Minu filmielamuste laegast täitev päev täitus kolmeteistkümnendal ja reedel, millest tuleneva ebausu olemasolu märkasin alles trollis Coca Cola Plaza poole liikudes. Hallid igapäevaelu ühishetked kaaskodanikega liiklusvahendis takistasid loomast eelarvamust või ootust filmist. Roland Emmerich`i lavastatud "2012" algab aastaarvuga seotuva tähenduse tausta tutvustamisega, mis ühteaegu nii šokeerib kui tekitab põnevust. Süžee areneb kahest liinist, esimene noore teadlasega India külakesest Valge majani, teine kuulsa ent untsuläinud pereeluga kirjanikuga. Huvitavust filmi vastu suurendas kahe täiesti erinäolise liini mahutamine ühele pildile, millest vahetult hiljem said alguse katastroofilised sündmused. Vaadatav mõjus eriliselt tugevalt tänu reaalsest, 2009. aasta maailmast, võetud paikadele ja ainesele. Mina kui vaataja tundsin end otseselt puudutavana filmis toimuvaga, ehkki mitte lõpuni. Maiade uskumusest idee saanud ekraniseering pakub suurepäraseid, inimkujutluspilti täiendavaid hetki, näha Hollywoodis karjääri tegeva eestlase Johann Urbi venelasest karakteri näitlemisoskust (aksent iseäranis huvitav) ning tagasisidet iidsete ennustuste tõlgendamise moodustest. Isiklikult minu jaoks kahandas "2012" väärtust rohke peategelase kangelaslikkuse esile toomine ja muinasjutuliselt napilt pääsemised. Filmi lõppedes tõdesin, et olin oodanud siiski veidi rohkem eeltaustale põhinevat linateost. Kinost lahkudes polnud mul raske taas argipäeva astuda, millesse üleminek toimus vaimseltki kergelt. Mulle väga meeldinud filmide puhul olen aga pikka aega nii-öelda omas maailmas.
Sama päeva õhtul käisin Kinomajas uudishimutsemas Pimedate Ööde Filmifestivali Euroopa filmiakadeemia esitletud aasta parimate lühifilmide sootuks kodusemalt ning armsamalt. Pisike maja vanalinnas, mis ühes sõbralike teenindajatega lõid positiivse meeleolu vaatamiseks. Kuuest nähtust tekitas enim emotsioone Belgia režissööri Danny De Vent 10-minutiline animatsioon "Ujumistund" nelja-aastaselt poisist, kes läheb esimest korda ujumistundi. Väga leidlikult tuuakse lähemale vaatenuesimest võistlusprogrammi. Erinevalt Coca Cola Plazast mõjus see paik rk ujulas toimuvast läbi lapse silmade. Tavalisele lihtsale omistatakse uus nägu ning kuju. Deboravaarandlikust mõttest saab minu suhtumisele omapärane ja eriline tahk.
Oma filmiderohkelt päevalt saadud emotsioonid nõuavad veel tegelemist ning süvenemist, ent kahtlemata olen mõnevõrra teistsugusema mõttemalliga kui enne "2012" vaatamist.
Lugu võiks olla tore ja omapärane, aga lugemist häirib väga halb kelekasutus. Esialgu on ikka veel nii, et eesti keeles käänatakse sõnu ja kasutatakse verbivorme mingis kindlas tähenduses, mitte nii, nagu parasjagu pähe tuleb. See tekst on ehe näide keeleteadlaste poolt juba mõnda aega tagasi väljaöeldule, et käänamisoskus on alla käinud. Selline keelekasutus risustab eesti keelt võrreldamatult rohkem kui võõrkeelsed väljendid või roppused. Nii lõhutakse emakeele struktuuri.
Kõik on esimeses klassis õppinud, et lause on sõnadega väljendatud terviklik mõte. Kuidas mõista lauseid: "Erinevalt CocaCola Plazast mõjus see paik rk ujulas toimuvast läbi lapse silmade." või "Mina kui vaataja tundsin end otseselt puudutavana filmis toimuvaga, ehkki mitte lõouni."?
Autor on süvenenud teemasse, analüüsinud ja leidnud võrdlusi.
Hea sõnastus, konkreetne.
Miniretsensioon kinokülastusele, mida võib napilt vaadelda ka filmi lühitutvustusena.