Muusikaosakonna veebipäevik tag:tln.lib.ee,2008-05-28:/muusika/16 2010-02-09T15:12:20Z Movable Type 4.31-en Viru Folk kutsub muusikuid vinterdama! tag:tln.lib.ee,2010:/muusika//16.248 2010-02-09T14:13:46Z 2010-02-09T15:12:20Z Helilooja Ülo Vinteri (3.01.1924 - 2.07.2000) sünnist on taaskord aasta möödunud. Käsmu ei unusta omakülameest Vinterit, samuti ei unusta teda Käsmus toimuva folgifestivali korraldajad. Kui möödunudaastasel festivalil toimus helilooja juubeliaasta puhul suur gaalakontsert, siis alates tänavusest aastast kannab Vinteri nime... Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/ Helilooja Ülo Vinteri (3.01.1924 - 2.07.2000) sünnist on taaskord aasta möödunud. Käsmu ei unusta omakülameest Vinterit, samuti ei unusta teda Käsmus toimuva folgifestivali korraldajad. Kui möödunudaastasel festivalil toimus helilooja juubeliaasta puhul suur gaalakontsert, siis alates tänavusest aastast kannab Vinteri nime väike vabaõhulava Käsmus Neeme teel Tallinki maja hoovil, üpriski Ülo endise elukoha, Paujaagu talu naabruses.

Vinteri lavale ootavad folgipeo korraldajad vinterdama kõiki asjasthuvitatuid muusikuid, olgu siis üksikesinejaid või suuremaid, kuni kuueliikmelisi kollektiive. "Vinterdamine" on uus mõiste eesti keeles, mis tähendab Vinteri loomingu töötlemist esitaja nägemuse kohaseks. Igal aastal pakub Viru Folk välja vinterdamiseks kolm lugu Ülo Vinteri mahukast loomevaramust.

Esimeseks vinterdamiseks on festivali Viru Folk tegijad välja valinud 3 teada-tuntud lugu: "Kas vana arm ka roostetab" (kuulsaks lauldud Lauri Nebeli ja Väino Puura poolt filmis "Siin me oleme"), "Tootsi marupolka" ("Kui tantsid sa võõra poisi pruudiga"- muusikalist "Kevade") ja "Lõputa laul" ("Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet" - kuulsaks laulnud lauljatar Heli Lääts).

Miks peaks vinterdamine muusikutele huvi pakkuma, selgitab idee autor, festivali Viru Folk peakorraldaja Peep Veedla: "Minu poole on esinemissooviga Viru Folgil pöördunud paljud muusikud, kelle repertuaar oma stiililt meie põhiprogrammi ei sobi. Vinterdamine annabki võimaluse Käsmus esinemiseks erinevate muusikastiilide viljelejatele, sest vinterdused pole stiililiselt piiritletud, nõutav on vaid piisava musikaalse taseme olemasolu. Oma demod vinterdustega õigeaegselt esitanud ja professionaalsetelt hindajatelt heakskiidu saanud muusikud pääsevad kolmepäevasele festivalile Viru Folk 2010 tasuta. See, kes on saanud maha parima vinterdusega, selgub kohapeal ja otsuse teeb auväärne Käsmu Küla Komisjon. Võitjaks kuulutatud muusik või muusikakollektiiv saab auhinnaks Tallinkilt Stockholmi kruiisi."

Muidugi on vinterdama oodatud ka festivali põhiprogrammi esinejad, nii senised, tänavused kui tulevased. Kindlasti annab vinterdamine Ülo Vinteri unustamatule heliloomingule palju uusi elusid ja äratab ellu unustusse vajunud heliteoseid. Elagu Vinter!

Vinterdamise projektijuht on Ülle Rajasaar

NB! Vinterdusi saab e-mailiga saata 1. veebruarist 15. märtsini 2010. Hilisemaid vinterdusi žüriile hindamiseks ei edastata!

Loe ka vinterdamise juhendit:

]]> „Vinterdamine" on uus mõiste eesti keeles ja tähendab helilooja Ülo Vinteri loomingu interpreteerimist esitajale sobivas vormis.

„Vinterdamise" eesmärk on populariseerida helilooja Ülo Vinteri loomingut ja leida värskeid ja uuenduslikke lähenemisnurki tema tuntud  ja vähem tuntud lugudele.

Igal aastal valib toimkond välja 3 erinevat pala Ülo Vinteri mahukast heliloomingust ja nimetab need aasta Vinterviisideks. Koostöös Eesti Rahvusringhäälingu Heliarhiiviga pannakse kodulehele üles helifailid nimetatud paladega.

Žürii eelvalikul pääseb igal aastal festivalile Viru Folk 11 vinterdajat, kes saavad Vinteri-laval võimaluse esineda kuni 20-minutilise programmiga. Lisaks neile pääseb festivali lavale üks vinterdaja, kelle hääletab lemmikuks ja seega festivalile esinema internetipublik.

Viru Folgile esinema pääsenud vinterdajatest parima valib Käsmu Küla Komisjon ja oma sõna saavad sekka öelda ka festivali külalised. 

Korraldaja lähtub konkursi korraldamisel ja läbiviimisel Eesti Vabariigi territooriumil kehtivast Autoriõiguse Seadusest.  

Reeglid

1.                   Vinterdama on oodatud 1-6-liikmelised koosseisud, sõltumata liigist, soost, east, rahvusest.

2.                   Koosseisu instrumentaalsele osale puuduvad piirangud, vinterdada võib kõikide vahenditega, mis võimaldavad luua rütme ja helisid.

3.                   Vinterdada võib kõikides tuntud ja tundmatutes keeltes ja žanrites.

4.                   Vinterdaja valib toimkonna poolt  aasta Vinterviisideks nimetatud palade seast ühe kuni kolm, millest loob oma versooni - „vinterduse".

5.                   Vinterduse puhul on oluline, et algne pala oleks äratuntav - kas fragmendina, peateemana või mõnel muul moel.

6.                   Vinterdus, pikkusega kuni 3 minutit, tuleb salvestada mp3  formaati ja saata aadressile ylle@virufolk.ee

7.                   Helifailiga samas kirjas ootame ka vinterdaja lühitutvustust, nimelist koosseisu ja kontaktandmeid.

8.                   Vinterdusi saab e-mailiga saata 1. veebruarist 15. märtsini 2010. Hilisemaid vinterdusi  züriile hindamiseks ei edastata.

9.                   Üks koosseis saab konkursile saata kuni 3 vinterdust.

10.               Kõik saadetud vinterdused pannakse üles Viru Folgi kodulehele, kus külastajad saavad anda kõige enam meeldinud vinterdusele poolthääle. Internetihääletusel välistab korraldaja võimaluse ühel inimesel lugematu arv kordi hääletada. Vinterdamise autori ja esitaja nime ei avaldata kuni zürii otsuse ja rahva hääletuse tulemuste avalikustamiseni.

11.               Žürii teeb oma otsuse ja avalikustab 11 valitud vinterdajat Viru Folgi kodulehel 1. aprillil 2010.

12.               Külastajatelt enim hääli saanud vinterdus avalikustatakse Viru Folgi kodulehel 1. aprillil 2010.

13.               Juhul, kui žürii ja rahva hääled langevad kokku, saab festivalil esinemise võimaluse esimene kollektiiv, kes jääb välja zürii valikust, aga kes on saanud kõige rohkem rahva hääli (näiteks juhul, kui žürii ja rahva hääled langevad kokku kõigil 11 korral, saab avaliku vinterdamise võimaluse häältearvult 12. koosseis).

14.               Korraldaja tagab žürii professionaalse koosseisu ja hindamisprotsessi õigluse.

15.               Žürii ja rahva hääletuse tulemusena Viru Folgile esinema valitud 12 vinterdaja nimed ja konkursile saadetud vinterdused on alates 1. aprillist kõigile vabalt näha ja kuulata.

16.               12 tublimale vinterdajale on tagatud tasuta pääs festivalile ja neile luuakse võimalus esineda Vinteri laval kuni 20-minutilise programmiga. Esitaja koostab programmi vastavalt oma parimale äranägemisele, lisaks vinterdustele võib esitada ka omaloomingut, rahvamuusikat või muud, antud esitajat iseloomustavat repertuaari.

17.               Viru Folgi Vinteri laval esitamisel tulevate vinterduste puhul ajaliimiti ei seata. Vinterdaja ei saa ületada talle antud programmilist ajalimiiti, 20 minutit.

18.                Parim Aasta Vinterdaja selgub Viru Folk 2010 festivali ajal ja selle valivad Käsmu Küla Komisjon ja festivali külalised. Aasta Vinterdaja saab Tallinkilt auhinnaks kruiisi Stockholmi.

]]> OTSITAKSE BLOGIJAID! tag:tln.lib.ee,2010:/muusika//16.246 2010-01-29T09:54:23Z 2010-01-28T15:50:02Z Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/ Hei, elu- ja kunstivaatlejad! :-)

Teie märkamisaldist silma ja sõnaosavat sulge vajavad 52 üllatust/ideed, mis täidavad Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks saamise ootuses kulgevat 2010. aastat! Iga nädal toimub üks projekt.

Kandideeri 52 üllatuse ja idee VAATLEJAKS-RINDEREPORTERIKS ja sa näed projekti telgitaguseid, saad pärida korraldajate saladuste kohta, koguda külastajate mõtteid, analüüsida nähtut. See on eriti hea võimalus neile, kes tahavad proovida kätt intervjueerijana.

Otsitakse 5-6 vaatlejat-reporterit, kes saaksid kajastatavad projektid omavahel mõistlikult ära jagada. Tegevust aitab planeerida 52 idee projektijuht Liina Guiter, nõuga on abiks kommunikatsioonispets Andri Maimets. Projekti monitoorimise eesmärgil küsitakse ka mõned etteantud küsimused.

Projektide kohta saab aimu 52 idee lehelt, kuigi konkreetset ajakava tulevaste projektide kohta seal veel kirjas pole.

Oma kandideerimise soovist anna palun teada Piret Ehavald'ile hiljemalt 03.02.2010. Pane paari sõnaga kirja ka oma varasem kogemus blogimisel, kirjutamisel ja intervjueerimisel.

]]> Kiire! Trummiorkester Trumm-It ootab osalejaid ja vaatlejaid! tag:tln.lib.ee,2010:/muusika//16.245 2010-01-25T10:17:16Z 2010-01-28T15:45:02Z Löökpillimäng on üks kiiremini edukogemust ja tunnustust saada võimaldav musitseerimise viis, milles on edukad ka inimesed, kes ei ole musikaalsed ja kellel on raskusi rütmitajuga. Trummiorkestrid on olnud heaks eneseteostuse võimaluseks vähekindlustatud riskinoortele Brasiilias, kuid Trumm-It'i projekti eestvedajad usuvad, et... Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/ Löökpillimäng on üks kiiremini edukogemust ja tunnustust saada võimaldav musitseerimise viis, milles on edukad ka inimesed, kes ei ole musikaalsed ja kellel on raskusi rütmitajuga. Trummiorkestrid on olnud heaks eneseteostuse võimaluseks vähekindlustatud riskinoortele Brasiilias, kuid Trumm-It'i projekti eestvedajad usuvad, et sama on võimalik saavutada ka Eestis.

2. veebruaril kell 10.00-13.00 toimub "Lastemaailma galeriis" Pärnu mnt 8 AfroReggae avatud trummimängu õpituba noortele vanuses 14-26 aastat. Võimalus 10 Tallinna noorele! Registreeri evelin@taninfo.ee. Kiirusta, aega vaid 28. jaanuarini!

NB! Löökpillimängijad, noorsootöötajad ja sotsiaaltöötajad! AfroReggae workshopidele 2.-3.02 on piiratud arv vaatleja kohti. Kui sa arvad, et tahaksid selle projektiga tulevikus seotud olla ja tuleksid nüüd asja uurima, kirjuta Madli-Liis Partsile

Taustast: 1992. aastal Rio de Janeiro faveladest alguse saanud sotsiaalse suunitlusega kultuuriprojekt Afro Reggae keskendub tööle sotsiaalselt vähekindlustatud ja riskinoortega, luues neile võimalusi avastada oma andeid muusikas ja pillimeisterdamises ning seeläbi olla innustajaks ja eeskujuks paljudele eakaaslastele. Seda peetakse maailmas üheks kõige õnnestunumaks sotsiaalprojektiks, mis kaasab tuhandeid noori.

AfroReggae alustas trummiorkestritega, mis tänaseks on esinenud üle maailma koos popmuusika suurkujudega, nagu näiteks Caetano Veloso, Gilberto Gil, Elza Soares või ka Rolling Stones. AfroReggae muusikud on kohtunud noortega Indias, Inglismaal, Saksamaal ja mujalgi, et olla noortele innustajaks ja julgustajaks.

AfroReggae on organiseeritud koostöövõrgustik, mis annab noortele võimalusi saada uusi oskusi ning õpitut kohe ka publikule näidata. Brasiilias pakub AfroReggae noortele mitukümmend erinevat tegevust. Tallinnas käivitatakse AfroReggae´st inspireerituna trummiorkestrid nimega Trumm-It, kuhu kaasatakse riskinoori ning väheste võimalustega noori Tallinna erinevatest linnaosadest, tulevikus ka kogu Eestist.

Regulaarsed trummitrennid toimuvad Tallinna noortekeskustes ja erinevates paikades linnaruumis, kus noored on harjunud käima. Juhendajateks on sotsiaal- ja noorsootöötajad, professionaalsed löökpillimängijad ning AfroReggae treenerid Rio de Janeirost.

2010. aastal viibib Brasiilia kultuuriministeeriumi toel Eestis AfroReggae löökpilliõpetaja Weldson Archanjo Rio de Janeirost, kes seab noortele kavad, õpetab neile löökpillide meisterdamist ning valmistab noored koos sotsiaaltöötajatega ette avalikeks esinemisteks. Aktiivselt lööb kaasa Eesti trummareid ühendav Viljandi DrumLab.

Regulaarsele aastaringsele trummiõppele lisaks korraldatakse avalikke esinemisi, kus noored saavad näidata trennides õpitut. Enamus esinemisi toimub koostöös Tallinn 2011 partneritega, lisaks korraldatakse kontserte Tallinna linnaruumis, festivalidel, tseremooniatel ja mujalgi, kuhu noorte elurõõmus trummimäng lisab sära ja värvi.

Loe lähemalt Trumm-It projektist

]]> Trumm-It - trummiorkester 14-20aastastele noortele tag:tln.lib.ee,2010:/muusika//16.244 2010-01-18T00:53:53Z 2010-01-28T15:45:30Z Trumm-It on väga oluline võimalus neile 14-20aastastele noortele, kellel ei ole praegu majanduslikel põhjustel võimalik käia huviringides või kellel ei olegi eriti kedagi, kes oskaks neid innustada ja suunata, aga nad on tublid ja asjalikud. Äkki on just trummiorkester see... Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/ Trumm-It on väga oluline võimalus neile 14-20aastastele noortele, kellel ei ole praegu majanduslikel põhjustel võimalik käia huviringides või kellel ei olegi eriti kedagi, kes oskaks neid innustada ja suunata, aga nad on tublid ja asjalikud.

Äkki on just trummiorkester see koht, kus nad leiavad ennast, saavad uusi sõpru ja mõnes mõttes uue elu.

 

Miks ma sellest kõigest sulle kirjutan?

Äkki tead kedagi, kes oleks hea kandidaat trummiorkestrisse?

Võibolla tead kedagi, kes tahaks vabatahtlikuna olla seotud sellise projektiga? 

Ja kui sulle tundub, et projekt on tore, ehk oled valmis sõnumit levitama ka oma sõprade hulgas?

 

Trummiorkestrisse saab registreerida vaid 20. jaanuarini, saada oma soov: evelin@taninfo.ee

 

Ainus koht, kus projekti kohta infot leidub, on praegu kahjuks Facebookis Trumm-It konto, seepärast vahendan veidi uudiseid:

 

Esimesed trummiorkestrid sünnivad Lasnamäe ja Kopli noortekeskustesse, mõlemasse 20-25 poissi-tüdrukut. Kui tead noori, kellel ei ole praegu võimalik tasulistes huviringides käia ja kellele võiks trummiorkester meeldida, anna neile teada! Trumm-It orkestris osalemine on noortele tasuta. Registreerumise tähtaeg on 20.01.2010. Proovitrennid toimuvad 2.-3.02. Tallinna kesklinnas.

 

Brasiilia kultuuriministeerium ning Brasiilia suursaatkond Helsingis on tunnustanud Tallinna soovi luua AfroReggae´st inspireeritud trummiorkestrid.

AfroReggae trummiõpetajad jõudsid juba Londonisse. Neid ootavad ees tihedad trummitrenninädalad briti noortega. Seejärel kohe Tallinna poole teele... Ja juba praegu on nad elevil, sest keegi pole nii suurt lund näinud :-)
 
Täna saabus otse Saksamaalt 150 paari trummipulki. Päris väike kast tegelikult :-) Surdo nuiad on veel teel. Ja MTÜ Eesti Pakendiringluselt saabub Lasnamäele ja Koplisse üha uusi ägedaid anumaid, millest noored hakkavad trumme ehitama!! :-)
 
Trumm-It inspiratsiooniks on olnud AfroReggae projekt, siit saab vaadata pilte. Nagu näha, sobivad trummideks kõiksugu esemed, sealhulgas kanistrid :-)
 
Täienduseks: alates 22. jaanuarist on Trumm-It'i kohta võimalik infot saada Tallinn 2011 kodulehelt
]]> Stereo. Unustatud Eesti lühimängufilmid. tag:tln.lib.ee,2010:/muusika//16.243 2010-01-12T14:59:53Z 2010-01-18T09:21:18Z Jan-Tom Ajakirja Teater/Muusika/Kino 2009 nr. 8/9 lisana oli kaasas väga haruldane DVD.

Tervelt 7(!) haaravat ja omanäolist 20-40-minutilist lühifilmi aastatest ´62 - ´88.

Nende hulgas tõelised pärlid nagu Peeter Simmi "Stereo", R.Tammeti "Pulmapilt" , Leida Laiuse "Õhtust Hommikuni" etc.

Kullafond. Camp. Filmi "Stereo" soundtrack -i soovitaks kuulata eraldi, ilma pildita : )

Desserdiks ja illustratsiooniks selle ajastu legendaarse trubaduuri Tõnu Tepandi laulud "Lõppematus päevas" (V. Aruoja/J.Tooming, 1972)

Ja kujutlege nüüd neid filme originaalkujul, 35mm tselluloidrullid koos karpidega moodustavad tõsise, ca 200-kilose kaubikukoorma. Selle kõige restaureerimisel on tehtud väga suur ja mahukas töö. DVD-d vaadates mõtteline kummardus kõigile asjaosalistele. 

Suur tänu. Milline, lausa mitme "milline" kingitus!

]]> Jean Luc Ponty ansambel - virtuoosid omavahel tag:tln.lib.ee,2010:/muusika//16.247 2010-01-09T18:03:59Z 2010-01-29T18:09:33Z Vahel on nii, et millegi võimsa kogemisest saame aru alles tagantjärele. Üheks niisuguseks elamuseks oli küllap nii mõnegi jaoks Jean Luc Ponty kontsert Jõulujazzil. Miski selle mehe olekus ei andnud aimu sellest, et publiku ette on tulnud jazzi ajaloo vaieldamatu... Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/ Vahel on nii, et millegi võimsa kogemisest saame aru alles tagantjärele. Üheks niisuguseks elamuseks oli küllap nii mõnegi jaoks Jean Luc Ponty kontsert Jõulujazzil.

Miski selle mehe olekus ei andnud aimu sellest, et publiku ette on tulnud jazzi ajaloo vaieldamatu suurkuju ja innovaator. Sädeleva pintsaku asemel ilmus Ponty lavale lihtsas mustas särgis ja pükstes. Jõudnud ikka, kus ilmselt ka oma mängutehnika eksponeerimine enam eriti oluline ei tundu (oma isikust rääkimata), keskendus maestro muusikale, mille esitusest tema virtuoossus lõppeks niikuinii välja kostis.

Esimese asjana jäi silma viiuldaja vibraatovaba mängustiil. Neile, kes Ponty heliplaate kuulanud, on tema sirge toon tuttav, kuid ikkagi oli harjumatu tema sooritust kontserdil vaadata. Traditsiooniliselt kuulub ju viiulimängu juurde vibraato peaaegu sama iseenesestmõistetavalt kui laulmise juurde hingamine. Sageli meloodiainstrumendina kasutatav viiul ongi oma vibraato ning ülemheliderikkuse poolest inimhäälele lähedane pill, kuid mitte Jean Luc Ponty käsitsuses.

Ponty on nö vabastanud viiuli tema lüürilisuse koormast ning pannud selle kõlama tehnilisemalt, võiks ehk isegi öelda, et tehnitsistlikumalt kui kunagi varem. Vibraatost loobumine ning elektriviiuli puhul ilmselt ka ülemhelide hulga vähenemine on andnud viiulile uue, jõulisema hääle, mis võrdustas viiuli teiste jazzis kasutatavate meloodiapillidega. Ütlesid ju kriitikudki juba Ponty karjääri algul, et jazzis on ta esimene viiuldaja, keda on niisama huvitav kuulata kui saksofoniste.

Kontserdi esimeses palas „Back in the 60's" märkas kõrv Ponty loomingu sugulust Joe Zawinuli viimaste aastate muusikaga. Mõlemad jazzrocki alustalade hulka kuulunud korüfeed on ilmutanud huvi etnilise värvinguga fusioni ning erinevatest maadest pärit pillimeeste kaasamise vastu, sulatades maailmsed mõjud oma helikeelde.

Kõige eksootilisemat päritolu muusik Ponty ansamblis on bassist Guy Nsangué Akwa, kelle ergas ja elurõõmus olek eredalt meelde jäi. Alati naerusuine kamerunlane on Pontyga koostööd teinud juba 18 aastat, kuid tema energilisus näitas teda poole nooremana. Korduvalt demonstreeris ta oma virtuoossust, vasardades mõlema käe sõrmeotstega basskitarri kaelal ülikiireid noote ning minnes seejärel üle kord helgetooniliste akordipilvede mängimisele, kord funkivale pöidlatehnikale.

Mängutehnilisi imesid saatsid korda teisedki muusikud, näiteks klahvpillimängija William Lecomte hiilgas ülikiirete paralleelsete kahe käe passaažide mängimisel sellega, et kasutas paremal käel üksnes 4. ja 5. sõrme. Samuti armastas ta vasaku ja parema käe partiid klaviatuuril ristuma panna ning Jean Luc Pontyga duelleerida.

Vanameister Ponty ise, kes kontserdi algul pikkadest nootidest koosnevate kandvate fraasidega kuulajate tähelepanu uinutas, ei hoidnud oma võimeid samuti kaua vaka all. Siin-seal mängis ta nagu muuseas mõne topelttempos fraasi või duelleeris ansamblikaaslastega tuliseid soolosid esitades. Vahepeal kehastus ta lausa masinaks ja saagis peaaegu pool igavikku Philip Glassi firmamärgiks kujunenud kolmkõla-arpedžosid, et seejärel üllatada tervet viiuli hääleulatust hõlmava keeruka ja pika kadentsiga, mis sai väärilise aplausi osaliseks.

Kokkuvõttes demonstreeris Ponty oma mitmekülgsust ja ikka veel kestvat tippvormi muusikuna, mida ei suutnud vähimalgi määral varjutada virtuoosidest koosnev saateansambel. Otse vastupidi, innovaatorina tõuseb Ponty talent ka tippmuusikute taustal veelgi eredamalt esile.

 

16. detsembril kell 19.00 Nokia kontserdimajas Jean Luc Ponty ansambel

koosseisus:

Jean-Luc Ponty - viiul
Guy Nsangué Akwa - basskitarr
William Lecomte - klahvpillid
Damien Schmitt - trummid

]]> Suht enneolematu värk või mis? tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.241 2009-12-25T18:19:27Z 2010-01-18T12:19:51Z Jaa-jah. Sai vahepeal külastatud küll nii mõndagi ja üksikud seigad olid lausa maailmatasemel, kuid päkapikkudel ei ole muidu kombeks suurtest asjadest rääkida. Aga mine tea, kas see, millest praegu juttu tuleb, on suur või väike. See on ju alles algus.... Suspenja http://suspenja.blogspot.com Jaa-jah. Sai vahepeal külastatud küll nii mõndagi ja üksikud seigad olid lausa maailmatasemel, kuid päkapikkudel ei ole muidu kombeks suurtest asjadest rääkida.

Aga mine tea, kas see, millest praegu juttu tuleb, on suur või väike. See on ju alles algus. Algus millele? Eks näis.

Aitab jahumisest, see pole mingi õige kommunisti jutt.

Nagu märkis kontserti juhatanud muusikateooria osakonna juhataja, oli tegemist täitsa ajaloolise sündmusega. Oli Otsakooli esimene kompositsiooniarvestus. Esimene - imelik, eks? Tõepoolest, kooli 90aastase ajaloo jooksul pole kordagi olnud sellist eriala nagu kompositsioon. Kõige sagedamini võtsid seda erialale lisaks muusikateoreetikud (Olav Ehala, Toivo Tulev), harvemini instrumentalistid (Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür). Lõpuks sai huvi kompositsiooni vastu nii suureks, et sel õppeaastal avatigi helilooja eriala, kuhu läks üle suur osa juba koolis õppivatest teoreetikutest ning lisandus värsket verd uute sisseastujate näol. Truude pioneeridena jäid alles heliloojad-interpreedid, kes küll võtsid kompositsiooni ainult valikainena, kuid see ei tähenda, et nende looming teoreetikute omale alla jääks.

Meenus üks vahejuhtum solfitunnis. Mul on laulmisega vahel raskusi, olen solfis sageli väsinud ja... üleüldse tuleb laulmist elus harva ette, vähe praktikat. Õpetaja ütles seepeale, et iga pillimängija võiks ka laulda osata ning seda oskust arendada. Kui pärast tundi klassiukse enda järel sulgesin, leidsin ennast mõttelt, et tegelikult on igaühel oma arvamus sellest, mida ja kuidas peaks miskit tegema. Isiklikult leian, et iga muusik võiks osata mitte ainult mängida, aga ka teoseid luua. See aitab saada heliloojaga kontakti, tunnetada teose taotlust ja sisu, ajastut, väärtust. Tavaliselt mõistad alles siis, kui oled ise midagi kirjutanud, seda, kui tähtis on teost puhtalt ja väljendusrikkalt esitada. Loomulikult annab komponeerimisoskus  veel võimaluse tulevikus hakkama saamiseks juhul, kui pilllimäng ei kipu piisavalt hästi õnnestuma.

Nüüd asja juurde. Kui kedagi faktid ja daatumid huvitavad, siis kontsert algas esmaspäeval, 14. detsembril 2009 kell 17:00 Otsakooli saalis. Kohale tuli üllatavalt palju uudishimulikke, alustadest kursavendadest ja -õdedest kuni kooli direktori ja vilistlasteni välja, nii et saal oli publikut täis. Võrdluseks toon samal õhtul toimunud kammeransambliarvestuse, kus oli kohal paar õpetajat ja heal juhul need, kes pidid esinema.

Üldjoontes pidasin kuulates silmas kahte asja: leidlikkust ja ülesehitust, arendust, dramaturgiat. Viimased kolm omadust võib-olla ongi kompositsiooni (mitte ainult muusikas) juures kõige olulisemad ja keerukamad. Peab väga isekas olema selleks, et mitte arvestada kuulajatega. Oma sõnumit, mida tahetakse looga edastada, tuleb teatud määral esile tuua, et see publikuni jõuaks. On vaja mängida kuulajate mõistuse ja emotsioonidega, see eeldab kindlat teose arhitektoonikat ja taotluste selgust. Otse loomulikult ei pruugi see esimese korraga välja tulla, isegi teise korraga veel mitte.

]]> I kursus.

"Uus veri" üllatas täiesti heas mõttes. Esiteks õnnestus neil mitte ainult teost kirja panna, vaid ka leida esitajaid, vajadusel juhatada. Ülejäänud autorite teoseid esitasid kas solistid või lasti neid kõlaritest. Kontserti avas Tatjana Kozlova õpilase Ove-Kuth Kadaku "Polyrythm Galore" kahele kontrabassile, kahele klarnetile ja löökpillidele. Teos oli kirjutatud tingimusel, et kasutatakse ainult kahte nooti. Mis noodid seal täpselt olid, ma kahjuks ei mäleta, kuid nende vahel ilutses tritoon, mis viitab sellele, et lüürikast ei saa juttu ollagi. Tõepoolest, teos oli üsnagi maskuliinne, kuid ka mitte räige, kõla pehmendasid pillivalik ja üsna rahulikud sünkoobid. Meeldis see, et teos aeg-ajalt vahetas värve ja seega ei viinud tähelepanu mujale, oli võimalik eristada kulminatsiooni, millele oli üsna ettevaatlikult mindud.

Järgmine autor, Ilja Massalov, oli samuti Tatjana Kozlova klassist. Temalt oli teos vokaaloktetile ja instrumentaalansamblile (kitarr, viiul, flööt, tšello) "Ja elu kadus tuulde", mis oli minu silmis kontserdi meeldejäävaim etteaste üldse. Lugu oli loodud graafilise partituuri järgi, mille autor oli eelnevalt joonistanud. Teose tegi eriliseks see, et muusika suutis kohe kuulajat kinni haarata, panna tarduma, hüpnotiseerida. Sellega käis kaasas emotsionaalsus, võib-olla isegi meeleheide, pühendumus, kaasahingamine. Vahepeal meenutas kooripartii mõnda vaimulikku oratooriumit romantismieelsest ajast. Sellest tulenevalt tooksin välja, et teosed oli iseenesest väga head, läbikomponeeritud ja küpse helikeelega, kuid oleksin oodanud mõningaid üllatusi, ahhaa-efekte.

II kursus.

Algul astus ette Alo Põldmäe õpilane Kärt-Krõõt Kaev kahe teosega: "Variatsioonid" klarnetile ja "N 121°58' ", teise esitas autor ise. Kahjuks peab tõdema, et esimesele kurusele jäi teine pisut alla. Kõige suuremaks pinnuks kõrva jäi kulminatsioon ja sellele minek. Õigupoolest tundus kulminatsioon olevat pigem lihtsalt kõige valjem koht, ta tundus liiga ootamatu ja üksikuna. Võimalik, et seal oligi mingisugune "tippuronimine" kavandatud, kuid minusugusele pillimängijale, kelle aju ei võta rohkemat kui "Harjutama!", see pärale ei jõudnud. Muidugi võib paluda säärasel publikul ennast veidi harida, aga...

 

 ______ (:  (:  (:  HUUMORINURK  :)  :)  :)  ____________

Väikese intermezzo'na kõlasid I kursuse (ja valikheliloomingu?) graafiliste partituuride järgi loodud palad, mida esitati õpetaja koduses majapidamises leiduvate esemetega: katkine vihmapill, kudumisvardad, pisikesed pudelid, terad, kausid jne. Täiesti vägevad asjad tulid, kui aus olla! Igal juhul olid need kompositsiooid lausa kuhjaga toonud neid üllatusmomente, mis alguses kõlanud teostes puudu jäid. Isegi sai väikeseid vihjeid autorite heliloomisprintsiipide kohta: kui Ilja Massalov musitseeris justkui siidkinnastes, vahetevahel kogemata naerda kihistades, siis Ove-Kuth Kadak tagus ikka usinalt oma rütmi nagu üks õige kommunist.

II kursuse etteasteid jätkas jällegi Alo Põldmäe õpilane Matis Leima, kellelt sai kuulda samuti kaks teost: "New York" kahele klaverile, löökpillidele ja trompetile ning "Funktsiooni esitusviisid" viiulile. Peaks möönma, et antud teoseid ei tahaks hinnata nende kriteeriumite järgi nagu näiteks I kursuse puhul. Siin on kasutatud hoopis teisi põhimõtteid. Ei tahaks liiga häbematu olla, aga üks neist printsiipidest tundub olevat "looming on üks suur jämm". Kui vaadata neile lugudele sellest vaatevinklist, siis pole neil suurt vigagi. Kui inimene musitseerib ja saab sellest rõõmu, siis miks mitte?

Kursuse etteasted lõpetas Liina Vilgats, Tatjana Kozlova õpilane, klaveriteosega "Huiked". Plusspunktiks kursakaaslaste ees on efektid, mis kelleski tekitaksid kindlasti ahhaad. Siiski soovitaksin autoril analüüsida "Polyrythm Galore'i", kuna seal olid üleminekud ühelt karakterilt teisele väga osavalt tehtud. Kui neisse ei jõua sisse elada, hakkab tunduma, et neid ei olnudki: "midagi seal nagu mängiti, aga mida, ei saanud aru". Jällegi tuleb minusugusele torujürile selgeks teha, et "Tähelepanu! algab karakter nr 2!" Olen totu, mis parata, aga tahaks ka mussi nagu.

III kursus.

Esimesena esitas Kristo Matsoni õpilane Anastassia Mišenkina, kel erialaks akordion, teost sellelesamusele akordionile "Kingloom"... [teose arvustamisest autor loobub]

Teisena esindas III kursust kitarrist Kirsi Tilk, kes õppis esimest aastat valikheliloomingut Alo Põldmäe juhendamisel, tema esituses sai kuulda kitarripala "Viinistu madalad". Kui tegu oli tõepoolest tema esimese teosega, siis on see iseenesest täitsa kobe. Muidugi jäi kipitama seesama kulminatsioonileminek ning see, et kulminatsioon ei ole lihtsalt kõige valjem koht. Kahjuks ei ole ma kitarrimuusikas piisavalt pädev, et soovitada mingeid täiendusi, kuid tundus, et värve võiks rikkalikumalt olla. Vaatamata sellele sooviksin head debüüti, kui see ikka debüüt oli.

IV kursus.

Lõpetajailt oli ainut üks teos: Tatjana Kozlova õpilase Anne-Mai Edala "Troublemaking thoughts" neljale suvalisele häälestatavale pillile. Autor märkis eelnevalt, et lugu põhineb 21-taktilise motiivi käivitamisel ja töötlemisel eri pillide poolt. Seda tajusin ära küll, aga mingil hetkel hakkas tunduma, et lugu venib. Arvasin, et iga mängija on kuidagi teistest liiga isoleeritud. Siinkohal meenus Helmut Lachenmanni "temA", mida me möödunud aastal kompositsioonitunnis analüüsisime, ning mind paelus selles teoses mitme mängija kokkusulandumine, kus ei saanudki aru, kes seda heli õieti tekitab. Mõtlesin, et see võiks "Troublemaking thoughts'i" põnevamaks teha. Aga eks ole see helilooja enda teha, kas see sulandumine passib või mitte. Igal juhul muutus tagamõtte otsimine liialt väsitvaks ning tundsin ennast jälle ühe õige talumatsina, krabasin pärast kontserti midagi hamba alla, et mitte ära minestada ja kiirustasin kammeransambli arvestusele.

]]> Helisev hääl puudutas hingekeeli tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.240 2009-12-13T11:40:45Z 2010-01-18T12:16:56Z Raadiohäälena leiba teeniv Maian Kärmas, keda muidu rahva ees esinemas harva näha saab, tutvustas detsembri algul väikese Eesti-tuuri käigus oma uusi laule ka Jõulujazzi publikule. Kontserdikava algus oli ebatavaline: esimene lugu kandis pealkirja „Ei". Võibolla oli see enese-eitus ja... Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/

Raadiohäälena leiba teeniv Maian Kärmas, keda muidu rahva ees esinemas harva näha saab, tutvustas detsembri algul väikese Eesti-tuuri käigus oma uusi laule ka Jõulujazzi publikule.

Kontserdikava algus oli ebatavaline: esimene lugu kandis pealkirja „Ei". Võibolla oli see enese-eitus ja andis märku esineja suurest tagasihoidlikkusest. Lauljatar selgitas, et „ei" võib tema arvates olla inimese elu kõige suurem jaatus. Õnneks jaataski Maian esinemise võimalust, niisiis sai kuulaja üle pika aja taas nautida tema kauni hapra hääle kõla, mis väreleb nagu pingul keel, otsekui oleks see iga hetk katkemas.

Järgmise laulu „Meile" pühendas Maian Kärmas sõbrale, kellega koos on ta palju autoga ringi rännanud. Pulseeriv bass, mida mängis Marti Tärn, moodustas siin lauljatari häälega meeldiva kontrasti, täiendades heleda tämbriga häält madalamakõlaliste võngetega.

Kõrgeima ja sügavaima tämbri vahelise diapasooni täitmise eest hoolitsesid teised Maianit saatvad muusikud. Klahvpillidel tõi pikki ennastunustavaid improvisatsioone kuuldavale Joel Remmel, tõelise multiinstrumentalistina esitas aga kontserdil kõige rohkem soolosid Siim Aimla: enamasti erinevatel saksofonidel ja flöödil, loos „Silver stars" aga isegi tromboonil.

„Hõbedased tähed" ehk „Silver stars" oli ainus kontserdil kõlanud ingliskeelne laul ning eriline ka oma ulatuselt, mis Maiani hääle tema jaoks nähtavasti harjumatus madalamas registris proovile pani. Muigamisi selgitas autor, et ta kirjutaski selle loo endale nö. läbi elu lauldavaks hümniks niisugusena, et seda saaks esitada ka 80-aastaselt. Laulu humoorikas sisu kirjeldab, kuidas minategelane lapsena pähe nii kõva muhu sai, et silmist sädemeid lõi ja nüüd on need sädemed kogu laotuse tähesäraga katnud. Laiemalt seletas Kärmas laulu mõtte lahti nii, et isegi rasketel aegadel näeme me elu helgemat poolt ning saame sellest tuge.

]]> Muljetavaldava sõnaseadmisoskusega on kirjutatud enamik Maian Kärmase laulude tekste ning viisid ei jää oma ilult sõnadele alla. Kaunid kujundid ja ladusad riimid ning vokaalipärased meloodiad tekitasid juba kontserdil kiusatuse kaasa laulda. Loodetavasti kunagi avaneb laululembesel kuulajal selline võimalus, kui vähemalt mõned Maian Kärmase lauludest kusagil noodis avaldatakse.

Seni aga, (kuni kaasalaulmise noodid puuduvad,) pakkus Maian kõigile võimalust tantsida. Tõsi küll, seda üksnes toolil istudes, sest väikeses Okupatsioonide muuseumi saalis pole tõeliseks tantsimiseks ruumi. Kuuldud funkiva rütmiga fusionliku loo võib leida ka jaanuaris ilmuvalt uuelt plaadilt, mille saatel siis juba igaüks ise oma kodus tantsusamme seada võib.

Nii kontserdile kui küllap ka plaadile jätkus veel hulga ilusaid ja südamlikke laule, mis koduteelgi allakirjutanu ning usutavasti ka teiste kuulajate peas edasi helisesid. „Jälle terve hing on kerge," nagu öeldud kontserdi nimilaulus „Õnneleid".

02.12.2009 kell 19.00 „Õnneleid"

Maian Kärmase kvintett Okupatsioonide muuseumis

 

Koosseis:
Maian Kärmas - laul
Siim Aimla - saksofonid, flööt, tromboon
Ain Agan - kitarrid
Joel Remmel - klahvpillid
Marti Tärn - bass

Tõnu Tubli - löökriistad, trummid

 

 

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Jõulujazz: Maian Kärmase helisev hääl puudutas hingekeeli

]]> Kahe eliidi kohtumisel tekkis sünergia tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.239 2009-12-06T13:58:24Z 2010-01-18T12:10:03Z Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/

Juba Sügisjazzi kava uurides võisid eesti eksperimentaalsema muusika huvilised heameelest käsi hõõruda. Kontserdikalendrisse kirjutatud Eplik & Eliidi ning Free Tallinn Trio tulevane muusikaline kokkupõrge tõotas tulla uskumatult põnev ja pani muusikasõbra kujutlusvõime juba varakult enne üritust proovile. Mida küll sellest seninägematust sündmusest oodata või arvata? Tõde pidi selguma 19. novembril Rock Cafés.

Määratud tunnil hakkab lavalt kostuma trummimüdinat, millesse otsekohe kartmatult sekkub Anne-Liis Polli laulu-jutuvadin. Tema kiirkõnes vatramist imiteeriv vokaliis jääb pikemalt soleerima, arvan sest sõna- ja helivalangust kinni püüdvat hüüatuse "issa-and-d!". (Sama sõna illustreeriks küllap tabavalt kellegi Free Tallinn Trioga esmakordselt kokkupuutuva kuulaja üllatust.)

Lauljale tulevad appi Vaba Tallinna Trio teised liikmed Jaak Sooäär kitarril ja Anto Pett klahvpillidel. Kamraadide toel ja innustusel tõuseb Polli vokaal pea üliinimlikesse kõrgustesse, meenutades kohati lindude hääli. Äkki jääb instrumentaalne taust vakka ning Poll jätkab poolsosinal, lisab seejärel jälle volüümi ning läheb üle sugestiivselt dramaatilisele toonile, kõlades justkui kihutuskõneleja.

Kui Polli hääl kõrgustest jälle madalamale laskub, vaatab Jaak Sooäär laval ringi ja annab teistele märku. Lisandub Jaan Pehk, kelle falsetihääles peituvat sopranit on paljudel põhjust kadestada. Algul ongi Pehki hääl Polli omast suisa eristamatu. Võrratut „sopranite duetti" nautides nendin, et kuulan praegu rahvusvahelist supergruppi, mis kontserdi edenedes läheb üha paremaks.

Rütm pannakse käima ning muusikalaevuke tüüritakse pop-rocki suunas. Kuna lavaesine on fännidest ummistunud, siis püüan kaugelt jälgida, kes muusikutest mida teeb. Tundub, et Pehk huilgab ja Eplik mängib kitarri. Free Tallinn Trio (ehk FTT) on vist vait jäänud, aga Epliku soolo lõikub helikangasse täpselt sellise soundiga, nagu laulaks Anne-liis Poll jälle superkõrgeid noote.

Chalice laulab midagi, lõpuks saan ka sõnadest aru. Ta laulab: „ma tahaksin olla kodus teleka ees" ning see meenutab kangesti tuntud traditsionaali „ma tahaksin kodus olla". Küllap on see mõeldud väikese nöökimisena keskmise massimaitse aadressil - selge see, et iga „mõistlik" kuulaja põgenekski koju tänast kontserti kuuldes. „Hullud" ja muusikagurmaanid jäävad aga paigale ja ootavad põnevusega, mis edasi saab. Kas kaks nii erinevat impro-kollektiivi mahuvad ühele kontserdile ära?

]]> Mahuvad küll, ja kuidas veel. Edasi laulab Eplik, aga tema hääl mattub helimoonutustesse, mida ta ise mingi efektiplokiga esile kutsub, ning sõnadest ei saa aru. Ega „sõnu polegi vaja", kui parafraseerida üht tuntud laulu Tarmo Pihlapi repertuaarist.

Rocklaul vaibub sujuvalt, instrumentaalmuusikasse segunevad irreaalsemad kõlad ja motiivid, siiski esialgu mažoorset tonaalsust kaotamata. Free Tallinn Trio läheneb lava eesäärele. Anne-Liis Poll krõbistab kõristitega mikrofoni ees ja räägib poollaulval häälel, Anto Pett saadab teda impulsiivsete fraasidega süntesaatoril.

Tasapisi hakkavad lisanduvad pillid mängima kindlas pulsis. Poll laulab trillerdaval häälel vokaliisi, Chalice hakkab samal ajal klahvpille mängides kõrgel häälel rääkima, laulma hakkavad ka Eplik ja Pehk.

Äkki on FTT märkamatult kadunud, kõlapilt pole enam „sürr". Eplik laulab refrääni, mis mattub pikkamisi mürasse. Jaak Sooäär tuleb lava eesäärele kitarri krõhvitsema, Anne-Liis Poll tilistab kellukesi ning laulab kaeblikku laulu. Chalice ja Pehk teesklevad ka sopraneid ning see pole mitte ainult vahva, vaid ka kaunis. Peagi taandub Pehk siiski kõrgustest madalamale kõnehääle kõrgusele laulma-rääkima, Pollile vastab duett-kahekõnes veel vaid Chalice.

Kõlad lähevad tasapisi taas kosmilisemaks, selle eest hoolitseb Anto Pett süntesaatoril. Eplik sekundeerib trummidel, Sooäär kitarril. Süntesaatorilt kostma hakkavaid idamaiseid helisid täiendab progressiivrokilik sound ja müra - kitarr ja trummid on ühendanud jõud ja „pommitavad" helipilti akordidega. Moodustub efektiivne trio kahe bändi liikmetest: Pett, Sooäär ja trummidel Eplik. Nad mõistavad teineteist laval hästi ja koostöö on väga hea. Kuuldav kõlaliselt võrreldav hiljuti Eestit väisanud KTU-ga või King Crimsoniga.

Peagi sekkub Anne-Liis Poll jälle kiirkõnelisel, agressiivsel häälel, süntesaator pillub kiireid klaasja kõlaga noote. Sooäär saeb lühikesi sakilisi hakkivaid fraase teiste esinejate fraasidele vahele, see annab väga hea efekti ja töötab nii hästi, nagu oleks seda kuude kaupa harjutatud. Poll hakkab skandeerivalt laulma. See kõlab nagu regilaul ja sedamaid käib mu peast läbi mõte, et teda oleks võinud paluda hiljuti üllitatud Tormise töötluste plaadile osalema. Tulemus oleks kindlasti põnev tulnud.

Ansamblid viljelevad veel (just selles järjekorras) ohtrasti müra, sekka reggaet, eht-eplikulikke pop-rock-laule, kiiret svingi. Kui jõutakse järjega banaalse popmuusikani, huilgab-kõneleb sellel taustal Anne-Liis Poll ja ma märgin endamisi, et ta sobiks oma hääle poolest suurepäraselt ka metalbändi. Tõepoolest, võimsusest ei jää tal mingil juhul puudu, samas on tema hääles ka madalamatel kõrgustel olemas see jõulisus ja teravus, mis metalimeestel endil pahatihti puuduma kipub.

Chalice hakkab Polli  huilgamise taustale lihtsal meloodial eestikeelset jutustavat teksti laulma. Need kaks häält sobivad kokku nii ideaalselt, et taas olen sunnitud nentima: see on supergrupp! Chalice'i eepilise laulu vahele pistab Poll idamaiseid pentatoonilisi fraase, Pehk tuleb sisse keskregistris ja Poll teeb talle sedamaid ruumi, „kolides" vähemalt 2 oktaavi võrra kõrgemale. Lihtsalt vapustav! Neljandana lisandub kvartetti Eplik, kes laulab karedal, elektrooniliselt moonutatud häälel „Üksainus viis veel on jäänud siis..." ja mattub aegamööda üha valjemaks ja dissonantsemaks kasvavasse tausta, mida lõpuks oleks õigem müraks nimetada.

Esialgu ei näi kummalgi ansamblil siiski viisidest puudu tulevat. Nad mängivad sürreaalse kõlaga reggaet, mis kasvab üle groteskseks kiriku- või matusekooriks, Pehk toob kuuldavale jazzilikku scat-laulu, seejärel muudetakse Pehki ja Epliku vokaal mitmehäälseks. Liitub ka Chalice ning kõige kõrgemas registris jälle Poll, kes väga hästi teisi täiendab ja seob nende fraase tervikuks - haruldane ja kuldaväärt anne eriti just vaba improvisatsiooni puhul!

Super-vokaalansamblist moodustub rütmide ja mitmehäälsuse sümfoonia, mis oma fraaside vahetamise geniaalsusega trumpab üle ka Manhattan Transferi seade Zawinuli „Birdland'ist". Erinevatel aegadel ja erinevat moodi demonstreerib kvartett Poll-Pehk-Eplik-Chalice kogu kontserdi jooksul oma hiilgavaid vokaalseid võimeid ja suurepärast ansamblitunnetust, arendades korraks välja isegi midagi 4-häälse polüfoonilise vokaalfuuga taolist.

Kahju ainult, et kõik need geniaalsuse välgatused, mille tunnistajaks kuulajad olid, jäid üürikeseks ning kardetavasti haihtusid kuuldavale toomise hetkel, sest oletan, et kontserti ei lindistatud. Igatahes oleks see kindlasti jäädvustamist väärinud kui hindamatu väärtusega kultuurisündmus, seda tõendab ka kontserdi lõpul kõlav maruline aplaus.

Lisalauluna jõuavad Poll, Pehk ja Chalice rahvale veel hällilaulugi laulda, kuid ka selle keeravad pöörased bändid sürrealistlikuks.

Lõpetuseks sobib tsiteerida Jaan Pehki, kes kogu ettevõtmise juba kontserdi keskel programmilise laulukesega kokku võttis: „Meile meeldib olla teistest erinev, meile meeldib vahelduv taktimõõt ja... (langev glissando häälega) Nõnda lihtsalt võime laulda, teised küll ei või: lallalallallallaa!"

 

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Sügisjazz: Kahe eliidi kohtumisel tekkis sünergia

]]> The Liptones - In English e. laialivalguv jutt ja viisakusest paar sõna ka bändi kohta. tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.236 2009-12-03T22:21:06Z 2009-12-08T18:14:50Z MNC82 http://realmnc3.blogspot.com/  

Proloog vms.

....ja taas kostub mu kõrvu nukraid lauluviise Läänemere kallastelt, okey - kõrvaklappidest tegelikult, aga see ei oma erilist tähtsust ning "nukrad lauluviisid" on täpselt see sõnapaar, mis klappidest kostva muusika kohta udupeenelt kohatu ja täpipealt ebasobiv on.
Lahkamislaual vedelev ja osakoosseisuliselt vaskseid torusid otsapidi suus hoidev kamp pärineb siis seekord Rootsist - STOP! - see asjaolu ei vähenda põrmugi käimasoleva albumi väärtust, ehk siis velkomme The Liptones ja noodivahtu pritsib nende 2006 aasta albumilt "in English"

Mes'asi si's täpsemalt?

]]> Ehki Soomlaste "Evilsons" paistis silma kerge Valo-faktori ja kohatise uimasusega ja meite kohalikul SKa-Faktoril puuduvad jälle need näitajad, mis Ska muusika juures kõige olulisemad on - ehk siis elujõud ja "Me! -oleme! -nüüd! -siin!" suhtumise nina alla ja kõrvast sissepoole surumine - kuid rootslased puhuvad see-eest kogu hingest ning kui ei teaks, siis arvaks üldse, et tegemist on kaugemalt pärit bandega.

Jätke meelde, et ka "90+ Ska" muusikas võib esineda aeglaseid ja nn. emosisuga laule, AGA nendes peab olema esindatud see kuuldamatu tempo, vitaalsus ning eriomane tunnus, mis ütleb, et tegemist on Ska muusikat viljeleva bändiga - mitte mingi suvagrupiga, kes on albumi mitmekesistamiseks libedale teele läinud ja otsustanud, et kuna me "oma stiilis" ei suuda laule vähegi eristatavaks teha, siis "Vuoh! Heureka, kutid, teeme stiilivälise laulu ja paneme vürtsikirsiks albumi lõppu - geniaalne vai mes?"
Ei ole geniaalne, ei ole naljakas, pole ka omapärane, ega ka mitte ühegi teise tarbekaubastatud omadussõnane, mida muusika iseloomustamiseks armastatakse koos paari liitri tatiga välja pritsida.
Ehk siis kujutavad tavaliselt need boonuseta boonused endast käkke igas võimalikus valdkonnas, kõigi võimalike ja võimatute kriteeriumide järgi otsustades.
Muuseas ei ole mul vähimatki selle vastu, kui mingi bänd võtab mõne klassikasse ja hoopis teise kategooriasse kuuluva laulu ning selle enda bändilõusta järgi ümber voolib.

Selleks, et antud tutvustuse sihtraamidesse, ehk Ska muusika orbiidile tiirlema jääda, lisan veel, et Ska puhul on need tavaliselt üsna õnnestunud ja kõne all oleva albumilt leiab näiteks "Pyramids Of Egypt-i" töötluse, mis on kindel osa plaadi raudvarast ning loomulikul ei kavatse ma viitamata jätta Hub City Stompersi- "Fuck You ! You're Irish-ile" - mitte, et see Liptonesiga vähimatki seost omaks.
Lõigulõppeks ütlengi, et Svenssonid on oma albumi üllitamisel suutnud mööda hüpata kõigist mainitud komistuskividest, mille otsa bändi suurimad vaenlased - bändimehed- tavaliselt koperdavad.

"Kokkuvõttev" lõppsõna ja numbritepõhine hinnang

Ok, jutt kisub mölaks ning otsi kokku tõmbamata mainin, et Liptones lendab koheselt minu parimate se'l aastal leitud bändide* hulka.

Hinnanguks siis: 4,5/5

Pohmelliga? (+0,5/1) e. kergema astme pohmakas peaks selle välja vedama küll, raskemate puhul ei riskiks.

Kokku: 5/6 e. rabele kuidas tahad, aga naelutab enda külge ning haiseb** nigu lõp'nud 'obene.

Diskograafia:

"Jolly Good Fellows" 2000 (CD, EP, demo)
"Sucks"  2000 (CD, EP ,demo)
"Latest News" 2002 (CD, Album, dig.)
"Espandrillos" 2003 (CD,EP, dig.)
"The Liptones / The Bustups" 2004 (7", EP)
"In English" 2006 (CD, Album, dig)

The Liptones in Myspace

______________________
*
Näiteks - Hub City Stompers, Dockside Hookers ja nüüd lisandunud "Huuletüünid".

**
MNC - "Muusika peab lehkama nii-et ninakarvad vibreerivad ja tekitavad leviauke - mittehaisev muusika on lihtsalt noodijada." - Sarjast "Hiiglaslikult väikseid mõtelusi 2009"

]]> Jälle ühed hullud prantslased!? - Vincent Courtois Quartet No99 Jazziklubis tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.234 2009-12-02T15:51:49Z 2010-01-18T12:04:06Z Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/ ... võis ehk tahtmatult endamisi mõelda mõnigi, kes 6. novembril No99 Jazziklubi külastas. ("Jälle" seepärast, et kevadisel Jazzkaarel käis neid üksjagu: "Andy Emleri Megaoctet" jättis küllap paljudele kustumatu mulje.)<?xml:namespace prefix = o />

Seekordsete "hullude" prantslaste kuulsus liigub ilmselt neist endist eespool, sest juba pool tundi enne kontserdi algust on mitmed kuulajad end trepile istuma sättinud ning siinkirjutajal õnnestub üksnes tänu õnnelikule juhusele kusagilt eesriide tagant veel viimane vaba tool leida ja see endale rabada. Tõele au andes on kontsert igati taolist kuulamiskoha pärast võitlemist väärt.

Vincent Courtois Quarteti liikmed alustavad ühelt noodilt, kuigi ma ei märka, et keegi oleks laulja Jeanne Added'ile hääle ette andnud. Kohe jääb kõrva lauljatari kaunis, avatud tämbri ja ilusa vibraatoga hääl, mis algul sisenduslikult ühtainsat nooti kordab, seejärel aga nagu põrgatades hoogu võtab ning järjest kõrgemale lendab, ikka samale noodile nagu hüppelauale tagasi tulles.

Muusika koosneb puhangulistest fraasidest; vahele lõikuvad repliigid baarileti äärest, mis ei tundu aga häirivad, vaid pigem sobivad ja No99 Jazziklubile omased. Kohe kontserdi algul võtab kõlapildist lõviosa enda alla tromboon, mis Yves Roberti käes vabalt muusikasse sisse ja sealt välja "jalutab", ägedalt rütmipillerkaarilt lüürilisele meloodilisusele üle läheb ja vastupidi.

Vincent Courtois tšellol sekkub alles tükk aega hiljem, tagasihoidlikult. Kui tšello lõpuks jõulisemalt sõna võtab, teeb see algul suure kajaga rock-kitarri häält. Seejärel näpib Courtois veel veidi efektinuppe ja võlub tšellost välja elektriviiuli tämbri. Peagi aga mõtleb ta ümber ja mängib sundimatult a la Jimi Hendrix ehtsa pläriseva elektrikitarri tämbriga.

]]> Efektinuppudega opereerib ka Jeanne Added, lisades kähinaid ja kajasid Yves Roberti tromboonisoolo taustale. Tema enda hääles võib kohati aimata teatavat sarnasust Sinead O'Connoriga, aga meloodia-kaunistuste võttestik, mida ta kasutab, näib pärinevat Björki arsenalist. Õnneks on tema hääl täiesti tema enda moodi, seega pole karta eeskujude kahvatuks matkijaks jäämist.

Järgmise loo hakuks on tšello kitarri asemel juba basskitarriks kehastunud ning plärtsutab-pinistab keeltel mõnuga. Trummar on leidnud plekktoosi kaane ja ragistab seda väänates. Kusagil baaris pillab keegi klirinal klaasi, rahvas naerab: see sobis nii hästi muusikasse! Trummar Francois Merville matkib klirinat otsekohe summutatud taldrikulöögiga.

Taas kõlab laul, sedapuhku ingliskeelne ja saateta, kuni tšello atonaalne heli-ekskurss põiki läbi loo kulgeb ja lõpuks jälle kitarrilikuks pöörab. Laulja veab vokaalpartii pika glissandoga alt üles, otsekui lae alla. Siinkohal taban end küsimas, miks ometi ei toimu see kontsert Von Krahlis või mõnes muus tantsusõbralikumas paigas?! Muusika on sedavõrd kaasakiskuv.

Märkamatult on lugu kasvanud lüüriliseks lembelauluks. Keset tundelist, üliromantilist tšellopartiid vaatab Courtois trombonist Yves Robertile pooleldi solvunult otsa, justkui küsides: "sa ei teegi midagi või?" Too paneb pilli käest ja vaatab otsivalt oma abivahendite komplekti läbi. Hetkel kõlav tšellopartii on kõige romantilisem ja ilusam, mida on võimalik kujutleda. Aga Yves Robert täidab oma kohust ja "rikub selle ära" väikese huulikuga piuksutades ning kogu romantika sellega hoopis teise konteksti paigutades :-)

Vincent Courtois jätkab kannatava romantismiaja kangelase etendamist, seekord pikib Yves Robert tšellosoolo vahele seosetuid fraase pikkoloflöödil. Tšelloga liitub vokaal, koos jõuavad nad sentimentaalsevõitu salongi-romansini. See hakkab kõlama mustlasmuusika moodi ning hääle ja tšello duetile sekundeerib pikkoloflööt. Ainult trummar Francois Merville "ragistab võsas" edasi, kobistades ebarütmiliselt pulkade ja muu kättesattuvaga.

Jeanne Added trillerdab imeliselt, koos tšelloga ajavad nad võidu taga kauneid muusikalisi fraase, et leida üles see kõige-kõigem. Yves Robert huulikuga ja Merville trummidel toovad sisse tasase sahiseva rütmi, otsekui suveõhtuse roostiku meeleolu. Sahinarütm salvestatakse looperisse, selle taustal improviseerib Merville trummisoolo. Sahisev taust loob suveöise meeleolu, nagu seisataksid kusagil aasade vahel ristteel, ritsikad siristamas ümberringi, ja küsiksid endalt: kuhupoole minna? Aga minna pole vajagi, sest ka siin on niigi hea.

Kuid ei, kvartett ei rahuldu paigalejäämisega. Esmalt rabab publikut Yves Robert oma vapustava tromboonisoologa, seejärel tuleb Vincent Courtois kord imesid teha. Ta mängib astmelist sammuvat bassi, tromboonisoolo ajal läheb üle superkiirele rütmimustrile ning vist ise ka imestab, kuidas ta seda suudab. Ta jätkab nagu automaat, hiljem püüab fraasi varieerida ja aeglustab veidi, seejärel peatub.

Mõne aja pärast on tšello tõusvaid fraase mängides märkamatult viiuli registrisse jõudnud, aga ta jätkab, tõustes üha kõrgemale ning saagides otse roobi pealt sekka ülikõrgeid helisid. Tagasi oma tavaregistris, ühendab tšello jõud laulu ja trombooniga ning koos jõutakse rännaku sihtpunkti: ühteainsasse nooti fraasi lõpul. Uuesti minnakse lahku, minoorses palas meenutab kvartett matuseorkestrit, ainult et nemad siin mängivad ilmselgelt paremini :-)

Puhkevas aplausis leiab Vincent Courtois viimaks mahti ansamblit tutvustada. Nad on juba mõnda aega tuuril olnud, ning see selgitab ka fakti, miks ei ole neil müügiks kaasas oma plaate: nimelt said need juba oktoobri lõpus Umea jazzifestivalil läbi müüdud. Ostuhuvilistele pakutakse alternatiivina Yves Roberti ja Francois Merville'i sooloprojektide CD-sid.

Muusika jätkudes on Courtois'l veelgi trikke varuks. Ta mängib tšellot nagu kitarri, tehes seda nii sundimatult, et pean endalt tahes-tahtmata küsima, kas tal on ehk isegi medikas kaasas. Trummar doseerib oma mängu vahele katkendlikke rütmimustreid, laulja lisab väikesel puldil nuppe keerutades omalt poolt rütmilisi kahinaid ning tšello võlub esile ülikõrgeid flažolette. Vokaali peaaegu atonaalsele soolole järgneb jällegi tšello kitarriks muundumine. Seekord kasutab Courtois poognat ning läheb üle tagasiside-efektiga mängimisele,"peegeldades" tšellot mikrofoni ees. Tagasiside-vile püütakse omakorda looperisse ja pannakse korduma, selle taustale improviseerib tšellist vaikselt pizzicato-tehnikas.

Üllatused pole aga ikka veel otsakorral, sest publikule pakutakse nii rock-valssi kui lustakat punki. Lõpuaplaus ei lasegi ansamblil lava-august lahkuda, head muusikat nõutakse veel ja veel.

Lisaloos demonstreerib kvartett veelkord oma loominguliste võimaluste lõpmatust, sedapuhku hiilgab taas lauljatar Jeanne Added oma suure hääleulatuse ja momentaalsete keerukate meloodiahüpetega. Aplaus kestab ja kestab.

 

6. novembril kell 21.30 Teater No99 Jazziklubis "What do you mean by silence?"

Vincent Courtois Quartet koosseisus:


Vincent Courtois - tšello, elektroonika
Jeanne Added - vokaal, elektroonika
Yves Robert - tromboon, pikkoloflööt
François Merville - trummid, elektroonika

 

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Sügisjazz: Jälle ühed hullud prantslased!?

]]> Blogimisvõistlusel võitis kirjutamisrõõm! tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.235 2009-12-01T20:57:17Z 2009-12-08T18:14:01Z Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/ Muusikaosakonna veebipäeviku blogimisvõistlus "Sõnulseletamatu!" on nüüd läbi saanud, lugejate antud hääled ning žürii hindedki kokku loetud.

Tänan kõiki blogijaid, et nad üleskutset kuulda võtsid ja võistlusel osalesid, ning ei lasknud end heidutada nende jaoks harjumuspärasest erineva blogikeskkonna iseärasustest! Tänan ka kõiki neid, kes lugemas ja hindamas käisid, ning loomulikult kuuluvad mu soojad tänusõnad ka žürii liikmetele, kes võtsid enda õlule nii erinevate teoste võrdlemise ja hindamise keeruka ülesande.

Rõõm oli kõiki neid kirjutisi lugeda, kaasa mõelda ja kaasa elada mõtteid ja tundeid (neid sõnulseletamatuid!), mida autorid nii sõnulseletamatul moel ometi sõnadesse suutsid panna. Ajuti tegi kirjutajate väljendusoskus lausa kadedaks! :-)

Seetõttu ootasin blogimisvõistluse lõpetamisel 1. detsembril põnevusega kohtumist autoritega, kes siiani varjunimede taga peidus olles mulle kui lugejale tundmatuks olid jäänud. Missugused on need inimesed, kes nii mõtlevad ja tunnevad ning nii sütitavalt sõnu seada oskavad?

Juhtus aga nii, et saladuseloor veel ei langenudki. Seekord õnnestus eesriiet vaid veidi kergitada ning näost näkku kohtuda Beatrice'i, Jan-Tom'i ja Karoliniga ning Kristiina esindajale auhind üle anda... Aga kõigest järgemööda.

Lugejate lemmiku võis iga Muusikaosakonna veebipäeviku lugeja aegsasti ära aimata, sest konkurentsitult kõige rohkem hääli oli juba varakult kogunud M2tsu kirjutis "SÕNULSELETAMATU: Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud" Sellele oli antud tervelt 38 häält ning keskmiseks hindeks kujunes 4,6. (Nüüd neid hindeid enam näha ei ole, sest kirjutistelt on hindamise võimalus eemaldatud.) Kõrgeima hindega 5 oli tegelikult hinnatud Suspenja artiklit "Kimm'O and the TU", kuid sellele oli hääle andnud vaid 2 lugejat, seega polnud need tulemused võrreldavad. Sama võib öelda ka 4,5 punkti teeninud MNC82 muheda loo "Viimase aja hirmsaimad filmielamused e. minupoolne HÖFF-i soovitus" kohta, mille poolt oli hääletanud 6 inimest.

Tubli tulemusega paistsid publikuhääletusel silma veel Vaarikapunase kontserdikaja "Vennaskond ei ole surnud!" 4,1 punkti ning 16 häälega; sama palju punkte oli 8 häälega kogunud Robini "Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!". 4,2 punkti ja 4 häält oli saanud Kristiina "Muusika...... Kõik". Võrdselt 4 punkti olid saanud Beatrice'i "Breathe" 8 häälega, Peebu "Ettevaatust! Ooperipisik!" 5 häälega, Smuusiku "Hang on Little Tomato ehk mõtisklusi muusika olemuse üle" 4 häälega, Jan-Tomi "Filmisoovitus: Paradiisisaar depressiivsetele üksikemadele" 3 häälega, Keilini "If I was a dinosaur, I'd be a REGINAsaurus" kahe ning Ulmeka "I'm living by a movie not by the rules" ühe häälega.

Lisaks lugejaile hindas kirjutisi ka viieliikmeline žürii koosseisus: filmimees Jüri Tallinn, ajakirjanik Madli-Liis Parts ning Tallinna Keskraamatukogu poolt Anneli Kengsepp, Janela Tähepõld ja Marje Ingel. Žürii liikmed hindasid kõiki kirjutisi 5-palli-süsteemis üksteisest sõltumatult. Nende hinded liideti ning loeti kokku igas kategoorias ning kahes vanusegrupis eraldi. Seega said auhinna parima filmi-, muusika- ja tantsuteemalise kirjutise autorid ning kolm paremat kummaski vanusegrupis.

Tihtipeale erines auhinnalisele kohale jõudnud tööde punktisumma esikolmikust välja jäänud tööde skoorist vaid ühe punkti võrra, seega oli kirjutiste üldine tase kõrge ja kõik osalejad väärivad tunnustust! Sellest omakorda võitsid ka lugejad ja võitis kirjutamisrõõm!

Parima tantsuteemalise kirjutisena tõsteti esile M2tsu "SÕNULSELETAMATU: Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud".

Parimaks filmiteemaliseks kirjutiseks tunnistati Aliisi "Apokalüpsise ajastu".

Parima muusikateemalise kirjutise auhinna sai Suspenja "Kimm'O and the TU".

Ühtlasi hinnati M2tsu "SÕNULSELETAMATU: Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud" parimaks kirjutiseks noorte hulgas (15-18-aastased) ning Suspenja "Kimm'O and the TU" pälvis noorte hulgas II koha. Nooremas vanusegrupis III koha sai Kristiina kirjutiste "Aja ilu" ja „Fado, tunnete värv" eest.

Vanemas vanusegrupis loeti parimaks kirjutiseks Aliisi "Apokalüpsise ajastu", II koha vääriliseks tunnistati Robini „Sina pead oma hinge eest hoolt kandma!" ning III koha pälvis Vaarikapunase võistlustöö „Vennaskond ei ole surnud!".

Nagu eespool juba ette rutates mainisin, õnnestus blogimisvõistluse lõppüritusel üle anda kahjuks ainult üks auhind (!) ja sedagi mitte otse auhinna võitjale endale, vaid tema esindajale. Loomulikult võtame kõigi võitjatega eraldi ühendust niikuinii, sellegipoolest pole ehk ülearune ka siinkohal teatada, et auhinnad ootavad võitjaid Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas aadressil Estonia pst. 8. Neile, kes elavad väljaspoolt Tallinna, saadame auhinna posti teel.

Muidugi elab üks õige blogija tegelikult hoopis internetis ning väljaspool virtuaalmaailma õnnestub teda kohata vaid vähestel... :-) Tahaksin siiski väga loota, et ka minul kui võistluse korraldajal ning tänulikul lugejal õnnestub blogimisvõistluse võitjaid reaalmaailmas kohata ja neil õnnitluseks isiklikult kätt suruda :-)

Seni, kuni auhinnad võitjateni jõuavad, püüan siinsamas veebipäevikus vahendada žürii kommentaare. Iga konkreetse võistlustöö kohta öeldud kiitused ja märkused paneme kirja vastava kirjutise kommentaaridena, üldisematest õpetussõnadest tuleb aga arvatavasti eraldi postitus.

Lõppkokkuvõttes tahaksin veelkord tänada kõiki blogimisvõistlusel osalejaid suurepäraste "sõnulseletamatute" kirjutiste eest ja innustada neid edaspidigi oma muljeid just Muusikaosakonna veebipäeviku kaudu jagama. Muusika-, filmi- ja tantsuteemalised kirjutised on meie blogisse alati oodatud!

]]> Blogimisvõistlus "SÕNULSELETAMATU!" - vahekokkuvõte tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.214 2009-11-20T08:55:17Z 2009-11-20T16:28:08Z Marje http://www.keskraamatukogu.ee/muusika/ Blogimisvõistlusele „SÕNULSELETAMATU!" laekus kokku 26 filmi-, muusika- ja tantsuteemalist võistlustööd. Sisestatud kirjutised on Muusikaosakonna veebipäevikus kõigile lugemiseks ja hindamiseks avalikustatud.

Hindamiseks tuleb klõpsata vastava artikli pealkirjale, siis ilmuvad kirjutise allservas nähtavale naerunäod. Hinde saab anda hiirega vastavale arvule naerunägudele klikkides. Kõiki võistlustöid saab hinnata veel kuni 30. novembrini. Seejärel hindamisvõimalus kaob, kuid kirjutised jäävad endiselt Muusikaosakonna veebipäevikusse.

Parimad kirjutajad saavad auhinnad. Lugejate auhinna saab Muusikaosakonna veebipäevikus parima hinde ja suurima hindajate hulga suhtarvuga sissekande autor. Lisaks lugejatele hindab kirjutisi ka žürii, kuhu kuuluvad filmiala asjatundja Jüri Tallinn, ajakirjanik Madli-Liis Parts ning Tallinna Keskraamatukogu poolt Anneli Kengsepp, Janela Tähepõld ja Marje Ingel.

Blogimisvõistluse pidulik lõpetamine toimub Tallinna Keskraamatukogus 1. detsembril kell 17, kus selguvad võitjad ja parimad kirjutajad saavad auhinnad! 

Lisainfo blogi peatoimetajalt Marje Ingelilt.

]]> Blogimisvõistlus

]]> Blogimisvõistlus: Michael Jackson'i kogu lugu - ütleb vähe, kuid ei jäta midagi rääkimata tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.230 2009-11-15T21:41:50Z 2009-11-18T23:16:46Z Astun saali. Esimene, Coca Cola Plaza kõige suurem saal, on täitumas. Need mõned üksikud kohadki on paari minuti pärast hõivatud. Ruumi täidab jutu- ja naerusumin. Õhkkond on kuidagi positiivne ja vaba, kuid samas ärev. Ootusärev. Kuid samas, mitte nii nagu... SiljaS Astun saali. Esimene, Coca Cola Plaza kõige suurem saal, on täitumas. Need mõned üksikud kohadki on paari minuti pärast hõivatud. Ruumi täidab jutu- ja naerusumin. Õhkkond on kuidagi positiivne ja vaba, kuid samas ärev. Ootusärev. Kuid samas, mitte nii nagu tavaliselt. Isegi need viis minutit enne filmi algust on elamus omaette. Tunnen, nagu polekski tegu kinosaali, vaid mingi erilise kokkutulekuga, kuhu just iga päev ei sattu. Juba käivad reklaamid. Tavaliselt jääb publik selle aja peale juba vaikseks. Kuid mitte seekord. Ja siis... Tuled kustuvad...

Terve saalitäis inimesi on lummatud. Kaasaarvatud mina. Ja sellega sai hakkama pooltühi lava, Michael Jackson ja tema hääl, samuti poolel võimsusel. Pean tunnistama, et suhtusin alguses filmi kriitiliselt. Õigupoolest ei läinudki ma kinno vaatama filmi vaid viimast katset teenida popikoonilt veel paarkümmend miljonit. Kahe tunni jooksul suutis mu arvamus kardinaalselt muutuda. Usun, et need kaks tundi poleks jätnud mulle pooltki nii sügavat muljet, kui oleksin oma ootused lakke tõstatanud. Kui peaksite ise minema seda dokumentaalikest kunagi vaatama, siis hea mõte on mitte oodata midagi muud kui filmi täis Michael Jacksoni muusikat ja võimalust luua pilti sellest, mis oleks võinud olla.

Olen alati olnud Jacksoni muusika austaja. Tema lugudes on see midagi, see lihtsus millega ta suudab edasi anda olemuselt keerukaid mõtteid ja sõnumeid, muutes need kõigile arusaadavaks ja (enamasti) nauditavaks. Midagi, mis lummab ja köidab. Võib olla on see tema hääl, võib olla on see mingi alateadvusesse süübiv sõnum, vahest on hoopistükis süüdi tema karisma, mille ta suudab jäädvustada isegi helikandjale. Ilmselt on kõige suurem mõju siiski viimasel faktoril. Kuna kogu oma karismaatilisusega naelutab ta publiku pilgud kaheks tunniks ekraanile.

]]> Iseenesest võib teost tõepoolest nimetada dokumentaalfilmiks. Ootasin tänu tutvustustele filmilt ka mingit lugu, elulookirjeldust või seikasid tema lauljakarjäärist, kuid ei. Tegu oli lihtsalt Michael Jacksoni viimase kontsertseeria proovi jäädvustustega. Pean ütlema, need salvestised räägivad ilmselt parema loo, kui räägiks mistahes biograafia. See, kuidas staar suhtles kogu meeskonnaga, kuidas ta lavalolekut nautis, millist energiat andis oma tantsijatele, kui lihtsad rõõmud tal tegelikult olid. Kõige õnnelikum oli ta hetkel, mil sai tõstukiga õhku tõusta, käed lahti lasta ja lehvitada. Muidugi manitsesid ta produtsendid teda kinni hoidma, nagu last. Tõepoolest, ta nägu oli täidetud lapseliku rõõmuga. Kaadritele ongi jäädvustatud tema olemuslik lihtsus, mida oli kergelt moonutanud tema staatus muusikamaailmas.

Tal oli iga loo jaoks visioon. Ta teadis mida nõuda. Michael ei olnud see muusik, kellele kirjutati ette, mida ja kuidas esitada. Tema tegi enda lugude jaoks reeglid. Ja tema visioonid olid suurepärased. Hetkel, kui ta esitas laval ,,The way you make me feel'' nimelist lugu ja seda isegi mitte poole, vaid veerand jõuga, tuli mu silme ette pilt sellest, mis oleks võinud olla päris kontserdil. Seda on võimatu sõnadega kirjeldada.

Dokumentaali tipphetkeks on vaieldamatult ,,The earth song''. Laul iseenest on juba väga võimas ja mõjuva sõnumiga meie planeedi kohta, kuid video, mis taustale loodi - väike tüdruk, kes päästab viimast taimekest buldooserite hävitava sammu käest, Michaeli pühendumus ja hääl selle laulu esitamisel. Ta laulis otse südamest ja seda oli näha isegi kaamerasilma vahendusel. Ka minu taga istuval tõsisel keskealisel mehel oli pisar silmas. Seda emotsiooni on võimatu sõnadega kirjeldada, seda peab ise tundma.

Lõputiitrite alguses kõlav muusika jäi kõigil kuulmata, sest saali täitis vali aplaus. Taaskord, ebatavaline. Tundsin, et oleme veetnud kaks tundi Michael Jacksoni seltsis, kui sõbrad või töökaaslased. Film möödus lendleva kergusega. Süžeed polnud, aga lugu oli. Tundsin nagu oleksin teda isiklikult tundma õppinud, puhtalt läbi tema muusika ja lavalise oleku. Sest ega film eriti suurel määral midagi muud ei sisaldanudki.

Hiljem, tänaval kõndides sain lõplikult aru, et seda muusikut pole enam elavate hulgas. See pani mõtlema. See tekitas tahtmise ennast muuta. Sest olgem ausad, tänapäevalgi kehtib ütlemine: ,,Sa ei tea mis sul on, enne kui seda enam pole.'' Tuletas meelde, mida ja keda peaks elus väärtustama. Ükski film pole mind varem niimoodi mõtlema pannud. Ma ei taha nüüd vägagi ameerikalikult öelda, et see oli elumuutev elamus. Ei olnud. Aga mõtlema pani küll.

Imelik, kuidas mõni linateos võib olla täistopitud sündmusi, seikasid, sõnu ja kõike muud, mida üks korralik menufilm peaks sisaldama, ning samas öelda mitte midagi, jõuda mitte kuhugi kaugemale pelgast paari tunni sisustamisest. Kui samas, film, mis koosneb ainult muusikast ja selle esitamisest, võib tekitada nii palju tundeid ja mõtteid, tõelise elamuse. Ja muuta sõnalise kirjelduse loomine peaaegu võimatuks. Veel imelikum on see, kuidas selline lihtne dokumentaal võib muuta algseid kirjutamise kavatsusi. Enesele märkamatult olen kirjutanud ülistava arvustuse.

Eks inimene on alati ülistanud seda, mida tegelikult seletada ei oska.

]]> Blogimisvõistlus: Bashment tag:tln.lib.ee,2009:/muusika//16.229 2009-11-15T21:06:34Z 2009-11-18T23:29:41Z Hei-hei! ;) Mina pöördun oma viimase minuti blogikandes septembrikuusse, täpsemalt 19-nda septembri laupäevasesse õhtusse, kui hinnatud, armastatud ja austatud Von Krahl avas kesköölähedases ajahetkes uksed klubikultuuri üritusele Bashment, mis sedapuhku tähistas oma 11-ndat sünnipäeva, kuid samal ajal teen mõningaid ajalisi... Häli Hei-hei! ;)

Mina pöördun oma viimase minuti blogikandes septembrikuusse, täpsemalt 19-nda septembri laupäevasesse õhtusse, kui hinnatud, armastatud ja austatud Von Krahl avas kesköölähedases ajahetkes uksed klubikultuuri üritusele Bashment, mis sedapuhku tähistas oma 11-ndat sünnipäeva, kuid samal ajal teen mõningaid ajalisi rändeid nii varasemasse perioodi, kui ka tänasesse ja homsesse. Alustagem 19-ndast septembrist, sünnipäevast. Selleks ürituseks lennutati kohale Suurbritannia tuntud reggae artist Macka B, kes tegutsenud juba üle 30 aasta. Tollel õhtul kogesin hõõguvlahedat atmosfääri, mida meenutades naeratasin veel kaua-kaua hiljemgi. Ja teen seda siiani, kui seda meenutama asun. See on ka põhjus, miks antud õhtu väärib kajastamist, mainimist ja meenutamist.

Küsimus ei olnud ega ole minu jaoks Bashmendi puhul vaid kontserdilises ja muusikalises pooles, ehkki see põhifaktorina suuresti publikut ühendas, kuid selle kõrval mängis, ja loodetavasti mängib ka edaspidi, rolli muu lisanduv - midagi, mida on raske konkretseelt sõnastatuna välja tuua, kuna see avaldub sealolemisega kaasnevas tundes, mis on segu rõõmust, positiivsusest ja kergusest - see on antud momendi nautimine, milleni paljud üritused mind viia ei suuda. Ent too laupäevaõhtu seda tegi.

Rahvast täis tavapärane teatrisaal, mis tol õhtul muuks otstarbeks kasutusele võetud, lausa kutsus sisenema ning suunas automaatselt ja momentaalselt samme tantsupõranda poole seadma. Nii läks, nii juhtus. Eneselegi märkamatult vehkisid muidu argipäevaselt rasked kehaliikmed tavapärasest tunduvalt kergemal toonil juba minutid hiljem pärast Von Krahli atmosfääri sisenemist tantsuplatsil, ning kaasnes sellega uskumatult mõnus ning vaba tunne.

]]>

Vaba olemine on minu jaoks selle õhtuse ürituse lahutamatuid märksõnu ning eriti kehtis see tolle konkreetse õhtu kohta. Mida olen alatise sagedusega oma ürituse kaaslastele ning hiljem ka muudele üritust mittekogenud kõrvapaaridele rõhutanud, on minu jaoks  kehtiv tõsiasi, kuis tegu on üritusega, kus ka tavaliselt mittetantsiv inimene leiab end lõpuks tantsupõrandalt - reklaamist tuntud mõte "tähtis ei ole tantsida osata, vaid tantsida," rakendub sealses keskkonnas peaaegu sajaprotsendiliselt. Võiks isegi öelda, et me omandame sealt mingisuguse tantsuoskuse, kuna publiku kollektiivne positiivne aura heidab õhustikust rutiinse kramplikkuse ning eestlasele sageli omapärase vaoshoituse. Too õhtu näitas üsna ilmekalt, nagu see üritus ka varem on näidanud, et meie rahvusekaaslased ei ole lammutamatu järjekindlusega pulksirged emotsioonitud joonlauad, vaid nad on elavnevad ja kaasalõbutsevad, vägagi mõnusad, säravad ning erksad kaaslased tantsuks, peoks - milleks iganes. Vaja on vaid võtit, mis peitub tihti pingevaba ning julgustava õhkkonna loomises. Kord kuus kolmandatel laupäevadel aseteidev Bashment on seda korduvalt suutnud ning mõtlen rõõmuga tagasi tollele juhuslikule laupäevale, mil minu toonane klassiõde mind telefoni vahendusel veenis, väites olevat näinud põnevat reklaami ühest reggae-peost, mis õhtul linnas toimuma pidi. Tol hetkel ei teadnud ma veel, et tegu on üritusega mis juba mitmendat-mitmendat aastat eestimaist reggae-atmosfääri kujundab. Oma hädise ning sugugi mitte kindla jah-sõna siiski öeldud sain ning klubiürituste osas skeptilise emotsiooniga end kohale ka vedasin. Ja pea peale minu tollased arusaamad öistest pidudest pööratud saidki! Nüüd ei räägi ma klubiüritusest, vaid klubikultuuriüritusest. Üks juhus on muutnud totaalselt minu varasemat arusaama siinse klubikultuuri maastiku osas. Minust on kujunenud nende Von Krahli kolmandate laupäevaõhtute tugev ning isegi kergelt tuline pooldaja. Ja ma leian, et selline üritus on hädavajalik, kuna transpordib meie põhjamaistesse südamepõhjadesse parajas annuses päikesepaistet ning elurõõmu. Tean seda väita, kuna minuga on selle üritusega kaasnevaid benefisse avastanud mitmed inimesed. Ja neist on mitmed ka püsikundedeks kujunenud.

Arvan lõpetuseks, et eestlasele on taoline elurõõmust pakatav reggae-pidu, nagu seda on Bashment, vajalik ning rangelt soovitatav. Et pidurdada majanduskriisi  võimet meie elujõulisuse osas liigseid kärpeid teha, viin end järgmiselgi laupäeval Bashmendi tervendavat "energiakokteili" kogema. Ja kavatsen nautida, kavatsen vaimustuda, kavatsen tantsida ja naerda, sest inimese eksisteerimine peab olema võimalikult positiivne, mille osas tal endal palju ära teha. Seepärast soovitan seda üritust soojalt ka teistele! Olge lahedad ja rõõmsad!

 

Teie Häli ;)

]]>