Kui ma sirvin üksnes oma selle aasta päevikut, leian ohtralt, koguni mitmetelt (tegelikult lausa mitmekümnetelt!) lehekülgedelt kleebituid kinopileteid, erinevate kuupäevade ja filmidega. Keeran mõne lehekülje tänasest päevast tagasi ning juba paistavad esimesed, värskemad ning hilisemad filmielamused:
Coca-Cola Plaza, pühapäev 08.11 "Probleemid Paradiisis" 16:30
Coca-Cola Plaza, teisipäev 03.11 „Michael Jackson: kogu lugu" 18:40
Coca-Cola Plaza, esmaspäev 02.11 „Ajaränduri naine" 18:45
Coca-Cola Plaza, laupäev 31.10 „Saag VI" 17:30
Ja mida ettepoole lehitsen, seda vanemad filmid ilmuvad: Inetu Tõde, Orb, Tere tulemast Zombimaale, Fame, Esimene aasta, Vääritud tõprad, Ettepanek, Pohmakas ning nõnda jõuan pea suve algusesse välja. Kinoelamuste vahel on rohkelt vaadatud kodukino ning tehtud filmiõhtuid sõprade seltsis. Elu kui igapäevane filmielamus!
Ma oman kinofänni tiitlit, aga pean ennast rohkem filmiguruks, filmiarmastajaks või koguni üheks suureks filmisõltlaseks. Mulle meeldib muusika, aga ma jumaldan erinevate filmide vaatamist, ükskõik mida, kus ja millal! Vaatamiseks läheb nii või teisiti! Ning üldiselt peab vett minu enda põhimõte, et iga filmi vaatamine on vaatamist väärt! Seega lugusid teistega jagada on lademetes, aga pean vast piirama oma jutuhimu ning jutustama ühe loo, mõne filmielamuse, näiteks: "Tõeline Saeõhtu".
24.oktoobril pidasime sõbra sünnipäeva filmiõhtu stiilis, aga seekord natuke teistmoodi. Kui muidu vaatame kindlalt ühe filmi, heal juhul kaks, siis seekord vaatasime läbi viis filmi - kõik Saw (Saag) osad. Meie seniaja pikim filmimaraton. Tegelikult oligi see nii mõeldud, sest kinno oli peagi saabumas filmi kuues järg, mistõttu oli vaja end taas õuduselainele viia ja tuletada meelde vanemad osad, mis olid kergelt aastatega uduseks muutunud või koguni peast pühitud.
Kogusime kokku kõik viis osa, mõned olid meie isiklikud, mõned laenutasime Videoplanetist ning Saemaraton võis alata!
Alustasime kuskil viie aeg õhtul. Neli sõpra said ühe pool kokku, kus seati kõik filmiõhtuks valmis - ennekõike kodukino, mugav istekoht ning näljatunde maandamiseks mõned snäkid ja janukustutamiseks igaühe lemmikdringid. Ainukese tüdrukuna tundsin end poiste seltskonnas väga hästi ja kindlalt, sest naisterahvana on mul alati eelis valida ja otsustada, näiteks parim istekoht või pausiajad jms. Seekord olid pausid muidugi üksnes filmide vahepeal, mil üks filmiosa lõppes ja vahetult enne uue algust, siis oli vaheaeg 10-15 minutit. Aga kohati võtsid poisid endale "lubamatuid pause" - mõne puhul ajab õlu lihtsalt põie jooksma!
"Saag" on tõeliselt meeliköitev ja mõtlemapanev film, olgugi, et läbi jubedate ja kohati väga tülgastavate stseenide. Põhimõte on see, et üks mees, vähihaige John (Jigsaw ehk mõistatus), püüab inimestele õpetada nende endi elu väärtust. Ta ei suuda vaadata, kuidas inimesed raiskavad oma elu, teades, et ta ise sureb varsti ning seetõttu mängib ta valitud inimeludega "ühte mängu", kus nad on seatud erinevatesse surmalõksudesse, millest tegelikult on võimalik pääseda aga ainult mõni üksik väljub säärasest katsumusest eluga. Saesaagad on lihtsalt sedavõrd meisterlikult ja lummavalt ülesehitatud, et neid ei saa lihtsalt vaatamata jätta.
Ja mis saaks olla parem kui üks õige "Saemaraton", koos parimate sõprade, kuuma kakao tilga Vana Tallinna, sooja teki ning ümbritseva sügispimedusega? Nii hea on vaadata filmi ning arutada koos kaasvaatajatega filmist tulnud mõtteid ja arvamusi. Ometigi Sae osad inspireerivad mind elu natuke tõsisemalt võtma ja kuidagi rohkem hindama.
Kokku kestis filmide vaatamine ligi 10 tundi (koos pausidega) ning me läksime lõplikult laiali umbes poole nelja aeg hommikul. Sel ajal polnud tegelikult ükski hing meie seast kurnatud, omadega läbi ega väsinud - kuidas saakski niivõrd huvitavate filmide ajal silmad kinni tiksuda?
Ja veel õhtul, enne magama jäämist mõtlesin, kui hea on ikka elada. Ma arvan, et ma ei eksi!
31.oktoobril läksime sama seltskonnaga kinno ning vaatasime ära ka viimase, kõige uuema osa. Supriim!
Teistele aga soovitan soojalt korraldada oma meele ja maitse järgi tõelisi filmimaratone.
Uskuge mind, te ei kahetse!
Keskendutud on tekstis rohkem kinos käimisele ja filmivaatamisele kui filmile endale.
Väga isiklik lähenemine toob tegevuse-muljed ka lugejale lähemale.
Filmide mõte väga hästi välja toodud, noriks natuke sõnastuse kallal.
Omapärane ja lahe kirjatükk - suuremat huvi pakub kindlasti sõpradest ja tuttavatest ja loomulikult ka kinomaratonis osalejatest koosnevale auditooriumile.