Marina Kesleri „Othello" , Arvo Pärdi muusikale
Muusika on valitud suurepäraselt, ta on liikumisega ideaalses kooskõlas, pidevalt teineteist toetades ja moodustades terviku. Nagu ka koreograaf on öelnud: „Pärdi teostes on inimloomusele omaseid kontraste, mistõttu harmoneerub ta Shakespeare´i draamaga". Samas õukonna hüpnotiseerimisstseenis kasvab muusika koos liikumisega, kuid nad lahenevad lõpus erinevalt, muusika kasvab edasi, kuid tantsijate staatika mõjub kontrastina. Huvitav on nelja naistantsija stseen, vast ühe tuntuima Pärdi teose, „Spiegel im Spiegel" järgi. Liikumine on naiselik, kuid minu jaoks natuke hakitult kontrastne muusika sujuvuse ja voolavuse taustal, kuid samas lisab see etendusele teistsugust liikumiskvaliteeti, mis räägib koreograafi mitmekülgsusest.
Etendusele lisab efektsust Rootsi kunstniku Andréa T. Haameri kunstnikutöö, mis muudab lavaruumi intiimsemaks ja keset lava olev stseenidega kuju muutev punane narmastega ring lubab lavale tuua korraga erinevate tegelaste stseene. Ilma selleta poleks Desdemona ja Othello armustseen ning Jago agoonia ja kurjuse stseen korraga lavale ära mahtunud. Samuti on tantsijate riietus detailselt läbi mõeldud, need on fantaasiarikkad, kuid ei sega tantsijaid koreograafia esitamisel. Huvitava detailina on koreograafi nägemusest tingituna toodud lavale suusaprillid, mis peegeldavad tänapäeva ühiskonnas liigset arvutiseerumist: „inimene irdub tegelikkusest ja muutub nõrgaks ja manipuleeritavaks" (M. Kesler). Kunstnikutöö harmoneerub suurepärase valgustööga Neeme Jõe poolt. Kostüümid toovad alguse varjustseenis meeste siluettidesse huvitava lisadetalili - õlgadel oleks kui sarved. Erinevates stseenides on solistide valgustamine täpne ja aitab tuua kõige olulisema esile.
Marina Kesler on loonud suurepäraselt tehnilise ja emotsionaalse koreograafia, millele lisavad efektsust väikesed hästi läbimõledud detailid. Eve Andrele on see kui loodud, kes mõjub laval väga loomulikult ja lihtsalt Desdemona rollis. Ka teised solistid on märkimisväärt - Othellot mänginud Aleksandr Prigorovski kõik kõhklused on silmaga eristatavad, kadeda ja kogu draama põhjustaja Jago rollis olnud Sergei Upkin lisab etendusele grotesksust oma näoilmetega ja on etendusel põhiline tempomuutja - Bianaka võlumisstseenis sujuv ja rahulik, duettides Othelloga pigem ründavalt agressiivne ja soolodes vajadusel nii kiire, aeglane kui detailseselt täpne. Mõlemad, nii Othello kui Jago osatäitjad on oma rollides suurepärased, nii tehniliselt kui emotsionaalselt.
Esimeses meeste sissejuhatavas tantsus jääb häirima kõikide tantsijate vajadus soleerida, mis grupi tantsus ei tööta. Kõik teevad küll samu liigutusi, kui detalilid varieeruvad ja puudub ühine hingamine. Ka eelviimases, valgetes kleitides massitantsus kaob sünkroonsus ja hetkeks tundub, et iga tantsija ajab laval oma asja, millest on tõesti kahju,kuna liikumine on efektne ja tõstab stseenis pinget. Pärdi muusika on küll keeruline aga ühtetantsimine on harjutamise küsimus. Samuti ei tööta minu jaoks esimestes stseenides liigne jooksmine, nii koreograafias kui jooniste vahetuses, see pigem tõmbab tempot alla, kuna tekitab tunde, et nüüd tuleb midagi suurt ja võimsat, kui jätkub siiski eelnev liin.Kokkuvõttes on „Othello" tõeline meistriteos, mis on viimse detailini läbimõeldud.
George Balanchine „Who cares?"
Etendus koosneb tantsunumbritest, mille jaoks Balnchine on inspiratsiooni ammutanud tuntud muusikalihelilooja George Gershwini loomingust. Koreograafia on küll keerukas, kuid mõjub kergelt ja lihtsalt nagu ka muusika iseloom eeldab. Liikumised on enamjaos muusikalikud, mis kohati mõjub humoorikalt, kuna kõik naised on siiski varvaskingades. Tantsijad kannavad koreograafia välja meisterlikult, rõhk ei olegi nii väga sammudel vaid meeleolul. Viis naist ja meest suudavad suurepäraselt sünkroonis tantsida, nii eraldi kui koos. Esile tasub tõsta ka kindlasti meessolisti Artjom Maksakovi, kes on väärt partner kõigile kolmele naissolistile (Eve Andre, Alena Shkatula ja Heidi Kopti), olles alati nende jaoks kohal, kui tarvis. Tundub, et Heidi Kopti soolo oli kõige keerulisem, see oli ainus tants, mis mõnevõrra logises.
Asi, mis mind natuke härima jäi olid kostüümid. Viis meestantsijat olid tõesti 30-nendate stiilis kostüümis, naised olid aga kõik väga iluuisutajalikes kostüümides nagu ka meessolist. Naiste puhul saan ma sellest tegelikult aru - Balanchine soovis alati naisi laval trikoodes näha, lisatud võis ka olla väike seelik - need tingimused on ka mei e Rahvusballeti laval täidetud, kuid meessolisti puhul, oleks võinud kostüümikunstnik natuke rohkem stiilist kinni pidada.
Lavakujunduses domineeris vaade Manhattanile, mis toetas etenduse temaatikat, kuid jäi siiski üldpildis igavaks, samas oli kogu tähelepanu suunatud täpselt sinna kuhu vaja - tantsijatele.
Olenemata väikestest puudustest, millest enamus tõenäoliselt järgnevate etenduste käigus kaovad, on Estonia Balletiõhtul nähtud viimase aja parimad tantsuetendused, mida olen vaatamas käinud. Kesleri „Othello" on teos, mida iga eestlane peaks nägema - suurepärane kvaliteet, kus koreograaf pole tantsijate suhtes järeleandmisi teinud, eesti parima helilooja muusikaga. Ehk muutuks ka suhtumine, et tants on ainult see, mida võib pühapäeva õhtuti telekast näha. Balanchine´i-Gershwini „Who cares?" on aga kvaliteetne ja lihtne visuaalne nauding, mis on igati meeleolukas ja peaks igalühel meie hallis argipäevas tuju tõstma.
Kommenteeri