Vahel on nii, et millegi võimsa kogemisest saame aru alles tagantjärele. Üheks niisuguseks elamuseks oli küllap nii mõnegi jaoks Jean Luc Ponty kontsert Jõulujazzil.
Miski selle mehe olekus ei andnud aimu sellest, et publiku ette on tulnud jazzi ajaloo vaieldamatu suurkuju ja innovaator. Sädeleva pintsaku asemel ilmus Ponty lavale lihtsas mustas särgis ja pükstes. Jõudnud ikka, kus ilmselt ka oma mängutehnika eksponeerimine enam eriti oluline ei tundu (oma isikust rääkimata), keskendus maestro muusikale, mille esitusest tema virtuoossus lõppeks niikuinii välja kostis.
Esimese asjana jäi silma viiuldaja vibraatovaba mängustiil. Neile, kes Ponty heliplaate kuulanud, on tema sirge toon tuttav, kuid ikkagi oli harjumatu tema sooritust kontserdil vaadata. Traditsiooniliselt kuulub ju viiulimängu juurde vibraato peaaegu sama iseenesestmõistetavalt kui laulmise juurde hingamine. Sageli meloodiainstrumendina kasutatav viiul ongi oma vibraato ning ülemheliderikkuse poolest inimhäälele lähedane pill, kuid mitte Jean Luc Ponty käsitsuses.
Ponty on nö vabastanud viiuli tema lüürilisuse koormast ning pannud selle kõlama tehnilisemalt, võiks ehk isegi öelda, et tehnitsistlikumalt kui kunagi varem. Vibraatost loobumine ning elektriviiuli puhul ilmselt ka ülemhelide hulga vähenemine on andnud viiulile uue, jõulisema hääle, mis võrdustas viiuli teiste jazzis kasutatavate meloodiapillidega. Ütlesid ju kriitikudki juba Ponty karjääri algul, et jazzis on ta esimene viiuldaja, keda on niisama huvitav kuulata kui saksofoniste.
Kontserdi esimeses palas „Back in the 60's" märkas kõrv Ponty loomingu sugulust Joe Zawinuli viimaste aastate muusikaga. Mõlemad jazzrocki alustalade hulka kuulunud korüfeed on ilmutanud huvi etnilise värvinguga fusioni ning erinevatest maadest pärit pillimeeste kaasamise vastu, sulatades maailmsed mõjud oma helikeelde.
Kõige eksootilisemat päritolu muusik Ponty ansamblis on bassist Guy Nsangué Akwa, kelle ergas ja elurõõmus olek eredalt meelde jäi. Alati naerusuine kamerunlane on Pontyga koostööd teinud juba 18 aastat, kuid tema energilisus näitas teda poole nooremana. Korduvalt demonstreeris ta oma virtuoossust, vasardades mõlema käe sõrmeotstega basskitarri kaelal ülikiireid noote ning minnes seejärel üle kord helgetooniliste akordipilvede mängimisele, kord funkivale pöidlatehnikale.
Mängutehnilisi imesid saatsid korda teisedki muusikud, näiteks klahvpillimängija William Lecomte hiilgas ülikiirete paralleelsete kahe käe passaažide mängimisel sellega, et kasutas paremal käel üksnes 4. ja 5. sõrme. Samuti armastas ta vasaku ja parema käe partiid klaviatuuril ristuma panna ning Jean Luc Pontyga duelleerida.
Vanameister Ponty ise, kes kontserdi algul pikkadest nootidest koosnevate kandvate fraasidega kuulajate tähelepanu uinutas, ei hoidnud oma võimeid samuti kaua vaka all. Siin-seal mängis ta nagu muuseas mõne topelttempos fraasi või duelleeris ansamblikaaslastega tuliseid soolosid esitades. Vahepeal kehastus ta lausa masinaks ja saagis peaaegu pool igavikku Philip Glassi firmamärgiks kujunenud kolmkõla-arpedžosid, et seejärel üllatada tervet viiuli hääleulatust hõlmava keeruka ja pika kadentsiga, mis sai väärilise aplausi osaliseks.
Kokkuvõttes demonstreeris Ponty oma mitmekülgsust ja ikka veel kestvat tippvormi muusikuna, mida ei suutnud vähimalgi määral varjutada virtuoosidest koosnev saateansambel. Otse vastupidi, innovaatorina tõuseb Ponty talent ka tippmuusikute taustal veelgi eredamalt esile.
16. detsembril kell 19.00 Nokia kontserdimajas Jean Luc Ponty ansambel
koosseisus:
Jean-Luc Ponty - viiul
Guy Nsangué Akwa - basskitarr
William Lecomte - klahvpillid
Damien Schmitt - trummid
Kommenteeri