Minu filmielamuste laegast täitev päev täitus kolmeteistkümnendal ja reedel, millest tuleneva ebausu olemasolu märkasin alles trollis Coca Cola Plaza poole liikudes. Hallid igapäevaelu ühishetked kaaskodanikega liiklusvahendis takistasid loomast eelarvamust või ootust filmist. Roland Emmerich`i lavastatud "2012" algab aastaarvuga seotuva tähenduse tausta tutvustamisega, mis ühteaegu nii šokeerib kui tekitab põnevust. Süžee areneb kahest liinist, esimene noore teadlasega India külakesest Valge majani, teine kuulsa ent untsuläinud pereeluga kirjanikuga. Huvitavust filmi vastu suurendas kahe täiesti erinäolise liini mahutamine ühele pildile, millest vahetult hiljem said alguse katastroofilised sündmused. Vaadatav mõjus eriliselt tugevalt tänu reaalsest, 2009. aasta maailmast, võetud paikadele ja ainesele. Mina kui vaataja tundsin end otseselt puudutavana filmis toimuvaga, ehkki mitte lõpuni. Maiade uskumusest idee saanud ekraniseering pakub suurepäraseid, inimkujutluspilti täiendavaid hetki, näha Hollywoodis karjääri tegeva eestlase Johann Urbi venelasest karakteri näitlemisoskust (aksent iseäranis huvitav) ning tagasisidet iidsete ennustuste tõlgendamise moodustest. Isiklikult minu jaoks kahandas "2012" väärtust rohke peategelase kangelaslikkuse esile toomine ja muinasjutuliselt napilt pääsemised. Filmi lõppedes tõdesin, et olin oodanud siiski veidi rohkem eeltaustale põhinevat linateost. Kinost lahkudes polnud mul raske taas argipäeva astuda, millesse üleminek toimus vaimseltki kergelt. Mulle väga meeldinud filmide puhul olen aga pikka aega nii-öelda omas maailmas.
Hiljuti Festival teemas
Sellest on juba aastaid möödas, kui avastasin endale tõsist tõbe tõotava ooperipisiku. Mis seal salata, seda küllap minu muusikaõpetajast abikaasa juhendamisel. Sel suvel sai Viljandi folk vahetatud Saaremaa Ooperipäevade vastu ning seda tegu pole põhjust kahetseda. Korraldus oli suurejooneline ja Kuressaare lossi ooperimaja oma 1800 kohaga väga kaunilt kujundatud. Nii ooperimaja, kui ka kohviku maja olid tegelikult ajutiselt püsti löödud telgid, kuid vaatamata sellele oli publik ooperile vastavalt riietatud. Oli päris hea, et taipasin ise ka viigipüksid kaasa haarata.
Mõistagi oli väga palju soomlasi, aga silma hakkas ka Eesti prominente ja hoopis lihtsamat rahvast. Igal juhul kõik kohad olid ette täiega välja müüdud ning pileteid sai osta vaid kirikukontsertidele.
Nõnda õnnestus ooperipisikut Kuressaares põhjalikult nuumata ning nüüd nõudis ta jälle uusi elamusi. Õnneks oli COSI FAN DUTTE esietendus kohe käepärast võtta ning 17. oktoobril sai pisik jälle värske toidupala kätte.
Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper valmis Saksa-Rooma keiser Joseph II tellimusel ning selle maailmaettekanne toimus 2. jaanuaril 1790 Viini Burgtheateris. Ooperit peeti tol ajal teemakäsitluse tõttu lausa ennekuulmatuks - kolm meest panevad kaks tütarlast proovile eesmärgiga tõestada, et kõik naised on truudusetud! Loomisaegsesse õhustikku sobimatuse tõttu märgati ooperi väärtuseid alles 20. sajandil, mil moraalinormid olid oluliselt avardunud.
25. oktoobril 2009 festivali "Nyyd" viimase päeva raames esitati Salme kultuuripalees Heiner Goebbelsi multimeedialavastust "Eraritjaritjaka". Peaosas oli kogenud prantsuse näitleja ja lavastaja Andre Wilms, muusikalise poole eest vastutas nüüdismuusikakeelpillikvartett Mondriaan Quartet Amsterdamist. Paralleelselt näitlemisega esitati Šostakovitši, Mossolovi, Scelsi, Lobanovi, Bryarsi, Raveli, Crumbi, Bachi, Oswaldi ja lavastaja enda teoseid.
Saksamaalt pärit Heiner Goebbelsi tõukas selle etenduse loomiseks soov ühendada mitmeid kunstiliike üsna spontaanselt, kuid ühise eesmärgi nimel. Näidendi tekst põhineb kirjaniku ja kultuurifilosoofi Elias Canetti märkmetel. Ülesehituselt meenutas see Hesset, kelle teosed on enamasti biograafilised (põhinevad märkmetel ja mälestustel) ning teatud kohtades arusaadavad ja teatud kohtades mitte. Iga lugemisega pimedate laikude osakaal loomulikult väheneb.
Väga palju elevust enne etenduse algust tekitas sõna "eraritjaritjaka", mis austraalia aborigeenide keeles tähendab igatsust kadunu järele. Pärast etendust oli see elevus justkui minema pühitud.
Muideks, multimeediat maksab just praegu nautida täiel rinnal, ajal, kui see imbub tasakesi ka mitte-kunstiinimeste kultuurikogemuste sekka. See pakub senitundmatuid emotsioone ja avab uusi vastuvõtukanaleid. See on väga kasulik inimese kui kultuuritarbija arengule ning pakub värske pilgu sellele, mida on eelnevalt nähtud.
Algas kontsert-lavastus Šostakovitši kvartetiga nr 8, tekitades seega juba ette mõtlikku ja inimolemusse süübiva meeleolu, vihjates etenduse filosoofilisele sisule. Kvarteti II osa (esitati ainult kahte esimest) justkui viis mesilaspessa (mesilased=ühiskond), mis viitas eelseisvale ühiskonnaprobleemide lahkamisele. Kui kvartett lõpetas, taganes ta, laval rullus lahti valge lina ja etendus võis alata. Andre Wilms tuli selle lina keskele ning kõigepealt ei rääkinud, vaid mängis lavavalgusega.
Seejärel tutvustas ta oma kontseptsiooni. Kohe alguses mainis ta ära: "Elame kui keeglikurikad [...] ootame enesekindlusega uut hoopi." Ühiskond ja üksikisik on seega kogu etendust läbiv teema. Juba alguses oli näha kvarteti ja näitleja koostööd: mõttepausid sisustati vastavalt meeleolule, ja mis kõige põnevam, eri autorite teoste abil, nii et tegu ei olnud improviseerimisega, vaid osava kompositsiooniga. Omaette ahhaa-efekti tekitas see, kuidas Wilmsi kõne pinge iga fraasiga tõusis ja kvartett järgis sellega, et tõusis poole tooni võrra iga fraasiga järele.
Pühapäeva päeval tutvustas Julgi Stalte muusika kaudu publikule liivi rahvariide-seeliku värve. Neil toonidel olid kohati universaalsed, kohati aga hoopis üllatavad tähendused. Näiteks punane tähendab lisaks sõjale ja verele ka priiust; oranž on ohu ja reetmise värv, aga ka loits. Must märgib põhja, kavalust ja isegi initsiatsiooni ning sinine romantikat. Eriti ootamatu sisuga on roosa, mis lääne inimesel pigem beebiriiete või blondide pikaküüneliste tibidega seostub, liivlastel aga tähendavat hoopis armastust ja kirglikkust ning liivlased pidavat seda väga palju kasutama.
Väliskülalisi jagus Viru Folgi teiseks ja kolmandakski päevaks. 8. augusti õhtul pani jalad tatsuma ja südamed kiiremini põksuma Skrömta, geograafiliselt päritolult küll Rootsist, kuid kultuuriliselt pigem Ingeri- ja Lapimaaga seotud. Bändi liider Matti Norlin on samuti ingeri verd, ning ansambli nimigi on võetud ingeri keelest, kus see tähendab üleloomulikku olendit.
Skrömta on noppinud head ja paremat nii pärimus- kui tänapäeva muusikast, lisades iidsematele paladele oma seaded. Nende viisidest hõngub keskaja vaimu ja põhjamaade kargeid kõlasid, kuid üle kõige pääseb mõjule siiski tantsulisus. Kiired tempod toovad esile ka muusikute virtuoossuse, ning mõneski loos jääb kuulaja ammulisui ootama, millal väsinud viiuldajal või rataslüüra mängijal pill käest pudeneb, sest kiiremini enam ei jõua. Aga seda hetke ei tule, pigem katsugu publik ise sellisele põrgu-tempole vastu pidada - ühe pala nimi "Devil himself" viitabki sellele, et ansamblil on tõsi taga!
Eestimaal on arvatavasti veel palju inimesi, kes pole Bullfrog Brownist midagi kuulnud. Nimi võib ehk tuttav ette tulla, kuid millega tegemist, seda teavad kardetavasti vähesed. Kes pole seda juba varem teinud, sel on nüüd küll põhjust Bullfrog Browni nimi meelde jätta, sest bändi kuulsus raja taga on üha aukartustäratavamaid mõõtmeid omandamas.
Ansambli arengulugu on tegelikult olnud küllalt pikk. Käsmus Viru Folgi pressikeskuses ajakirjanikega kohtudes räägib kitarrist ja helilooja Andres Roots, et tema bluusiarmastuse eelduseks olid isa plaadikogu ja Soome raadiojaamad, kuid "klõps käis", kui Pärnu Fiestal esines John Hammond. Suurima mõjutajana nimetab Andres aga Bob Dylanit, kelle esinemise nägemine 1994. a. Woodstocki juubelifestivalil Soome televisiooni kaudu põrutas noore pillimehe maailma nii, et tema arusaam muusika tegemisest polnud pärast seda enam endine. Dylani eeskuju on Bullfrog Browni laulusõnade kirjutamisel siiani tunda, lisaks põimitakse tekstidesse palju viiteid igasugu ameerika rahvalauludele, bluusilugudele ja filmidele. Muusikaliselt viljeldakse oma lugusid, mis põhinevad sõjaeelsel Mississippi deltabluusil, Eesti kontekstis on bändi loomingut nimetatud ka Emajõe deltabluusiks.
Emajõest ulatub Bullfrog Browni tuntus nüüdseks märksa kaugemale. Esimese auhinna pälvis 2003. aastal tegevust alustanud bänd juba oma esimesel ülesastumisel, kui Tartu WintFesti žürii Andres Rootsi parimaks instrumentalistiks tunnistas. 2005. aastast alates kõlab ansambli looming regulaarselt nelja mandri bluusisaadete eetris; lugu „I'll See You, Mr. Blues" ilmus toona ka Rahvusvahelise Resonaatorkitarri Ühingu kogumikul „Resophonic Players of Europe 2005".
"Öö on öö's" oli asju ja inimesi, tuttavaid ja vähemtuttavaid, tuntud ja tundmatuid. Heikki Kallet olin näinud esinemas tänavusel Prima Vista kirjandusfestivalil, kus ta Asko Künnapi luulelugemise taustaks kitarri mängis. Aga et ma tema laule tegelikult juba ammu kuulnud olen, see tuli mulle üllatusena - oh seda kultuuritarbija pealiskaudsust! Et kui kõlab Jäääär või Jääboiler, siis ei pruugi sa kuulda mitte ainult Jaan Söödi ja Inboili alias Andrus Rootsmäe laule, vaid ka näiteks Heikki Kalle omi (rääkimata Jääääre viimasest plaadist, kus heliloojaid on juba hulga rohkem). Pealekauba on ju veel ansambel Külm Mai, kus Heikki Kalle küll kardetavasti samuti temast kuulsama Inboili varju jääma kipub.
Viimased kommentaarid