Kontsert toimus Vene Kultuurikeskuses 30. aprillil. Esinejaks oli soomest pärit ansambel Club For Five. Ansabli viis lauljat on Maija Sariola (sopran), Susanna Hietala (alt), Jouni Kannisto (tenor), Tuomas Ahola (bariton) ja Tuukka Haapaniemi (bass). Club For Five on esinenud koos Manhattan Transferi ja Soome Raadio sümfooniaorkestriga. Ansamblil on mitmekesine muusikaline taust. Kõik lauljad on saanud klassikalise muusika hariduse ja oma lauludes segavad nad jazzi teiste stiilidega.[1]
Ansambel on välja andnud neli plaati, millest esimesed kolm ("Ensi-ilta", "Uni", "Rekirektki") on soome keelsed ja viimane ("You're the Voice") inglise keelne. Club For Five asutati 2001. aastal. Nende esimene plaat „Ensi-ilta" ilmus 2004. aastal ja see saavutas kuldplaadi staatuse. Neid on nimetatud parimaks Soome vokaalgrupiks. Jukka Hauru: "Club For Five kontsert oli tehniliselt ja muusikaliselt tippklass ja sama kehtib kõigi lauljate kohta." [2] Esitusel oli peamiselt ansambli 2009. aasta lõpuse ilmunud album "You're the Voice".
Kuna kontsert toimus "Jazzkaare" raames võiks ju mõelda, et esitati jazzi, kuid tegelikult ei saa seda ainult jazzi alla liigitada. Ansambel segab oma muusikasse palju erinevaid stiile. Kui osasid inimesi see häirib, et nad oma muusikasse teisi stiile juurde segavad, siis mulle vastupidi meeldib see, et nad ei hoia kramplikult kinni ühest stiilist, vaid segavad seda teistega. Kontserdi ülesehitus oli iseenesest huvitav, aga alguses oli raskusi selle jälgimisega. Kuigi juba teise laulu juures oli näha publiku seas muusika rütmis tatsuvat jalga, ei läinud kogu rahvas asjaga nii kiiresti kaasa. Enamus hakkas sulama alles neljanda-viienda laulu juures. Esinejate tase oli väga-väga hea ja selleks, et neile mdagi ette heita peaks väga kaua mõtlema. Oli võimalik jälgida esinejate emotsioone ja tänu sellele oli ka kontserti mõnusam kuulata. Sõnad olid arusaadavad ja helid puhtad. Kontserdi meeleolu oli mõnus. Ainuke asi mida võiks siis neile ette heita on see, et nende esinemine oleks võinud just alguses natuke elavam olla. Selle kontserdi iseloomustamiseks sobib väga hästi vanasõna - alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. See 'vedama saamine' võttis küll paar laulu aega, kuid peale kontserdi lõppu oleks publik arvatavasti veel umbes kahte lugu tahtnud. Igatahes lahkusid kõik saalist naeratus näol. Hoolimata eelnevast eeltööst läksin ma kontserdile eelarvamusega, oodates ebaõnnestumist. Kui ma ütlen, et ma pidin pettuma, siis ma mõtlen seda tõsiselt - ma pettusin täielikult oma ootustes. Kontsert ületas mu ootused mitmekordselt. Peale kontserdi lõppu oli tunne, et tahaks veel sinna jääda ja kogu kontserti otsast peale kuulata. Kontsert õnnestus väga hästi ja ma arvan, et seda meelt on kõik seal viibinud inimesed. Kuigi nagu ma enne mainisin oli alguses meeleolu kättesaamisega raskusi, siis selle kompenseeris täielikult hilisem 'plahvatus', kus pool saali püsti oli ja kogu saal kaasa laulis. Publik oli ansamblist vaimustuses ja ma loeksin ka ennast publiku sekka. Kuigi mind oli hoiatatud, et kui minna kontserdile eelarvamusega, siis ei tasu sealt mingit elamust loota. Ma ei läinud just avatud olekus saali - on ju inimest ainult sõnadega raske umber veenda - samas julgen ma siiski väita, et see kogemus jääb mulle veel kauaks meelde ja seda just heas mõttes. Peale kontserti oli esimene mõte joosta lähimasse plaadipoodi ja endale Club For Five-i plaat soetada, kuid see mõte jäi kahjuks ajapuuduse tõttu ära. Mulle on alati vokaalteosed meeldinud, kuid see ansambel on edaspidi, kui mitte lemmik, siis vähemalt üks lemmik-ansamblitest. Ma ei ütleks, et jazz mulle meeldima hakkas, kuna Club For Five-i muusika pole puhas jazz, pigem ütleks, et mulle on koguaeg selline muusika meeldinud, lihtsalt sellel kontserdil avastasin ma enda jaoks uue sellise stiili viljeleja. Eriti meeldis mulle selle ansambli puhul see, et nad ei kasutanud muusikainstrumente, vaid tegid kõik oma häälega. Kõige kaasahaaravam oli siis, kui nad esitasid Duke Ellingtoni lugu "Black and Tan Fantasy". Poole loo pealt tekkis küsimus, et ega nad tegelikult "sohki" ei tee ja enne salvestatud helisid ei mängi. Nende kohta on öeldud: "Parim soome a cappella vokaalgrupp"[3] Ja ma nõustun selle arvamusega täielikult. Tulevikus võiks nad oma kontserti alustada natuke rütmikamate lugudega, et publik õigesse meeleollu viia, sest selle kontserdi algus venis veidi, aga muid etteheiteid ma ei teeks, kuna kontsert oli tõesti super ja ma nautisin seda kogu südamest.
[1]http://www.singers.com/contemp/clubforfive.html 01.05.2010
2 http://www.jazzkaar.ee/artist.php?l=est&id=703 01.05.2010
[3] http://www.jazzkaar.ee/artist.php?l=est&id=703 02.05.2010
Hinda seda artiklit
Kommenteeri