"Elas kord..." prantsuse ansambel L'Effet Vapeur, kes tuli Kumusse multifilmimuusikat tegema.
Nende muusika sulandus filmidesse nii loomulikult, et see muutus vaatemängu lahutamatuks osaks. Omamata eelteadmisi, missugune muusika Kumus nähtud filmides algselt oli, tundus kohapeal pakutud (improviseeritud?) muusika neis klippides iseenesestmõistetava ja vaat et ainuvõimalikuna.
Juba algustiitrite ajal puhuti täis kiletoru, et sellega krudistada ja seda õhust tühjendades filmis vajalikku nina nuuskamise häält teha. Järgmiseks võeti kasutusele bassklarnet ja koos rütmilise taustaga meenutas see otsekohe väga põhjanaabrite Rinneradiot. Siis kostusid sämplerist tšello-kõlalised helid, mis imiteerisid ekraanil käivituva masinavärgi tööd.
Edasi kippus aga publiku tähelepanu paratamatult filmi vaatamisele nihkuma. Elektroonilised kõlinad said samal ajal täiendust sopransaksofonilt ning märkamatult kasvas helitaust kooskõlas filmi süžeega algul rockiks ning seejärel meeletuks helitormiks.
Animafilmide vahel lõbustasid L'Effet Vapeur'i liikmed rahvast mitte ainult muusikute, vaid ka komödiantidena. Esimeses dramaatilises vahepalas osales kaagutav plastmassist kana, kellele kolm pillimeest plaanisid nähtavasti otsa peale teha, aga muutsid meelt, kui too kana "munes".
Kaamera pandi käima ja muusikud hakkasid ise filmi tegema; enamiku rollidest täitsid kõikvõimalikud üleskeeratavad mänguasjad, alates munadest ja tibudest kuni lendavate lehmade ja palle ninal kandvate hüljesteni. Kõrvalosi täitsid muusikud ise, kasutades näiteks metallkandikut gongina ja vahetades stseenist stseeni "osatäitjaid" ehk mänguasju.
Järgmise pausi filmide vahel täitsid karvased mängukoerad, kes "ulusid" tuntud meloodiat "Only you". Kui korraga häälitses rohkem kui üks koer, andis see esmalt tulemuseks veidralt nihestatud helipildi, seejärel aga juba kakofoonia. "Dresseerimata" mängukoerad koguti kokku ja vaigistati, kuid ootamatult sitsis ühes teistega ka üks inimnäoline "kutsu" Alfred Spirli, trummipulk hambus. Teolt tabatuna näis too piinlikkust tundvat ja asus kohe taas asjalikult kahel jalal tegutsema, nagu poleks midagi juhtunud.
Filmiprogramm jätkus. Üle ekraani kappasid nüüd ratsaväed ja mõõgad tärisesid, sõda laastas metsad ja aasad, kuni keset tühermaad jäi püsti üksik puu, mis vaenlase löökide all ei murdunud. Süngevõitu süžeega, kuid lootusrikka lõpuga filmi jätkuks jäi lavale tiirutama üksik ratsamees, kes alles tüki aja pärast märkas, et tal hobust polegi ning kabjaplaginat teevad hoopis tema käes olevas topsis loksuvad asjad... Häbenedes poetas don Quijote oma varustuse käest, kuid ega's õhtu veel sellega lõppenud: filmid ja muusika kestsid edasi.
"Ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad siiamaani õnnelikult"
13. märtsil kell 13.00 Kumu auditooriumis L'Effet Vapeur
koosseisus:
Xavier Garcia - sämplerid, helimanipulatsioonid
Jean-Paul Autin - saksofon, bassklarnet
Alfred Spirli - trummid, mänguasjad, esemed
Kommenteeri