On olemas lavastusi, mis annavad edasi mingi idee või emotsiooni. On olemas lavastusi, mis annavad edasi hetke esteetilisi väärtusi. On olemas lavastusi, mis püüavad edasi anda kindlat ideed, ehkki see ei jõua võib-olla vaatajani. Ja siis on Henri Hüti ja Mihkel Ilusa lavastus.
Kevadtalvel lavastus Kanuti Gildi SAALis eelpoolmainitud noormeeste üllitis intrigeeriva pealkirjaga „Kapriisid". Läksime seda vaatama eriliste ootusteta, ent nähtu ületas igasugused ootused mitmekordselt.
Sahisevad ekraanid, tumedad helid taustal, groteskne liikumine, valgusmängud, liikuvad konstruktsioonid, sittuv hobune... Tüüpiline interdistsiplinaarne lavastus! Ainult et sitem.
Kui poisid tulid lavale mitte tsiteerima, vaid et neid tsiteeritaks, peame kahjuks tõdema, et oleme üsna sõnatud. Nende endi sõnade kohaselt „visuaalse info jagamatu mitmekülgsus" tähendab ilmselt, et see info ei jõua vaatajani. Mitte sellepärast, et lennukad ideed oleksid jäänud lihtinimese jaoks tabamatuks, vaid tundus, et nad ei saanud ise ka aru, mida laval teevad. Kui see oli taotluslik, siis - braavo! Kui mitte, siis äkki peaks veel ühe põhjendava manifesti kirjutama? Sest et kunst ongi ju selleks, et seda hiljem ajalehes tervel leheküljel pikkade sõnade ja arusaamatute lausete ning illustreerivate pildikeste näol meiesugustele põhjendada (vt KesKus, aprill 2011).
Miks siis oma sõnatuses sõna püüame võtta? Meie eesmärgiks ei ole vihavaenu tekitamine, vaid tähelepanu juhtimine aususe puudumisele antud lavastuses. Tundus, et kogu lavastuslik kompositsioon oli punnitatud, mängimaks „sügavamõttelise kunstniku" rolli. Tõelisel kunstnikul on idee ja võime seda vahendada, aga lavastuses nägime ainult välist atribuutikat, mida tundus olevat kasutatud ainult kasutamise enda pärast.
Oma sõnatuses taas KesKusis ilmunud manifesti abiks võttes - üks nende eesmärkidest oli otsida, milline võiks olla lavaline väljund populaarkultuurile. Kui lavalise atribuutika grandioosne ja pillav, ent tähenduseta kasutus viitab populaarkultuuris valitsevale tühjusele, siis kas poleks olnud mõjusam ja eelarvet säästvam esitleda publikule 50 minuti jooksul lihtsalt tühja lava? Ehkki nad ise väidavad, et popkultuur ilmub teatrilavale sisulises mõttes, mitte vormistusliku dekoratiivvidinana, siis miks me nägime vaid dekoratiivvidinate lavastuslikku üleküllastatust ilma mingisuguse arusaadava sisuta?
Manifestist tuli ka välja, et kõik objektid (televiisorid, ristikujuline konstruktsioon, hari ja prügikühvel, hobusesitt jne) dikteerivad kunstniku edaspidiseid käike. Ainuke põhjendatud seos kunstniku ja rekvisiitide vahel hõlmas siiski vaid kolme viimatimainitud objekti. Ülejäänud protsesse iseloomustas põhjendamatus ja ebaloogilisus nii tavamõistuse kui kunsti tajumise konteksti mõttes.
Samuti jääb täiesti arusaamatuks Henri Hüti liikumiskvaliteetide tähendus, kui seda üldse olema pidi. Kujutlege mustas rullkraega džempris ja mustades liibuvates pükstes (stereotüüpse kunstniku rollis?) noorsandi liikumist mängimas - keha liigutamas mõtlemine, mitte orgaanilisus. Sammu väljendusvõime jäämas minimaalseks, emotsioon miinustesse. Ehkki nad ise väidavad, et keha täitvat laval mitmekülgse ütlemise funktsiooni, milles kalkuleeritus jääb emotsiooni varju. Vabandage, poisid, kuid kuhu jäi lubatud emotsioon, unustasite riidehoidu?
Lavastuse pealkiri „Kapriisid" ei seostu esmapilgul kuidagi laval toimuvaga. Pikemalt analüüsides järeldasime, et kapriisid väljendusid ehk selles, et üks tahtis lavale hobust ja teine nõustus sellega peale omapoolset nõudmist ilmuda lavale punase musisuuga ja kontsakingades. Seega kui võtta lavastust printsessilike kapriisidena, sobib pealkiri nagu rusikas silmaauku.
Kunst kunsti pärast. Öeldi, et kunsti oli lavastuses küll ja rohkem veel - aga kas seda üldse sai pidada kunstiks? Rekvisiitide ümbertõstmise jada laval ei eelda veel selle kunstiks nimetamist.
Kunst peab peab pakkuma elamust või mõtteainet, parim oleks, kui mõlemat koos. On kurb, et lavalaudadele tuuakse midagi nii mittemidagiütlevat kogu selle visuaalse info jagamatus mitmekülgsuses - mida iganes see ka tähendada võiks.
Kommenteeri