Luubi all: Mayra Andrade Tallinnas Nokia Kontserdimajas

30. aprillil, algusega kell 16:00, toimus Tallinnas Nokia Kontserdimajas Jazzkaar 2011 raames kontsert, kus esines Mayra Andrade. Kitarril saatis teda Stéphane Castry, bassil Munir Hossn ja löökpillidel Zé Luis Nascimento.

Mayra Andrade on 25-aastane prantslannast lauljatar, kes on sündinud 1985. aastal Havannas, kuid kasvas üles Cabo Verdel. Mayra Andrade tegi lauljana ja laululoojana endale nime juba teisme-eas, andes 15-aastaselt oma esimese soolokontserdi. Alustades esinemistega väikestes klubides töötas ta ennast üles ja küündis õige pea etteasteteni suurtel lavadel ja festivalidel. 2001. aastal Kanadas toimunud Frankofoonia konkursilt naases noor lauljatar tagasi kuldmedaliga. 2005. aastal ilmunud debüütalbum "Navega" pälvis oma 80 000 müüginumbriga kuldplaadi auhinna. Tänaseks on Mayra Andrade välja andnud 3 albumit, neist kõige uuem 2010. aastal "Studio 105".1

Eestis esines Mayra Andrade esimest korda, alustades siin oma maailmatuuri.

Ülesehituselt puudus kontserdis märgatav struktuur - lood ei olnud üksteisega seotud ning esituses olid autori laulud mitmetest tema albumitest, ilma ajalise järjekorrata. See ei häirinud kuulates, kuid on üks nendest asjadest, mis mulle isiklikult ei meeldinud. Oleksin tahtnud kuulata tema loomingu muutumist läbi aja. Bändiliikmete tutvustus oli paigutatud pikemasse vahepalasse kontserdi keskel.

Esinejate tase oli silmapaistev. Instrumentalistid laulsid solistiga aeg-ajalt kaasa, solist oli võimeline oma häälega vahemängude ajal improviseerima, ise samal ajal tantsides, ja instrumentalistid vahetasid peaaegu iga loo järel pille. Põhimeloodiale lisati loominguliselt erinevate pillide poolt uusi rütme. Enne lõppu mängis Mayra Andrade ka ise üht rütmipilli. Ta laulis mitmes keeles: nii prantsuse, kreooli kui ka portugali ja inglise keeles. Improviseerimisse kaasati ka rahvast: tulles jagati kõigile kõlapulgad ja ühe pala ajal paluti refräänis kaasa laulda üht lihtsamat meloodiat ning mängida pilli. See kõik tekitas nii laval kui ka rahva seas vaba õhkkonna, mille sees oli lihtne muusikaga kaasa minna.

Enim meeldisidki mulle just need lood, kus nii instrumentalistid kui ka solist ise improviseerisid, pannes vähem rõhku vokaalsele osale ja rohkem muusikalisele tervikule, ühendades häält ja pillimeloodiat. Olin positiivselt üllatunud bändi kooskõlast, mis püsis ka improviseeritud vahepalade ajal.

Minu arvates oli kontserdi üldine õnnestumine hea. Esitati veel mitu lisalugu ning üldmulje oli positiivne. Publikut oli algul küll raske musitseerimisse kaasata, kuid hiljem, kontserdi edenedes, muutus ka kuulajaskond julgemaks. Solist Mayra Andrade suhtles rahvaga vähe, rääkides vaid tutvustuse ajal ja siis kui ta palus rahval kaasa laulda ning lõpus tänades. Võrdlusmoment tekkis Macy Gray 2010. aasta sügisel Tallinnas toiminud kontserdiga, kus esineja suhtles rahvaga iga loo järel. Minu arvates on niimoodi palju lihtsam kuulajaskonnaga sidet luua, mille kaudu saab rahvast muusikasse kaasata.

Oleksin tahtnud aru saada, millest solist laulab, kuid peaaegu kõik lood olid esitatud mulle võõras keeles. Ent samas, mõnes laulus andis see omapärase värvingu, mida inglise keeles esitades ehk poleks suutnudki saavutada. Kohati sarnanesid omavahel meloodiate poolest väga mitmed laulud, mis kuulates tekitasid mulje nagu oleks aluseks võetud üks ja sama põhi, millest lähtuvalt on uusi lugusid kirjutatud.

Vahepeal anti igale instrumentalistile eraldi võimalus oma oskusi demonstreerida, kus pala põhimeloodia taustal sai igaüks midagi omapärast esitada.

Lava oli väga lihtsalt kujundatud, kuid mõjus efektselt. Esinejate kohal rippusid valgustatud pilved, mille kõrval olid tähed. Vastavalt pala meeleolule ja olemusele muutsid pilved koos tähtedega värvi, andes lavale teistsugust olemust ja sobivamat interjööri. Seega positiivne külg selles kontserdis oligi kujunduse lihtsus, mis mõjus meeldivalt, sest jazzilik vaba meeleolu üldiselt ei nõua enda kõrvale midagi ekstravagantset, vaid parem on, kui igale kuulajale jääb oma mõtlemisruum, mille sees saab nautida rahulikku, ent rütmilist jazzmuusikat.

Minu soov oleks, et järgmistel kordadel oleks solisti kui ka instrumentalistide omapoolne panus meeldiva õhkkonna kujundamisel ning lisaks ka publiku ja esinejate omavahelise suhtlemise arendamisel suurem. Ka selline tagasihoidlik rahvus nagu eestlased tuleksid muusikaga paremini kaasa ning oleksid vabamad, kuid selleks on tarvis tihtipeale vaid väikest algatust, mis võiks just tulla solisti poolt. Käesoleval kontserdil jäi minu jaoks sellest aga väheks. Sellegipoolest kompenseeris selle väga hea jazzmuusika. Muusikaelamus ei jäänud kontserdilt kindlasti saamata.

Olles alles teistkordselt elus käinud jazzkontserdil, ei ole mul veel kujunenud täiuslik pilt sellest muusikastiilist, kuid mõlemad kontserdid on olnud piisavalt omanäolised selleks, et ettekujutus oleks mitmekülgne. Siiani on jazzmuusika minu jaoks kuidagi võõraks jäänud ja Jazzkaare kogemus oli samuti esmakordne. Samas võin väita, et nähes nende kahe kontserdi - nii Macy Gray kui ka Mayra Andrade - põhjal, kuidas üks muusikastiil võib varieeruda ja kui erinevalt esitatav see on, olen ma veendunud, et need jazzkontserdid kui ka Jazzkaare festival ei jää minu jaoks viimasteks.