Dokumentaal(?)film "Pina" (Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia 2011), režissöör ja stsenarist Wim Wenders, produtsent Jeremy Thomas.
Linastub Eestis filmifestivali "Uus Saksa Kino" raames 2011. a. oktoobris.
"Tanzt, tanzt... sonst sind wir verloren."
"Tants, tants... muidu oleme kadunud."
Wim Wendersi "Pina".. Tants kinolinal, tantsufilm, portreefilm koreograafist, kummardus lahkunud tantsukunstnikule? See on teos, mille vorm ja žanr jääb pärast teatud moel ebamaiselt lummavat elamust igaühe enese otsustada.
Saksa režissöör Wim Wenders tahtis teha koreograaf Pina Bauschist ja tema loomest portreefilmi juba mitmeid aastaid tagasi, ent tol hetkel ei tundunud kummagi jaoks aeg õige. Midagi jäi tehniliste teostusvahendite juures mõlemi jaoks puudu ning plaan jäeti esialgu küpsema.
2009. aastal mõistis Wenders, mis oli see teostuslik puudujääk, mida ta täpselt sõnastada ei osanud ja mille tänast olemasolu ta siis veel ettegi ei osanud kujutada.
"Me teeme selle filmi 3D-s," ütles ta Bauschile, kes oli mõttega nõus. Kuid vaid mõne kuu pärast, kui projekt oli käivitumas, lahkus koreograaf kõigile ootamatult oma elu lavalt.
Trupp oli vapustatud, ent šokist toibunult otsustati projekt siiski lõpule viia.
Sellest sai kummardus armastatud tantsukunstnikule.
Enne Wendersi taiese olemuse edasi andmist ei saa jätta kõnelemata Pina Bauschi koreograafilisest pärandist.
Philippina "Pina" Bausch (1940-2009) oli oma Tantztheater Wupperthaliga üks 20. sajandi mõjukamaid koreograafe. Tema tantsuteatri lavastused avastas tegelikult esmalt pigem teatriringkond ning koreograafiamaailm märkas tema oma pärast tantsukeelt veidi hiljem. Enamuses Bauschi töödest ühenduvad tants ja sõnateater, lühikesed dialoogilised fraasid - olulisel kohal on žestid, mis võivad vahelduda pikkade lüüriliste tantsunumbritega.
Bausch uuris sageli oma töödes meeste ja naiste vaheliste suhete temaatikat, ent sellisel moel, mis ei muutnud seda banaalselt loosunglikuks või labaselt piketeerivaks. Naised on tema töödes üdini naiselikud, mehed täielikult maskuliinsed selle kõige algsemas, puhtamas ja aja jooksul neile mõistetele lisandunud eelarvamustest määrimatult.
Pina Bauschi loomingu naised on õrnad, lüürilised, lendlevad ja haprad, samal ajal aga ka tugeva sisemise jõuga, vastupidavad ja vaprad; mehed aga jõulisemad ja väliselt domineerivamad, ent stereotüüpidest vabal, labastamatul moel.
See kõik ilmneb ka välises esteetikas - tema tööd tunneb ära naiste pikkade õlgu paljastavate kleitide ning voogavate juuste järgi, mehed on aga sageli rõivastatud klassikaliselt kaheosalistesse kostüümidesse - ülikonnapüksid ja lihtne triiksärk.
Koreograafi stsenograafia (mille kunstnikuks on olnud korduvalt Peter Pabst) oluliseks osaks on ka looduselemendid, mis leiavad laval tihti sürreaalsegi kasutuse. Tema töödes võib näha seljas kantavaid vahtrapuid, peost heidetavaid kive, vihma, kaljurünkaid, jääd, pragunevaid kõrbeplatoosid, huumusrikast mulda... Ka ühe tema tantsija sõnul on need elemendid tema töödes tihti kui takistused, mida ületada, millele vastu astuda või neid läbida.
On hämmastav, kuidas Bausch suutis neid elemente kasutades oma temaatikat käsitleda igasuguse mustvalgsuseta. Kõiges jäi alati domineerima igatsus üldise inimsuse järele, kõigist suhtekillustikest läbi vaadates ihkamine inimliku läheduse, emotsionaalse turvatunde poole.
Ta heidab igikestvaile inimsuhete mängudele humoorikaid noote, naljatledes inimeste endi loodud stereotüüpide üle ja tuues samas alati tagasi igavese inimsuse tasandi, inimhinge puhtuse, kõigi soovide alge - leida armastus üksinduses, kui meie ümber kasvab kõrb. Viimane võib olla nii viide Bauschi stsenograafiale (näiteks lavastuses "Como el musguito..") kui ka avaramale filosoofilisele kujundile.
Tema tööd on alati juurdunud üksindusest, kurbusest ja valust läbi põimunud igatsusse, ent ometi suutis ta seda edasi anda ka helgemaid toone kaasates, näidates ka inimeseks olemise ilu, mõistvust ja lähedusetunnet.
Ta toob lavavalgusesse inimeseks olemise igavesed rõõmud ja kurbused, tegeledes oma tantsuloomega kui teatava kaevamisprotsessiga: oluline on žestide kaudu pinnale tuua peidetud haavad, varjatud hirmud, allasurutud kired. Ning tantsijad, interpreedid, lihvivad need tundmused kui tooraine oma liigutustes tõelisteks teemanteiks, vahendades nii inimeseks olemise traagikat kui ka elurõõmu eufooriat. Pina Bauschi trupi tantsijad on eelkõige individuaalsed interpreedid oma isikliku emotsionaalse pagasiga, koreograaf on neile dirigeerivaks juhiseks.
Wendersi filmist kirjutades on raske lahutada filmi ja tantsu, režissööri võimet tantsus nähtav kaamerasilma püüda ja koreograafi loomingut, sest nad moodustavad niivõrd läbipõimunult ühise terviku.
Wenders laseb vahelduda Bauschi tantsunumbritel ja tantsijate lühikestel meenutustel armastatud koreograafist. Iga tantsijat portreteeritakse lühikese kaadriga, milles meenutatakse enesele olulist koreograafi kohta või - vastupidi - ei räägitagi midagi ning meenutust asendab Bauschile pühendatud tantsuetüüd. See on kõigi võimalus jätta temaga hüvasti, salvestada oma viimane järelhüüe, tänu koosveedetud aja eest.
Vestlusfraasid on lühikesed ja filmis on tantsu kordades enam kui verbaalselt väljendatud meenutusi, ometi suudab Wenders nii väheses koguses sõna kasutades anda koreograafist ja tema loomest vaatajaile edasi nõnda palju, pääseda talle nii lähedale, läbi tema enda peamiselt sõnatu loome - tantsu.
Wenders toob vaatajani ka fragmente Bauschi nelja kuulsama koreograafilise töö taaslavastustest - "Le Sacre du Printemps" (1975), "Café Müller" (1978), "Kontakthof" (1978) ja "Vollmond" (2006). See on tähelepanuväärne seik, arvestades, et Bausch ei lubanud tavaliselt kunagi oma töid kaameralindistustel salvestada, ainsaks erandiks oli seni vaid üks 1970-ndate lindistus "Café Müllerist".
Omapärase võttena kasutab Wenders oma filmi tegevuspaikadena peale looduskeskkonna (Bauschi stsenograafia üks olulisemaid märksõnu) ka selle vastandit - Wupperthali, koreograafi kodupaiga linnaruumi. See toob filmi omamoodi absurdsusetasandi, sest tänavapildis aset leidvate tantsustseenide tagaplaanil on korduvalt näha oma rütmis edasi kulgevat igapäevaelu - autosid, ühistranspordisõidukeid, jalakäijaid. Samas sobitub see suurepäraselt Bauschi loomingu ideelise teljega - omaenese loodud killustunud tehismaailmas, kus toimub pidev teineteisest võõrandumine ja tihedale rahvastatusele vaatamata üksinduse süvenemine, on inimese hingeline olemus kõigi oma hirmude, kõhkluste, unistuste ja soovidega siiski alles. Selle olemust koreograaf paljudes oma töödes vaatlebki.
Tehnilisest küljest on selle filmi üheks olulisemaks märksõnaks ka lähedus. Wendersi filmi aitab ainulaadseks muuta 3D-tehnoloogia kasutamine. Seejuures kasutab režisöör seda targalt, efekti ekspluateerimata, selleks, et pääseda tantsule võimalikult lähedale, mitte, et demonstreerida 3D tehnilist võimekust. See on vahend, mis teenib eesmärki kujutada tantsu, mitte olla eesmärk iseeneses, nagu seda on seni näidanud enamus antud tehnoloogiaga loodud filme.
Wenders ei flirdi vaatajaga. Ta kasutab oma tehnilisi meediume tantsu, koreograafi elutöö edasiandmiseks, mitte ei too viimast ettekäändeks, et demonstreerida oma (erakordset!) kaameratööd. Ta asetab Pina Bauschi kunsti kõrgemale oma eesmärgist luua film ning see on adutav taiese igal hetkel, luues kustumatu elamuse.
Wim Wendersi teos on ainukordne, sest suudab eneses ühendada äärmiselt targa ja delikaatse ülesehitusega Pina Bauschi isiku kujutamise, tema kunstilise pärandi, tantsijate meenutused ja hüvastijätud, visuaalse meisterlikkuse, vahelduvad meeleolutoonid ja luua täieliku filmi- ning ka tantsukunstilise terviku. Film jätab meie ja koreograafi vahele distantsi, olles ometi nii isiklik, viies meid nii lähedale. See on omas žanris ainukordne teos, mille sisurikkus annab põhjust kaotada end sellesse ikka ja jälle uuesti.
Wendersi "Pina" pakuks elamust ka tavaliselt tantsukaugematele inimestele, võimaldades läbi tõeliselt efektse ja samas delikaatse edastamisviisi ka liigutavat pilguheitu ühe tantsukunstniku isiklikku loomesse, mis on oma eheduses seletamatultki liigutav.
Armastasin üht tähelepanekut, mille tegin filmi kolmandal vaatamisel ning mulle meenus, et samasugune vaatepilt oli mulle avanenud ka eelmistel seanssidel. Enne filmi algust on publik põnevil, elevil algavast elamusest ja saali täidab jutuvadin, ent viimaste kaadrite lõppedes lahkuvad kõik alati saalist aeglaselt ja sõnatult.
Alati polegi sõnaderohkust vaja. Seda tõestas ka Pina Bausch oma loominguga.
