Jaa-jah. Sai vahepeal külastatud küll nii mõndagi ja üksikud seigad olid lausa maailmatasemel, kuid päkapikkudel ei ole muidu kombeks suurtest asjadest rääkida.
Aga mine tea, kas see, millest praegu juttu tuleb, on suur või väike. See on ju alles algus. Algus millele? Eks näis.
Aitab jahumisest, see pole mingi õige kommunisti jutt.
Nagu märkis kontserti juhatanud muusikateooria osakonna juhataja, oli tegemist täitsa ajaloolise sündmusega. Oli Otsakooli esimene kompositsiooniarvestus. Esimene - imelik, eks? Tõepoolest, kooli 90aastase ajaloo jooksul pole kordagi olnud sellist eriala nagu kompositsioon. Kõige sagedamini võtsid seda erialale lisaks muusikateoreetikud (Olav Ehala, Toivo Tulev), harvemini instrumentalistid (Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür). Lõpuks sai huvi kompositsiooni vastu nii suureks, et sel õppeaastal avatigi helilooja eriala, kuhu läks üle suur osa juba koolis õppivatest teoreetikutest ning lisandus värsket verd uute sisseastujate näol. Truude pioneeridena jäid alles heliloojad-interpreedid, kes küll võtsid kompositsiooni ainult valikainena, kuid see ei tähenda, et nende looming teoreetikute omale alla jääks.
Meenus üks vahejuhtum solfitunnis. Mul on laulmisega vahel raskusi, olen solfis sageli väsinud ja... üleüldse tuleb laulmist elus harva ette, vähe praktikat. Õpetaja ütles seepeale, et iga pillimängija võiks ka laulda osata ning seda oskust arendada. Kui pärast tundi klassiukse enda järel sulgesin, leidsin ennast mõttelt, et tegelikult on igaühel oma arvamus sellest, mida ja kuidas peaks miskit tegema. Isiklikult leian, et iga muusik võiks osata mitte ainult mängida, aga ka teoseid luua. See aitab saada heliloojaga kontakti, tunnetada teose taotlust ja sisu, ajastut, väärtust. Tavaliselt mõistad alles siis, kui oled ise midagi kirjutanud, seda, kui tähtis on teost puhtalt ja väljendusrikkalt esitada. Loomulikult annab komponeerimisoskus veel võimaluse tulevikus hakkama saamiseks juhul, kui pilllimäng ei kipu piisavalt hästi õnnestuma.
Nüüd asja juurde. Kui kedagi faktid ja daatumid huvitavad, siis kontsert algas esmaspäeval, 14. detsembril 2009 kell 17:00 Otsakooli saalis. Kohale tuli üllatavalt palju uudishimulikke, alustadest kursavendadest ja -õdedest kuni kooli direktori ja vilistlasteni välja, nii et saal oli publikut täis. Võrdluseks toon samal õhtul toimunud kammeransambliarvestuse, kus oli kohal paar õpetajat ja heal juhul need, kes pidid esinema.
Üldjoontes pidasin kuulates silmas kahte asja: leidlikkust ja ülesehitust, arendust, dramaturgiat. Viimased kolm omadust võib-olla ongi kompositsiooni (mitte ainult muusikas) juures kõige olulisemad ja keerukamad. Peab väga isekas olema selleks, et mitte arvestada kuulajatega. Oma sõnumit, mida tahetakse looga edastada, tuleb teatud määral esile tuua, et see publikuni jõuaks. On vaja mängida kuulajate mõistuse ja emotsioonidega, see eeldab kindlat teose arhitektoonikat ja taotluste selgust. Otse loomulikult ei pruugi see esimese korraga välja tulla, isegi teise korraga veel mitte.
I kursus.
"Uus veri" üllatas täiesti heas mõttes. Esiteks õnnestus neil mitte ainult teost kirja panna, vaid ka leida esitajaid, vajadusel juhatada. Ülejäänud autorite teoseid esitasid kas solistid või lasti neid kõlaritest. Kontserti avas Tatjana Kozlova õpilase Ove-Kuth Kadaku "Polyrythm Galore" kahele kontrabassile, kahele klarnetile ja löökpillidele. Teos oli kirjutatud tingimusel, et kasutatakse ainult kahte nooti. Mis noodid seal täpselt olid, ma kahjuks ei mäleta, kuid nende vahel ilutses tritoon, mis viitab sellele, et lüürikast ei saa juttu ollagi. Tõepoolest, teos oli üsnagi maskuliinne, kuid ka mitte räige, kõla pehmendasid pillivalik ja üsna rahulikud sünkoobid. Meeldis see, et teos aeg-ajalt vahetas värve ja seega ei viinud tähelepanu mujale, oli võimalik eristada kulminatsiooni, millele oli üsna ettevaatlikult mindud.
Järgmine autor, Ilja Massalov, oli samuti Tatjana Kozlova klassist. Temalt oli teos vokaaloktetile ja instrumentaalansamblile (kitarr, viiul, flööt, tšello) "Ja elu kadus tuulde", mis oli minu silmis kontserdi meeldejäävaim etteaste üldse. Lugu oli loodud graafilise partituuri järgi, mille autor oli eelnevalt joonistanud. Teose tegi eriliseks see, et muusika suutis kohe kuulajat kinni haarata, panna tarduma, hüpnotiseerida. Sellega käis kaasas emotsionaalsus, võib-olla isegi meeleheide, pühendumus, kaasahingamine. Vahepeal meenutas kooripartii mõnda vaimulikku oratooriumit romantismieelsest ajast. Sellest tulenevalt tooksin välja, et teosed oli iseenesest väga head, läbikomponeeritud ja küpse helikeelega, kuid oleksin oodanud mõningaid üllatusi, ahhaa-efekte.
II kursus.
Algul astus ette Alo Põldmäe õpilane Kärt-Krõõt Kaev kahe teosega: "Variatsioonid" klarnetile ja "N 121°58' ", teise esitas autor ise. Kahjuks peab tõdema, et esimesele kurusele jäi teine pisut alla. Kõige suuremaks pinnuks kõrva jäi kulminatsioon ja sellele minek. Õigupoolest tundus kulminatsioon olevat pigem lihtsalt kõige valjem koht, ta tundus liiga ootamatu ja üksikuna. Võimalik, et seal oligi mingisugune "tippuronimine" kavandatud, kuid minusugusele pillimängijale, kelle aju ei võta rohkemat kui "Harjutama!", see pärale ei jõudnud. Muidugi võib paluda säärasel publikul ennast veidi harida, aga...
______ (: (: (: HUUMORINURK :) :) :) ____________
Väikese intermezzo'na kõlasid I kursuse (ja valikheliloomingu?) graafiliste partituuride järgi loodud palad, mida esitati õpetaja koduses majapidamises leiduvate esemetega: katkine vihmapill, kudumisvardad, pisikesed pudelid, terad, kausid jne. Täiesti vägevad asjad tulid, kui aus olla! Igal juhul olid need kompositsiooid lausa kuhjaga toonud neid üllatusmomente, mis alguses kõlanud teostes puudu jäid. Isegi sai väikeseid vihjeid autorite heliloomisprintsiipide kohta: kui Ilja Massalov musitseeris justkui siidkinnastes, vahetevahel kogemata naerda kihistades, siis Ove-Kuth Kadak tagus ikka usinalt oma rütmi nagu üks õige kommunist.
II kursuse etteasteid jätkas jällegi Alo Põldmäe õpilane Matis Leima, kellelt sai kuulda samuti kaks teost: "New York" kahele klaverile, löökpillidele ja trompetile ning "Funktsiooni esitusviisid" viiulile. Peaks möönma, et antud teoseid ei tahaks hinnata nende kriteeriumite järgi nagu näiteks I kursuse puhul. Siin on kasutatud hoopis teisi põhimõtteid. Ei tahaks liiga häbematu olla, aga üks neist printsiipidest tundub olevat "looming on üks suur jämm". Kui vaadata neile lugudele sellest vaatevinklist, siis pole neil suurt vigagi. Kui inimene musitseerib ja saab sellest rõõmu, siis miks mitte?
Kursuse etteasted lõpetas Liina Vilgats, Tatjana Kozlova õpilane, klaveriteosega "Huiked". Plusspunktiks kursakaaslaste ees on efektid, mis kelleski tekitaksid kindlasti ahhaad. Siiski soovitaksin autoril analüüsida "Polyrythm Galore'i", kuna seal olid üleminekud ühelt karakterilt teisele väga osavalt tehtud. Kui neisse ei jõua sisse elada, hakkab tunduma, et neid ei olnudki: "midagi seal nagu mängiti, aga mida, ei saanud aru". Jällegi tuleb minusugusele torujürile selgeks teha, et "Tähelepanu! algab karakter nr 2!" Olen totu, mis parata, aga tahaks ka mussi nagu.
III kursus.
Esimesena esitas Kristo Matsoni õpilane Anastassia Mišenkina, kel erialaks akordion, teost sellelesamusele akordionile "Kingloom"... [teose arvustamisest autor loobub]
Teisena esindas III kursust kitarrist Kirsi Tilk, kes õppis esimest aastat valikheliloomingut Alo Põldmäe juhendamisel, tema esituses sai kuulda kitarripala "Viinistu madalad". Kui tegu oli tõepoolest tema esimese teosega, siis on see iseenesest täitsa kobe. Muidugi jäi kipitama seesama kulminatsioonileminek ning see, et kulminatsioon ei ole lihtsalt kõige valjem koht. Kahjuks ei ole ma kitarrimuusikas piisavalt pädev, et soovitada mingeid täiendusi, kuid tundus, et värve võiks rikkalikumalt olla. Vaatamata sellele sooviksin head debüüti, kui see ikka debüüt oli.
IV kursus.
Lõpetajailt oli ainut üks teos: Tatjana Kozlova õpilase Anne-Mai Edala "Troublemaking thoughts" neljale suvalisele häälestatavale pillile. Autor märkis eelnevalt, et lugu põhineb 21-taktilise motiivi käivitamisel ja töötlemisel eri pillide poolt. Seda tajusin ära küll, aga mingil hetkel hakkas tunduma, et lugu venib. Arvasin, et iga mängija on kuidagi teistest liiga isoleeritud. Siinkohal meenus Helmut Lachenmanni "temA", mida me möödunud aastal kompositsioonitunnis analüüsisime, ning mind paelus selles teoses mitme mängija kokkusulandumine, kus ei saanudki aru, kes seda heli õieti tekitab. Mõtlesin, et see võiks "Troublemaking thoughts'i" põnevamaks teha. Aga eks ole see helilooja enda teha, kas see sulandumine passib või mitte. Igal juhul muutus tagamõtte otsimine liialt väsitvaks ning tundsin ennast jälle ühe õige talumatsina, krabasin pärast kontserti midagi hamba alla, et mitte ära minestada ja kiirustasin kammeransambli arvestusele.
Aitähh kritiseerimast, kuid sooviksin natukene avaldada ka enda arvamust .
"Troublemaking thoughts"
Mitte lihtsalt " suvalistele pillidele"
Tegemist on aleatoorikaga (googelda seda mõistet)
Selle loo mõte ei olnudki panna mingisuguseid suvalisi pille üksteisega sulanduma. Kuna pillide valik on juhuslik(pillide alla läheb ka inimhääl siin) - sõltub sellest, kes parajasti mis pille mängib, on juhuslikud ka kõlavärvid ning ka instrumentidest ning interpreetide andekusest tingitud tempod ning differentseerimine. Tuletan meelde, et selle loo puhul oli juhuslikkus taotuslik !
Vahel tuleb lasta mitte-millelgi asjade kulgu juhatada... soovitan proovida...
Elu ei seisne ainult jammimises ja mussis. Alati on võimalus külastada endale meelepärast kontserti, nt. Kapa rokki vms.
Helilooming on peen kunst ning helilooja mõte ei ole ka puhtalt Teiste hinge toita. Helilooja toidab eelkätt enda hinge ja kui teinekord tundub, et muusika justkui sinuni saalis ei jõua, võin olla kindel, et helilooja selles süüdi pole.
Aitähh soovitamast muuta mu teost huvitavamaks, kuid lugu täitis 100% enda eesmärki.
Samuti soovitan sul tungivalt kuulata uuesti Vilgatsi Huikeid ning siis ehk räägime sellest edasi. Tegemist on märkimisväärse looga.
Kõrgem kunst !