Hiljuti Festival teemas

Jazzkaare eel tegime basskitarrist Raul Vaiglaga juttu tema ansamblist Aces of Basses, mis esineb Merepaviljonis kolmapäeval, 25. aprillil kell 18.

Esimene samanimeline koosseis astus Jazzkaare lavale tegelikult juba 10 aastat tagasi. Sünnipäevapeoks siiski otsest põhjust pole, sest projekt-ansambel pole vahepeal kohtunud ja eelmisest koosseisust on uude kaasa tulnud vaid Mihkel Mälgand lisaks Raul Vaiglale endale. Algses koosseisus olid veel Taavo Remmel ja Henno Kelp. Nüüd on kontrabassi mängimas Peedu Kass ja Mai Jõgi basskitarril.

Mis tingis koosseisu vahetuse ja miks on bändis just need muusikud?

Kui laval on korraga neli bassimängijat, siis see ju tähendab, et kuskil mingi bänd jääb samal ajal ilma bassita. Seepärast on kõik bassimängijad nii hõivatud, et raske on neid korraga kokku saada. Eelmisel korral mängis kontrabassi Taavo Remmel ja tegelikult kutsusin teda ka seekord, aga Taavo oli end juba mujale lubanud ega saa osaleda.

Ka Henno Kelp on fantastiline bassimängija ja ma loodan, et ta ei ole mu peale pahane, et ma langetasin seekord valiku Mai kasuks. Mai on minu õpilane. Ta tudeerib nüüd Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis ja ta just käis siin Tudengijazzil oma ansambliga, millele ta ise lugusid kirjutab. Aga ma tahaksin teda eesti rahvale veel rohkem tutvustada.

Ansambli Aces of Basses repertuaar on vähemalt osalt minu kirjutatud, aga ma andsin  bändikaaslastele vihjeid, et oodatud on ka teiste ideed. Me pole õigupoolest veel praegu, s.o nädal enne „Jazzkaare" algust, kokku saanud ega proovi teinud. Seega ma ei julge 100% öelda, mis juhtuma hakkab.

Püüan panna kõik need neli basspilli koos kõlama nii, et nad ei tunduks liiga ühetaolised, kuigi ulatuselt on need pillid ikka üsna samas registris. Häälestuse muutmisega saab seda ulatust siiski veidi venitada ja kui kasutada mingeid efekte, siis saab ulatust veel kõrgemaks teha. Kokku saavad siis kontrabass, mis annab põhjafaktuuri, ja akordikat mängivad suurema keelte arvuga bassid: Mihkel Mälgand mängib 6-keelset ja Mai Jõgi 4-keelset basskitarri, ma ise proovin hakkama saada kahe erineva basskitarriga. Ja eks efekte kasutame soovi kohaselt kõik. Mina olengi just selliste kõlaefektide fänn, mille puhul bassi mängides tundub, nagu see ei olekski bass. Siis on kõigil pillidel veidi erinevad tämbrid, mis loob niisuguse tämbraalse mulje nagu seal oleks muud instrumendid ka. Selline helidega mängimine on tore asi.

Mul on väga hea meel, et praegu on tulnud kokku väga võimas koosseis mitte ainult bassimängijate vaid ka heliloojate poolest. Peedu Kass on samuti väga võimekas noor helilooja, Eesti Muusika Päevadeks kirjutas lausa teose orkestrile. Nii et sellisest koosseisust võiks ju midagi väga uhket tulla.

Ja kuna mina olen paadunud vana kooli hard rocki fänn, siis mul on soov proovida ühendada jazziklassikat ja rocki, viia kaks lugu ühte. Vaatame, kuidas see välja tuleb, näiteks kokku panna Hendrixit ja Milesi või Led Zeppelini ja Milesi, kuidagi segada neid omavahel, nii et esitataks kaht lugu samal ajal. Ma juba ootan seda laval olemist, see on alati hea tunne, kui laval tekib vastastikune energia.

Mulle ei meenu, et ma kunagi oleks kuulnud, et Teie kontrabassi mängite. Kas vahel ikka mängite?

Ei, ei mängi. Selle kontrabassiga oli nii, et kui ma õppisin Otsa-koolis, siis seal olid küll mingid kontrabassid ja ma mängisin ka natuke, aga need olid sellised - halb sõna ütelda küll, aga - sellised rondid, ütleme, et kui neil mängisin, need tapsid mu käe täiesti ära. Hakkasin siis kuidagi pelgama ja mul jäigi kontrabass kõrvale. Seejärel ma leidsin oma lemmiku fretless bassi ja hakkasin seda mängima. Sel moel ma viisin kaks asja kokku, et võtsin küll elektriinstrumendi, aga teisest küljest ta on ilma krihvideta nagu kontrabass, seega - segu mõlemast.

Teie bassiässadel on au soojendada Christian McBride'i. Kui saaksite valida ükskõik keda bassimängijatest, keda oma kontserdiga sisse juhatada, kes see siis võiks olla?

Väga raske küsimus. Kui me kunagi esimese Aces of Basses projektiga Jazzkaarel esinesime, siis mängisime küll erinevates saalides, aga sisuliselt soojendasime Richard Bonat, oli selline ettevalmistav kontsert. Neid oleks nii palju, keda nimetada, kõik minu suured lemmikud. Jaco Pastorius on nüüd kahjuks muidugi taevases orkestris juba ammu, aga näiteks Stanley Clarke ja... Nii raske on alati neid nimesid ritta seada, sest tundub, et keegi jääks nagu välja, mõtled, et oi, aga see ju mulle ka nii väga meeldib ja see teine ka... Tegelikult on praegu suurepäraseid muusikuid ja instrumentaliste ja bassimängijaid nii palju, et siin oleks isegi raske kedagi alahinnata, ei tahaks nagu.

Iga esinemine on tore, kas sa siis soojendad kedagi või lihtsalt mängid eraldi kontserdi, eriti sellises koosseisus nagu Aces of Basses. Neid võimalusi ju väga palju pole, niisiis on tore neid kasutada.

Kui nüüd Jazzkaarest natuke kaugemale tulevikku vaadata, siis suvel peate esimest ümmargusemat sünnipäeva. Kas sellega seoses on ka mingeid pidustusi ette näha?

Ühelt poolt mulle nii väga ei meeldi, et kõik muudkui korraldavad juubelikontserte, teiselt poolt võiks ju mingi joone alla tõmmata. Kogu selle laval olemise aja jooksul on ikkagi nii toredaid ja suurepäraseid koosseise olnud, millega on saadud mängida, nii et miks mitte. Tegelikult mul on plaan mingi väike kontsert ikkagi korraldada. Alustasin Radari eks-liikmetest, uurisin, et kas nad on olemas ja... see oleks ka Radari kokkutulek üle ma ei tea kui mitme aasta. Teoreetiline nõusolek on mul neilt olemas, seega ma võin selle justkui välja käia. Ja eks neid ansambleid ole mitu olnud.

Kas juubelipidustustele kutsute Aces of Basses ka jälle kampa?

Seda ma ei tea veel, vaatan, kuidas kujuneb. Erinevad koosseise peaks ikka olema. Mõni aasta tagasi oli bändikaaslasel Ultima Thulest Riho Sibulal väga uhke neljatunnine kontsert Patarei vangla hoovis. Ma neljatunnist ei julge lubada, aga ma luban kaks ja pool.

Kui rääkida uuesti Jazzkaarest, võibolla oskate festivali kavast midagi soovitada, mida kuulama minna, lisaks Teie enda kontserdile?

Olen küll mõelnud, et võiks neid Euroopa bände minna vaatama. Kindlasti Jan Garbarek, kes on siin varemgi käinud ja kogu aeg on olnud head kontserdid. Ja kes sellist head chill muusikat tahab kuulata, siis sobib Brand New Heavies.

Taas on alanud igakevadine Jazzkaar. Kahekümne kolmandat korda toimuva festivali kodu on sel korral mere ääres - spetsiaalselt festivali tarbeks püstitatud unikaalses Merepaviljonis reisisadamas, kus laupäeval esines bluusikavaga Tõnis Mägi.

Kontsert pealkirjaga Muus-Bluus tõi Mäes esile kaua aega varjul püsinud poole, mida küllap paljud polnud kuulnud Muusik Seifi aegadest saadik. Tänuväärselt oli juba mulluseks Augustibluusi festivaliks valminud kavva võetud mitmeid lugusid tolle ansambli repertuaarist ning laval figureeris lisaks Mäksile veel kaks Muusik Seifi liiget - Mati Vaarmann Hammond orelil ja Elmu Värk kitarril. Pea 30 aastat hiljem sai Mäks nüüd taas hõigata „Elmu, mängi!", kui kontserdi lõpul järg muusikute tutvustamiseni jõudis ja iga mees kordamööda soolot „väänata" sai. Värk sekkus oma improvisatsiooniga ka algselt Ultima Thule repertuaari kuulunud ja Riho Sibula poolt Peep Ilmeti tekstile kirjutatud palasse „Hingan", mis Muus-Bluusi projekti puhuks oli saanud originaalist tublisti erineva seade.

Pärastlõunase kontserdi esiinstrumentalistiks kujunes aga üks pädevamaid bluusikitarriste Eestis Raul Ukareda, kes on tegev ka Augustibluusi festivali eestvedajana. Pika pealkirjaga loos „On soe ja sädelev kui vaselõige" esitas Ukareda iseäranis kõneka soolo, mis kõlas kaeblevalt otsekui valanuks ta sellesse kogu nukruse oma hingest.

Paraja annuse bluusi lisas lugudesse omalt poolt Mati Vaarmann Hammond orelil ja tubli törtsu tusameelt tõid oma soolode kaudu kuulajani ka Otsa-kooli Bigbändi puhkpillide grupi liikmed. Kontserdi lõpul said killukese sügavsinist kurbust hingepõhjast soolodesse valada ka bassist Raul Vaigla ja trummar Andrus Lillepea.

Õhtu keskne kangelane oli siiski Mäks, kelle vokaal aastatetagustelt salvestistelt mällu sööbinud kõrgeid falsetinoote nüüdki suurema vaevata kuuldavale tõi, neid efektse kärinaga kombineerides. Rõõm oli tõdeda, et tema jõuline esinemismaneer pole aastatega võimsust kaotanud ning isegi (nähtavasti noorest peast õpitud) trikk, mille käigus mikrofonistatiiv ainsa jalahoobiga mitme meetri kaugusele lennutatakse, töötab endiselt kui õlitatult.

Nii vanu aegu mäletav kui noor publik tänas Tõnis Mäge elamuse eest üksmeelselt püsti seistes.

Tõnis Mägi Muus-Bluus 21. aprillil kell 17 Merepaviljonis

Koosseis:

Tõnis Mägi - laul

Raul Ukareda - soolokitarr

Elmu Värk - kitarr

Mati Vaarmann - Hammond orel

Raul Vaigla - basskitarr

Andrus Lillepea - trummid

Otsa-kooli Bigbändi puhkpillid Siim Aimla juhatusel

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: JK: Mäe teisel küljel peitub bluus

Talvejazzi viimase kontserdi andis 16. märtsil Kumu Auditooriumis Belgia laululaevuke Le Grand Bateu. Ansambli nimi tähendab suurt laeva. Kui päriselus ei peaks suurt alust naljalt miski loksutama, siis selle bändilaevukese puhul on muusikaliste rütmide õõtset päris tublisti tunda. Laine löögiraskus tabab parrast just takti teisel poolel ja esimese mulje põhjal tundubki põhirõhk selles bändis rütmigrupil lasuvat. Publiku jalad tunnevad küllap puudust tantsupõrandast, kuid samas on lood komponeeritud nii mitmekihilisteks, et mingil juhul ei hakka igav neid laule ka üksnes kontserdisaalis kuulates. Lisaks jalgadele virgutavad need lood ka kujutlusvõimet ja manavad silme ette kõiksugu liikuvaid pilte. Tegelikult sobikski bändi looming väga hästi filmimuusikaks.

Enamiku lugudest on kirjutanud pianist Yves Meersschaert, aga kõlapildis ei soleeri sugugi tema, samuti mitte habras lauljatar Aster Van Vaerenbergh. Kogu kontserdi põhjal jääb mulje ansamblist kui ühtsest tervikust, kus valitseb väga demokraatlik vaim ja keegi ei trügi esiplaanile. Tore duett-duell toimub siiski ansambli kahe klahvpillimängija vahel laulus „Domino", kus mängitakse neljal käel klaverit, aegajalt omavahel kiiruga kohti vahetades. Siiski pole ühegi muusiku eesmärgiks oma ansamblikaaslasi kuidagi üle trumbata või publikut pahviks lüüa, staaride asemel on siin naabritüdrukulikult pretensioonitu olekuga lauljatar ja omakülapoisilikult tagasihoidlikud pillimehed.

Demokraatlikkus väljendub ka eklektilises repertuaaris, mis ulatub indielikust pop-rockist tangoni ja kaasajastatud või kaasajastamata šansoonist jazzi mõjudeni. Aegajalt laskutakse mineviku-nostalgiasse ja taasesitatakse prantsuse 1940-ndate aastate muusikat, samas on osa repertuaarist aga piisavalt tänapäevane ja raadiosõbralik. Nagu kõigest sellest veel vähe oleks, teeb mere äärde reisimisest jutustava laulu „Vava" kitarrisoolo kummarduse vesternite muusikale. Loos „Louie" meenutab bändi kõla aga samuti Belgiast pärit ansambli Vaya Con Dios sound'i. Viimast võikski ehk Le Grand Bateau üheks eelkäijaks lugeda.

Kas Le Grand Bateau'l õnnestub üle maailma miljoneid albumeid müünud kaasmaalaste edu korrata, eks seda näitab aeg. Esimeseks takistuseks sellel teel võiks olla keelebarjäär, sest Le Grand Bateau laulud on eranditult prantsuse keeles. Eesti publikut ei paistnud see samas sugugi segavat, sest Kumu Auditooriumi ukse taguselt letilt kadusid bändi plaadid küll nagu ahjusoojad saiad, lootusrikaste osta soovijate rida lookles aga veel pikalt läbi fuajee.

Le Grand Bateau 16. märtsil 2012 kell 19 Kumu Auditooriumis

koosseisus:

Aster Van Vaerenbergh - laul

Yves Meersschaert - klahvpillid

Thomas Noel - klahvpillid, meloodika, kitarr, kellamäng, vokaal

Tom De Wul - löökriistad

Koen Kimpe - kontrabass

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Le Grand Bateu rütmid panid publiku õõtsuma

Laupäeval, olles rammestavast ja suvekuumuse tüünusest klaarimaitsest pakatavasse sügisesse teel, kohtusin. Kolmel korral. Kallite-armsate, elavate-säravate, oma inimestega.

Esimese kohtumusega käib kaasas kurbmäng: näeb - ei näe, tunneb-ei tunne, mõistab - ei mõista. Seekord läks õnneks: mõistsime, muigasime - saime kokku.

Pärast pausi, olgu see siis aastatega või kilomeetritega mõõdetav, on kohtumine natuke teise intensiivsusega, tundeväljaga, kus jõutakse rohkem. Ollakse ehk enam kohal just seetõttu, et ilmajäetuse ja üksinduse tunne on suunanud mõistmiseni, visandanud vajaduste kontuurjooni.

Ehk siis: kohtumine täis kohtumisrõõmu, muigamiste kompimisi, silmavaadet ning kandvaid (mõtte)pause, mis päädivad äratundmisega „ta räägib minu keelt, ma saan temast aru!" Ja seda ei ole üldse mitte vähe. Lisaks veel tunne ja pulss (ma ei oskaks muusika mõistmist ja taju teiste sõnadega kirjeldada), sest eks ta nii ole, et kui pulss on üks, siis saab kaasa kuulata - kaasa kõndida. Ma jään ootama hetke, mil saan rõõmustada endale Nevil Blumbergi plaadi „First Try", et meenutada ja taaselustada varasügist esmakohtumist.

Teist kohtumist võib iseloomustada märksõnaga „tundmatu". Ehkki tegu oli teadliku valiku ja hetke kasutamisega (kohtumise planeerimisel), siis päris kokku saades on tegu üllatuste, kohmetuste, argipäeva tõdemuse ja rõõmuga. Lühike ja atsakas „Tere!", paar sõna „Kuidas läheb?" teemadel, olles samal ajal kaasatud maja ja suurema süsteemi kulgemisse, mis on kohati täis vaikimist ja ütlematajätmise hääli. On võimalus kuulata ja kuulda iseenda vaikimist. Viljandi Jaani kiriku ruumi lihtsus, kus palves kohtuvad argipäev ja püha, rõõm ja valu, mure ja õnnistus, annab alati võimaluse luua omi/isiklikke seoseid ning Paolo Angeli helidemaailma rikkus ja tema enda lihtne ning aval olek sobisid ja harmoneerusid.

Ma ei näinud tema unikaalset kitarri, millele on liidetud metallist ja puidust elemente, väga lähedalt, aga ma kuulsin missuguseid helisid võib selle pilliga luua või missuguste helide jaoks on see pill loodud (tirinast, tärinast meloodilise lihtsuse ja puhtuseni) ja sain sellest rõõmust osa.

Ning kolmas, viimane, kohtumine, mis oli aimatav, kuid pannes siiski südames tuksuma ühe teise, harva, tunde, kestab veel... Sest legendid on ju aegumatud ja kui tegu on kitarrilegendidega, siis... üle aja, üle müüri, tähistaevasse, täiuslikult, priilt, puhta ja kõlavana, täpselt, mänguliselt - elusalt, elevalt, elavalt. Just nii, nagu mõnikord tunneme mõne inimese eluvaates  lapse silmavaadet, saame osa laupäevaõhtustest mängurõõmust, elame läbi suurepärast põgenemist, mis võibki üle minna ralliks. Nii, nagu mõnikord võib kogeda lubaduse ja tulemise selgust, puhtust, ausust ... ja mis siis sellestki, et on teadmine ja tundmine, et see on salaviha, mis mingituna lahkusena näib...Ja ei pruugigi ju teada, et "kas olin tühi või kas olin laetud, kui tundsin ära, mis on..."

Olgu nii, kuis on, kuid selleaastase Viljandi Kitarrifestivali (lau)päevast on meeles mõlkumas ja edasi kõlamas (mängu)rõõm ning eelpoolkirjeldatud kohtumiste rõõmus „Tere!". Ja veel mõned teemad, mis kanduvad üle aja ja sobivad nii hästi sügise hämaratesse õhtutundidesse.

Iga inimese maitse on mõistagi erinev ning kellele mahedad kandle- ja kitarrihelid ei sobinud, võis kavast valida midagi temperamentsemat, näiteks Svjata Vatra, kes pealaval esimesena üles astus. Seejärel avati Viru Folk ametlikult traditsioonilise juubeldamisega "Käsmu folk on esimene kõigi teiste seas!"

Õhtusele ajale kohaselt võttis järgmine esineja Litvintroll käredamad toonid üles. Kummalise nimega ansambel sai kunagi alguse keskaegset muusikat teinud kollektiivist, kuid nüüd on Litvintrollist saanud Metsatölli hingesugulane, kes kohati ka kõlapildilt oma Eesti analoogiga ohtlikult sarnanes. Sellegipoolest oli ainuüksi vaatepilt vanade bojaaride kombel habet kandvast solistist elamus omaette, ning metalmuusika abil sepistas bänd arhailisele algmaterjalile oma tänapäevasema raami.

Eelmisel aastal ootamatult pauguga ehk äikesetormiga lõppenud Viru Folgi festival algas seekord tasa ja targu. Esimene esineja Violin Violence ei kujutanud kurjakuulutavale nimele vaatamata endast mingit ohtu ning samal ajal Rahvamajas näidatud filmis Müramuusika oli peakangelaseks politseinik, kes armastas üle kõige vaikust.

See-eest on külastajail aasta-aastalt tekkinud järjest enam võimalusi Viru Folgi ajal endale põnevaid tegevusi leida. Uudne on võimalus osaleda süsta- ja haabjamatkadel nii Kuradisaarele kui Mohni saarele. Eelmisele aastale sarnaselt käiakse Käsmu poolsaarel nahkhiireretkel, samuti võisid huvilised eile õhtul minna asjatundja juhendamisel linde pildistama.

Esimese päeva muusikaliseks kõrghetkeks jäi minu jaoks Jaak Sooääre ja Tuule Kanni "üsna vaikne duo" nagu nad end mõni aeg tagasi ansamblina nimetasid. Nüüd seda nime ei kasutatud, aga helid olid ikka sama mõtlikud ja vagurad, ning seepärast sobis minu meelest just see koosseis Käsmu tillukesse kirikusse kõigist varasemail aastail kuuldud artistidest paremini. Ühtlasi esitleti duo teist heliketast "Teisele kaldale" ning iga soovija võis otse esinejailt ahjusooja CD osta ning autogrammid pealekauba saada.