Hiljuti Film teemas

Ajakirja Teater/Muusika/Kino 2009 nr. 8/9 lisana oli kaasas väga haruldane DVD.

Tervelt 7(!) haaravat ja omanäolist 20-40-minutilist lühifilmi aastatest ´62 - ´88.

Nende hulgas tõelised pärlid nagu Peeter Simmi "Stereo", R.Tammeti "Pulmapilt" , Leida Laiuse "Õhtust Hommikuni" etc.

Kullafond. Camp. Filmi "Stereo" soundtrack -i soovitaks kuulata eraldi, ilma pildita : )

Desserdiks ja illustratsiooniks selle ajastu legendaarse trubaduuri Tõnu Tepandi laulud "Lõppematus päevas" (V. Aruoja/J.Tooming, 1972)

Ja kujutlege nüüd neid filme originaalkujul, 35mm tselluloidrullid koos karpidega moodustavad tõsise, ca 200-kilose kaubikukoorma. Selle kõige restaureerimisel on tehtud väga suur ja mahukas töö. DVD-d vaadates mõtteline kummardus kõigile asjaosalistele. 

Suur tänu. Milline, lausa mitme "milline" kingitus!

Astun saali. Esimene, Coca Cola Plaza kõige suurem saal, on täitumas. Need mõned üksikud kohadki on paari minuti pärast hõivatud. Ruumi täidab jutu- ja naerusumin. Õhkkond on kuidagi positiivne ja vaba, kuid samas ärev. Ootusärev. Kuid samas, mitte nii nagu tavaliselt. Isegi need viis minutit enne filmi algust on elamus omaette. Tunnen, nagu polekski tegu kinosaali, vaid mingi erilise kokkutulekuga, kuhu just iga päev ei sattu. Juba käivad reklaamid. Tavaliselt jääb publik selle aja peale juba vaikseks. Kuid mitte seekord. Ja siis... Tuled kustuvad...

Terve saalitäis inimesi on lummatud. Kaasaarvatud mina. Ja sellega sai hakkama pooltühi lava, Michael Jackson ja tema hääl, samuti poolel võimsusel. Pean tunnistama, et suhtusin alguses filmi kriitiliselt. Õigupoolest ei läinudki ma kinno vaatama filmi vaid viimast katset teenida popikoonilt veel paarkümmend miljonit. Kahe tunni jooksul suutis mu arvamus kardinaalselt muutuda. Usun, et need kaks tundi poleks jätnud mulle pooltki nii sügavat muljet, kui oleksin oma ootused lakke tõstatanud. Kui peaksite ise minema seda dokumentaalikest kunagi vaatama, siis hea mõte on mitte oodata midagi muud kui filmi täis Michael Jacksoni muusikat ja võimalust luua pilti sellest, mis oleks võinud olla.

Olen alati olnud Jacksoni muusika austaja. Tema lugudes on see midagi, see lihtsus millega ta suudab edasi anda olemuselt keerukaid mõtteid ja sõnumeid, muutes need kõigile arusaadavaks ja (enamasti) nauditavaks. Midagi, mis lummab ja köidab. Võib olla on see tema hääl, võib olla on see mingi alateadvusesse süübiv sõnum, vahest on hoopistükis süüdi tema karisma, mille ta suudab jäädvustada isegi helikandjale. Ilmselt on kõige suurem mõju siiski viimasel faktoril. Kuna kogu oma karismaatilisusega naelutab ta publiku pilgud kaheks tunniks ekraanile.

Käisin seda filmi juba mõni aeg tagasi vaatamas, kuid emotsioon oli tugev ning käskis end nüüd kirja panna :) Linateos rääkis tšetšeeni poisist, keda süüdistati oma kasuisa tapmises. Enamus filmi 153 minutist oli üles võetud võimlas, kus vandekohus poisi saatust arutas. Esimesed kolmveerand tundi olin nõnda tihkelt päevasündmustest haaratud, et ei suutnud filmile keskenduda ja uni kippus peale. Vandekohtunike jutustusedki tundusid nii ühte auku olevat. Või olin ma end sellel pagana mugaval istmel lihtsalt liiga hästi kerra kerinud ja Une-Mati tüütas seetõttu.

Ometi tundsin järsku, et uni kadus ja mind kisti filmi keerisesse. Ma elasin saalis kaasa vandemeeste jutustustele, kes alguses kõik poissi süüdi tahtsid mõista, kuid kuna konsensusest lahutas neid vaid 1 hääl, tekkis pikk-pikk diskussioon, mida linateos põhimõtteliselt kajastaski. Vandekohus koosnes kaheteistkümnest erineva elulaadi ja ametiga inimesest: seal oli arst, taksojuht, filminäitleja ja mitmed teised. Igaühel oli neist oma lugu rääkida, oma luukere kapist välja päästa, mida tehes nagu vabaneti ning veenduti poisi süütuses. Vahepeale pikiti klippe poisi eluloost, sellest, kuidas ta risttule vahel kartlikult tekkide alla puges, kuidas kasuisa ta enda juurde võttis ja sellest, kuidas ta nüüd kõledas vangikongis külmetas.

Kui ma sirvin üksnes oma selle aasta päevikut, leian ohtralt, koguni mitmetelt (tegelikult lausa mitmekümnetelt!) lehekülgedelt kleebituid kinopileteid, erinevate kuupäevade ja filmidega. Keeran mõne lehekülje tänasest päevast tagasi ning juba paistavad esimesed, värskemad ning hilisemad filmielamused:

Coca-Cola Plaza, pühapäev 08.11 "Probleemid Paradiisis" 16:30

Coca-Cola Plaza, teisipäev 03.11 „Michael Jackson: kogu lugu" 18:40

Coca-Cola Plaza, esmaspäev 02.11 „Ajaränduri naine" 18:45

Coca-Cola Plaza, laupäev 31.10 „Saag VI" 17:30

Ja mida ettepoole lehitsen, seda vanemad filmid ilmuvad: Inetu Tõde, Orb, Tere tulemast Zombimaale, Fame, Esimene aasta, Vääritud tõprad, Ettepanek, Pohmakas ning nõnda jõuan pea suve algusesse välja. Kinoelamuste vahel on rohkelt vaadatud kodukino ning tehtud filmiõhtuid sõprade seltsis. Elu kui igapäevane filmielamus!

Ma oman kinofänni tiitlit, aga pean ennast rohkem filmiguruks, filmiarmastajaks või koguni üheks suureks filmisõltlaseks. Mulle meeldib muusika, aga ma jumaldan erinevate filmide vaatamist, ükskõik mida, kus ja millal! Vaatamiseks läheb nii või teisiti! Ning üldiselt peab vett minu enda põhimõte, et iga filmi vaatamine on vaatamist väärt! Seega lugusid teistega jagada on lademetes, aga pean vast piirama oma jutuhimu ning jutustama ühe loo, mõne filmielamuse, näiteks: "Tõeline Saeõhtu".

24.oktoobril pidasime sõbra sünnipäeva filmiõhtu stiilis, aga seekord natuke teistmoodi. Kui muidu vaatame kindlalt ühe filmi, heal juhul kaks, siis seekord vaatasime läbi viis filmi - kõik Saw (Saag) osad. Meie seniaja pikim filmimaraton. Tegelikult oligi see nii mõeldud, sest kinno oli peagi saabumas filmi kuues järg, mistõttu oli vaja end taas õuduselainele viia ja tuletada meelde vanemad osad, mis olid kergelt aastatega uduseks muutunud või koguni peast pühitud.

Kogusime kokku kõik viis osa, mõned olid meie isiklikud, mõned laenutasime Videoplanetist ning Saemaraton võis alata!

Käesoleva aasta 22. septembril linastus von Krahlis režissöör Franny Armstrongi film "Rumaluse ajastu" ("The Age of Stupid" 2009, rohkem infot filmi kodulehelt). Sama linateost näidati üheaegselt kogu maailmas ja filmi pidi nii sisse kui välja juhatama kliimamuutuste teemal arutlev online-debatt New Yorgist, milles siinsel kinopublikul tehniliste probleemide tõttu osalemata jäi. Vaatamata sellele oli saal rahvast tulvil ja istekohtadest tuli puudus kätte. Seadsime end põrandale, padjad istumise all ja mõtlesime, et päris lahe boheemlaslik olemine.

Nüüd filmist. Teos põhineb dokumeteeritud materjalil, esitades portree 7 inimest, kes räägivad globaalse soojenemise, kliimamuutuste, reostatud keskkonna jmt probleemidega seotud kogemustest, kulmineerudes hoiatava tulevikuvisiooniga. Tehniliselt huvitava lahenduse moodustavad kokku miksitud keskkonnamuutusi kajastavad videolõigud. Filmi jutustaja Pete postlethwaite on tour guide, kes juhatab vaataja läbi maakera agoonia, poetades klippide vahele mõtisklevaid kommentaare. See on tulevikuinimese vaade minevikku, seletamaks põhjuseid, miks maa hävis.