Oleme sahisevad katkestused voolavas ajaeetris. Selles mõttes, et inimesed võivad olla tüütud lõputujutumasinad, kramplikult vabakutselised teineteisekatkestajad. Alalõpmata trügime üksteise sõnade vahele. Nõnda võib juhtuda, et vahelesegatud inimloomades kogunevad sõnad ebamäärastesse parvedesse ja ajavad keele umbsõlme.
Keelekimbatuses olija võib tähtede õnneliku seisu korral näha, kuidas täpsemad sõnad ei kuku mitte suule, vaid varvastele, sõrmenukkidele, sabakontidele. Tähestike kõrval ilmuvad nähtavale liigutustikud. Ilm võib selgineda piirini, kus ripsmetušiga mingitud vuntsidest kammitakse välja isa vaim ja ooperiaariate laulmisega leiutakse mõjuv unerohi. Kuni võililled ja kastaniõied on lörtsi sisse peidetud, saab kevadet noppida ühest liigutustikust, kus minuga kohtuvad uued tuttavad ja vanad võõrad.
Esimene on riidepesa.
Riided me keha ümber on nagu südame ümber mähkunud vestlused ja paigad ja köögikaelkirjakud ja saunaümisemised ja kõikvõimalikud asjad, mida keegi on kunagi võtnud vaevaks koguda. Teinekord paisuvad kogud hiiglaslikeks ja külla tulevad uputused, arusaamatused, keskmist kasvu kaosed. Tundub, et püksid võiksid mahtuda pähe, seelikud kätte, kampsunid jalga. Kõikvõimalikkused ja mitteüldsevõimalikkused koputavad akna taga ja vahetavad vastastikku nimesid.
Teine on vunts.
Nii mõnelgi isal on mingil eluperioodil olnud vuntsid. Sellepärast vaimustume sakris pokudest ja Türgis tuleb kodune tunne. Kui oma isa on parasjagu kuhugi ära kaotatud, võib endale lohutuseks vuntsid joonistada ja tähtsat nägu teha. Sealjuures unustamata, et ka taskusvedelevad vuntsijoonistamisvildikad võivad kellegi isad olla.
Kolmas on unetus.
Me oleme võimelised naeratama, meil on söögiisu, koer, aken ja me juuksed helendavad tervisest. Ja mõnikord on meil ka unetusevaev. Ei aita jalutamine, palderjan ega umbrohutee. Lammaste asemel võib hambaid, varbaid või raha lugeda, unerongi ei paista ikkagi kusagilt.
Neljas on pilt hõbepatjadest, mida kuuleme, aga ei näe.
Ennast ja õhku täis sädelevad muinasjutud aitavad unustada, mitu korda oleme üht ja sama lugu rääkinud. Pildid vajutavad meis nupule, mis paneb meid värskeks rääkima ühtsama mälestust, mis kordumisest krabisema ja kustuma hakkab.
Viies on üsna juhuslik mõte hakikevadest Tallinnas.
Emajõeäärsed pasundajad satuvad harva Tallinna käima. Neid on sama imelik mere ääres näha kui kajakaid mere ääres mitte näha.
Kuues on sibulate ja vanaemade moos.
Oleme sibulad, kes endalt kihte koorivad, end osadeks lahti võtavad ja siis tükid uuesti kokku tikivad. Lõigatavad-liimitavad tegelikkusjupid on juba lasteaiast saadik meiega. Nagu ka vanaemad, kellega vaatame vanu fotosid ja nendele kleepunud vanu lugusid seni, kuni tundub, et oleme ka ise sajandeid vanad. Siis hakkame ise sibulvanaemadeks, kes mineviku osadeks lahti võtavad ja siis tükid uuesti kokku tikivad.
Seitsmes on haigutuslaulmine.
Haigutused ja ooperiaariad on undtarretavalt ühesugused. Ammulisuine laulmine võib osutuda toimivaimaks unerohuks, isegi, kui hääl on parasjagu minema kõndinud. Unetuse korral võib paluda endale üht aariat, mille saatel end kulmukaareni une sisse pakkida ja ärkvelolekumaalt välja saata. Järgmiste insomniliste hetkede puhuks võib varuda ja purki marineerida võõraid haigutusi.
Lõpuks kutsusin vuntsidega hakid oma riidepesadest sibulateed jooma ja haigutusküpsiseid sööma, et nad mu unetuse hõbepatjadesse mataks. Nagu Camus kirjutas: „Meil ei ole aega ise olla. Meil on vaid aega õnnelik olla."
Hinda seda artiklit
tore, et leidsin
ei teadnudki ju, kuhu ja milleks need küsimused vastatud said