Raadiohäälena leiba teeniv Maian Kärmas, keda muidu rahva ees esinemas harva näha saab, tutvustas detsembri algul väikese Eesti-tuuri käigus oma uusi laule ka Jõulujazzi publikule.
Kontserdikava algus oli ebatavaline: esimene lugu kandis pealkirja „Ei". Võibolla oli see enese-eitus ja andis märku esineja suurest tagasihoidlikkusest. Lauljatar selgitas, et „ei" võib tema arvates olla inimese elu kõige suurem jaatus. Õnneks jaataski Maian esinemise võimalust, niisiis sai kuulaja üle pika aja taas nautida tema kauni hapra hääle kõla, mis väreleb nagu pingul keel, otsekui oleks see iga hetk katkemas.
Järgmise laulu „Meile" pühendas Maian Kärmas sõbrale, kellega koos on ta palju autoga ringi rännanud. Pulseeriv bass, mida mängis Marti Tärn, moodustas siin lauljatari häälega meeldiva kontrasti, täiendades heleda tämbriga häält madalamakõlaliste võngetega.
Kõrgeima ja sügavaima tämbri vahelise diapasooni täitmise eest hoolitsesid teised Maianit saatvad muusikud. Klahvpillidel tõi pikki ennastunustavaid improvisatsioone kuuldavale Joel Remmel, tõelise multiinstrumentalistina esitas aga kontserdil kõige rohkem soolosid Siim Aimla: enamasti erinevatel saksofonidel ja flöödil, loos „Silver stars" aga isegi tromboonil.
„Hõbedased tähed" ehk „Silver stars" oli ainus kontserdil kõlanud ingliskeelne laul ning eriline ka oma ulatuselt, mis Maiani hääle tema jaoks nähtavasti harjumatus madalamas registris proovile pani. Muigamisi selgitas autor, et ta kirjutaski selle loo endale nö. läbi elu lauldavaks hümniks niisugusena, et seda saaks esitada ka 80-aastaselt. Laulu humoorikas sisu kirjeldab, kuidas minategelane lapsena pähe nii kõva muhu sai, et silmist sädemeid lõi ja nüüd on need sädemed kogu laotuse tähesäraga katnud. Laiemalt seletas Kärmas laulu mõtte lahti nii, et isegi rasketel aegadel näeme me elu helgemat poolt ning saame sellest tuge.
Muljetavaldava sõnaseadmisoskusega on kirjutatud enamik Maian Kärmase laulude tekste ning viisid ei jää oma ilult sõnadele alla. Kaunid kujundid ja ladusad riimid ning vokaalipärased meloodiad tekitasid juba kontserdil kiusatuse kaasa laulda. Loodetavasti kunagi avaneb laululembesel kuulajal selline võimalus, kui vähemalt mõned Maian Kärmase lauludest kusagil noodis avaldatakse.
Seni aga, (kuni kaasalaulmise noodid puuduvad,) pakkus Maian kõigile võimalust tantsida. Tõsi küll, seda üksnes toolil istudes, sest väikeses Okupatsioonide muuseumi saalis pole tõeliseks tantsimiseks ruumi. Kuuldud funkiva rütmiga fusionliku loo võib leida ka jaanuaris ilmuvalt uuelt plaadilt, mille saatel siis juba igaüks ise oma kodus tantsusamme seada võib.
Nii kontserdile kui küllap ka plaadile jätkus veel hulga ilusaid ja südamlikke laule, mis koduteelgi allakirjutanu ning usutavasti ka teiste kuulajate peas edasi helisesid. „Jälle terve hing on kerge," nagu öeldud kontserdi nimilaulus „Õnneleid".
02.12.2009 kell 19.00 „Õnneleid"
Maian Kärmase kvintett Okupatsioonide muuseumis
Koosseis:
Maian Kärmas - laul
Siim Aimla - saksofonid, flööt, tromboon
Ain Agan - kitarrid
Joel Remmel - klahvpillid
Marti Tärn - bass
Tõnu Tubli - löökriistad, trummid
Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Jõulujazz: Maian Kärmase helisev hääl puudutas hingekeeli
Kommenteeri