Arhiivid juuni 2011

Juba mõnda aega ringleb me sõpruskonnas kõnekäänd, et oma tehtud nali on parim nali,  ehk üsna hea ja kindel võimalus nalja saada. Mulle tundub, et lisaks naljalugudele kohtab samasugust äratundmist ja mõistmist seesuguste lugudega, millest saab üles leida, võib välja lugeda või ära näha enda loo. Juhtuks veel nii, et väline keskkond, teine inimene, loetud raamat, kuulatud muusikapala või nähtud etendus  annab lisaks mõne särava detaili, uue vaatenurga, veenva esitluse, uue nüansi või meloodiavärvingu ja - võibki jääda nautima. Mitte lihtsalt oma lugu, vaid äratundmisrõõmu ja veendumust, et ühist on rohkem kui erinevust.

Nüüdseks juba üle aasta tagasi lubasin endale, et kui tekib võimalus, siis Karli tuleb ikka ja jälle vaatama minna - olin tulnud „Tšuudi" etenduselt ning hing oli rahul, et lugu oli nii PÄRIS. Kogetu oli nauditav oma lihtsuses, loomulikkuses ning veenvuses.

Doris Kareval on read: "Kõik, mida tahad, tuleb su juurde, tunnb su ära ja saab sinu osaks". Päevakera oli oma ringi täis saanud ning Viljandis toimus aprillikuu lõpupäevadel taas tantsunädal - Noore Tantsu Festival. Nii nagu aasta eest, võis ka sel korral TÜVKA mustas saalis osa saada Karl Saksa loomingust - järg "Tšuudi" etendusele - "The Drone of Monk Nestor".

Lugu inimesest, kes käib oma kindlal valgustatud rajal, järgib ära õpitud ja ette kirjutatud norme, tavasid - on kindlad liigutused, rituaalid, liikumised. On loomulik ärevus ja pinge lõhede ja kriiside ületamisel. Kuid enamjaolt kõik on kindel ja tee sirge ning valguseküllane.

Kuid ikka on nii, et mõni hetk on elusam kui teine, mõni hetk nõuab eneseületust ning oma ootamatusega võtab põlved nõrgaks. Sattudes ruumi, kus kõik see, mis oli tavaks, ei oma mingit tähendust ning hinges kõlavad hoopis kummalised laulud-lood - siis võib olla tegu ausa hetkega, mis on kantud eluvaimust ja -tahtest, ka usust. Kui laine loobib mehe randa, kus kõik see, mis oli päris, on jäänud teisele poole ning ei oma mingit tähendust, siis... on oluline ellu jääda.

Alustada oma teekonda algusest, teha oma esimesed sammuasted, tõusta, tõusta kõrgemale. Leida üles kandepunkt ning tasakaalukese, see juurikas, millele toetuda, mis hoiab ja kannab, mis seob ja toidab. Sest iga uus nõuab raami(de)st välja astumist, valgusvihust (valgusringist) väljapoole liikumist, keskmest kaugemale, alt kõrgemale. Seoses vaatepunkti muutumisega muutub ka silmapiir ja arusaam.

Ja ehk on nii, et kui keha ja vaim on valmis, on inimene võimeline vastutama, ehk ka süüd - oma risti kandma. Ja kas saab lõputult kõrgemale - lõpmatuseni?

Musta saali laval on munk, kelle iga liigutus on vaimust kantud, mõte ja kontsentratsioon oma kohalolemisega teeb jälgimise, kaasa elamise ja enesesse vaatamise hetked tundlikuks ja puudutavaks. Kindlasti toetas ja aitas mõtet kanda lava puhtus, valguse selgus ja muusika... muusika. Eelpoolnimetatud toetasid loo kulgu diskreetselt, märkamatult, liigset tähelepanu nõudmata. Tantsija keha on vahend, instrument, mida tantsija valdab ideaalselt. Valdab nii, et higi pole näha, kõik, viimane kui detail, viimane kui sõrmeots on pinges ja iga liigutus, iga hingetõmme on kontrolli all, luues illusiooni, et kõik on väga lihtne, siin pole mingit raskust - see on minu lugu ja mina ise olen vahend selle esitamiseks.

Ei juhtu väga tihti teatri-, kontserdi- või mõnes teises saalis istudes, et saab nii puhtalt tegeleda looga, just enda loo ja küsimuste-vastustega, saades ja sidudes mõne uue detaili, nüansi, veendumuse. Ning mis peamine: kus miski justkui ei häirigi (alates vanaproua kommipaberi krõbinast ja lapsenutust, jõudes välja lavalt paistva segaduseni - sellistel hetkedel on lihtsalt kahju ja piinlik ning nii mõnigi hea elamus saab hoopis teise värvi).

Ja olgugi, et õues on juuni, oli üpris lihtne minna tagasi 27. aprilli õhtupoolikusse ning mõelda üle, samas mõeldes edasi, leides omi küsimusi ja omi vastuseid ning tundes rõõmu ja heameelt, et on olnud juhust ja õnne, mis aitavad argiaskeldustes ja -mõtete ringist välja astuda.

See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neli aastatel - - -
Mis nüüd on selja taga.
/J. Viiding/

„The Drone of Monk Nestor".

Idee/lavastus/esitus: Karl Saks
Heli: Karl Saks, Hendrik Kaljujärv
Valgus: Revo Koplus
Kostüüm: Triin Isak
Plakati pilt: Maaria Treima
Tekst: ChanelDior
Disain: Martin Rästa

Laval valgus süttib,

Blond naeratus naisekehas teadustab esimese bändi,

Rahvas rõkkab,

Noodid lendavad välja kitarrist.

Noor artist, jah viis läheb vast mõnikord mööda,

Publik on tõmmatud soojaks,

Ta seetõttu tubli on,

Esimene olla, see pole hea!

Sätendavad kehad,

Vahepala bändidele,

Noored tüdrukud, keskpärased tantsijad.

Ning nüüd tulnukad Tartust ...

Ei, siiski, nad räägivad kahest linnast,

Sina Tartu, mina Tallinn...

Ei, ei  vastupidi vist oli see!

Raadioski seda lugu vist lastud,

Ma pole hea raadiokuulaja!

Juba järgmised, rahvas on pöördes,

Õhtu nael, jumal, noh, vähemalt selleks õhtuks...

Tõeline staar selles väikeses klubis,

Mis kaljuks end suurejooneliselt nimetab.

Tähehakatis rokkimas, ees read noortest,

Andunud näitsikutest, kellel moodsalt on värvitud pead.

Juba läbi, küll käis see tal kähku,

Järgmine jauram lava vallutab.

Mees tundub popp, lõustaraamatus olnud on tubli,

Fännihord lava (esise) vallutab.

Solist oma habeme sõjakalt ette lööb,

Heli jälle on voolamas ruumis,

Rock ning pop vist praegu need bossid,

Kolmas noortebänd klubis rokib.

"Usheri maja hukk" ("La Chute de la Maison Usher") Maison de la Poésie's, Pariisis. Autor Edgar Allan Poe, üldlavastaja ja teksti adapteerija Sylvain Maurice (Charles Baudelaire'i tõlke põhjal), muusika Alban Darche, lavastaja assistant Aurélie Hubeau, kunstnikud Eric Soyer, Renaud Rubiano, Candice Milon, Paulo Duarte, Marie La Rocca ja Bérangère Vantusso, laulude tekstid Laure Bonnet. Esitavad Jeanne Added, Jean-Baptiste Verquin, Nathalie Darche, Alban Darche, Alexis Therain. 2011. a. mais Maison de la Poésie's, Pariisis. 

Kasutan võimalust vahendada killukest Eestist veidi kaugemal lavakunstide rindel toimuvast...

Ühe näite varal.

Ühe žanriteristumise varal.

Ristumine, mis moodustab killukese ühest suuremast kaosest.

Väikeses pitoreskses Pariisi kesklinna passaažis, Passage Molière's, tegutseb juba mõningaid aastaid Maison de la Poésie - "Luulemaja" või "Poeesia Kodu", nagu nad ka ise oma veebilehel oma kontseptsioonile viitavad. Tegemist on loomemajaga, kus korraldatakse (ilmselt projektipõhiselt) luuleõhtuid, kontserte, näitusi, lavastusi, kohtumisi kunstnikega, aruteluõhtuid ja kõiki muud laadi kultuuriüritusi, mis oma olemuselt nimetatute ääremail ja piiridel võivad mängida.

Nii nimetasid kunstnikud-interpreedid ka oma esituskunstižanrite raames keeruliselt määratletavat taiest "Usheri maja hukk" lihtsalt loomeks - "création".  Olin alul enda meelest teatrietendust vaatama minnes segaduses, miks seda nii kummaliselt reklaamitakse, ent pärast mõistsin.. See oligi segu nii erinevatest esitusvahenditest ja kunstižanrite ristumistest, et kuidagi teisiti seda ühesõnaliselt väljendada oleks ehk meelevaldnegi.

Aluseks oli võetud E. A. Poe kuulus novell C. Baudelaire'i tõlkes. Kuna tekst kujutab endast juba oma olemuseltki ulmelist õudusfantaasiat, on selle lavaletoomisel selline žanrite omavaheline segamine igati tervitatud, võimaldades rikkalikumaid väljenduslaade. Põgus loomeenutus - Roderick Usher kutsub oma sõbra (loo jutustaja) mõneks päevaks oma perekonnahäärberisse, kus ta elab koos oma kaksikõe Madeline'ga, kes põeb kummalist haigust. Ajaviiteks ja melanhoolia peletamiseks loovad Roderick ja jutustaja laule, muusikapalu, maale, loevad õuduskirjandust.. kuni Madeline sureb. Sellest hetkest hakkab maja teataval moel oma elu elama.

Mina käisin 30. aprillil Nokia Kontserdimajas kuulamas Kameruni-USA laulja Richard Bona ja tema bändi kontserti. See jazzbänd oli Tallinnas tagasi pärast üheksa aastast vahet ning andis meeldejääva pooleteisttunnise kontserdi, esitades muusikat igast ilmakaarest.

Seekord esines bänd uuenenud koosseisus. Bändi kuulusid: Kamerun-USA-st pärit Richard Bona, kes laulis ja mängis bassi, Washingtonist pärit Tatum Greenblatt trompetiga, Hollandist pärit klahvpille mängiv Etienne Stadwijik, New Yorgist pärit kitarrist Adam Stoler ning Kuubalt pärit trummar Ernesto Simpson. Kamerunist pärit Richard Bonat peetakse üheks kõige virtuooslikumaks bassistiks maailmas. Koos oma maise hääle ja suurepärase esinemisoskusega on ta võlunud oma esinemistega paljusid.[1] Kõik laulud kirjutab ta ise ja ta lauludel on alati mingi lugu või mõte juures. Tema stiil on suhteliselt ainulaadne. See on segunenud eelkõige jazzist, kuid ka bossa novast, popist, funkist, afro-beatist ja traditsioonilistest lauludest.[2]

Richard Bona ja tema bändi kontsert hakkas mulle meeldima kohe esimesest minutist alates. Kuuldes tuttavat jazzirütmi, mis kutsus tantsule, meenusid vanad ameerika filmid, mille tegvustik toimus suitsu täis jazziklubides. Nende etteaste oli aga palju kutsuvam, ületades igati mu ootusi. Sellel konsterdil sai kuulda laule Richard Bona viimaselt plaadilt "Ten Shades of Blues" ning esitati ka tema lugude paremikku. Oma uusimale plaadile on ta kirjutanud lugusid maailma eri paikadest, nii Bombayst ja Madrasist Indias kui ka New Yorgist Ameerikas. Osade päritolu oli võimalik isegi ära arvata bändi esitusmeeleolu järgi. Palju sai kuulda ka bluesi, kuid jazzilikust rõhutasid eelkõige Tatum Greenblatti trompetisoolod. Trompetit mängis ta väga hästi ja virtuoosselt, kasutades vahepeal sordiini ning siis jälle improviseerides lihtsalt puhtakõlalise trompetiga. Soolopillina kasutati eelkõige trompetit, kuid sai kuulda ka erakordselt palju Richard Bona bassimängu, mis oli midagi uut, sest bassi tavaliselt väga kuulda pole.

Ka vokaalne pool oli omamoodi elamus, sest esitati nii inglise kui ka douala keelseid muusikapalasid. Enamus laule esitati terve bändiga, kuid ühe laulu esitas Richard Bona a cappella ja teise koos arvutiga, salvestades endale kõigepealt oma häälega tausta ja siis peale lauldes. Ta hääl kõlas väga soojalt ja mahedalt, kuid vahel oli sõnadest raske aru saada. Samas oli näha, et ta tundis ennast laval vabalt ja enesekindlalt. Tundus, et talle meeldib olla tähelepanu keskpunktis ning enda annet rahvale näidata. Richard Bona ja ta bändi soojus ning sära lihtsalt võlus kõiki kuulajaid ja läks neile südamesse, sest oli näha, et muidu emotsioonilt tagasihoidlike eestlaste näod särasid, põsed õhetasid ning jalg tatsus muusika rütmis.

Richard Bona pakkus lisaks meeldejäävale muusikaelamusele ka head huumorit, lõbustades kuulajaid kohati üsna irooniliste naljadega, mis läksid tegelikult publikule vägagi hästi peale. Ta suhtles rahvaga nii palju, et suutis  kuulajad endaga koos laulma saada. Algul oli ka lihtsa "Sen sen sen"-ga tervel suurel saalitäiel rahval raskusi, kuid pärast paari mahlakat kommentaari eestlaste lauluoskuse üle, tõestasid eestlased, et nad oskavad laulda küll. Peaaegu kontserdi lõpus, sai ta rahva isegi toolidelt püsti endaga koos tantsima. Samas usun, et see oleks võinud ka varem juhtuda, sest terve pingirida vappus muusika rütmis juba kontserdi alguses, ainult natuke tagantutsitamist jäi puudu.

Kontserdi lõpus tõusis kogu rahvas püsti, pööraselt plaksutades ja huilates. Isegi mina huilgasin, tegin seda vist elus esimest korda, ma olin lihtsalt nii vaimustuses sellest, millise õhustiku bänd luua suutis. Tundus nagu oleksingi Kuubal, keerutades jalga rannapeol või tantsides mõnes New Yorgi kuulsas jazziklubis - see oli lihtsalt imeline!

Otse loomulikult nõudis publik ka lisalugusid ja neid me ka saime. Esimene oli rütmikas salsa ja teise lisaloo ajal liitus Richard Bonaga laulma Mayra Andrade. See üllatus meeldis mulle väga, sest algul kavatsesin hoopis tema kontserti kuulama minna. Mulle väga meeldis tema hääl ja olek laval, kuid samas usun, et tegin õigesti, et valisin kuulamiseks Richard Bona.

Praegu võin julgelt öelda, et see oli üks parimaid kontserte, kus ma käinud olen. Ma poleks iial uskunud, et mulle võiks jazz niivõrd palju meeldida, sest enne seda kontserti ma jazzist eriti midagi ei arvanud. Nüüd aga ostsin endale Richard Bona uusima albumi, "The Ten Shades of Blues" ja usun, et hakkan seda plaati kuulama ka igapäevaselt. Kindlasti tahan minna mõni teinegi kord Jazzkaarele, eriti ootan aga Richard Bona ja tema bändi järgmist esinemist Tallinnas.

30. aprillil, algusega kell 16:00, toimus Tallinnas Nokia Kontserdimajas Jazzkaar 2011 raames kontsert, kus esines Mayra Andrade. Kitarril saatis teda Stéphane Castry, bassil Munir Hossn ja löökpillidel Zé Luis Nascimento.

Mayra Andrade on 25-aastane prantslannast lauljatar, kes on sündinud 1985. aastal Havannas, kuid kasvas üles Cabo Verdel. Mayra Andrade tegi lauljana ja laululoojana endale nime juba teisme-eas, andes 15-aastaselt oma esimese soolokontserdi. Alustades esinemistega väikestes klubides töötas ta ennast üles ja küündis õige pea etteasteteni suurtel lavadel ja festivalidel. 2001. aastal Kanadas toimunud Frankofoonia konkursilt naases noor lauljatar tagasi kuldmedaliga. 2005. aastal ilmunud debüütalbum "Navega" pälvis oma 80 000 müüginumbriga kuldplaadi auhinna. Tänaseks on Mayra Andrade välja andnud 3 albumit, neist kõige uuem 2010. aastal "Studio 105".1

Eestis esines Mayra Andrade esimest korda, alustades siin oma maailmatuuri.

Ülesehituselt puudus kontserdis märgatav struktuur - lood ei olnud üksteisega seotud ning esituses olid autori laulud mitmetest tema albumitest, ilma ajalise järjekorrata. See ei häirinud kuulates, kuid on üks nendest asjadest, mis mulle isiklikult ei meeldinud. Oleksin tahtnud kuulata tema loomingu muutumist läbi aja. Bändiliikmete tutvustus oli paigutatud pikemasse vahepalasse kontserdi keskel.

Esinejate tase oli silmapaistev. Instrumentalistid laulsid solistiga aeg-ajalt kaasa, solist oli võimeline oma häälega vahemängude ajal improviseerima, ise samal ajal tantsides, ja instrumentalistid vahetasid peaaegu iga loo järel pille. Põhimeloodiale lisati loominguliselt erinevate pillide poolt uusi rütme. Enne lõppu mängis Mayra Andrade ka ise üht rütmipilli. Ta laulis mitmes keeles: nii prantsuse, kreooli kui ka portugali ja inglise keeles. Improviseerimisse kaasati ka rahvast: tulles jagati kõigile kõlapulgad ja ühe pala ajal paluti refräänis kaasa laulda üht lihtsamat meloodiat ning mängida pilli. See kõik tekitas nii laval kui ka rahva seas vaba õhkkonna, mille sees oli lihtne muusikaga kaasa minna.

Enim meeldisidki mulle just need lood, kus nii instrumentalistid kui ka solist ise improviseerisid, pannes vähem rõhku vokaalsele osale ja rohkem muusikalisele tervikule, ühendades häält ja pillimeloodiat. Olin positiivselt üllatunud bändi kooskõlast, mis püsis ka improviseeritud vahepalade ajal.

Minu arvates oli kontserdi üldine õnnestumine hea. Esitati veel mitu lisalugu ning üldmulje oli positiivne. Publikut oli algul küll raske musitseerimisse kaasata, kuid hiljem, kontserdi edenedes, muutus ka kuulajaskond julgemaks. Solist Mayra Andrade suhtles rahvaga vähe, rääkides vaid tutvustuse ajal ja siis kui ta palus rahval kaasa laulda ning lõpus tänades. Võrdlusmoment tekkis Macy Gray 2010. aasta sügisel Tallinnas toiminud kontserdiga, kus esineja suhtles rahvaga iga loo järel. Minu arvates on niimoodi palju lihtsam kuulajaskonnaga sidet luua, mille kaudu saab rahvast muusikasse kaasata.

Oleksin tahtnud aru saada, millest solist laulab, kuid peaaegu kõik lood olid esitatud mulle võõras keeles. Ent samas, mõnes laulus andis see omapärase värvingu, mida inglise keeles esitades ehk poleks suutnudki saavutada. Kohati sarnanesid omavahel meloodiate poolest väga mitmed laulud, mis kuulates tekitasid mulje nagu oleks aluseks võetud üks ja sama põhi, millest lähtuvalt on uusi lugusid kirjutatud.

Vahepeal anti igale instrumentalistile eraldi võimalus oma oskusi demonstreerida, kus pala põhimeloodia taustal sai igaüks midagi omapärast esitada.

Lava oli väga lihtsalt kujundatud, kuid mõjus efektselt. Esinejate kohal rippusid valgustatud pilved, mille kõrval olid tähed. Vastavalt pala meeleolule ja olemusele muutsid pilved koos tähtedega värvi, andes lavale teistsugust olemust ja sobivamat interjööri. Seega positiivne külg selles kontserdis oligi kujunduse lihtsus, mis mõjus meeldivalt, sest jazzilik vaba meeleolu üldiselt ei nõua enda kõrvale midagi ekstravagantset, vaid parem on, kui igale kuulajale jääb oma mõtlemisruum, mille sees saab nautida rahulikku, ent rütmilist jazzmuusikat.

Minu soov oleks, et järgmistel kordadel oleks solisti kui ka instrumentalistide omapoolne panus meeldiva õhkkonna kujundamisel ning lisaks ka publiku ja esinejate omavahelise suhtlemise arendamisel suurem. Ka selline tagasihoidlik rahvus nagu eestlased tuleksid muusikaga paremini kaasa ning oleksid vabamad, kuid selleks on tarvis tihtipeale vaid väikest algatust, mis võiks just tulla solisti poolt. Käesoleval kontserdil jäi minu jaoks sellest aga väheks. Sellegipoolest kompenseeris selle väga hea jazzmuusika. Muusikaelamus ei jäänud kontserdilt kindlasti saamata.

Olles alles teistkordselt elus käinud jazzkontserdil, ei ole mul veel kujunenud täiuslik pilt sellest muusikastiilist, kuid mõlemad kontserdid on olnud piisavalt omanäolised selleks, et ettekujutus oleks mitmekülgne. Siiani on jazzmuusika minu jaoks kuidagi võõraks jäänud ja Jazzkaare kogemus oli samuti esmakordne. Samas võin väita, et nähes nende kahe kontserdi - nii Macy Gray kui ka Mayra Andrade - põhjal, kuidas üks muusikastiil võib varieeruda ja kui erinevalt esitatav see on, olen ma veendunud, et need jazzkontserdid kui ka Jazzkaare festival ei jää minu jaoks viimasteks.

Jazzkaar 2011 raames aset leidnud Mayra Andrade kontsert toimus 30. aprillil kell 16:00 Nokia kontserdimajas. Koos Andradega olid laval veel kitarrist Stéphane Castry, bassist Munir Hossn ning löökpille mängis Zé Luis Nascimento.

Mayra Andrade on sündinud 1985. aastal Kuubal, Havannas, kuid on juurte poolest pärit Cape Verdelt. Elades hetkel Prantsusmaal, on suur osa tema loomingust prantsusekeelne ning inspireeritud prantsuse šansoonidest; seevastu kasutab Andrade oma lauludes ka rohkelt Roheneemesaarelikke rütme ning temaatikat. Praeguseks on ta sulest ilmunud kolm albumit, neist esimene "Navega" aastal 2005. Viimane pälvis ka kuldplaadi auhinna. Mayra Andradet on samuti liigitatud nn Pantera põlvkonda, kuhu kuuluvad ka mitmed teised tuntud jazzmuusikud ning teda on nimetatud meie aja uueks tõusvaks täheks.[1]

Minu jazzkontsertidel käimise kogemus pole olnud kuigi suur, kuid alati olen ma jazzi ning kõike selle žanriga seonduvat nautinud. Mayra Andrade kontsert oli kahjuks erand. Minnes sinna keskmisest kõrgemate lootustega nii muusika kui õhustiku vallas, pidin pettuma ning kuuldu-nähtu nõrgemapoolse "keskpärase" alla grupeerima.

Käesolev jazzkontsert kätkes eneses esmalt melanhoolseid, ajaloost inspireeritud, morna-ballaade. Oluline osa muusikas oli improvisatsioonil ning ka ühislaulmisel, kuhu võimsama efekti tekitamiseks kaasati ka kuulajaskond. Jazzile kui Ameerika neegerorjade elumurede väljendumistest alguse saanud muusikale omasena mängiti rohkelt blue notes'idel, samas ei puudunud ka latiinorütmid ning iidsema kõlaga mängukombinatsioonid. Need andsid niiöelda stiilipuhtale jazzile lisaks elurõõmsust, liigitades esitatud muusika pigem latin jazz'i alla.

Artist oli nii oma välimuse kui ka hääle poolest kindlasti varemkuulduid kiidusõnu väärt. Oma aafrikalähedase päritolu tõttu oli ta sarmikas ning suure lavalise karismaga, mis väljendus eelkõige publikuga suhtlemises ning vabas olekus, liikumises laval. Meeldis, et ta tunnetas laval rääkimise piire - muusikakõrvalist juttu oli piisavalt, et kuulajad saaksid tunda vaheldust ning et õhkkond poleks formaalne, kuid põhirõhk jäi siiski laulmisele. Küll oleks võinud solist tutvustada rohkem oma loomingut ning öelda enne iga uue loo alustamist selle pealkirja ning paar lauset taustaks - oleks huvitav olnud teada üht-teist loomeprotsessist ning algideest. Vastasel juhul võis kohati jääda mulje, et mitmete palade näol on tegu hetkelise improvisatsiooni või kavavälise lauluga. Samuti oli Andrade vokaalselt väga tugev - hea naturaalse põhjaga oldi kuuldavalt nähtud vaeva ning tulemuseks oli võimekas hääl, mille jaoks ei valmistanud probleemi ei kõrged ega madalad toonid ning mille sõnade ja meloodiaga mängimise oskus oli võrratu.

Kahjuks ei suutnud aga meisterlik lauluoskus kuulaja jaoks kompenseerida kohati mittemidagiütlevaid sõnu ja viisi. Enamik laule olid kreooli keeles ning publikuga arvestades oli see pigem vale repertuaarivalik. Jazzis on oluline osa sõnadel ning et mõista muusikas räägitavaid lugusid, on vaja aru saada keelest - mis antud kontserdil polnud võimalik. Olin kodutööna uurinud Mayra Andrade eelnevat loomingut ning seega lootnud, et enamik laule lauldakse prantsuse keeles. Paraku olid prantsuse- või inglisekeelsed palad tugevas vähemuses, põhirõhk jaotus katalaani keelele sarnaneval Cape Verde kreoolil ning ka hispaania ja portugali keelel.

Arusaamatuid sõnu oleks saanud kompenseerida hea meloodia ning rütm, kuid ka see jäi antud kontserdil minu jaoks nõrgaks. Läbiv omadus muusikas oli kaootilisus; rütmikust oli, kuid üks takt otsekui ei sobinud kokku järgmisega - kõla oli küll lõunamaiselt dünaamiline, kuid õõnes ning ei läinud kunagi lõpuni, jättes ära kõik minu jaoks olulised ja nauditavad sügavad rütmid, mida alati jazzis tähtsaks olen pidanud. Samuti tekkis mitmel korral ei-liha-ega-kala-efekt, mis väljendus eelkõige millegi ajaloolise melanhoolia ning latiinorütmide vahepealse viljelemises. Lood olid aeglased ning madalad, mis pidid ilmselt väljendama jazzi algupärastele ideedele ehitatud muusikat, rääkima esivanemate kurvast saatusest ning panema kuulaja mõtlema. Reaalsuses oli sel pigem rõhutud ja väsinud kõla, mille järgi arvanuks, et lavalolnud lihtsalt mingitel põhjustel ei saanud täiel rinnal musitseerida. Ka kõik energilisema algusega palad vajusid mingis punktis ära, saavutamata täiuslikku rütmi, meloodia ning sõnade kooskõla ning andes lõpptulemuseks ülepingutatud lounge-muusika. Nii bändil kui ka artistil jäi puudu tulisest jõulisusest, millega oleks elavdada saanud nii aeglase viisi kui ka mõistmatud sõnad ning mida nende eelnevat tööd ning päritolu teades eeldanud oleksin.

Publiku suhtumine kontserti oli üldjoones hea. Oli näha, et Mayra Andrade esinemist oli tulnud jälgima suur hulk tõelisi jazziarmastajad - sellest andis tunnistust saalis levinud rütmikas peanõkutamismaania, aplausid keset mõnd eriti viisirikast lõiku muusikas ning terve väljamüüdud parteriosa. Igast maailma nurgast kokku sõitnud rahvas tundus muusikat nautivat. Publikule jagatud kõlapulkadega aitasid rütmile kaasa kõik ning nõudlus lisaloo järele oli meeletu. Mina olin seevastu üritusest midagi muud oodanud ning seetõttu liigitus nähtud kontsert minu jaoks keskpärase jazz-mainstream'i alla.

[1] Nokia kontserdimaja, Jazzkaar 2011, Mayra Andrade kontsert, Kava, 30. 04. 2011

Mina käisin 23. aprillil 2011 vaatamas-kuulamas Mari Pokineni kontserti. See leidis aset päikesepaistelisel laupäeval, Kadrioru lossist vaid mõnesaja meetri kaugusel, uues KUMU kunstimuuseumis. Sealses, küll pimedas, auditooriumis oli mõne hetkega loodud mõnus ning armas õhkkond noore lauljatari poolt. Teda saatis kitarril, klaveril ja mõnel korral ka lauldes kunagine klassivend Ott Kartau. Ise ta peamiselt soleeris lauldes ja mängis ka kitarri. Kontserti oli  kogunenud  kuulama üllatavalt palju inimesi. Terve saal oli paksult inimesi täis, mõned isegi ei saanud istekohta ning jäid seina äärde seisma.

Mari Pokinen on 27. mail aastal 1988 sündinud Põlvast pärit näitleja ja lauljatar.1 Oma lugusid hakkas ta kirjutama juba kümneaastaselt, kuid  tema kuulsus hakkas kasvama alles mõned kuud tagasi. Eelmise aasta lõpus ilmus tema esimene plaat „22". Äsjailmunud plaat müüs väga hästi ning teda on tema muusika tõttu nimetatud isegi nais-Tätteks. Veebruaris toimusidki tema plaadiesitluskontserdid. Lisaks laulmisele tegeleb ta ka teatriga, õppides Von Krahli kursusel ehk Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kaheksandas lennus viimast aastat näitlejaks. Von Krahli teatris on teda saanud näha juba lavastustes „Kuningas Lear", „Idioodid" ja „Hedda Gabler" ning Linnateatri noore lavastaja Kristjan Üksküla lavastuses „Kiivad armastajad".2

Kontsert kestis küll napilt üle tunni, kuid oli see-eest väga sisukas. Lood, mida oli kokku umbes kümme, algasid kitarridega ja lauldes, kuid hiljem lisandus mõnes loos ka klaver. Viimase loo esitas Mari Pokinen üksinda. Lugusid oli erinevaid ja igal ühel oli isemoodi pealkiri. Tema pealkirjad on tihti päris lühikesed, samas tabavad - nagu näiteks „Palun", „Mõte", „Maa" jne. Mis mulle eriti meeldis oli see, et iga laulu taga peitus sügav mõte. Kuid see oli antud edasi väga lihtsalt ja samas ka väga ilusalt. Imestasin taaskord, kui ilus on ikkagi eesti keel. Mäletan, et kui mul endal millalgi oli tahtmine teha omaenda bänd, siis algul tulid kõik lood inglise keeles, kuna see kõlas paremini. Aga ma arvan, et see oli kinni ainult sellest, et me ei osanud leida õigeid sõnu ja panna neid kokku nii, et see kõlaks ilusalt ning kõlavalt ja selles leiduks ka mingi mõte.

Kõikidest lugudest meeldis mulle enam laul nimega „Kui tunned...". Minu arvates oli selle loo viis väga ilus, meeldisid ka sõnad. Siin oligi kuulda sõnade lihtsust, mille taga oli mõte. Sõnad olid väga armsad, mulle endalegi tuli tahtmine kaasa laulda. Kuid selles laulus oli tunda väikest nukrust, mida võis kuulda tünu minoorsetele kooskõladele. Kui kuulad ta lugusid, siis need sõnad on kõik kuidagi pehmed ja kõlavad, nagu näiteks need salmid:

       Kui tunned, siis tunne                           Kui ootad, siis oota

       su eest keegi teine seda ei tee              võib homme tulla see

       ja vahel, kui vajud unne                         on hingele ju õigus antud loota

       võid tunded anda teisele.                       ei ole õues pime veel.3             

Mõnele kuulajale võis kontsert tunduda üksluine, kuid minu arvates oligi tema stiil selline. Lisaks minimaalselt jazzilikule stiilile oli tunda ka veel pärimusmuusikalikke meloodiaid. Minu arvates seda küll jazziks otseselt nimetada ei saa, kuna seal kasutatakse ikkagi rohkem improvisatsiooni ja ka bändid on sageli suuremas koosseisus. Samas on praeguseks jazzi piirid vist siiski juba laienenud ja eeldatavalt selle pisikese jazzilikkuse tõttu, ka talle endale imestust tekitavalt, ta Jazzkaare alla igatahes paigutati.

Kava ülesehitus oli huvitav ning lood olid omavahel seotud. Armas oli see, kui nad mõlemad lugude vahel kommenteerisid, rääkides kas esitusele tuleva loo tekkest või midagi muud sellega seonduvat. Meeldiv oli, et publik oli väga soliidne, kuid minu arvates nii see peakski olema.

Muidugi oli saal veidi hämmeldunud sellest, millal plaksutada ja millal mitte ja olid seega pigem peaaegu et hiirvaiksed.

Mulle väga meeldis see kontsert, kuna oli näha, et kõik, mida Mari Pokinen meile esitas, tuli südamest. Samuti tajusin, et ta oli veidi pabinas, kuid mind see ei häirinud, sest see on ju siiski alles tema karjääri algus. Kõikide laulude sõnad ja viis olid ta enda loodud ning seda arvatavasti tema enda poolt kogetud emotsioonide ajendil. Selle põhjal võin ka järeldada, et tema elus on olnud palju armastust. Osades lugudes väljendus ka pisut nukrust. Ma arvan, et nendes hiljuti kirjutatud lugudes olev armastus on tulnud ta aastataguse kihlumise tõttu, mida ta ka tervele publikule mainis.

Laulude esituse muutis minu jaoks eriti südamelähedaseks kitarrisaade. Kuna ma ise ka kitarri mängin, siis tunnen hästi selle pilli mängimise keerukust. Samuti nõuab omaette virtuooslikust ka mängu juurde laulda. Sellest ühtteist teades võin öelda, et pillmäng kõlas väga ilusalt ja puhtalt, mida oli mõnus kuulata.  Ka Mari Pokineni hääl oli selge ja lauldud toonid kõlasid puhtalt. Tema sõnalõpud olid jazzile võõralt väga selgelt välja lauldud, aga selle tegi tasa kõrgetel nootidel hääle kerge kähisemine. Igatahes soovitan ma kõigil tema kontserti kuulama minna. Eriti huvitav on see kindlasti sellepärast, et ta on alles alustanud noor laulja ning paljudele täiesti võõras. Kui aus olla, siis oli Mari Pokinen seda ka mulle, kuid igatahes on ta mulle väga meeldima hakanud.

1 http://www.alhena.ee/kaheksa/mari-pokinen/12. mai,2011

2 http://www.jazzkaar.ee/index.php/et/template/jazzkaar2011/toimunud-kontserdid/item/mari-pokinen ,mai,2011

Kontsert „In the name of freedom" toimus 20. aprillil kell 19:00 Estonia kontserdisaalis. Esinejateks olid Hakan Lewin, Johannes Landgren ning Eesti Kaitseväe Orkester, dirigendiks Peeter Saan. Esimese osa keskel tegi ka üllatusesinemise paari lauluga Eesti Kaitseväe Segakoor, mida juhatab Veronika Portsmuth.

Hakan Lewin on Rootsi päritolu alt-saksofonist, kes oma väljendusvahendites tugineb kaljukindlalt dźässijuurtele. Oma aastakümnete pikkuse karjääri jooksul on ta esinenud paljudes riikides üle maailma ning enamuse Rootsi dźässikuulsustega. Ta on võitnud ka Rootsi mainekama dźässiauhinna - Christer Boustedt Award.

Johannes Landgren on lõpetanud Göteborgi Ülikooli Muusikakooli kirikumuusika erialal ja saanud lõpudiplomi orelisolisti ja -impovisaatorina. Tal on ka kooripedagoogika doktorikraad. Duo Hakan Lewin ja Johannes Landgren on unikaalne saksofoni-oreliansambel, mis on tegutsenud juba 11 aastat. Nad on esinenud nii Euroopas kui ka Ameerikas ning 1999. aastal ka Eestis. Väga paljudesse nende kontserdikavadesse kuulub midagi Duke Ellingtoni ning Billy Strayhorni repertuaarist.

Eesti Kaitseväe Orkester loodi 1993. aastal riikliku esindusorkestrina. Hetkel on orkestris 40 professionaalset muusikut. 1996. aastal sai orkestri ülemaks ja peadirigendiks kolonelleitnant Peeter Saan, kellel on doktorikraad puhkpilliorkestri dirigeerimise erialal.

Veronika Portsmuth on Eesti Kaitseväe segakoori juhendanud 2004. aastast, mil see loodi koorilaulu levitamiseks kaitseväes. Veronika Portsmuth on veel mitme koori dirigent ja hetkel õpib ta doktorantuuris Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. [1]

Kontserdi esimeses osas võis kuulda järgmisi palu - "Ellington Medley", "In the beginning god", "New world a-coming", "Apes and peacocks", "Somebody cares", "Chelsea bridge" ja "Cottontail". Pärast vaheaega tulid kuuldele - "It don´t mean a thing", "Black and tan fantasy", "I´m beginning to see the light", "Lotus blossom", "Ko-ko" ja "Caravan". Kõik muusika oli Duke Ellingtoni ja Billy Strayhorni repertuaarist ning arranźeeringud nendele lugudele oli teinud Örjan Fahlström ja Leif Halldén. [2]

Kuna kõik palad olid Duke Ellingtoni ja Billy Strayhorni loomingust, siis võib nad kõik ajaliselt paigutada 20. sajandi esimesse poolde ja Ameerikale omase džässmuusika liigi alla nagu seda on swing, mida loodi peamiselt tantsude saateks.

Kava ülesehitust võib lugeda huvitavaks, sest vaheldusid erineva tempo ja sisuga palad. Alguses ei tulnud kohe maestrotest duo lavale, vaid neid juhatas sisse esimeste lugudega Eesti Kaitseväe Orkester. Ära ei saa ka mainimatta jätta seda, et peale neid palu esitati paar lisalugu Eesti Kaitseväe Segakoori poolt, mida ei olnud kavas eelnevalt üldse mainitud. Kui mina oleksin olnud kava koostaja, oleksin lasknud Eesti Kaitseväe Segakooril esineda pärast vaheaega, sest siis oleks see mõjunud rohkem positiivse üllatusena, kui see oli seda kohe esimese osa alguses.

Esitajate taset võib lugeda väga kõrgeks, sest Hakan Lewin on väga kaua juba alt-saksofoni mänginud professionaalsel tasemel ning nimed kellega ta on koostööd teinud, näitavad, et temast peetakse väga lugu. Samamoodi on Johannes Landgren väga osav käsitledes orelit. Kuulates tema esinemist on mõistetav, et ta on auga välja teeninud oma doktorikraadi orelisolistina ja ka see miks ta on nii hinnatud pedagoog Göteborgis. Ka Kaitseväe Orkestrile ja Segakoorile ei saa midagi ette heita - oma osa mängisid-laulsid nad hästi. Hääle kõlavus ja ilu olid kooril head aga ingliskeelsed džässlaulud näitasid, et nad peaksid tööd tegema veel teksti selguse kallal, sest kohati läks kiirematel hetkedel juba asi ähmaseks ning sõnad olid nagu ära söödud.

Kontserdi õhkkond oli meeldiv, inimeste rõõmsatest nägudest võis välja lugeda rahulolu. Tore oli publiku hulgas näha ka Eesti kuulsamaid dirigente ja muusikuid, keda see kontsert paistis väga huvitavat.

Minu arvates võib lugeda õnnestunumaks palaks "Apes and peacocks". Mind lummas selle loo sisu ja rütm, tõmmates mind kaasa. Ma tundsin selles loos ära kõige paremini džässi ja sellele iseloomulikud jooned. See pala jäi mulle kindlasti ka kõige paremini meelde, sest ta erines teistest teostest nii palju. Kõige vähem jäin rahule lisapaladega, mida esitasid Eesti Kaitseväe Segakoori liikmed. Veendusin, et mulle ei meeldi kui džässis lauldakse kooris, sest mulle tundub, et koorilaul oleks justkui sinna ära eksinud.

Kontserti võib siiski lugeda õnnestunuks, sest kõik esinejad olid tasemel ja midagi silma-kõrva riivavat ei juhtunud. Sai näha jälle üht väga ainulaadset kontserti ja kuulda esinejad, keda väga tihti ei kohta. Nahkpükstes ja -jakis Hakan Lewin jätab kindlasti mällu kustumatu mälestuse, mis kindlasti meenub, kui lähen vaatama-kuulama uuesti mõnda džässkontserti. Ainuüksi tema välimuse ja stiili pärast soovitaksin teda vaatama minna. Sain ka kinnitust sellele, et Duke Ellington ja Billy Strayhorn on olnud 20. sajandi väga kuulsad džässiloojad ja esitajad, kelle loomingut peab iga muusikast lugupidav inimene vähemalt korra elus kuulama.

Tulevikus ootaks veel selliseid džässkontserte kus on oma ala professionaalid koos ja kus oleks koor, kes esitaks džässmuusikat nii, et see ka mulle meeldiks.

Iga suurem ettevõtmine kohtab oma teel ka takistusi. Kahjuks selgus, et konkurss "Noorte kriitikute luubi all" ei ole selles suhtes erand.

Muusikaosakonna veebipäeviku registreerumissüsteemis on ilmnenud viga: registreeruvale kasutajale ei saadeta süsteemi poolt automaatselt e-kirja kasutajakonto kinnitamiseks vajaliku lingiga. Vabandan kõigi registreeruda ja konkursil osaleda püüdnute ees!

Kasutajakontod on nüüdseks käsitsi aktiveeritud, olete palutud sisse logima ja konkursil osalema!

Kui ilmneb probleem sisse logimise või millegi muuga Muusikaosakonna veebipäevikus, palun andke sellest teada nii kiiresti kui võimalik peatoimetaja Marje Ingelile!

Halva uudise järel aga ka hea uudis: konkurss "Noorte kriitikute luubi all" kestab edasi ja ootab jätkuvalt kaastöid nii blogitasandil siinsamas Muusikaosakonna veebipäevikus kui ka poolprofessionaalsel tasandil leheküljel www.luubiall.ee

Kaunist kultuurisuve jätku ja edukat kultuurikriitika võistlusel osalemist soovides,

Teie peatoimetaja

22. mai keskpäeval sean sammud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, et külastada Lê Quan Ninh'i õpituba. EMTA keldrikorrusel asuvasse Elektronmuusika stuudiosse on kogunenud 6 õpihuvilist.

Lê Quan teeb ettepaneku, et kõigepealt mängib ta veidi aega üksi, seejärel moodustatakse kohalviibivatest õpilastest koos temaga triod, kes samuti musitseerivad, ja lõpuks võiksime nähtu ja kuuldu üle koos arutleda.

Keset põrandat seisab basstrumm, mis on oma tavapärasest kohast trummikomplektis välja tõstetud ja suure tom'i sarnaselt jalgadele püsti seisma pandud. Lê Quan astub selle juurde ja justkui katsub algul, kas trumm ikka korralikult püsti seisab. Olen tema improvisatsioone internetist kuulanud, kuid mitte näinud, seega kõik järgnev tuleb mulle üllatusena.

Kõik tegevused teenivad heli tekitamise eesmärki, aga väliselt Lê Quan justkui joonistab mingi peene pulgaga trumminahale ja veab kriuksutades sõrmega mööda trumminahka, seejärel ta nagu võtaks peoga midagi trummi pinnalt. Lõpuks tõmbab ta trummitaldriku servaga mööda nahka ja see teeb üllatavalt hästi resoneerivat häält. Õpitoas osalejad aplodeerivad.

Kaks triot moodustuvad vastavalt vibrafonist ja kandlest ning viiulist ja väikesest kandlest koos Lê Quan'iga. Millegipärast toimib koostöö teises trios oluliselt paremini, isegi sedavõrd hästi, et tunnen trio improvisatsiooni lõppedes suurt soovi plaksutada, kuigi teised kuulajad kahjuks seda ei tee. Ka Lê Quan Ninh on rahul.

Järgnevas vestluses räägib Lê Quan, kuidas ta oma praeguse trummivalikuni jõudis. Algul kasutas ta väga suurt löökpillikomplekti, kuhu kuulus lisaks tavapärasele trummikomplektile veel hulk mitmesuguseid taaskasutatud metalli tükke. Siiski kuulus tema valikusse juba siis püsti tõstetud basstrumm. Kõigist ülejäänud löökpillidest vabanemine polnud äkkotsus, kuid ta hakkas tahes-tahtmata võrdlema end oma tšellistist naisega ja parima sõbraga, kes mängis ainult sopransaksofoni, ning oli sunnitud endalt küsima, miks temalgi ei võiks olla ainult üks pill, kui nemad oma ainsale instrumendile keskendumisega nii rahul on.

Oma osa mängis ka inimlik mugavus, sest kord töötas ta kaks nädalat õhtust õhtusse ühe tantsijaga ning pidi igal õhtul kogu oma varustuse kokku pakkima. Lõpuks ta tüdines sellest ja kahandas oma komplekti suurust järk-järgult, kuni alles jäi vaid basstrumm koos mõnede lisanditega. Muidugi muutus töövahendite vähenemise tõttu ka muusika nende paari nädala jooksul oluliselt.

Hiljuti avatud Põhuteatris andis 20. mail festivali Improtest avakontserdi inglise kitarrist Fred Frith koos eesti improvisatsioonilembeste muusikutega. Nupukalt pealkirjastatud kontserdil „Trouble with traffic" (e. k. „Häda liiklusega") polnud „liiklusega" tegelikult mingeid probleeme, juhul, kui nimetada „liikluseks" seda, kuidas hulk muusikuid laval üksteisega koos, vaheldumisi või nö vastassuunas improviseerib. „Liiklusinspektor" Fred Frith hoidis olukorda kindlalt kontrolli all.

Muusikalist teekonda alustas Frith üksi, kõlistades ketiga ja sahistades saapaharjaga oma süles lebava kitarri keeltel. Improvisatsioon jätkus vaikselt, kohati isegi meloodiliselt. Peagi viipas Frith ka teised „liiklejad" kaasa, mõnda aega musitseerisid kõik koos. Siis aga tõusis Frith püsti, pani pilli käest ja sammus poolkaares laval istuvate eesti muusikute ette ning silmitses kuulates neid altkulmu, käed rinnal risti, nagu mõni koolmeister oma õpilasi. Veidi aega sealsamas seistes rühma dirigeerinud, istus ta taas oma kohale muusikuterivi otsas.

Järges vastastikuste fraasivahetuste ja äkiliste helipahvakute osa, millega kaasnesid üksteisele näidatavad käemärgid. Seejärel võtsid maad pikad venivad noodid kõigilt pillidelt. Algul hõredalt ja vaikselt kostev klaster tihenes ja kasvas valjemaks. Aeglaselt kulgevate nootide taustale näitas uuesti dirigendirollis Frith sisse Ahto Abneri trummisoolo, teised muusikud jäid tasahaaval vakka ja pikka aega kestnud süidiliku ülesehitusega lugu lõppes.

Vabaimprovisatsioonilise muusika festivali Improtest eelsoojenduseks oli ümarlaua-kohtumine ühe festivali peaesineja Fred Frithiga Kanuti Gildi Saalis 19. mai õhtul. Temaga vestles Raul Keller, kes sissejuhatuseks andis kuulajaile lühiülevaate kitarristi karjäärist. Hiljem said küsimusteks sõna eesti muusikutest kuulajad. Jutt keerles põhiliselt improvisatsiooni ja muusiku varustuse ümber.

Frith selgitas, et varustus ei pruugi muusika tegemisel olla määrav, ja tõi näite ühest oma jaapanlasest sõbrast, kes kõikvõimalikele efektiplokkidele ja -nuppudele püüab leida alternatiivseid low-tech lahendusi. Näiteks kui stuudios öeldakse talle, et on vaja flanger efekti, mõtleb ta natuke ja annab rippuvas asendis olevale kõlarile paraja obaduse, nii et see edasi-tagasi kiikuma hakkab, ning efekt ongi saavutatud. (Naer saalis.) Tõsisemalt jätkates mainis Frith, et ostis hiljuti endale kolm uut pedaali, aga kaasa võttis ainult ühe, sest teistest ei saanud veel aru, kuidas need töötavad ega tahtnud kontserdil selle üle pea murdmisega aega raisata.

Eksperimenteerivaks muusikuks Fred Frith end enam ei pea. Varem läks ta igas uues linnas, kus pidi kontserdi andma, kõigepealt rauapoodi ja vaatas, mida põnevat seal leidus. Nüüd ta rauapoes enam ei käi, aga on huvitatud elavast suhtlusest nii vanade talle juba tuttavate objektidega kui uute inimestega, kellega koos improviseerib.

Seepeale küsiti kohe, kas ja kuidas on ta valmistunud kontserdiks koos eesti muusikutega. Frith selgitas, et ta on nendega juba kolm päeva proove teinud, või õigemini neile õpitoa andnud, mille käigus on tegeldud grupi kui instrumendi avastamisega. Kahtlemata on suure grupi ühisimprovisatsioon mitte lineaarne, vaid episoodiline, üksiksündmustest koosnev nähtus, aga sellegipoolest on Frithil Põhuteatri kontserdi jaoks teatav üldisem struktuur paika pandud. Väiksema koosseisu jaoks ei kirjutaks ta eelnevalt midagi ette, aga suure grupi puhul peab ta struktuuri ette andmist vajalikuks, et muusika oleks huvitav.

Keegi publikust küsis, kas pole mitte nii, et ka üksikesineja efektiplokke ja muud lisavarustust võib käsitleda improviseerivate muusikute grupina, sest kunagi ei saa olla päris kindel lisavarustuse kasutamise tulemustes. Frith vastas, et kui improviseerid, on oluline enda jaoks defineerida, mida su instrument endast kujutab, millest see koosneb. Sealjuures tuleks tajuda pilli ja mitmesuguseid efektiplokke ning muud live-elektroonikat ühtse instrumendina, tervikuna. Paraku õpitakse jazzikoolides tihti ka elektrikitarri nii, nagu oleks see akustiline pill: ei tegelda üldse kõlaga, vaid ainult nö näpujooksu arendamisega.