"Usheri maja hukk" ("La Chute de la Maison Usher") Maison de la Poésie's, Pariisis. Autor Edgar Allan Poe, üldlavastaja ja teksti adapteerija Sylvain Maurice (Charles Baudelaire'i tõlke põhjal), muusika Alban Darche, lavastaja assistant Aurélie Hubeau, kunstnikud Eric Soyer, Renaud Rubiano, Candice Milon, Paulo Duarte, Marie La Rocca ja Bérangère Vantusso, laulude tekstid Laure Bonnet. Esitavad Jeanne Added, Jean-Baptiste Verquin, Nathalie Darche, Alban Darche, Alexis Therain. 2011. a. mais Maison de la Poésie's, Pariisis.
Kasutan võimalust vahendada killukest Eestist veidi kaugemal lavakunstide rindel toimuvast...
Ühe näite varal.
Ühe žanriteristumise varal.
Ristumine, mis moodustab killukese ühest suuremast kaosest.
Väikeses pitoreskses Pariisi kesklinna passaažis, Passage Molière's, tegutseb juba mõningaid aastaid Maison de la Poésie - "Luulemaja" või "Poeesia Kodu", nagu nad ka ise oma veebilehel oma kontseptsioonile viitavad. Tegemist on loomemajaga, kus korraldatakse (ilmselt projektipõhiselt) luuleõhtuid, kontserte, näitusi, lavastusi, kohtumisi kunstnikega, aruteluõhtuid ja kõiki muud laadi kultuuriüritusi, mis oma olemuselt nimetatute ääremail ja piiridel võivad mängida.
Nii nimetasid kunstnikud-interpreedid ka oma esituskunstižanrite raames keeruliselt määratletavat taiest "Usheri maja hukk" lihtsalt loomeks - "création". Olin alul enda meelest teatrietendust vaatama minnes segaduses, miks seda nii kummaliselt reklaamitakse, ent pärast mõistsin.. See oligi segu nii erinevatest esitusvahenditest ja kunstižanrite ristumistest, et kuidagi teisiti seda ühesõnaliselt väljendada oleks ehk meelevaldnegi.
Aluseks oli võetud E. A. Poe kuulus novell C. Baudelaire'i tõlkes. Kuna tekst kujutab endast juba oma olemuseltki ulmelist õudusfantaasiat, on selle lavaletoomisel selline žanrite omavaheline segamine igati tervitatud, võimaldades rikkalikumaid väljenduslaade. Põgus loomeenutus - Roderick Usher kutsub oma sõbra (loo jutustaja) mõneks päevaks oma perekonnahäärberisse, kus ta elab koos oma kaksikõe Madeline'ga, kes põeb kummalist haigust. Ajaviiteks ja melanhoolia peletamiseks loovad Roderick ja jutustaja laule, muusikapalu, maale, loevad õuduskirjandust.. kuni Madeline sureb. Sellest hetkest hakkab maja teataval moel oma elu elama.
Lavaltoimuv (ma ei suuda siinkohal kasutada sõnu "lavastus" või "etendus", ehkki peaautor, Sylvain Maurice, oli märgitud kavalehele kui lavastaja) algas minategelase (peaosatäitja Jean-Baptiste Verquin) monoloogiga, viies meid kurssi loo taustaga. Juba see osa väljus pelgalt sõnateatri piiridest: valgusefektide kasutus - hämardumised ja osaline valgustatus (stsenograaf Éric Soyer), heliefektid (Francois Leymarie), õõnes, õudutekitavalt painav taustamuusika (helilooja Alban Darche) ning nende omavaheline kokkusulandumine jätsid mulje pigem põnevalt lavastatud luuleõhtust. Valgus tekitas lausa fantoomlikke momente - kui pimedusest paistis vaid jutustaja nägu ning kõik ülejäänu oli mattunud pimedasse teadmatusse ja nimetusse hirmu.
Loo arenedes ilmusid vaatajate ette ka teised tegelased - teener (Philippe Rodriguez-Jorda), kelle plastiline ja sõnatu, üliekspressiivne liikumine jättis vahepeal muljegi, et tegemist on tantsuetendusega, ta oli ühtaegu akrobaat, tantsija, miim, illusionist-maag... Ning loomulikult astusid vaatajate ette ka nimitegelane Sir Usher ja tema õde, kellest mõlemi rolle mängis naislaulja (Jeanne Added).
Aga kas mängis? Kas poleks õigem öelda - laulis, interpreteeris? Verquin'i monoloogide vahepeal andsid nimelt lugu edasi ka muusikalised numbrid, kvartett, kuhu kuulusid laulja-interpreet Jeanne Added, pianist Natalie Darche, saksofonist Alban Darche ja kitarrist Alexis Therain. Kusjuures iga parajalt psühhedeelset jazzmuusikapala saatis taas võimas stsenograafiline vaatemäng, valgus- ja videoinstallatsioonid (Renaud Rubiano ja Candice Milon). Kogu muusika, teksti, kujunduse ja lavategevuse segu andis igal hetkel edasi loo ängi, saladuste varjatust ja samas nimitegelase apaatiat, võimetust oma saatusele vastu hakata või midagi ette võtta. Muusika sobis sõna illustreerima - see andis edasi loo unenäolisust, painajalikkust, võimetust ärgata sellest pidevalt kõiki meeli kummitavast luupainajast.
See oli totaalne kunstivormide omavaheline segamine, käänamine, seoste loomine muusika, visuaalkunstide ja teatri vahele, poeesia, millele anti füüsiline vorm. Eri kunstivormide läbipaistvad ning samas teineteistpeegeldavad klaaskillud, mis lõid "Usheri majas hukust" unenäolise kaleidoskoobikaose, millest ei suuda ärgata enne, kui saalituled taas süttivad.
Ja ometi oleks võinud selline multimediaalsuse sissetoomine olla veelgi kandvam, anda lugu edasi intensiivsema energiaga, olla veelgi meeliärritavam ja -ergutavam. Midagi jäi seekord veel puudu - kohati tundusid videoinstallatsioonid liialt banaalsed (Usheri ängi saab edasi anda ka teisiti kui näidata karjuvat naislauljat lähiplaanis), mõni muusikaline vahepala ei paistnud kandvat muud funktsiooni kui anda teistele näitlejatele lava taga aega järgmiseks stseeniks valmistuda, poolkoreograafilised elemendid näisid vahepeal pelga efektitsemisena.
Meeleolu edasiandmiseks olid nad mõjusad. Ent kui väga ma ka ei hindaks muljelis-kogemuslikke emotsioone, peaks teater suutma midagi veel enamat. Iseäranis nii erinevate meediumite kasutamisel..
Ja ometi tunnen, et sellist vahendite segamist on praegu tarvis. Et ei saakski kindlalt määratleda, mis žanrisse miski mahutatud on, et piirid oleks hägustatumad ja segatumad. Ent seejuures ei tohiks kandvad ideed ära kaduda või lasta vastuvõtjate ees lahti rulluda pelgal efektitsemisel.
"Usheri maja huku" puhul jäi paraku valitsema mulje headest ideedest, ent veel kesisest realiseerimisest. Katsetamised on põnevad sellegipoolest. Iseäranis, kui Maison de la Poésie ei taotlegi teatri staatust, vaid on.. loomiste maja! Ja Poe tekstile sai loodud omapärane kaleidoskoobikaos.
Kommenteeri