19. märtsil Rahvusooper Estonias
Koreograaf-lavastaja, lavakujundus, muusikaline kujundus: David Sonnenbluck (Belgia)
Muusika: Vivaldi, Mozart, Typsi, traditsiooniline araabia muusika
Kostüümid: David Sonnenbluck, Mare Tommingas
Valguskujundus Andres Sarv ja Imbi Mälk
Osades: Colin Thomas Maggs, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Hayley Blackburn, Vanemuise balletitrupp.
Kes ei oleks midagi kuulnud Casanovast, tuntud Veneetsia südametemurdjast? Lugematud filmiloojad, koreograafid ja lavastajad on saanud inspiratsiooni tema armuseiklustest, nii ka selle etenduse puhul. Siiski ei saa „Casanovat" pidada tema biograafilise teose ümberjutustuseks vaid seiklustest ja tegelastest on lavalaudadele jõudnud vaid fragmendid. Etendust vaadates kinnituvad vaid faktid, mida tead ka enne - Casanova niidab naisi jalust ja jätab nad maha kergekäeliselt, murdes neidiste südameid. Etendus ei ava sügavamalt Casanova olemust ega portreteeri pikemalt armulugusid.
David Sonnenblucki „Casanovat" ei saa kindlasti lugeda klassikaliseks balletiks, tunda on tugevaid jazzi ja erinevate tantsukultuuride mõjutusi. Ka muusika valik on äärmiselt mitmekesine, esineb nii tuntumaid klassikuid, kaasaegsemat lounge-jazzi ja elektroonilist muusikat. Lavakujundus on äärmiselt minimalistlik - musta fooni keskel on kui klaasiga kaetud uks, mis töötab nii efektse pääsuna lavale kui mõjub peeglina, kaotades tavalise, ainult ühest suunast vaadeldava lavakasti. Hea võimalus ka publikule - kui sa üle eesistuja pea kõike laval toimuvat ei näe, siis on võimalus liikumist jälgida peeglist, mis lisab uue dimensiooni. Kostüümid on vastandlikud - kogu lava täitvad baroklikult ajastutruud kleidid ja pool-mantlid versus täispikad trikood ja lihtsad mustad püksid, mõlemad on omas elemendis ja töötavad omal moel etendusele kaasa, toetades üheaegselt nii kaasaegset kui barokset konseptsiooni.
Kõik numbrid on kavas välja toodud pealkirjadega, proovides puust ja punaselt kirjeldada, mis nüüd laval toimub. Samas aitavad need luua enda jaoks süžeeliini, tuues meie ette katkendeid Casanova kirjust (armu)elust.
Etendus algab catwalk'iliku sisenemisega nagu tutvustataks peagi lavale astuvaid tegelasi, kostüümid mõjuvad võimsalt ja suursuguselt minimalistliku kujunduse taustal, rõhutades ajastule omaselt välise kesta tähtsust. Tegelased paigutuvad lavale süsteemselt, pusle täpsusega, kõigil on oma kindlaksmäärtud kohad nagu ka õukonnas. Kogu virr-varri keskel astuvad fookusesse Casanova (Colin Thomas Maggs) ja tema sõber Baffo (Takuya Sumitomo). Kõik värvikad tegelased lahkuvad ja lavale jääb minimalistlikus „mustad püksid-paljas ülakeha" stiilis duo.
Olenemata sellest, et Casanova on siiski nimitegelane, on Baffo osatäitja tehniliselt ja emotsionaalselt meeldejäävam. Takuya Sumitomo liigub laval vähimagi vaevata, sooritades efektselt keerukaid kombinatsioone. Tema duett Mai Kageyamaga on igati meeldejääv eriti tehnilise virtuoossuse poolest - suured hüpped, arvukad tuurid ja loomulikult ka fuete pöörded, milllele järgneb publiku tormiline aplaus.
Mitmed tegelased on ajaloolisel teosel põhinevad - nii Madame Pompadour kui ka Casanova suur armastus Henriette, kes jättis ta etenduses stiilselt, sigaretti suitsetades maha, kuid neil ei peatuta pikemalt. Fookus sensuaalsusel ning Casanova ja ta sõbra Baffo vallutustel. Etendusest kumab läbi ka omasooiharus, lavale on toodud mitmeid meeste duette, mis ei olnud sel ajastul sugugi mitte ebatavalised.
Koreograafia on äärmiselt mitmekesine, sobitudes tihti muusikaga. Klassikalise ooperi peale on loodud klassikaline duett, milles on muusikalised pausid hästi välja peetud; meeste tantsu muusika on väga jõuline; mambo rütmid seonduvad aga broadway'liku lehvikutantsuga, mis peaks kirjeldama õhtuid Casanova juures; maheda jazzloo „Smile" peale tehtud liikumine on aga ujuv ja humoorikas.
Kõige meeldejäävam on minu jaoks eelviimane number, kus ühte stseeni on kokku pandud etendusest läbi käinud motiivid, tuues meieni laval nähtud mälestusi Casanova elust ja teisi tipphetki laval toimunust, luues sellega etendusest terviku. Sellevõrra tundub lõpu finaal juurde lisatuna ja viimase fookuse Casanovale rikub ära saalis ootamatult põlema läinud tuli.
Huvitavad on erinevad lahendused, alustades joonistega, seetõttu on etendust juba kompositsiooniliselt põnev vaadata. Lavale on toodud mitmesuguseid kooslusi - duette, triosid, kvartette ja neid on laval omavahel miksitud, kasutades liikumises erinevaid sümfonismi võtteid. Veel näidatakse publikule, kuidas võrgutada naist siis kui sul on ülakeha paljas ja sellest ilmselgelt ei piisa. Samuti on etenduses kõikidel naistel kleidid nii kerged seljast tulema, tundub, et sel ajastul polnud selleks palju vajagi. Tihti jääb etenduses mitmete numbrite ajal mulje, et lava on nii naissoost kui meessoost Casanovasid täis - tundub, et meis kõikides sisaldub killuke võrgutajast südametemurdjat. Mitmed liikumised ja ideed on humoorikalt lavastatud, näiteks kui seelik on naistel tantsimiseks liiga pikk, siis mida muud teha, kui see tantsu ajaks üles tõsta.
Etenduses pole fookus ainult meestel vaid ka naistel on oma roll, nad pole mitte võrgutatavate rollis vaid on ka ise võrgutajad. Samuti on hästi portreteeritud selle aja mentaliteet - naine võib olla täiesti ärakasutatud ja vaimselt maha murtud, kuid ta tõuseb ikka püsti ja ulatab uhkelt järgmisele oma kätt suudlemiseks.
„Casanova" moodustab huvitava kaasaegse ja barokiliku kompoti, mis kindlasti ei jäta kedagi külmaks. Vanemuise balletitrupp on super vormis ja töötab ühtse kooslusena, mida kinnitab ka saalis püsti seistes aplodeeriv publik. Siiski jääb minu jaoks etendus fragmenteerituks, kuna puudub süžeeliin ja muusika on valitud vastavalt lavastaja maitsele, mistõttu puudub terviklik lahendus.
Kommenteeri