Arhiivid august 2010

Birgitta festival soovib pakkuda külastajale terviklikku elamust. Õdus õhkkond luuakse varakult, tükk aega enne kontserdi või etenduse algust: sisenejale pakutakse juba kloostri ukse ees õhtuse jaheduse vastu külmarohtu ürdilikööri näol ja võimalust soojenduseks pleed osta. Siinkirjutaja vereringe ergutamiseks mingeid abivahendeid ei vaja, sest meeli hoiab niigi ärevil peatselt algav kontsert „Opera @ pop-jazz".

Kontserdi pealkiri näib vihjavat, nagu tuleks ooper pop-jazzile külla, tegelikult on aga pigem vastupidi. Kui kujutada seda külaskäiku ette piltlikult ja minna ajas veidi tagasi, siis võiks olukord välja näha umbes nii: suurest ooperihuvilisest aadli perekonna teenistusse saabub maailmas palju ringi rännanud tantsuõpetaja. Mängleva kergusega õpetab ta peretütardele paar moodsamat puusanõksu, vihmase ilma korral peletab nende igavust mõnusasti kamina ees diivanil istudes ja saksofoni mängides, ning isegi võluflöödist võib tema kätes saada hoopis võlu-vuvuzela...

Kas tundsite ära? Lugu võlu-vuvuzelast on mõistagi liialdus, aga too "tantsuõpetaja" on loomulikult Siim Aimla, kes läbi mitme sajandi ulatuvast ooperivaramust ainsa käeviipega ladina-ameerika rütmid kuuldavale manab. Tõsi küll, kontserdi algul võtab ta esmalt koos Estonian Dream Big Bandiga (EDBB) laval istet ja ootab, nagu viisakas külaline kunagi, kuni majaperemees peo sisse juhatab.

Majaperemeheks on antud juhul Eri Klas, Birgitta festivali kunstiline juht, kes ooperidžässi õhtu Bizet „Carmeni" avamänguga Moskva Novaja Opera sümfooniaorkestri esituses valla lööb. Ka järgnev number samast ooperist, don José aaria, mida esitab Khachatur Badalyan, kuulub klassikalise muusika valdkonda.

Seejärel astub Siim Aimla EDBB ette, tõstab käed, ja algab kuulus Habanera, mida laulab Carmenina ei keegi muu kui Sofia Rubina. Habanera ise on aga teinud läbi uuestisünni, kõlades nüüd hoopis taktimõõdus 5/8 (endise 2/4 asemel), ning kuna seade näib olevat tehtud meloodiajoonisest lähtuvalt, siis mõjub see muutus ülimalt orgaanilisena nagu oleks tegu originaaliga. Sealtmaalt, kus Carmenile peaks sekundeerima koor, tuuakse aga sisse ladina-ameerikaliku tunnetusega osa ning päikeselised puhkpillide repliigid sobivad siia samuti nagu rusikas silmaauku. Väga erineva iseloomuga osade kõrvuti paiknemise tõttu jätab Habanera  küll pigem popurrii, mitte ühtse teose mulje, aga tulemus on niivõrd värske ja energiast pakatav, et vaevalt saaks kellelgi midagi sellise lahenduse vastu olla. Seda enam, et ka ooperi peategelane mustlastüdruk Carmen ise on tulise temperamendiga.

Mustlastemaatikaga jätkatakse. Esmalt kõlab mustlasnaiste trio ooperist „Carmen" klassikalises versioonis Aleksandra Šuljajeva, Galina Badikovskaja ning Galina Koroljova esituses, seejärel võetakse käsile katkend Verdi ooperist „Trubaduur" Siim Aimla oskuslikul juhendamisel. Jälle on seade nii orgaaniliselt algversiooniga kokku sulandatud, et ei teki vähimatki võõristustunnet. Duetti laulvad Heli Veskus ja Taavi Tampuu näivad end samuti mõnusalt tundvat, ja on ka põhjust, sest tollest duetist on lausa tantsulugu vormitud!

Samas vaimus jätkatakse, ooperiklassika originaalkujul vaheldub Siim Aimla seadetega. Donizetti „Armujoogist" esitab Nemorino romansi töötluse Oliver Kuusik, kes publiku vahel jalutades head ladina-ameerika tunnetust demonstreerib, väga sundimatult laulab ning oskusliku fraseerimise ja meloodia varieerimisega kõrva jääb. Tema hääl avaldab samuti sügavat muljet, meenutades tämbri poolest kadunud Hendrik Krummi. Briljantse punkti paneb laulu lõppu sametise häälega lauldud triller.

Üsna radikaalse ümberkujunduse osaliseks on saanud Öökuninganna aaria Mozarti ooperist „Võluflööt". Tempo on võetud tublisti aeglasemaks, andes palale gruuviva ballaadi tunnetuse, ja jälle jääb kuulajana üle vaid ahhetada, kui hea tulemuse uuenduskuur on andnud. Aaria kõige tuntum osa on vokaali asemel antud hoopis vaskpillide grupi esitusse ning muundatud päikeseliseks sambaks, mille rütmis ka Heli Veskus kaasa elades puusa nõksutab, kahju ainult, et bigbänd tema madalamad noodid ära katma kipub. Originaalis üsna lühikesest aariast saab töödeldud kujul päris ulatuslik teos, siia mahuvad nii löökpillimängijate Hele-Riin Uibi ja Ahto Abneri vahelduvad improvisatsioonid kui trompetisoolo Mihkel Metsalalt. Kokkuvõttes on Siim Aimla seade sama särav kui Mozarti originaalmuusika.

Paraku järgneb sellele kontserdi kõrghetkele kohe järsk langus, sest Tšaikovski ooperist „Padaemand" pärinevat Jeletski aariat esitav Kristjan Kasearu pole oma ülesannete kõrgusel. Originaalkeeles lauldes ei saa ta ilmselt aru teksti sisust, mistõttu laulusse sisse-elamine puudub täiesti ja ka fraseerimine on äärmiselt puine, samuti on paigast ära intonatsioon. Õnneks on Kasearu hilisemad sooritused märksa paremal tasemel, küllap ka sellepärast, et need on töödeldud talle harjumuspärasemasse rocki-võtmesse.

Enne, kui nendeni jõuan, tuleb aga veelkord juttu teha Taavi Tampuust ja Sofia Rubinast, kelle esituses kõlavas töötluses Mozarti „Võluflöödi" Papagena ja Papageno duetist on ettekirjutatud osad improvisatsiooniga nii osavalt kokku pandud, et kuulajale jääbki mulje sundimatust improvisatsioonist. Suur osa sellest sundimatust muljest on Sofia Rubina loodud, kes kogu kontserdi vältel suurepäraselt valdab nii ooperiartistidega koos ja vaheldumisi ansamblis laulmist kui omapäi improviseerimist; lisaks paneb ta ka publiku endaga vaheldumisi fraase kaasa laulma, mis õnnestub samuti väga hästi. Tundub, et improviseerimises on ta tublisti edasi arenenud, tollessamas Papagena ja Papageno duetis on tema soolo lausa hiilgav! Kahjuks ei reageeri publik sellele aplausiga, küllap on tegemist enamuses ooperisõpradega, kes pole harjunud jazzi kombega soolode järel plaksutada.

Kiita tuleb ka Taavi Tampuud, kes ilusti kannab välja pool-improvisatsioonilise fraaside vahetamise Sofia Rubinaga ning kontserdi teise poolde jäävas jazz-ballaadiks kujundatud Onegini aarias saab oma partiiga samuti suurepäraselt hakkama. Tšaikovski „Jevgeni Onegini" nimitegelase aaria on tervenisti õhtuse salongijazzi stiilis kujundatud ning Siim Aimla istub oma tenorsaksofoni soolot mängima pehmele diivanile, jalg üle põlve. Publik aplodeerib juba ainuüksi sellele žestile. Huvitav, mida küll Tšaikovski sellisest seadest arvaks?

Kontserdi teises pooles esitavad oma säravamad numbrid ka külalised Venemaalt. Georgi Faradževi lauldud Lenski aaria ooperist „Jevgeni Onegin" jätab hinge mingi sõnulseletamatu nukruse noodi, millele lisab loodus omalt poolt veel vihmasabina Pirita kloostri festivaliaegsel ajutisel katusel. Järgmisena esitab Galina Koroljova Violetta aaria Verdi ooperist „Traviata". Nii keerukas Violetta aarias kui duetis Khachatur Badalyaniga samast ooperist annab Koroljova endast lisaks vokaalsele meisterlikkusele ka maksimaalse emotsionaalse laengu, nii et seda on viimasesse rittagi tunda. Publik tänab ja kutsub lauljatari pika aplausiga tagasi.

Khachatur Badalyan omakorda saab teenitult marulise aplausi osaliseks Cavaradossi aaria järel Puccini ooperist „Tosca". Ägedaid reaktsioone kutsub esile ka Andrzej Beletski lauldud Toreadoori aaria Bizet „Carmenist", kuid selle puhul jääb siinkirjutaja ülejäänud publikuga erinevale arvamusele. Tundub, et suurt poolehoidu kutsub esile pigem laulja hääle erakordne võimsus, mitte aga konkreetse aaria esitus, mis minu arvates polnud päris täiuslik.

Galakontserdi lõpp keeratakse pullitegemiseks, mis kukub aga päris vaimukalt ja hästi välja ning on seetõttu täiesti omal kohal. Jahimeeste koor Carl Maria von Weberi ooperist „Nõidkütt" ja Orjade koor Verdi ooperist „Nabucco" on omavahel kombineeritud ja kogunisti reggae'ks pööratud, mis üllatuslikult annab mitte ainult lõbusa, vaid ka muusikaliselt piisavalt huvitava tulemuse. Muusika juurde kuuluv vaatemäng kipub siiski tähelepanu endale tõmbama, nimelt mängib Taavi Tampuu tunkedesse riietunult ehitustöölist, kes Kristjan Kasearu kehastatud orja jala külge kinnitatud suure ja raske sangpommi ahelad läbi saeb. Nüüd pole Kasearu vokaalile midagi ette heita, võimenduse abil on võrdsustatud ka Tampuu ja Kasearu häälte erinevat kandevõimet.

Veelkordse võimaluse oma varasemat kehva sooritust heastada saab Kasearu koos Heli Veskusega, kui ühiselt esitatakse Zerlina ja Don Giovanni duett Mozarti ooperist „Don Giovanni". Teema juhatatakse sisse saksofoniga, misjärel Kasearu pöördub mugavalt diivanil lösutava „beibe" ehk Heli Veskuse poole mitte sõnadega „Käekene mulle anna, tule mu lossi sa," vaid hoopis inglise keeles. Zerlina kohendab vaid ülbelt oma päikeseprille ega tee austaja kutsest väljagi. Don Giovanni proovib veelkord, seekord toetab tema nõudlikku palvet vokaaliga unisoonis kõlav elektrikitarr.

Kui ka see palve jääb vastuseta, tormab rokkar Don Giovanni lava taha ja naaseb sealt üle-elusuuruses mootorrattaga! Tõsi küll, tal ei õnnestu sellega efektselt lava ette sõita (sest käik sureb välja, aga võib-olla see oligi nii mõeldud?! - et mitte publikut heitgaasiga lämmatada), vaid ainult EDBB seljataha, kust ta peab ratta käekõrval lava ette lükkama, kuid sellest pole lugu: kui Don Giovanni nüüd oma kutset kordab, on tema sisenemine beibest Zerlinale juba kustumatu mulje jätnud. Näitsik vastab omakorda itaalia keeles ning jookseb Don Giovanni hüüatuse „Let's go!" järel austaja eest ära. Jälitatav ja jälitaja teevad tiiru ümber EDBB ja varjuvad ühist õnne maitsma diivani taha, kust demonstratiivselt pesuesemeid välja pillutakse, enne kui paarike end taas korda silub ja publiku ette ilmub, et koos mootorratta seljas lahkuda (mis jälle ei käivitu!).

Palju nalja pakkunud efektne number ei jää siiski viimaseks, õhtu lõpetab ühislaul Verdi „Traviata" esimesest vaatusest ehk Grande Finale, mida alustavad kuus klassikalist lauljat Novaja Operast. Aplausi ajal lööb Siim Aimla lahti sama loo EDBB versiooni, milles laulavad Rubina, Veskus, Kuusik ja Tampuu. Rubina skätib, kahjuks jääb see valjuselt bigbändi ja Veskuse vokaliisi varju. Taas tehakse kahest laulust popurrii: nüüd hakkab Kasearu laulma eestikeelset „Veini ja viina..." Mozarti „Don Giovannist", samal ajal tõmmatakse helipuldist Veskuse ja Tampuu hääli vaiksemaks ning need ei kosta kahjuks enam kuulajani. Nende repliikide vahele laulab Rubina taas „Traviata" joogilaulu inglise keeles.

Lõpuks esitlevad Rubina ja Kasearu kõiki soliste ja dirigente, EDBB-d ning Moskva Novaja Opera orkestrit ning Birgitta Festivali kunstilist juhti Eri Klasi ja Tallinna Filharmoonia direktorit Jüri Leitenit. Publik aplodeerib püsti seistes. Eri Klas ütleb veidi väriseval häälel tänusõnad ja „Tere tulemast järgmisele Birgitta Festivalile!"

Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Ooperi ja jazzi kokkupuutepunktis

Tänavu juba 17. korda toimunud Augustibluus täitis Haapsalu linna 13. ja 14. augustil rahvusvahelise bluusisõprade seltskonnaga. Festivali teisel päeval käis bluusimuljeid kogumas ka Muusikaosakonna veebipäeviku peatoimetaja Marje Ingel.

Kui allakirjutanu Haapsallu jõudis, oli tänavuse Augustibluusi esimene päev juba seljataga ning teise päeva avalööki oli andmas Jaan Pehk. Palju põnevaid elamusi seisis siiski veel ees.

Neist esimene oli eelmisel õhtul esinenud Tim Lothari õpituba Haapsalu Kultuurikeskuses, kuhu kogunes kenake hulk kuulajaid. Lothar alustas oma elu esimest õpituba väikese etteastega, lüües oma laulu ja kitarrimängu saateks jalaga takti nii, et asetas jala (ilmselt mingi võimendusega varustatud) kitarrikohvri peale. Kohver kõmas kaasa nagu basstrumm.

Lothar rääkis, et on terve elu olnud trummar ja see kogemus aitab teda ka kitarrimängus. Rütmil on akustilises bluusis väga tähtis osa, väitis Lothar ja demonstreeris vanade meistrite repertuaari näitel, mida sellega teha annab. Lothar tutvustas veel tervet rida nüansse, kuidas rikastada oma kitarrimängu nii, et ka mitte kõige suuremast bluusifännist kuulajal oleks huvitav. Räägiti ka erinevatest häälestustest ning õpihuvilised küsisid terve rea küsimusi.

Muide, kitarri hakkas Tim Lothar õppima kõigest 6 aastat tagasi, olles enne seda 30 aastat trumme mänginud. Muutus leidis aset nii, et bändiga elektrilist bluusi mänginud Lothar armus sõbra eeskujul akustilisse bluusi ja seetõttu asuski ennastsalgavalt kitarri õppima. Ilmselt avaldas tema visa tööga saavutatud suhteliselt kiire edu muljet, sest juba sealsamas õpitoas osteti talt kõik tema plaadid ära.

Järgmistena olid kavas Bonzo ja Tõun Haapsalu vanas raudteejaamas. Läksin samuti kaema, endamisi pead murdes, kas duo on festivali puhuks ehk mingi spetsiaalse bluusikavaga välja tulnud? Ei olnud ühti. Kuigi Tõuni kitarrikäsitsuse bluusilembus oli mulle muidugi juba varasemast teada, nagu ka tema kui kogenud raadiohääle sõnaseadmisoskus, mis võimaldas teadustada tulevasele potentsiaalsele „Augusti polkafestivalile" sobivat lugu, kui niisugune festival peaks kunagi teoks saama. Päris puritaanlikule bluusifestivalile paslikke lugusid selle duo repertuaarist tõesti kuigi palju ei leia. Paar parimat bluusilaulu kandidaati võiksid ehk olla „Vilma" ja „Meil aiaäärne tänavas", viimane erilise bluusiliku seade tõttu, mis minu arvates on üks geniaalsemaid töötlusi sellest laulust.

Bonzolt ja Tõunilt võttis muusikajärje üle Bullfrog Brown, juba kümnendat korda Augustibluusil esinenud eesti punt, kelle sobivuses sellele festivalile küll kahelda ei saa. Oskuslikult varieeriti oma laulude rütme, kerides neid soolode ajal nii kiireks kui tuju tuli, et pärast jälle ohje lõdvemaks lasta. Kasutati ka vastupidist nippi, aeglustatud tempos soolode mängimist, mis pärast improvisatsiooni uuesti kiirendades võimaldas loole erilise uue energialaengu anda. Võtmesõna Bullfrog Browni esinemise juures oli feeling ehk see nimetamatu miski, mis bluusist õige bluesi teeb.

Bullfrog Brownil oli suur menu ning publik ei tahtnud neid kuidagi ära lasta, ka siis, kui festivali programmis neile eraldatud aeg juba läbi sai. Kuuldavasti olidki nad lõpuks teinud veel eraldi kontserdi kõige ustavamatele fännidele. Mine tea, ehk püstitavadki nood kunagi bändimeeste auks mälestusmärgi, nii nagu nõuab üks Bullfrog Browni tuntumaid laule „Build me a statue".

Eesti esinejatele järgnes Little Paul Venturi, itaallane, kellelt oodanuks ehk pigem napoli laulukesi kui bluusi. Tegelikult oli enamik teise päeva esinejaid ebatüüpilised bluusiartistid, sest pärinesid kultuuridest, kus bluus on kauge võõramaine nähtus. Nii võib öelda ju eestlastegi kohta.

Ja nagu eestlased, tõestas ka Venturi oma etteastega, et kuulub auga bluusimeeste kilda. Tema eelmistest esinejatest hoopis erinev häälematerjal ja laulmisviis mõjusid värskendavalt ning veensid, et heaks bluusilauljaks saamisel pole sugugi kõige tähtsam omada kärisevat häält. Täiesti sobilik on ka  lüüriline tenor, ja see tuleb võibolla kasukski, sest võimaldab bluusiks laulda niisuguseid hingesopi nukruse nüansse, mis kärehäälsetel ametivendadel tähelepanuta jäävad. Kahjuks läks osa Little Paul Venturi oskustest kaduma puuduliku võimenduse tõttu, nimelt mängis ta täisakustilist pilli, ning ühe mikrofoniga ei õnnestunud tema kitarrimängu piisavalt efektiivselt kuuldavaks teha. Samas oli vokaal veidi ülevõimendatud.

Ka Venturi meeldis publikule väga. Oma etteaste lõpus kutsus ta endaga lavale algul Tim Lothari, siis aga ka paar eestlasest muusikut: trombonisti ja meloodikamängija ning koos jämmiti mõnuga. Vähehaaval hõrenenud publiku read jäid ustavalt paigale ja nõudsid üha lisa, nii ei jäänud Venturil lõpuks muud üle, kui paluda suitsupausi, mille ajal esitas Tim Lothar üksi ühe loo. Tagasi lavale aga Venturi ei pääsenudki, sest pinke kokku tõstvad korraldajad teatasid karmilt, et aeg on ammu ületatud ja muudes esinemispaikades on kontserdid juba peale tulemas.

Piiskopilinnuse õuel õhtust kontserti alustavaid lätlasi kuulama jõudsingi hilinemisega. Latvian Blues Band paistis toetuvat peaasjalikult ühe mehe õlule ja see mees oli Janis „Bux" Bukovskis. Olgu salmi lauldes, kitarril soolot väänates või häälega improviseerides, kõiges oli see mees asendamatu ja kõigega tuli see mees hiilgavalt toime. Tundus, et temata poleks seda ansamblit olemaski. Juba ainuüksi häälematerjal oli tal kadestamisväärne: kinnisilmi kuulates võinuks arvata, et laulab mustanahaline! Lisaks oma hääle suurepärasele kasutamisele oskas Bukovskis ka rahva kaasa laulma panna.

Järgmised eksootilised bluusimehed olid pärit Hispaaniast, kust oleme harjunud leige bluusi asemel pigem tulist flamencot ootama. Los Fabulosos Blueshakers ei lasknud end aga stereotüüpidest häirida ja vihtus kõrvalekaldumatult heatasemelist bluusi mängida. Algul kuulas publik üsna passiivselt, aga lõpuks hakkas hispaanlaste stiilipuhas esitus tahes-tahtmata kaasakiskuvalt mõjuma, eriti veel siis, kui kitarrist oma pillist paar tõeliselt head soolot välja väänas!

Õhtu magusam osa oligi meisterlike kitarristide kanda jäetud. Esmalt astus lavale Riho Sibul Electric Trio (mis sisaldas ka Raul Vaiglat ja Toomas Rulli) koos Andres Põldrooga. Sedamaid kargas suur osa publikust püsti ja kogunes lava ette.  Kui Riho Sibula mitmekülgsus kitarristina pidanuks siinsele kuulajale teada olema, siis Põldroo, kes pikki aastaid välismaal elanud, võis küllap paljudele noorematele olla tundmatu suurus. Omaaegne Ruja algkoosseisu kuulunud kodumaine tippkitarrist sai tänu Riho Sibula viisakale külalislahkusele ka üsna palju soleerimisruumi ja -aega. Ning seda aega mõistis ta hästi kasutada, selles võis igaüks oma kõrvaga veenduda. Lisaks bluusile mängiti progehõngulisi lugusid, kõrv tabas ka paar näidet Hendrixi repertuaarist, kus vokaalset osa täitis üllatuslikult mitte karedahäälne Riho Sibul (kelle lauljarolliga oleme viimase paarikümne aasta jooksul väga ära harjunud), vaid hoopis külaline Põldroo.

Suurejoonelise punkti pani festivalile Lance Lopez bluusi kodumaalt Ameerikast. Nii pea, kui ta lavale tuli, haaras ta kogu linnuse õuele kogunenud publiku oma võimusse ega lasknudki enam lahti. Mis see õieti oli, mis tema etteaste nii eriliseks tegi, on raske sõnadega selgitada, ometi viis ta nii kuulajad kui vist ka iseenda oma mänguga mingisse transilaadsesse seisundisse, mille mõju kestis veel kaua pärast kontserti.

Bluus Lance Lopezi moodi pole nukrus (kaotatud raha, kallima või kodu pärast, millest bluusilaulude tekstid tavaliselt jutustavad), vaid pigem mingi jõuväli, mis sellesse sisenenud kuulaja ära nõiub. Selles jõuväljas viibides jääb vaid üle kuulata, kui hästi suudab üks mees kitarri mängida, ja ammulisui vaadata kõiki neid trikke, mida kitarristid juba vähemalt Hendrixi aegadest peale teinud on: hammaste ja keelega kitarri mängimine ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Põhiline ja trikkidest palju olulisem kingitus publikule oli aga toosama võimas energialaeng.

Ilmselgelt nautis Lopez ka ise Haapsalus esinemist, sest kontserdi jooksul veetis ta suure osa ajast rahva seas ringi käies ja sealt soolot mängides, saatjaks publiku ahhetused ja digikaamerate välgusähvatused, ning teatas lavalt ise, et loodab õige pea taas Haapsallu esinema tulla. Pärast pikka kontserti ei pidanud ta sellegipoolest paljuks kõrvulukustava aplausi järel veelkord lavale tagasi tulla ja veelkord tõestada, miks Augustibluusi kodulehel on teda musicload.com'i tsiteerides nimetatud „kõige ehedamaks kitarrikeevitajast Bluusijumalaks meie planeedil".

Kuid ka see polnud veel kõik. Vägeva bluusikontserdiga üles köetud meeli võis iga festivali külastaja minna lahutama Haapsalu Kultuurikeskusse, kus mitme bändi jagu eesti pillimehi kordamööda laval jämmimas käis, ja neil jätkus energiat hommikuni musitseerida. Kes ütles, et eestlased pole bluusirahvas!

Esimesse õhtusse Käsmus mahub veel nii mõndagi. Olles Ingrid Lukast juba varem Jazzkaare (pea tervet aastaringi hõlmavas) kontsertide sarjas kuulnud, jätan tema etteaste seekord otsustavalt vahele ja olen kaks tundi pärast Dave Arcari't jälle sealsamas pealava ees. Korpiklaanit pole ma varem kuulama sattunud, seetõttu olen avatud meeltega ja eelarvamustevaba. Ometi ei jäta seekordne tutvus sügavat muljet. Jala võtab tatsuma küll, kuid ei innusta lava ette karglema minema. Võibolla on osalt asi ka helitehnilistes probleemides.

Täpselt südaööl on korraga kavas Kirile Loo merelaval ja HND metsalaval. Lahendan selle dilemma logistilise loogika järgi: kuna pärast neid kell pool kaks öösel on rahvamajas (mis on merelava lähedal) tulemas veel üks bänd, suundun esmalt metsalava ette ja kui olen paarkümmend minutit HND'd kuulanud, kiirustan merelava juurde, paraku ainult selleks, et kuulda Kirile Loo'd viimast lugu lõpetamas ja rahvale head ööd soovimas... Kahju, muidugi. Ehk oleks järgmistel aastatel mõttekas kattuvate kontsertide algusajad poole tunni jagu nihkesse panna, et huvilised jõuaksid soovi korral mõlemast esinejast mingi mulje saada?

Kell on umbes kolmveerand 1. Kuna ma metsalava juurde ja tagasi vantsida enam ei viitsi, konutan veel tükk aega tühjaks jäänud merelava ees ja kuulan kaugusest kostvat HND-d. Ansambli unplugged kava jättis mu suhteliselt külmaks, nii palju kui seda lähemalt kuulata jõudsin. Jazziliku bossanoovana lahendatud lugu oli tore, aga ülejäänud laulud olid ilma tavapärase traadise garneeringuta justkui alasti jäetud. Pahatihti andis see popiliku tulemuse, mis vähegi abitumalt komponeeritud meloodiahakatise halastamatult paljastas. Seega oleks tulnud ehk seadetega rohkem vaeva näha, et „kuningas on alasti" efekti vältida.

Viru Folgi programm on algusest peale tihe: esimesel päeval järgneb avamisele ansambli Piccolo Folk kontsert, millega konkureerib Rein Siku raamatu „Minu ugri-mugri" esitlus; seejärel peab valima Raadiku ja Rebase kontserdi  või Vabadussõja-aegsete laulude vahel; edasi  tuleb staarhumorist Mart Juure ja Ilmar Trulli luuleõhtu Käsmu Kirjanike maja õuel samaaegselt tummfilmiga „Kire lained" ning kohtumisega Raadiku ja Rebasega Käsmu meremuuseumi (pressi-) rõdul ja nii edasi, ja nii edasi.

Leppides Piccolo Folgi pisku kuulamisega avamisel kiirustab siinkirjutaja Kirjanike Maja õuele ugri-mugri raamatu esitlusele. Vaat see on tõesti elamus:  rokiklassika „Smoke on the water" ja „Yesterday" kõlavad lindilt mingis tundmatus keeles, eksootika missugune! Mõni minut hiljem selgitab esitletava raamatu autor Rein Sikk, et laulab udmurdi vanaemade ansambel, mis oli tegutsenud juba 40 aastat, enne kui keegi noor režissöör tuli ja tegi ettepaneku lisaks udmurdi lauludele ka maailma rokiklassikat esitama hakata. Seda nad tegidki ja stiilimuutus jätkus edukalt - Venemaa Eurovisiooni eelvoorus tuldi kolmandale kohale!

Sikk pajatab veel paljustki põnevast, mis raamatu kaante vahel kirjas, aga pikka juttu ei tehta - ette võetakse hoopis igati ugrimugrilik tants nimega Kaera-Jaan. Tantsule palutakse ka avamisel osalenud kultuuriminister Laine Jänes ja Viru Folgi peakorraldaja Peep Veedla. Peagi palub esimene end vabandada, et peab minema oma „Jänese-haake" tegema, täpsemalt Kuusallu helilooja Veljo Tormise homse sünnipäeva puhul tema büsti avamisele.

Ministri eeskujul teeb haake ka allakirjutanu, tõsi küll, märksa lähemale: kõigest Merelava juurde ja tagasi, et kuulda Raadikut ja Rebast musitseerimas. Härrased käsitsevad pille oma tuntud headuses, pajatades sekka ka paar toredat lugu elust enesest, näiteks sellest, kuidas Tõnu Raadiku lüürilis-nukrast armastusballaadist Jaan Tätte sõnade tõttu sai pigem midagi reipa marsi taolist (laul „Hümn"). Serveeritakse ka prantsuse-, brasiilia- ja ungaripärast muusikat, murdekeelseid laule unustamata.

Päevaplaani järgmine punkt viib tagasi Kirjanike maja õuele, kus toimub Mart Juure ja Ilmar Trulli ühisesinemine. Osavaid sõnaseadmisi ja sädelevaid vaimuvälgatusi jagub mõlemal. Siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei kuulu esimese looming erinevalt teisest siiski mitte luule, vaid huumori valdkonda, ja põhjus pole hoopiski riimi puudumises, vaid teatavas rütmitundes või pulsis, mis luule juurde vältimatult kuulub.

Esimese päeva eredaimaks elamuseks kujuneb allakirjutanu jaoks Dave Arcari ülesastumine festivali pealaval. Seoses Pärnu Bluusipäevadega on ta Eestis viibinud juba nädal aega ja õppinud selle ajaga ära ka mõned eestikeelsed sõnad, nagu tere, aitäh ja terviseks, mida ta ka kontserdil kasutab. Mõneti Elvist meenutava esinemismaneeriga bluusimees käristab häält ja täristab kitarri, nagu sõltuks sellest tema elu.

Ta alustab oma kontserti väitega, et Blind Willie Johnson leiutas punk rocki palju aastaid enne seda, kui see Euroopasse jõudis ning esitab tõestuseks tema cover'i. Ta oskab koguni täpselt ütelda, mitu aastat, kuud, päeva, tundi ja sekundit B. W. J. Euroopa punkareid edestas. Peagi läheb Arcari üle oma loomingule, mis käsitleb ikka samu igibluusilikke teemasid kallima kaotusest ja rahapuudusest, kuid ta ei soiu oma kurvast saatusest passivselt nurgas istudes nagu mõni teine bluusimees teeks, oh ei! Ta tormab igal võimalusel lava äärele, et instrumentaalsoolode ajal rahvale võimalikult lähedal olla ja publikuga silmast silma suhelda. Vahetu ja energiline lavaline olek ongi üks peamisi põhjuseid, miks tema esinemine nii sügava mulje jätab.

Arcari kirjutab Eestis käigust ka oma blogis, mainides muuhulgas, et Viru Folk on üsna suur festival ja võrreldes seda „End of the Road" ja „Latitude" festivalidega Suurbritannias.

Viru Folk on sõnapaar, mis täidab hinge sooja tundega ja paneb südame ärevamalt põksuma neil, kes seda suurepärast festivali külastanud on. Tänavuse Viru Folgi eel tabasin end mõttelt, et kas tõesti toimub see alles kolmandat korda, nii omaseks ja südamelähedaseks on too mereäärne pidu saanud.

Tee Käsmu algas minu jaoks selgi korral Looduse Omnibussiga ja Käsmu bussipeatuses koos kõigi kompsudega bussist maha ronides tabas mind deja vu - juba oli osa festivali fotograafide tiimist saabujaid objektiiviga sihtimas, täpselt samamoodi nagu eelmiselgi aastal. Tabatud hetki ja inimesi saab muide vaadata tänavuse Viru Folgi pildipangast.

Eilsel festivali avamisel võis saada kinnitust, et Viru Folk on end kahe esimese aastaga kindlalt Eesti kultuuriürituste kaardile naelutanud: lisaks peakorraldaja Peep Veedlale ning Käsmu külavanemale ja meremuuseumi direktorile Arne Vaigule võtsid sõna ka Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum ja kultuuriminister Laine Jänes. Traditsiooniliselt toodi avamissignaalina esmalt kuuldavale Käsmust pärit Ülo Vinteri "Laulu põhjamaast" algushelid, seekord eri suuruses ja erikõlaliste suupillidega ansambli "Piccolo Folk" esituses. Seejärel kuulutati aga kogu maailmale kõva häälega, et Käsmu laht ja kõik muu sinna juurde kuuluv (folgifestival loomulikult kaasa arvatud!) on esimene kõigi teiste seas :-)

Juba mõnda aega tegutseb Tallinna südalinnas muusikalokaal Art Café. Minu postkasti potsatavate kutsete hulga järgi otsustades peaks seal kihama vilgas kontserdielu. Enne Vialka kontserti 29. juulil polnud ma aga sinna sattunud.

Nimetatud kuupäeval läksin kohale. Uksed lubati avada kell kaheksa õhtul, ise jõudsin üheksa paiku. Sellegipoolest andis elavaid esinejaid veel tubli tükk aega oodata, kontserdi asemel nautisin DJ Kersten Kõrge huvitavat muusikavalikut.

Kella kolmveerand kümne paiku astus lavale nö. kohalik punt (kuigi nägupidi tean neid Eestis elavate austraallastena). Kuna keegi nende nime ei teadustanud, võisin vaid oletada, et tegu on kavas kirjas olnud Avatariga. Olgu nimega kuidas on, aga nende muusika ei pääsenud erilist mõju avaldama osalt kehva helitehnilise olukorra tõttu, teisalt ka ansambli omaloomingu kohatise lõpetamatuse pärast. Üks lugu pakkus huvi juba ainuüksi põnevate rütmide tõttu (sh. trummi-trioolid), paraku ei püsinud pillid omavahel päris samas tempos ja sellest tekkinud loksumine hävitas hea mulje. Järgmine kord ehk läheb paremini?

Vahepausi ajal põgenesin õue, et DJ kuulamise asemel kõrvu puhata. Mis inimesed need küll on, kes suudavad tundide kaupa lakkamatult kõrget helitugevuse nivood taluda?

Igatahes tuli põnevaid välisartiste veelgi oodata, sest kell 23 oli platsis järgmine kohalik esineja Andres Lõo. Hakatuseks hallootas ta niisama muusika taustal, seejärel tsiteeris kohapealt leitud Äripäeva, mis polnud just liiga värske :-P Õnneks pani ta lehe peagi käest ja lükkas muusika uuesti käima. Tegemist olevat tema uue kavaga ja lugude pealkirjad olevat tinglikud, ütles ta selgituseks.

Esimese loo pealkiri võinuks ehk tõelegi vastata, sest see kõlas: "I don't know how to write a song in english" :-) Enesekriitika kammitsaist vabanes Lõo siiski õige pea, sest äsjane ülestunnistus ei takistanud teda kontserti ingliskeelsete lauludega jätkamast. Sõnadest ma, tõsi küll, aru ei saanud, samuti segas algul kuulamisele keskendumist muusika monotoonsus.

Ajapikku hakkasin Lõo esitusse siiski üha paremini suhtuma, leides kavast nii mõnegi hea loo. Avastasin ühtlasi, et Lõol on meeldiv mahlakas bariton, midagi Dave Gahani või Morrissey vaimus. Ka ülejäänud publik oli etteastest sedavõrd heal arvamusel, et plaksutas ägedalt. Pikemalt puiklemata leidis Lõo, et tal "on küll üks lugu veel tegelikult"

Taas kord tuli esinejate vahelist pausi täitma DJ. Kell 23.50 paiku algas lõpuks välisartistide kontsert. Esimese duo kitarri mängivas mehes tundsin internetist nähtud videote järgi ära Borissovi, mistõttu arvasin automaatselt, et tegu oligi kavas olnud Borissovi ja Nosovaga.

Hiljem selgus aga, et järgmises koosseisus nimega Vialka mängis edasi sama naistrummar, ning internetist selgust otsides jõudsin samuti järeldusele, et löökriistakomplekti taga oli hoopis Marylise Frecheville... Kuna ansambliliikmete tutvustamine jäi mul nägemata (võibolla seda ei toimunudki?), on mulle siiani mõistatuseks, kuidas nimetada Borissovi ja Frecheville'i koostööd. Selguse huvides teen duost Frecheville ja Borissov lihtsalt nende isikunimede all juttu.

Muusika oli vaieldamatult väga huvitav, aga kuidas ometi seda nimetada? Kohapeal tuli esimese asjana pähe "random punk rock" ("random" just sellepärast, et tegemist oli vaba meetrumiga või siis rubato's esitatud teostega), ja see termin tundus sobivana seni, kuni Frecheville laulis. Oletan, et need olid ühtlasi tema enda kirjutatud lood (või vähemalt olid algideed temalt). 

Peagi aga muusika muutus: mehe kõnetaolise tekstiandmise, kitarri, trummi ja elektroonika (mida näppis samuti kitarrist Borissov) sulamiks, mida ei saanud enam pungiks nimetada. Pigem elektrooniliseks eksperimentaal- või alternatiivmuusikaks. Korraks meenutas miski selles muusikas Kreatiivmootorit. Balansseeriti müra ja muusika piiril. Igatahes oli kuuldav hea ning Lõo ponnistused kahvatusid selle kõrval abituteks katsetusteks.

Borissovi hääl muutus kandvamaks, nüüd ta isegi laulis ülespuhutud häälel nagu vene papp. Vahepeal tormas keegi ruudulises pluusis lava ette, viskus koos kitarriga pikali ja hakkas seal meeletult väänlema, justkui mängiks tema kitarri. Arvasingi algul, et ta on bändi liige või vähemalt on too etteaste osa show'st, aga ei, vist oli siiski tegu üksnes kohaliku naljamehega :-)

Pärast südaööd, umbes 00.20 paiku toimus bändide vahetus. Õigemini, laval vahetus vaid üks inimene, sest Marylise Frecheville jäi paigale. Nüüd tundsin ära Vialka prantslasest kitarristi Eric Boros'i ning mõne aja pärast ka MySpace'st kuulatud muusikanäited.

Selle ansambli etteastes oli konkreetne meetrum täiesti olemas. Muusika kiskus stiililt proge rock'i kanti, kui kitarri tõusvad käigud olid ksülofoniga unisoonis, ja see progelikkus ning kaheinimese kitarri-trummi koosseis tuletas meelde ansamblit "The White stripes". Kuigi siin oli tunda amatörismi kodust hõngu.

Peagi hüljati alguse bravuurne proge ja vaikse kitarrimängu saatel laulis naine nüüd hoopis ilma võimenduseta mingitest räpastest ahvidest, ise publiku seas ringi jalutades. Siiski istus Frecheville varsti tagasi trummide taha ja kitarri, trummi ning ksülofoni proge-rünnak võis jätkuda. Uhke kontsert, mis seal rääkida!

Paraku pidin mina kuulamiselamuse katkestama ja viimase kojuviiva transpordivahendi peale kiirustama. Jah, muusikaliste väärtuste kõrval on Art Café'l siiski üks tõsine miinus: alustada kontsertidega liiga hilja ja venitada nende kestus liiga pikaks. On ju ometi veel inimesi, kes käivad tööl ja peavad hommikul vara ärkama, katsuge sellest aru saada, härrased kontserdikorraldajad!