Jazzkaare kontsert toimus 28. aprillil Vene Kultuurikeskuses. Esinejaks oli ansambel The Ploctones, mille moodustasid kitarrist Anton Goudsmit, bassist Jeroen Vierdag, trummar Martijn Vink ja saksofonist Efraim Trujillo. Kontsert kestis tund aega.
Bänd on tegutsenud juba aastast 2004, kuid sel ajal Goudsmit, Trujillo, Vierdag & Vink nime all. Kuulsaks said nad nimega The Ploctones alles Live op het Dak Festivalil Amsterdami kontserdil. Kontserdipaladest väljastati plaat, mis sai kiirelt populaarseks. Eelmisel aastal tuli välja aga nende esimene stuudios valminud plaat nimega 050, mis sai paljudele kriitikutelt positiivseid arvustusi.
Kvarteti esitatud muusikapalad varieerusid erinevates stiilide vahel, nende lugudes võibkuulda mõjutusi ladina muusikast, punkist, popist, r&b-st ning muudest erinevatest stiilidest. Kokkuvõttes on Ploctones'i bänd jazz rocki, bluesi ja funki vahepealne.[1]
Mulle meeldiski väga see, et ei oldud kindla stiili piirides, vaid julgelt varieeruti ning oli kohe kuulda, et muusika inspiratsiooni oli ammutatud erinevatest stiilidest. Kontserdi kava oli üles ehitatud väga huvitavalt ja vaheldusrikkalt. Enamasti olid kordamööda aeglasemad ja kiiremad palad.
The Ploctones tundus olevat minule, kui jazzi võhikule, väga heal tasemel. Kohe kui hakati mängima vaikses saalis, mis oli ka neile kindlasti mitte väga tavapärane keskkond, kus esineda, oli kohe näha, et nad elasid muusikasse sisse. Anton Goudsmit nõksutas terve aja oma pead edasi-tagasi ja laulis pillidel mängitavaid meloodiaid kaasa, mis oli küll veidi häiriv, sest vahepeal laulis ta päris kõvasti. Saksofonist Efraim Trujillo liigutas oma saksofoni muusika saatel ja oli näha, et ta oli muusikasse sisse elanud. Samuti bassist Jeroen Vierdag tantsis basskitarriga samba-laadseid liigutusi. See kõik kokku andis positiivse laengu, sest nad ei seisnud paigal, vaid olid rahulikud ja lasid muusikal ennast juhtida.
Esitatu tundus olevat väga korrektne, kuid mõnikord oli saksofonist Trujillo näost aru saada, et ta polnud oma soologa rahul. Kui ta oleks aga tavalise näoga edasi mänginud, polekski ma aru saanud, et ta midagi valesti tegi. Minu jaoks kõige meeldejäävam pillimees oli aga trummar Martijn Vink, sest tema trummarioskused olid tõesti väga heal tasemel. Ta tegi trummiga hääli, mida ma poleks uskunudki, et trumm teha võib. Tal oli ka palju erinevaid trummipulki, millega oli võimalik teha sahisevat või teisi hääli, kuid see oli hämmastav, kuidas tema nendega mängis.
Muusika kõla oli saalis väga hea, kuid meeleolu oli enamasti üsna vaikne. Ma arvan, et see oli tingitud kontserdi asupaigast, Vene Kultuurikeskusest. Õhkkond oleks olnud kindlasti palju parem kui kontsert oleks toimunud kusagil väiksemas kohas, näiteks baaris ning seismiskohtadega, sest siis oleks saanud ennast muusika rütmis kaasa liigutada. Samuti olid meeleolulõhkujad Anton Goudsmiti kommentaarid palade vahepeal, sest need rääkisid tema puberteedist ning sellega seotud kogemustest, mis minu meelest aga ei olnud sellisele kontserdile kohased.
Kõige rohkem meeldis mulle lugu, mis oli segatud rockiga ning rahuliku jazziga. See oli väga vaheldusrikas lugu ning jäi eredalt just meelde sellepärast, et rocki mõjutused tulid sisse sellises kohas, kus poleks neid oodanudki.
Ürituselt oli ka väga meeldejääv osa - nimelt andsid esinemisele väga palju juurde valgusemängud, mis täiustasid muusikat, muutes aeg-ajalt värve. Need oleks kui teadnud muusikat ning iseloomustanud seda parimate värvidega. Värvid muutusid nööritaolistes dekoratsioonides, mis tulid laest alla. Ma arvan, et need olid väga sobilikud antud ürituse jaoks.
Üldiselt kontsert õnnestus väga hästi ja ma arvan, et positiivse laengu said sealt kõik. Publik suhtus The Ploctones'i hästi ja aplodeeriti iga märkimisväärse soolo peale. Ma usun, et kui oleks kontsert mõnes teises kohas toimunud, oleks ka kaasasaadud emotsioon veelgi parem. Mulle meeldis aga see, et lõpu poole hakkasid paljude jalad muusikataktis liikuma ja oli näha, et publik elas bändile kaasa.
Ma oleks tahtnud näha, et ka The Ploctones'i riietus oleks omavahel kokku lepitud, sest tegemist oli ikkagi väärika esinemispaigaga. Ma sooviksin The Ploctonesi tulevikus veel Jazzkaarel näha, kuid kindlasti erinevas esinemispaigas. Loodan ka, et nende muusika saab veel laiemalt maailmale tutvustatud. Olen õnnelik, et leidsin endale uue stiili ning seda esitava bändi, mida kuulata.
[1] The band, http://www.ploctones.com/the-band , mai 2010
Hinda seda artiklit
Kommenteeri