Laupäeval, olles rammestavast ja suvekuumuse tüünusest klaarimaitsest pakatavasse sügisesse teel, kohtusin. Kolmel korral. Kallite-armsate, elavate-säravate, oma inimestega.
Esimese kohtumusega käib kaasas kurbmäng: näeb - ei näe, tunneb-ei tunne, mõistab - ei mõista. Seekord läks õnneks: mõistsime, muigasime - saime kokku.
Pärast pausi, olgu see siis aastatega või kilomeetritega mõõdetav, on kohtumine natuke teise intensiivsusega, tundeväljaga, kus jõutakse rohkem. Ollakse ehk enam kohal just seetõttu, et ilmajäetuse ja üksinduse tunne on suunanud mõistmiseni, visandanud vajaduste kontuurjooni.
Ehk siis: kohtumine täis kohtumisrõõmu, muigamiste kompimisi, silmavaadet ning kandvaid (mõtte)pause, mis päädivad äratundmisega „ta räägib minu keelt, ma saan temast aru!" Ja seda ei ole üldse mitte vähe. Lisaks veel tunne ja pulss (ma ei oskaks muusika mõistmist ja taju teiste sõnadega kirjeldada), sest eks ta nii ole, et kui pulss on üks, siis saab kaasa kuulata - kaasa kõndida. Ma jään ootama hetke, mil saan rõõmustada endale Nevil Blumbergi plaadi „First Try", et meenutada ja taaselustada varasügist esmakohtumist.
Teist kohtumist võib iseloomustada märksõnaga „tundmatu". Ehkki tegu oli teadliku valiku ja hetke kasutamisega (kohtumise planeerimisel), siis päris kokku saades on tegu üllatuste, kohmetuste, argipäeva tõdemuse ja rõõmuga. Lühike ja atsakas „Tere!", paar sõna „Kuidas läheb?" teemadel, olles samal ajal kaasatud maja ja suurema süsteemi kulgemisse, mis on kohati täis vaikimist ja ütlematajätmise hääli. On võimalus kuulata ja kuulda iseenda vaikimist. Viljandi Jaani kiriku ruumi lihtsus, kus palves kohtuvad argipäev ja püha, rõõm ja valu, mure ja õnnistus, annab alati võimaluse luua omi/isiklikke seoseid ning Paolo Angeli helidemaailma rikkus ja tema enda lihtne ning aval olek sobisid ja harmoneerusid.
Ma ei näinud tema unikaalset kitarri, millele on liidetud metallist ja puidust elemente, väga lähedalt, aga ma kuulsin missuguseid helisid võib selle pilliga luua või missuguste helide jaoks on see pill loodud (tirinast, tärinast meloodilise lihtsuse ja puhtuseni) ja sain sellest rõõmust osa.
Ning kolmas, viimane, kohtumine, mis oli aimatav, kuid pannes siiski südames tuksuma ühe teise, harva, tunde, kestab veel... Sest legendid on ju aegumatud ja kui tegu on kitarrilegendidega, siis... üle aja, üle müüri, tähistaevasse, täiuslikult, priilt, puhta ja kõlavana, täpselt, mänguliselt - elusalt, elevalt, elavalt. Just nii, nagu mõnikord tunneme mõne inimese eluvaates lapse silmavaadet, saame osa laupäevaõhtustest mängurõõmust, elame läbi suurepärast põgenemist, mis võibki üle minna ralliks. Nii, nagu mõnikord võib kogeda lubaduse ja tulemise selgust, puhtust, ausust ... ja mis siis sellestki, et on teadmine ja tundmine, et see on salaviha, mis mingituna lahkusena näib...Ja ei pruugigi ju teada, et "kas olin tühi või kas olin laetud, kui tundsin ära, mis on..."
Olgu nii, kuis on, kuid selleaastase Viljandi Kitarrifestivali (lau)päevast on meeles mõlkumas ja edasi kõlamas (mängu)rõõm ning eelpoolkirjeldatud kohtumiste rõõmus „Tere!". Ja veel mõned teemad, mis kanduvad üle aja ja sobivad nii hästi sügise hämaratesse õhtutundidesse.
Kommenteeri