt!) lehekülgedelt kleebituid kinopileteid, erinevate kuupäevade ja filmidega. Keeran mõne lehekülje tänasest päevast tagasi ning juba paistavad esimesed, värskemad ning hilisemad filmielamused:

Coca-Cola Plaza, pühapäev 08.11 "Probleemid Paradiisis" 16:30

Coca-Cola Plaza, teisipäev 03.11 „Michael Jackson: kogu lugu" 18:40

Coca-Cola Plaza, esmaspäev 02.11 „Ajaränduri naine" 18:45

Coca-Cola Plaza, laupäev 31.10 „Saag VI" 17:30

Ja mida ettepoole lehitsen, seda vanemad filmid ilmuvad: Inetu Tõde, Orb, Tere tulemast Zombimaale, Fame, Esimene aasta, Vääritud tõprad, Ettepanek, Pohmakas ning nõnda jõuan pea suve algusesse välja. Kinoelamuste vahel on rohkelt vaadatud kodukino ning tehtud filmiõhtuid sõprade seltsis. Elu kui igapäevane filmielamus!

Ma oman kinofänni tiitlit, aga pean ennast rohkem filmiguruks, filmiarmastajaks või koguni üheks suureks filmisõltlaseks. Mulle meeldib muusika, aga ma jumaldan erinevate filmide vaatamist, ükskõik mida, kus ja millal! Vaatamiseks läheb nii või teisiti! Ning üldiselt peab vett minu enda põhimõte, et iga filmi vaatamine on vaatamist väärt! Seega lugusid teistega jagada on lademetes, aga pean vast piirama oma jutuhimu ning jutustama ühe loo, mõne filmielamuse, näiteks: "Tõeline Saeõhtu".

24.oktoobril pidasime sõbra sünnipäeva filmiõhtu stiilis, aga seekord natuke teistmoodi. Kui muidu vaatame kindlalt ühe filmi, heal juhul kaks, siis seekord vaatasime läbi viis filmi - kõik Saw (Saag) osad. Meie seniaja pikim filmimaraton. Tegelikult oligi see nii mõeldud, sest kinno oli peagi saabumas filmi kuues järg, mistõttu oli vaja end taas õuduselainele viia ja tuletada meelde vanemad osad, mis olid kergelt aastatega uduseks muutunud või koguni peast pühitud.

Kogusime kokku kõik viis osa, mõned olid meie isiklikud, mõned laenutasime Videoplanetist ning Saemaraton võis alata!

Käesoleva aasta 22. septembril linastus von Krahlis režissöör Franny Armstrongi film "Rumaluse ajastu" ("The Age of Stupid" 2009, rohkem infot filmi kodulehelt). Sama linateost näidati üheaegselt kogu maailmas ja filmi pidi nii sisse kui välja juhatama kliimamuutuste teemal arutlev online-debatt New Yorgist, milles siinsel kinopublikul tehniliste probleemide tõttu osalemata jäi. Vaatamata sellele oli saal rahvast tulvil ja istekohtadest tuli puudus kätte. Seadsime end põrandale, padjad istumise all ja mõtlesime, et päris lahe boheemlaslik olemine.

Nüüd filmist. Teos põhineb dokumeteeritud materjalil, esitades portree 7 inimest, kes räägivad globaalse soojenemise, kliimamuutuste, reostatud keskkonna jmt probleemidega seotud kogemustest, kulmineerudes hoiatava tulevikuvisiooniga. Tehniliselt huvitava lahenduse moodustavad kokku miksitud keskkonnamuutusi kajastavad videolõigud. Filmi jutustaja Pete postlethwaite on tour guide, kes juhatab vaataja läbi maakera agoonia, poetades klippide vahele mõtisklevaid kommentaare. See on tulevikuinimese vaade minevikku, seletamaks põhjuseid, miks maa hävis.

ehk

Hugh Grant filmis „About a Boy" ("Suur poiss ja väike poiss") Universal Studios 2002

Oma mõtete ja tunnete väljendamiseks on erinevatel rahvastel erinevad kombed  ja erinevates keeltes kõlavad sõnadki isemoodi. Kirjeldamatute tunnete puhul, mille jaoks pole sõnu üheski maailma keeles, tulevad mängu kaunid kunstid .

Kaunitele kunstidele on lisandunud toredaid liitlasi - alates Lumier´dest näiteks filmimaailm koos tehniliste imede, võimaluste ja väljakutsetega, legendaarsete režissööride ja filmitähtedega...

Just nimelt „tähe" fenomenist  lähtub ka käesolev  filmisoovitus, ning soov jagada kunstielamust ning siirast vaimustust, mida püüan siinkohal ridade vahele peites vaos hoida.

„About a Boy"(Rez. Paul & Chrys Weitz , aluseks Nick Hornby samanimeline raamat) on lugu, mis puudutab sügavaid, lihtsaid  ja inimlikke teemasid. „Mis on õnn?", „Kas lihtsalt rahul olla on sama, mis olla õnnelik?" „Kas vabaduse hind on üksindus?" j.n.e. Väga tähtsad küsimused, mille vastused sõltuvad meie igapäevastest valikutest - ja  kas valikuid tehes on need küsimused meil meeles?

Filmi novellipõhine süžee on väga lustakas ja kaasahaarav, tasakaalustamaks tõsist, kohati nukrat alatooni.

25. oktoobril 2009 festivali "Nyyd" viimase päeva raames esitati Salme kultuuripalees Heiner Goebbelsi multimeedialavastust "Eraritjaritjaka". Peaosas oli kogenud prantsuse näitleja ja lavastaja Andre Wilms, muusikalise poole eest vastutas nüüdismuusikakeelpillikvartett Mondriaan Quartet Amsterdamist. Paralleelselt näitlemisega esitati Šostakovitši, Mossolovi, Scelsi, Lobanovi, Bryarsi, Raveli, Crumbi, Bachi, Oswaldi ja lavastaja enda teoseid.

Saksamaalt pärit Heiner Goebbelsi tõukas selle etenduse loomiseks soov ühendada mitmeid kunstiliike üsna spontaanselt, kuid ühise eesmärgi nimel. Näidendi tekst põhineb kirjaniku ja kultuurifilosoofi Elias Canetti märkmetel. Ülesehituselt meenutas see Hesset, kelle teosed on enamasti biograafilised (põhinevad märkmetel ja mälestustel) ning teatud kohtades arusaadavad ja teatud kohtades mitte. Iga lugemisega pimedate laikude osakaal loomulikult väheneb.

Väga palju elevust enne etenduse algust tekitas sõna "eraritjaritjaka", mis austraalia aborigeenide keeles tähendab igatsust kadunu järele. Pärast etendust oli see elevus justkui minema pühitud.

Muideks, multimeediat maksab just praegu nautida täiel rinnal, ajal, kui see imbub tasakesi ka mitte-kunstiinimeste kultuurikogemuste sekka. See pakub senitundmatuid emotsioone ja avab uusi vastuvõtukanaleid. See on väga kasulik inimese kui kultuuritarbija arengule ning pakub värske pilgu sellele, mida on eelnevalt nähtud.

Algas kontsert-lavastus Šostakovitši kvartetiga nr 8, tekitades seega juba ette mõtlikku ja inimolemusse süübiva meeleolu, vihjates etenduse filosoofilisele sisule. Kvarteti II osa (esitati ainult kahte esimest) justkui viis mesilaspessa (mesilased=ühiskond), mis viitas eelseisvale ühiskonnaprobleemide lahkamisele. Kui kvartett lõpetas, taganes ta, laval rullus lahti valge lina ja etendus võis alata. Andre Wilms tuli selle lina keskele ning kõigepealt ei rääkinud, vaid mängis lavavalgusega.

Seejärel tutvustas ta oma kontseptsiooni. Kohe alguses mainis ta ära: "Elame kui keeglikurikad [...] ootame enesekindlusega uut hoopi." Ühiskond ja üksikisik on seega kogu etendust läbiv teema. Juba alguses oli näha kvarteti ja näitleja koostööd: mõttepausid sisustati vastavalt meeleolule, ja mis kõige põnevam, eri autorite teoste abil, nii et tegu ei olnud improviseerimisega, vaid osava kompositsiooniga. Omaette ahhaa-efekti tekitas see, kuidas Wilmsi kõne pinge iga fraasiga tõusis ja kvartett järgis sellega, et tõusis poole tooni võrra iga fraasiga järele.

Kuulutame välja blogimisvõistluse "Sõnulseletamatu!". Osalema on oodatud kõik kirjutamislembesed täiskasvanud ja noored alates 15-ndast eluaastast, kellele pakub huvi muusika, film või tants.

Kuna ühtki neist kunstiliikidest ei saa otseselt sõnadega ümber jutustada, siis on neist kirjutamine omamoodi väljakutseks kirjeldada kirjeldamatut - sellest ka konkursi pealkiri. Ootame võistlusel osalejatelt kontserdi, helisalvestise, filmi või muusikalise (tantsu-)etenduse arvustusi, samuti hõlmab pealkiri "Sõnulseletamatu!" veidi laiemaid mõtisklusi muusika, filmi või tantsu üle.

Võistlusel osalemiseks REGISTREERU SIIN! Kui oled oma andmed kirja pannud, saadetakse Sulle e-mail lingiga, millele klõpsates kinnitad oma soovi kasutajaks registreeruda, ning Sind suunatakse SISSELOGIMISE LEHELE. Seejärel pole Sul enam jäänud teha muud, kui klõpsata punasele kastikesele, millele on kirjutatud "Write entry" ning oma muusika-, filmi- või tantsuelamus sõnadesse valada.

Palume sisestada oma muusika-, filmi- või tantsuteemalised kirjutised Muusikaosakonna veebipäevikusse hiljemalt 15. novembril 2009. Võistlusel osalevad kirjutised ei tohi olla varem avaldatud, minimaalne pikkus peab olema vähemalt 2000 tähemärki. Sisestatud kirjutised avalikustab Muusikaosakonna veebipäeviku peatoimetaja.

Самый маленький континент и самый большой остров на планете со своими равнинами и горами, традициями и народом, который чтит их. Но отдалённость Австралии от цивилизации вовсе не помешала этой самой цивилизации добраться и до континента кенгру. И вот уже появились первые ранчо, салуны (доступные только белым европейцам), телеграф и церкви, куда отсылали так называемых "розовых" детей - полукровок, родившихся у белых и коренных жителей.

От лица такого "розового" мальчика и идёт в фильме повествование о событиях, которые перевернули жизнь  разных людей, столь отличающихся друг от друга по социальному положению и в то же время похожих друг на друга, - ведь такие чувства, как любовь, жажда власти и боль утраты, не разделяют людей на бедных и богатых, чёрных и белых.

Леди Сара Эшли, "Леди Босс" - истинная английская леди, отправляется в Австалию, чтобы разобраться со своим мужем, который занимается разведением коров, имеющих, по её мнению, только две ноги. При всей утончённости и богатейшем гардеробе, леди Сара прекрасно сидит в седле и без раздумий соглашается участвовать в перегоне скота в две тысячи голов.

Погонщик (так его все и зовут) пьёт виски и никогда не уклоняется от драки, а драк на его долю выпадает немало, потому что он один из "розовых". Чужой среди своих и свой среди чужих, он сам себе хозяин. Согласившись на перегон скота для Леди Эшли, погонщик даже не подозревает, как изменится его отшельническая жизнь.

Шесть всадников, две тысячи голов скота и бескрайние просторы Пятого континента, которые надо пересечь,  перегоняя скот для продажи его армии, чтобы  таким образом спасти единственное ранчо, не поглощённое Мясным Королём Карни. Но единственная ли это цель? Найти себя, понять и принять культуру другого народа, стать мужчиной, устранить конкурентов, ставящих ловушки на протяжении пути, а, может, просто быть счастливыми?

Этот фильм не ограничивается рамками одного конкретного жанра. Это и приключение, и драма, и даже трагедия. Яркие краски девственной Австралийской природы, народные обычаи аборигенов и песни внука шамана перенесут зрителя в доселе неизвестный ему мир. Сюжет фильма продолжительностью более двух с половиной часов движется со скоростью несущегося быка. Блестящий дуэт Николь Кидман и Хью Джэкмана дополнен игрой австралийских актёров, не уступающих им в актерском мастерстве.

Это фильм для тех, кто хочет узнать что-то новое, для тех, кто хочет почувствовать и понять то самое, да и для всех остальных тоже.

Film "Austraalia" on olemas ka Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas: http://ester.nlib.ee/record=b2506867~S1*est

Loe filmi eestikeelset tutvustust ja vaata filmi kodulehte.

Filmi "Coraline ja salajane uks" eestikeelset tutvustust saab lugeda näiteks siit ja siit.

Родители не понимают своих детей - давно известный детям факт. Они не покупают то, что дети у них просят, не дают носить одежду, которая нравится (в противовес серой школьной форме), и всё, чем кормят, ужасно невкусно. Но что делать, если родители тебя вообще не замечают?

Все это касается и Коралины. Её семья переезжает на новое место - ни друзей, ни знакомых... А про соседей и говорить нечего: чокнутые - это ещё слабо сказано. И что остается Коралине, девочке, которая терпеть не может обыденность и серость? Конечно же, искать приключений!

За маленькой дверкой она находит альтернативный мир: внимательные родители, прекрасная еда и одежда, дом и сад её мечты. Чего ещё можно желать? Но вот только цена этого счастья слишком высока - жизнь родителей и, скорее всего, её самой.

Анимационный фильм, снятый по одноимённой книге Нила Геймана, дополнен гротескными и музыкальными номерами, которые придают конфликту между духовными и материальными ценностями ещё большую остроту и весомость. Фильм будет интересен как детям, так и их родителям.

Muusikaosakonna päevikus hakkavad nüüdsest aegajalt ilmuma ka venekeelsed filmitutvustused, alljärgnev on esimene neist.

Filmi "Populaarsed vaenlased" eestikeelset tutvustust saab lugeda Forum Cinemas kodulehelt: http://www.forumcinemas.ee/movie/5056/?lang=est

Какие у вас возникают ассоциации при упоминании о 30х годах? Это наверняка "Великая депрессия", гангстеры, блестящие чёрные авто, пулемёты Томпсона... Всплывают в памяти такие имена мировой величины как Аль Капоне, Чарльз Лучиано, Вито Геновезе... Среди этих имён есть ёще одно, Джон Диллинджер, который прожил всего тридцать один год, но успел оставить значительный след в истории организованной преступности США.

Сюжет фильма разворачивается вокруг стремительной карьеры Диллинжера по ограблению банков в сразу нескольких штатах, его арестов и побегов из тюрьмы, истории о любви всей его жизни к простой гардеробщице, но всё это не особенно важно.

Это фильм о противостоянии. Противостоянии двух миров, двух мировозрений, двух врагов, двух мужчин. Чтобы поймать и осудить Диллинджера, ФБР, тогда только начинающее свою деятельность, направляет в Чикаго Мелвина Пёрвиса, агента-аристократа.  На первый взгляд,  они с Диллинджером полные противоположности, но это только на первый взгляд.

Весь фильм пропитан жизнью и духом того времени. На экране до мельчайших деталей воссозданы места, где Диллинджер побывал больше пятидесяти лет назад. Некоторые из них, существуют до сих пор и были приведины кинохудожниками к первозданному виду.

Фильм "Джонни Д." - это криминальная сага, не только возвращающая в мир бешеных 30х, но и делающая зрителя непосредственным участником событий.

Великолепная актёрская игра Джонни Деппа, Кристиана Бейла и Марион Катиллар в главных ролях, нетрадиционный способ съёмки, дающий зрителю ощущение, что он находиться прямо рядом с персонажами (Да какой там персонажами! Реальными людьми!), абсолютная достоверность событий, включая фильм, который Диллинджер смотрел перед смертью, делают этот фильм незабываемым и интересным для любого зрителя (старше 12-ти лет, конечно).

"Taarka" on esimene setokeelne film, mis räägib traagilise loo Seto rahva ühest pöörasemast esindajast - isepäisest ja julgest noorest naisest Hilana Taarkast, kellest seto kogukonna tabudele vastandumisele vaatamata sai Seto lauluema. Ta elas kogu oma elu ühiskonna heidikuna, vallasemana vaesuses.

Tallinna kesk- ja Tartu linnaraamatukogu on kahasse saand maha väärt projektiga. Nimelt võimaldatakse noortel animaatoritel enda töid demonstreerida konkursil "Hobianima 2008". Suisa festival selle puhul koos kõigi õpi- ja töötubadega 3. septembrist kuni 15. novembrini välja kuulutatud. Siinkohal festivali kava ümber jutustama ei hakka, kel vaja, leiab selle ise raamatukogude kodulehekülgedelt üles.

Konkursile saadetud võistlustööd on paigaldatud Youtube avarustesse. Täpsemalt kvalifitseerus konkursile paraku ainult 6 filmi. Vaadata saab siit!

Veel mõne päeva saab kell 19.30 tasuta filme vaadata ja kaasa mõelda Ärkamisaja teemadel.

Igal õhtul juhatavad filmi sisse meile teada-tuntud avaliku elu tegelased, kes Eesti taasiseseisvuse jaoks olid kohal ja mitte ainult ...

Esmaspäeva õhtul tegi sissejuhatuse Heinz Valk koos filmiga "Ärkamisaeg", festival lõpeb laupäeval filmiga "Laulev revolutsioon".

Vaadake infoks linki: http://www.kino.ee/index.php?page=1005

Täna, kolmapäeval, 5. novembril näidatakse filmi Sinine-must-valge, sissejuhatuseks räägib ajaloolane Küllo Arjakas.

Tulge kohale, et kinnitada teadmisi ja avastada ka midagi uut enda jaoks!