Luubi all: Richard Bona kontsert

Mina käisin 30. aprillil Nokia Kontserdimajas kuulamas Kameruni-USA laulja Richard Bona ja tema bändi kontserti. See jazzbänd oli Tallinnas tagasi pärast üheksa aastast vahet ning andis meeldejääva pooleteisttunnise kontserdi, esitades muusikat igast ilmakaarest.

Seekord esines bänd uuenenud koosseisus. Bändi kuulusid: Kamerun-USA-st pärit Richard Bona, kes laulis ja mängis bassi, Washingtonist pärit Tatum Greenblatt trompetiga, Hollandist pärit klahvpille mängiv Etienne Stadwijik, New Yorgist pärit kitarrist Adam Stoler ning Kuubalt pärit trummar Ernesto Simpson. Kamerunist pärit Richard Bonat peetakse üheks kõige virtuooslikumaks bassistiks maailmas. Koos oma maise hääle ja suurepärase esinemisoskusega on ta võlunud oma esinemistega paljusid.[1] Kõik laulud kirjutab ta ise ja ta lauludel on alati mingi lugu või mõte juures. Tema stiil on suhteliselt ainulaadne. See on segunenud eelkõige jazzist, kuid ka bossa novast, popist, funkist, afro-beatist ja traditsioonilistest lauludest.[2]

Richard Bona ja tema bändi kontsert hakkas mulle meeldima kohe esimesest minutist alates. Kuuldes tuttavat jazzirütmi, mis kutsus tantsule, meenusid vanad ameerika filmid, mille tegvustik toimus suitsu täis jazziklubides. Nende etteaste oli aga palju kutsuvam, ületades igati mu ootusi. Sellel konsterdil sai kuulda laule Richard Bona viimaselt plaadilt "Ten Shades of Blues" ning esitati ka tema lugude paremikku. Oma uusimale plaadile on ta kirjutanud lugusid maailma eri paikadest, nii Bombayst ja Madrasist Indias kui ka New Yorgist Ameerikas. Osade päritolu oli võimalik isegi ära arvata bändi esitusmeeleolu järgi. Palju sai kuulda ka bluesi, kuid jazzilikust rõhutasid eelkõige Tatum Greenblatti trompetisoolod. Trompetit mängis ta väga hästi ja virtuoosselt, kasutades vahepeal sordiini ning siis jälle improviseerides lihtsalt puhtakõlalise trompetiga. Soolopillina kasutati eelkõige trompetit, kuid sai kuulda ka erakordselt palju Richard Bona bassimängu, mis oli midagi uut, sest bassi tavaliselt väga kuulda pole.

Ka vokaalne pool oli omamoodi elamus, sest esitati nii inglise kui ka douala keelseid muusikapalasid. Enamus laule esitati terve bändiga, kuid ühe laulu esitas Richard Bona a cappella ja teise koos arvutiga, salvestades endale kõigepealt oma häälega tausta ja siis peale lauldes. Ta hääl kõlas väga soojalt ja mahedalt, kuid vahel oli sõnadest raske aru saada. Samas oli näha, et ta tundis ennast laval vabalt ja enesekindlalt. Tundus, et talle meeldib olla tähelepanu keskpunktis ning enda annet rahvale näidata. Richard Bona ja ta bändi soojus ning sära lihtsalt võlus kõiki kuulajaid ja läks neile südamesse, sest oli näha, et muidu emotsioonilt tagasihoidlike eestlaste näod särasid, põsed õhetasid ning jalg tatsus muusika rütmis.

Richard Bona pakkus lisaks meeldejäävale muusikaelamusele ka head huumorit, lõbustades kuulajaid kohati üsna irooniliste naljadega, mis läksid tegelikult publikule vägagi hästi peale. Ta suhtles rahvaga nii palju, et suutis  kuulajad endaga koos laulma saada. Algul oli ka lihtsa "Sen sen sen"-ga tervel suurel saalitäiel rahval raskusi, kuid pärast paari mahlakat kommentaari eestlaste lauluoskuse üle, tõestasid eestlased, et nad oskavad laulda küll. Peaaegu kontserdi lõpus, sai ta rahva isegi toolidelt püsti endaga koos tantsima. Samas usun, et see oleks võinud ka varem juhtuda, sest terve pingirida vappus muusika rütmis juba kontserdi alguses, ainult natuke tagantutsitamist jäi puudu.

Kontserdi lõpus tõusis kogu rahvas püsti, pööraselt plaksutades ja huilates. Isegi mina huilgasin, tegin seda vist elus esimest korda, ma olin lihtsalt nii vaimustuses sellest, millise õhustiku bänd luua suutis. Tundus nagu oleksingi Kuubal, keerutades jalga rannapeol või tantsides mõnes New Yorgi kuulsas jazziklubis - see oli lihtsalt imeline!

Otse loomulikult nõudis publik ka lisalugusid ja neid me ka saime. Esimene oli rütmikas salsa ja teise lisaloo ajal liitus Richard Bonaga laulma Mayra Andrade. See üllatus meeldis mulle väga, sest algul kavatsesin hoopis tema kontserti kuulama minna. Mulle väga meeldis tema hääl ja olek laval, kuid samas usun, et tegin õigesti, et valisin kuulamiseks Richard Bona.

Praegu võin julgelt öelda, et see oli üks parimaid kontserte, kus ma käinud olen. Ma poleks iial uskunud, et mulle võiks jazz niivõrd palju meeldida, sest enne seda kontserti ma jazzist eriti midagi ei arvanud. Nüüd aga ostsin endale Richard Bona uusima albumi, "The Ten Shades of Blues" ja usun, et hakkan seda plaati kuulama ka igapäevaselt. Kindlasti tahan minna mõni teinegi kord Jazzkaarele, eriti ootan aga Richard Bona ja tema bändi järgmist esinemist Tallinnas.