Oktoobri alguses toimus Pärimusmuusika Lõikuspidu, mis on siis nii öelda suvise folkfestivali tubane sügisvariant. Mu eredad emotsioonid on nüüdseks juba veidi maha jahtunud, kuid tahan sihikindlalt ikka oma elamused kirja panna. Pärimusmuusika Aidas kohtuvad nii selgelt hubane kodutunne ja uhke elegants, nii tunned, et oled kõrgkultuuri nautimas mõnusas atmosfääris.
Avakontsert oli noore šotlanna Kate Youngi oma, tema kaunis hääl jäi folgi avamistseremooniast hästi meelde, kuid samuti ta on mu lemmiku - Ethno in Transiti, selle folgi üllataja - koosluse liige. Keerukas aktsent, kaunilt huvitav hääl, viiul ja klaver ja milline kõla ta lauludel, tekitas tahtmise otsejoones Ühendkuningriiki lennata; juua kellaviieteed, süüa tapvaid küpsiseid ja proovida hirmuäratavat kollast marmelaadi. Nendest ta lihtsad laulud näiteks kõnelesidki. Viimane lõbusalt surmast kõnelev oli veel eriti vahva! http://www.myspace.com/kateyoungmusic
Peale pisikest teetassi pausi suundusin Tiit Kikase kontserdile, teadmata mida oodata, rääkisin veel kaaslastele, et no ta on küll hea viiuldaja, aga ei tea, mis see elektro värk seal juures käib, äkki on mingi kahtlane asi. Kuid sõin oma sõnu mõnuga, kui üldse märkasin oma ahhetuses lahti vajunud suud kontserdi ajal liigutada. Poolteist tunnine kontsert õieti vaid paari looga läks imekiirelt, üks lugu lihtsalt kestis läbi erinevate varjundite ja variantide üpris pikalt. Ta kasutas laval siis kõikvõimalikke elektroonilisi imesid, mis panid ta viiuli kõlama kui elektrikitarri või mis iganes keelpillilise. Huvitavaid instrumente oli laval teisigi, kasutades modernset võtet, et mängides muusikalõigu ära ja pannes selle siis järjepidevalt mängima, ise juba uue pilliga sama muusikat peale mängides. Nii nagu neil ühe-mehe-ansamblitel see asi käib, kuid Kikasel oli veel abiks klahvpillimängija ja vägev trummar ning naine arvutiekraani taga, kes pani suurele ekraanile elama muusika taktis kaunid koduloolised pildid. See kõik lõi vaataja ette fantastilise maailma ühe andeka mehe esituses, lõppu lisas vägevust veel täpselt muusikasse mängitav lasershow. Polnud säärast elamust ammu saanud, trumpab üle ka kõik viimasel ajal nähtud teatrietendused. Kahju oli ka sellest, et väikese arvuline publik oli kole kade korralikku aplausi edastama, ma siis üritasin teiste eest käsi kokku lüüa nii, et ikka kajaks!
Õhtu kolmas kontsert viis meid jahedasse kirikusse, kus tuttavalikult silmad kinni leelotasid vennad ja õde Johansonid. Mõni unelev laul tõi mullegi väsimuse sisse, kuid olin ülevoolavalt õnnelik, kui kuulsin vana head laulu „Külm", mis pani külmavärinad üle keha jooksma ja panin minagi lauljate eeskujul silmad kinni ning kuulasin vaid muusikat, hingates sisse kiriku külma õhku. Vahva jutt oli Mart Johansonil, kes rääkis oma kogemusest limonaadipudelina, kui oli mässituna teki all poolunes ja tundis justkui limonaadimullid hakkaksid mööda keha sooja teki all üles poole ronima, mullideks siis mälestused hetkedena. Nüüd hiljem olen paar korda lõunauinakus lesides sarnast tunnetki tundnud ja taibanud, kui tabav võrdlus see tal oli. Kontserdi lõpetas minu kõrva jaoks uus, kuid veelgi ilusam laul „Ma tahan koju...", mis mõjus nii erakordselt, et ma polnud ainuke, kes pisaraid väheke pühkis ja koduigatsust tundis.
Järgmisel lõikuspeo päeval läksime seltskonnaga vaid viimasele kontsertblokile. Kõigepealt sai kenade Austria poiste järgi joodeldada, siis juba püsti karata ja pikka seelikut mööda tantsupõrandat keerutada. Eriti tore oli see, et juba Alpine Ramblas mängis kaua ja vingelt ning oodata oli veel energilisemat Ethno in Transit'it. Viimane koosneb siis eri maade andekatest, kes jagavad meiega tõelist maailma muusikat, erinevate stiilide kokkusulamit ja kultuuride sünteesi. Seekord oli puudu mu lemmik - Tšiili trubaduur Fernando Stern, kuid seda enam said särada teised. Sloveenia naljakas akordionist Matija Solce; vahvad viiuldajad Kate Young, Maarja Nuut ja Herman Haertel; seekord oli olemas ka Tanel Kadalipp, kes ikka muhedalt oma kontrabassi mängib ning kontserdiõhtu kirglikud rütmid kõlasid vägevalt löökpillimängijate andekate käte all, mängijateks siis sarmikas Stefan Hedborg Rootsist ja meie oma imepoiss Tõnu Tubli. Maailma eri paikadest esinejad saavad kokku harva, seetõttu peegeldab iga nende kontsert puhast rõõmu koosmängimisest, kohapeal sündivat energiat, sõbralikku ühtsustunnet.
Siiras ja südamest tulev kirjatükk.
Autor oskab märgata detaile ning anda edasi väga elavalt oma kogemusi.
Siiras emotsioon.
Väga hea arvustus, kus ainueesmärgiks ei ole emotsioonidele rõhuv tundekirjeldus. Meeldiv on muhe ütlemisviis, mis ka tumedas sügises naeratuse esile toob. Sümpaatselt mõjub ka artkilis toodud link, mis kinnitab kirjapandut.