Arhiivid mai 2011

Kultuurikriitika võistlus NOORTE KRIITIKUTE LUUBI ALL on mõeldud nii vanuse kui kirjutamiskogemuse poolest noortele. Ootame kriitikakonkursil osalema ka neid, kelle jaoks kultuurisündmuste kajastamine on olnud hobi juba pikemat aega, kuid pole seni saanud põhitööks.

Konkursi eesmärgiks on julgustada noori kirjutajaid jälgima, väärtustama ja tulevikulugejale talletama meid ümbritsevat kultuuri.

Konkurss toimub kahes etapis, et haarata võimalikult laialt 2011. aasta kultuurisündmusi.

Esimese etapi võistlustööde esitamise viimast tähtaega on pikendatud 15. juunini 2011 (võetakse vastu tekste, milles kajastatud sündmused toimusid ajavahemikul 01.01.-14.06.2011)

Ootame tekste ka jooksvalt, iga kuu kiireimale kirjutajale ergutusauhind!

Konkursile esitatavad tööd peavad kuuluma vähemalt ühte siin loetletud põhivaldkondadest: muusika, kunst, tants, film, multimeedia ja interdistsiplinaarsed üritused.

Erilise tähelepanu all on igasugused multimeedia- ja žanriülesed ilmingud nagu näitus-installatsioonid, tegevuskunst, audiogalerii, tantsuteater jpm. Filmiürituste kajastusi ootame pigem väikeste programmkinode kavadest (näiteks Tallinna puhul Kinomaja, Sõprus, Artis, Kumu) ja festivalidelt.

Võistlus viiakse läbi kahes vanusegrupis:

Mis: MUUSIKAKRIITIKA LUUBI ALL 2011

Kus: Kanuti Gildi SAAL

Millal: Esmaspäev, 23. mai 2011 kell 16-19.30

Kanuti Gildi Saalis on järgmisel esmaspäeval tulemas muusikakriitikale pühendatud õhtupoolik „Muusikakriitika luubi all 2011"

Loengud ja vestlusringid koondpealkirjaga „Muusikakriitika luubi all" said alguse juba eelmisel aastal festivali "Eesti Muusika Päevad" raames. Eelmise aasta sündmuse salvestisi on tagantjärele võimalik kuulata Klassikaraadiost

23. mail 2011 toimuvad Kanuti Gildi saalis teist korda avalikud loengud ja vestlusringid „Muusikakriitika luubi all". Seekord lähenetakse sellele teemale veidi spetsiifilisemalt. Hakatakse avama lisaks laiematele teemadele nagu popmuusika, kommerts ja kriitika ning uueneva meediamaastiku, sh netikeskkondade mõju kultuurikriitikale, ka selliseid teemasid, mis enamasti jäävad laiema avalikkuse fookusest välja ja neid teadvustatakse alles siis, kui see kedagi isiklikult puudutab: lapsinterpreet ja kriitika ning indiviidi roll muusikast kirjutamisel. Lisaks sellele räägitakse muusikakriitikast mineviku kaudu ja visandatakse selle tulevikuvisioone. Kutsutud kõnelejad on oma ala asjatundjad, kogenud kriitikud, meediateoreetikud või on kokku puutunud spetsiifiliste ühiskondlik-sotsiaalsete nähtustega.

2010. aastal koostöös festivaliga Eesti Muusika Päevad alguse saanud ürituse korraldajad on värskelt loodud kultuurikriitika foorumi LUUBI ALL (www.luubiall.ee) eestvedajad.

Üritust toetavad Tallinna Spordi- ja Noorsooamet, Eesti Vabariigi Kultuurkapital, Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakond ja Eesti Muusikaarvustaja, Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakond ja muusikaosakonna veebipäevik, ERR Klassikaraadio ja Kanuti Gildi SAAL

AJAKAVA:

Sissejuhatus 16.00-16.10

16.10-16.30 Halliki Põlda - „Lapsinterpreet ja kriitika"

16.30-16.50 Immo Mihkelson - "Ofelia Tuisk, eesti kriitiku lugu"

16.50-17.10 Tõnis Kahu - „Kriitik ja kommerts"

17.10-17.30 Berk Vaher - „Netikeskkonna Rada7 "tänavatasandi" kriitikast"

17.30-17.50 Tiit Hennoste - „Kultuurikriitika uueneval meediamaastikul"

Vaheaeg 17.50-18.10

18.10-19.30 Vestlusring. Moderaator Andrus Kallastu

Osalejad: Evi Arujärv, Halliki Põlda, Immo Mihkelson, Berk Vaher, Tõnis Kahu, Tiit Hennoste

On olemas lavastusi, mis annavad edasi mingi idee või emotsiooni. On olemas lavastusi, mis annavad edasi hetke esteetilisi väärtusi. On olemas lavastusi, mis püüavad edasi anda kindlat ideed, ehkki see ei jõua võib-olla vaatajani. Ja siis on Henri Hüti ja Mihkel Ilusa lavastus.

Kevadtalvel lavastus Kanuti Gildi SAALis eelpoolmainitud noormeeste üllitis intrigeeriva pealkirjaga „Kapriisid". Läksime seda vaatama eriliste ootusteta, ent nähtu ületas igasugused ootused mitmekordselt.

Sahisevad ekraanid, tumedad helid taustal, groteskne liikumine, valgusmängud, liikuvad konstruktsioonid, sittuv hobune... Tüüpiline interdistsiplinaarne lavastus! Ainult et sitem.

Kui poisid tulid lavale mitte tsiteerima, vaid et neid tsiteeritaks, peame kahjuks tõdema, et oleme üsna sõnatud. Nende endi sõnade kohaselt „visuaalse info jagamatu mitmekülgsus" tähendab ilmselt, et see info ei jõua vaatajani. Mitte sellepärast, et lennukad ideed oleksid jäänud lihtinimese jaoks tabamatuks, vaid tundus, et nad ei saanud ise ka aru, mida laval teevad. Kui see oli taotluslik, siis - braavo! Kui mitte, siis äkki peaks veel ühe põhjendava manifesti kirjutama? Sest et kunst ongi ju selleks, et seda hiljem ajalehes tervel leheküljel pikkade sõnade ja arusaamatute lausete ning illustreerivate pildikeste näol meiesugustele põhjendada (vt KesKus, aprill 2011).

Miks siis oma sõnatuses sõna püüame võtta? Meie eesmärgiks ei ole vihavaenu tekitamine, vaid tähelepanu juhtimine aususe puudumisele antud lavastuses. Tundus, et kogu lavastuslik kompositsioon oli punnitatud, mängimaks „sügavamõttelise kunstniku" rolli. Tõelisel kunstnikul on idee ja võime seda vahendada, aga lavastuses nägime ainult välist atribuutikat, mida tundus olevat kasutatud ainult kasutamise enda pärast.

Marina Kesleri „Othello" , Arvo Pärdi muusikale

Muusika on valitud suurepäraselt, ta on liikumisega ideaalses kooskõlas, pidevalt teineteist toetades ja moodustades terviku. Nagu ka koreograaf on öelnud: „Pärdi teostes on inimloomusele omaseid kontraste, mistõttu harmoneerub ta Shakespeare´i draamaga". Samas õukonna  hüpnotiseerimisstseenis kasvab muusika koos liikumisega, kuid nad lahenevad lõpus erinevalt, muusika kasvab edasi, kuid tantsijate staatika mõjub kontrastina. Huvitav on nelja naistantsija stseen, vast ühe tuntuima Pärdi teose, „Spiegel im Spiegel" järgi. Liikumine on naiselik, kuid minu jaoks natuke hakitult kontrastne muusika sujuvuse ja voolavuse taustal, kuid samas lisab see etendusele teistsugust liikumiskvaliteeti, mis räägib koreograafi mitmekülgsusest.

Etendusele lisab efektsust Rootsi kunstniku Andréa T. Haameri kunstnikutöö, mis muudab lavaruumi intiimsemaks ja keset lava olev stseenidega kuju muutev punane narmastega ring lubab lavale tuua korraga erinevate tegelaste stseene. Ilma selleta poleks Desdemona ja Othello armustseen ning Jago agoonia ja kurjuse stseen korraga lavale ära mahtunud. Samuti on tantsijate riietus detailselt läbi mõeldud, need on fantaasiarikkad, kuid ei sega tantsijaid koreograafia esitamisel. Huvitava detailina on koreograafi nägemusest tingituna toodud lavale suusaprillid, mis peegeldavad tänapäeva ühiskonnas liigset arvutiseerumist: „inimene irdub tegelikkusest ja muutub nõrgaks ja manipuleeritavaks" (M. Kesler). Kunstnikutöö harmoneerub suurepärase valgustööga Neeme Jõe poolt. Kostüümid toovad alguse varjustseenis meeste siluettidesse huvitava lisadetalili - õlgadel oleks kui sarved. Erinevates stseenides on solistide valgustamine täpne ja aitab tuua kõige olulisema esile.

Marina Kesler on loonud suurepäraselt tehnilise ja emotsionaalse koreograafia, millele lisavad efektsust väikesed hästi läbimõledud detailid. Eve Andrele on see kui loodud, kes mõjub laval väga loomulikult ja lihtsalt Desdemona rollis. Ka teised solistid on märkimisväärt - Othellot mänginud Aleksandr Prigorovski kõik kõhklused on silmaga eristatavad, kadeda ja kogu draama põhjustaja Jago rollis olnud Sergei Upkin lisab etendusele grotesksust oma näoilmetega ja on etendusel põhiline tempomuutja - Bianaka võlumisstseenis sujuv ja rahulik, duettides Othelloga pigem ründavalt agressiivne ja soolodes vajadusel nii kiire, aeglane kui detailseselt täpne. Mõlemad, nii Othello kui Jago osatäitjad on oma rollides suurepärased, nii tehniliselt kui emotsionaalselt.

Lavastaja: Ina Stockem (Holland)

Heli: Coordt Linke (Holland)

Kostüümid: Liisi Lill

Tantsivad: Kaja Lindal ja Raido Bergstein

Millal nägid viimati head kaasaegse tantsu etendust? Aga millal nägid head kaasaegse tantsu etendust, mis on tehtud lastele? Arvan, et selle tõenäosus on päris väike, sest lastele tehakse tantsuetendusi vähe, oma elus olen näinud vaid kahte ja viimati nähtu kuulub kindlasti äramärkimisele.

Lavastus toimub Miia-Milla-Manda muuseumis, mille keskkonda ta spetsiaalselt loodud ongi. Pärast etendust on võimalik ka muuseumis ringi vaadata - leidub nii interaktiivseid mänge, voltimis- ja joonistamisnurgake ning mullegi lapsepõlvest tuttavaid mänge.

Juba kava on omaette kunstiteos, kus on peale klassikalise etenduse info ka vanasõnu sõpruse kohta, värvimist, ristsõnu, mängude kirjeldusi, palju värve ning lisatud ka ümbrik, milles saab oma sõbrale kirja saata.

Tantsuteater Zicki tantsijad räägivad loo sõprusest - müstilisest asjast, mida on raske defineerida,  sõnadesse panna ja keeruline liikumisega väljendada. Kuid ilmselgelt teavad meie ette jõudnud tantsijad (tänu lavastajale), kuidas seda meieni tuua. Meile kirjeldatakse erinevaid sõprusega seotud situatsioone - esimest tutvumist, kuidas sõbraks saadakse, kuidas mängitakse ning loomulikult tülliminek ja leppimine. Selgub, et sõprus on üks täiesti omaette loom, mida on päris keeruline taltsutada ja tihti võetakse teda enesestmõistetavalt. Liigutakse suurte erikujuliste kuubikute otsas, mis on mõnusasti pehmelt polsterdatud ja mille sisse saab vahepeal ka peitu minna. Publik istub kahel pool etenduseruumi toolidel ja patjadel ja on pidevalt kaasatud tantsijate tegevusse. Ja kaasaelamist jätkub, lapsed kilkavad kui tantsijad loomi järgi teevad ja ka vanemad paistavad kogu mängust rõõmu tundvat. Lõpus kaasatakse ka pealtvaatajad tantsima, väike kallitants teeb kõigil tuju heaks ja meele rõõmsaks.  

Aga kuidas ikkagi päriselt üks kaasaegne laste tantsetendus välja näeb? Seda peab juba ise vaatama minema, keeruline on midagi nii toredat sõnadesse panna.

19. märtsil Rahvusooper Estonias
Koreograaf-lavastaja, lavakujundus, muusikaline kujundus: David Sonnenbluck (Belgia)
Muusika: Vivaldi, Mozart, Typsi, traditsiooniline araabia muusika

Kostüümid: David Sonnenbluck, Mare Tommingas

Valguskujundus Andres Sarv ja Imbi Mälk
Osades: Colin Thomas Maggs, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Hayley Blackburn, Vanemuise balletitrupp.

Kes ei oleks midagi kuulnud Casanovast, tuntud Veneetsia südametemurdjast? Lugematud filmiloojad, koreograafid ja lavastajad on saanud inspiratsiooni tema armuseiklustest, nii ka selle etenduse puhul. Siiski ei saa „Casanovat" pidada tema biograafilise teose ümberjutustuseks vaid seiklustest ja tegelastest on lavalaudadele jõudnud vaid fragmendid. Etendust vaadates kinnituvad vaid faktid, mida tead ka enne - Casanova niidab naisi jalust ja jätab nad maha kergekäeliselt, murdes neidiste südameid. Etendus ei ava sügavamalt Casanova olemust ega portreteeri pikemalt armulugusid.

David Sonnenblucki „Casanovat" ei saa kindlasti lugeda klassikaliseks balletiks, tunda on tugevaid jazzi ja erinevate tantsukultuuride mõjutusi. Ka muusika valik on äärmiselt mitmekesine, esineb nii tuntumaid klassikuid, kaasaegsemat lounge-jazzi ja elektroonilist muusikat. Lavakujundus on äärmiselt minimalistlik - musta fooni keskel on kui klaasiga kaetud uks, mis töötab nii efektse pääsuna lavale kui mõjub peeglina, kaotades tavalise, ainult ühest suunast vaadeldava lavakasti. Hea võimalus ka publikule - kui sa üle eesistuja pea kõike laval toimuvat ei näe, siis on võimalus liikumist jälgida peeglist, mis lisab uue dimensiooni. Kostüümid on vastandlikud - kogu lava täitvad baroklikult ajastutruud kleidid ja pool-mantlid versus täispikad trikood ja lihtsad mustad püksid, mõlemad on omas elemendis ja töötavad omal moel etendusele kaasa, toetades üheaegselt nii kaasaegset kui barokset konseptsiooni.

Kõik numbrid on kavas välja toodud pealkirjadega, proovides puust ja punaselt kirjeldada, mis nüüd laval toimub. Samas aitavad need luua enda jaoks süžeeliini, tuues meie ette katkendeid Casanova kirjust (armu)elust.

Õpitoa kolmanda päeva hommik on pühendatud saksofonistidele. Liebman meenutab, kuidas ta ise Joe Allardi juures tunde võtmas käis ega saanud kuue kuu jooksul esimesest taktist kaugemale. Allard võttis seepeale välja Henry Gray paksu anatoomiaraamatu ning näitas talle pilti inimese ülemistest hingamisteedest ja häälepaeltest. Allard olevatki olnud nagu arst, kes aitas näha, mis on valesti. Ta oli juba tollal väga kuulus ja paljusid kuulsusi õpetanud, kuigi Liebman ei teadnud seda.

Tagantjärele tõdeb Liebman, et sai alles 10 aastat hiljem aru, mida õpetaja talle selgeks teha püüdis. Asi oli tema vales hoiakus, mis tekitas pingeid, mängida tuleb aga pingevabalt. Nüüdseks on Liebman ise andnud välja raamatu „Developing a personal saxophone sound", mis koosnebki vestlustest tema ja Joe Allardi vahel. Raamatust on olemas ka videoversioon „Complete guide to saxophone sound production".

Liebmanil on jutustada veel paar õpetlikku lugu õppimisest ja jäljendamisest. Ta soovitab täpselt ära õppida kuulsate meistrite improvisatsioone eri tüüpi lugudest ja tegelda nendega mõnda aega. Kui matkite erinevate meistrite soolosid, siis õpite erinevaid kasulikke võtteid, lõpuks aga areneb meistritele toetudes välja teile ainuomane isikupärane stiil. Soolode õppimine on Liebmani sõnul nagu sõjaväkke või vangi minek, see lihtsalt tuleb läbi teha.

Pärast sissejuhatavat osa keskendutakse õpitoas rütmi rollile jazzis. Inimene pole metronoom ja võib seega muusikalise aja kulgemisega omatahtsi ümber käia. Liebman mängib lindilt ette näiteid, kus ollakse meelega kord löögist veidi taga, kord ees, ja nihutatakse seda tunnetust vastavalt oma suvale. Üks Liebmani enda salvestatud soolo on nii kiirete rütmifiguuridega, et õpitoas mängitakse seda ette poole aeglasemalt. Rütmi eripära ongi see, mis teeb jazzist jazzi, väidab Liebman.

Seejärel istub ta trummide taha ja demonstreerib ise, mida 4/4 taktimõõdus rütmiga teha annab. Esitlus on muljetavaldav. Sealjuures ei rõhuta ta kordagi takti esimest lööki, et näidata, kui oluline on igal muusikul panna oma sisemine metronoom eksimatult tööle. Katseks lööb ta auditooriumile mängult loo lahti ja täielikus vaikuses peab igaüks suletud silmi lööma üheainsa käteplaksu üheksanda takti esimesel löögil. Katse lõpeb läbikukkumisega, sest saalitäis õppureid ei tee plaksu ühel ja samal ajal. Tõestus metronoomiga harjutamise vajalikkusest on seega saadud.

Järgmisel päeval võetakse õpitoas käsile meloodiad. Igaüks ei pea küll olema laulukirjutaja, aga kuna improviseerides loob muusik käigupealt meloodiaid, siis peaks neist siiski midagi teadma. Liebman möönab, et kõrgel tehnilisel tasemel pillimeestel võib olla raskusi heade meloodiate loomisega, sest sõrmed töötavad automaatselt. Hea meloodia kohustuslik koostisosa on aga paus. Tühi ruum enne ja pärast mängitavat fraasi võimaldabki kuulajal seda meloodiana tajuda, sest ilma pausita ei suudaks mälu fraasi meelde jätta. Improvisatsioon ilma pausideta on sama halb kui ilma pausideta vestlus.

Maailma üheks parimaks saksofonistiks peetav David Liebman andis Jazzkaare ajal 3-päevase õpitoa Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Õpituba alustas ta ülevaatega enda saksofonistiks kujunemisest. Liebman pidas sellest rääkimist vajalikuks, sest tema lugu on seotud jazzi ajalooga.

Sündida 1946. aastal New Yorgis tundub ideaalse stardipauguna, et saada maailmakuulsaks jazzmuusikuks, kuid David Liebmani lugu kuulates saab selgeks, et see polnudki nii lihtne.

Ta hakkas 6-aastaselt saama klaveritunde, sest ema armastas klassikalist muusikat ja kodus oli ka pianiino. Muusikaline õhkkond üldiselt võis olla küll nakkav, kuid väike David igatses õppida hoopis tenorsaksofoni, sest oli seda rock'n'rolli ajastu algul bändis mängitavat näinud. Ema aga jäi endale kindlaks ja nii sõlmisid ema ja poeg kokkuleppe, et poeg õpib veel kaks aastat klaverit, seejärel saab aga valida selle pilli, mis talle endale meeldib. Poeg kuulaski sõna.

Kahe aasta pärast tuletas David emale kokkulepet meelde ja koos mindi õpetaja juurde. Too aga teatas, et enne saksofoni juurde asumist peab kindlasti oskama mängida klarnetit. Vaene poiss vihkas klarnetit, aga tal ei jäänud muud üle, kui täiskasvanute nõudmisi täita. Alles 12-aastaselt sai David endale viimaks tenorsaksofoni, jazzist polnud ta aga ikka veel kuulnudki, nagu muide teisedki tema kodukandis Brooklyn'is.

Kui Liebman teismelisena esmakordselt Birdlandi jazziklubis John Coltrane'i mängimas kuulis, ei suutnud ta uskuda, et see oli sama pill, mida temagi õppis, nii erinev oli kõla. David otsustas, et hakkab nii sageli kui võimalik selles klubis käima, sest jazzi ei õpetatud toona üheski koolis, seda võis õppida ainult kuulamise ning katse-eksituse meetodil. Lõpuks leidis Liebman õpetaja, aga esimene tund kujunes läbikukkumiseks, sest ta ei suutnud otse õuest tulles külma pilliga heliredelit mängida. Tund kestis vaid ühe minuti ja läks talle maksma 25 dollarit! Tolleks õpetajaks oli pime muusik Lennie Tristano, kellele ei meeldinud Coltrane'i mäng, sest tema ideaaliks oli Charlie Parker.

Nooruke Liebman ei teadnud tollal õpetaja ideaalidest midagi, aga tema iidoli Coltrane'i halvustamine oli siiski liig, rohkem ta Tristano juurde ei läinud. Selle asemel küsis ta semult, kes mängib kõige rohkem John Coltrane'i moodi. Vastati, et Charles Lloyd. Õige pea otsiski Liebman Lloydi üles ja küsis, kas too õpetajana ka tegutseb. „Ei," vastas Lloyd, „aga sina võid homme tulla".