Jalutasin läbi Tallinna Vanalinna. Jõudes Katariina kirikuni märkasin avatud uksel põlevaid küünlaid, sees ei paistnud olevat kedagi. Tundus põnev, aega oli, astusin sisse. Selgus, et seal toimub kultuurifestival Trilogos, kuid hetkel olid kõik osalejad lõunale kiirustanud. Kiriku parempoolses löövis oli kõigile huvilistele avatud meenutusnäitus eesti keeleteadlase, esseisti ja filosoofi Fanny de Siversi auks. Näitus oli korraldatud Katariina Gildi tegusa naiskollektiivi poolt - Kadri Jäätma, Viivi-Ann Keerdo, Pille Kivihall, Krista Laos, Eha Pars, Ülle Rajasalu, Kaire Tali - kes avaldasid seeläbi austust oma sõbrannale, selle aasta kevadel ilmast lahkunud Fanny de Siversile.
Löövi sisenedes jäi esimesena silma seinale riputatud näituse infoleht. Miks see infoleht siin mainimist leiab tuleneb proua de Siversi ühest kirjast pärinevatest ridadest:
„Soovin Sinulegi õnne. Mitte seda magedat, labast argiõnne, mida kuulutavad reklaamplakatid, naiivsed laulud ja odavad pildid kinolinal, vaid rõõmu, mis valgustab hinge ja paneb vastu kannatustele ning valule. Rõõmu, mis aitab elada ja ehitab tulevikku."
Väljapanek ise oli lihtne, terviklik ja siiras. Südamest südamesse. Eksponeeritud teostel polnud märgitud ei autori ega teose nime, mis kokkuvõttes aitas pilti ühtsemaks muuta. Turritavad kajakasuled, roosikroonlehtedega täidetud okastraadist linnupesa, tamiilil rippuvad piisad, värvilist soojust kumavad klaasist puulehed. Kas loodusest või imiteerides loodust, koos see igatahes töötas. Lisatud olid ka Fanny ja eesti sõbrannade vahelisest kirjavahetusest pärinevad kirjad. Minu teisel näitusekülastusel selgus, et osad kirjadest on juba rändama läinud. Ilmselt pidas keegi vajalikuks veidi rohkem inspiratsiooni koju kaasa võtta kui tavaliselt...
Miks just see näitus? Tegu oli ausa, lihtsa, mõtestatud väljapanekuga. Oli võetud kätte ja mõeldud meenutatava, Fanny de Siversi peale ja tahetud edasi anda temaga seonduvaid mõtteid, emotsioone. Sümpaatsena mõjus ka näituse kõrvalisus. Puudus igasugune reklaam, promomine, mis suurte näituste puhul nii paratamatu on. Selline juhuslikkus, kogemata näitusele sattumine andis kindlasti emotsiooni juurde. Millised emotsioonid jõudsid minu, kui vaatajani? Soojad, kuldset sügist ja tumepunaseid lilli täis. Asukoht tingis teatavalt määral salapära ja veetluse, nagu oleks leidnud midagi peidetut. Ei oska öelda, millised olid Trilogose külastajate muljed, kuid julgen arvata, et vähemalt lõunapausil õnnestus minul midagi märksa apetiitsemat saada.
See oli tõepoolest üks tore näitus, külastasin ka ise!