Käisin 30. aprillil Vene Kultuurikeskuses vaatamas kontserti kus esines Club For Five ja sain sealt suurepärase elamuse, kuna see oli palju põnevam kui ma arvata võisingi. Kontsert algas mõnusa sissejuhatusega, kus meile räägiti mis on Club For Five, kust nemad pärit on ja millega nad tegelevad ning seejärel algas kontsert.
Club for five tegutseb juba aastast 2000 ning on väga kuulus a cappella grupp mitte ainult soomes vaid ka terves maailmas. Nende eripäraks on see, et nad ei kasuta ühtegi muusikainstrumenti, vaid teevad kõike oma häälega, kõik pillid, trummid ja heliefektid on nad ise teinud. Grupi kooseisus on viis inimest: Maija Sariola (sopran), Susanna Hietala (alt), Jouni Kannisto (tenor), Tuomas Ahola (bariton) ja Tuukka Haapaniemi (bass). Grupp kasutas ka modernset tehnoloogiat oma esinemisel. Kohe alguses märkasin, et laval maas oli 'loop station' ehk masin, mis salvestab teatud ajavahemikus olnud helisid ning seejärel jääb neid kordama. Minu arust oli see äärmiselt innovatiivne ja lihtsalt öeldes lahe. Kasutasid nad seda küll kõigest kahes loos, aga ikkagi tegi see nende esinemise dünaamilisemaks. Samuti oli kuulda ka 'beat box'i'.
Lava oli väga ilusasti kujundatud, taga helendasid neoonsed torud, mis rippusid ja ulatusid otse maani. Lava taga keskel oli suur ring, kus näidati väikseid videoklippe vöi siis pöörlevat kuud (sõltus laulust). Ühe sõnaga oli lava esinemisele vastav ja jättis väga hea mulje.
Enne igat laulu rääkis üks esinejates kuidas see laul tekkis ja millest see räägib, laulsid nad päris palju kuulsaid lugusi, mida nad olid kohandanud enda repertuaari jaoks, üks laul oli isega täiesti hiina keeles, millega nad käisid konkursil Hiinas. Jouni Kannisto õppis ära terve laulu hiina keeles ja ta rääkis küll, et ei saanud aru mida ta laulab, aga hiinlaste arvates oli see perfektne.
Kontsert kestis poolteist tundi ja nad jõudsid kokku laulda kolmteist laulu, millest mulle kõige rohkem meeldis 'Running up That Hill', sest ma olin seda laulu varem kuulnud täiesti teistsuguses esituses ja see, kuidas laulis seda Club For Five oli palju põnevam. See meeleolu, mis terve aja saalis kestis, oli väga sõbralik ja kergemeelne. Kui lauliad jutustasid oma lugudest ja lauludest, siis inimesed naersid ja plaksutasid ning kui ühes laulus tehti järgi trombooni oli mul raske mitte märgata, kuidas üks naine kramplikult naerdes äärepealt toolilt maha kukkus.
Lõppu tahaksin lisada, et heameelega külastaksin seda kontserti veelkord ja soovitaksin ka kõikidel oma sõpradel vaatama minna.
Hinda seda artiklit
Kommenteeri