"Kõik kunstid lähtuvad muusikast" (Arthur Schopenhauer). Isegi elututes, pealtnäha tähtsusetutes esemetes võib avastada kauneid meloodiaid ning ebamaiselt kütkestavaid harmooniaid. Tuleb vaid osata seda märgata.
Minu jaoks on muusika vaikusele maalitud kunstiteos, millel pole ei algust ega lõppu, see on kõlanud alati ning see kõlab igavesti. Kindel heliteos või-pala on vaid üks osa muusikast, kuigi tänapäeval nähakse mõistet "muusika" üsnagi kitsalt. Näiteks on üheks väga tüüpiliseks küsimuseks inimeste tundmaõppimisel:" Millist muusikat sa kuulad?" Enamjaolt alati oodatakse selle küsimuse vastuseks mõnda kindlat artisti või muusikastiili. Kuid kas keegi on aga mõelnud säärase küsimuse peale vastata väitega, et talle meeldib kuulata näiteks merekohinat või lindude laulu? Senimaani pole mina sellise suhtumisega kahjuks kokku puutunud. Ilmselt seda seetõttu, et tänapäeval keskmisi inimeste tõekspidamisi, suhtumist, väärtushinnanguid ja sotsiaalseid gruppe silmas pidades oleks selline ülesastumine täiesti naeruväärne, isegi kui nendes paaris sõnas peitub äärmiselt sügavamõtteline sisu ning need räägivad ühe inimese kohta rohkem, kui võib arvatagi osata.
Siiski, kuigi muusika olemuse kohta võib arutleda lõputult, sooviksin pikemalt peatuda ühe spetsiifilise loo, vaid ühe pisikese, kuid mitte tähtsusetu muusika osa juures.
Ühel reedesel päeval, mis oli ühtlasi ka selle talve esimese lumesaju päev, otsustasin koolist koju jalutada veidi teist teed mööda kui tavaliselt. Ning kuna mind erilised kohustused ees ei ootanud, mõtlesin välja plaani minna läbi hiljuti valminud Vabaduse Väljaku tunneli ning sombata värskes lumes Kaarli Puiestee pärnaallel, nautides esimesi talvepäevi kesklinnas nii palju kui võimalik.
Kõik algas plaanipäraselt, jätsin sõpradega hüvasti ning seadsin sammud kodu poole. Möödusin Jaani kirikust ning mõtlesin sel hetkel proovida korrapäraste sammudega kõndida alla tunnelitrepist. See oli minu jaoks paras katsumus, sest selle trepi astmete kaugus üksteisest on kolossaalne ning seda ületada ühtlaste sammudega on minu arvates üpriski raske ilma sellele lisatähelepanu pööramata. Ilmselt on lihtsalt tegemist minu veidra ning nõrga kohaga. Sisenesin tunnelisse ning jõudsin vaevu kõndida mõned sammud, kui äkki kuulsin tasakesi lähenemas mingit minoorakordi. See oli mulle tuttav, ma teadsin seda ning tundsin juba esimesest taktist ära Pink Floydi laulu "Breathe". Ma üritasin neid üksikuid inimkõrvale kuuldavaid takte kinni püüda, samal ajal, kui nad mööda tunneli seinu ronisid ja meeleheitlikult põgenesid. Ma seisatasin. Seda lugu kuulsin ma viimati vägagi pikka aega tagasi, mistõttu olid emotsioonid, mis selle taaskuulmisega kaasnesid, suuresti seotud mälestustega. Ma tundsin, et ei kontrolli oma tundeid enam ning ekslen kusagil dimensioonide rägastikus. Seisin niimoodi inimtühjas ning kõledalt jääkülmas tunnelis ning nautisin ülevoolavaid emotsioone, mis paistsid lõputud. Tundsin, kuidas kehas tekkisid külmavärinad iga väiksemagi kõlavärvingu ajal, samas rahustas see mu meeli ja tundsin, kuidas kõik on jälle endine. Kahjuks kõigi nende emotsioonide virrvarris suutsin endale siiski teadvustada, et kõik on mööduv. Nii soovimatu, kui see ka poleks, sai see lugu otsa ning ma pidin naasma reaalsusesse ning jätkama teekonda kodu poole. Väljusin tunnelist Kaarli kiriku poolsest uksest, ronisin üles järjekordsest trepist ning nägin enda ees laiumas sadakolme raagus pärnapuud neljas korrapärases reas ning ennast selle kõige keskel. Ma ei suutnud vähimatki tähelepanu pöörata kärarikastele autodele, lumesahale, mis pritsis tänavad porist rikutud lund täis ning suutis rikkuda talvemõnusid juba esimesel lumepäeval, suurele rohelisele munitsipaalpolitsei autole, kes püüdis esimese lumega urust välja hüpanud jänkusid ning noorpaarile, kes istus suure pärna all pingil üksteisele sooja pakkudes.
Hakkasin kõndima mööda alled, mis tundus igavikuliselt pikk. Tee otsas nägin kirikut, tundsin et see piirab mu vaatevälja ning ahistab mind. Kui seda poleks, näeksin oma kodu, head ja turvalist kohta, kus on minu jaoks alati olemas inimesed, kes armastavad ja toetavad mind. Neid oli mul praegu hädasti enda ümber vaja, sest kokkuvõttes tundsin, et kogu see muusika ja emotsioonid mõjusid mulle hirmutavalt. Sellele tagasi mõtlemine ajas mu näo õhetama ja käed värisema. Mis üldse juhtus? Läksin tunnelisse, kuulsin üht vana laulu, tulin välja. Kõlab väga loogilise ja igavana.. Kuid kust pärinesid kõik need emotsioonid? Kas tõesti võib üks lihtne laul niimoodi mõjuda? Need mõtted olid koormavad, kuid samas ei saanud neist rahu ka. Olin lõksus omaenese mõtete, mälestuste ja peas kummitava viisiga.
Teadsin, et elu läheb edasi samas rütmis, nagu ta oli enne tunnelisse minemist, kuid sisuliselt tundsin ennast uue inimesena, tundsin, et olen oma elu alustanud uuesti, värskelt lehelt. Samas oli kõik ülimalt perfektne ja õige, nagu oleks selle aja jooksul, kui ma tunnelis olin järsku maailmas kõik paika loksunud ja probleemid lahenenud. Minu hinges valitses painav müsteerium , püüdsin seda kõike unustada, kuid kõik katsed läksid vett vedama. Üritasin end isegi veenda, et nägin seda kõike unes ning päriselt pole midagi juhtunudki. Kuna ühelgi säärasel mõttel tulemust polnud, hakkas olukord minu jaoks vaikselt pöörduma frustratsiooniks ning pidin tegema enda jaoks lõpliku otsuse: Kõik mis juhtus või ei juhtunud, saab unustatud ning keelasin enda jaoks sellele mõtlemise.Vastasel juhul ei saaks ma sellest kunagi üle ning painaks end nende mõtetega igavesti.
Kuigi tundsin hirmu, pettumust, kiusatust ja paljusid segaseid tundeid, olin siiski tänulik selle ainulaadse ning tõenäoliselt kordumatu muusikaelamuse eest. See andis mulle rohkem, kui ma ise suudaks kunagi anda. Lõpuks on minu viimase emotsiooni sõnastanud tuntud prantsuse dramaturg Pierre Beaumarchais "Kõik lõpeb lauluga."
Väga hingeminev lugu. Super!
Suurepärane tekst,selles lõhna ja värvi, nagu ühes elamusloos olema peab. Meeldis väga.
Noore inimese eneseotsingud, tore kui muusika selles kaasa räägib.
Kompaktne ja terviklik mõttearendus. Läbitunnetatud tekst, oskus siduda erinevaid liine, leida võrdlusi. Üks parimaid kirjutisi. Selle autori töid sooviks rohkem lugeda.
Hea sõnastus, tore arutelu, tegemist on vägagi tõsiseltvõetava kirjatööga.
Mõjuv. Emotsionaalne ja oskuslikult kirjapandud muljeldus emotsioonidest, mis tekkisid autoris konkreetse helitöö kuulmise ajal. Võin samas küll kindlasti öelda, et elutud ja staatilised esemed ei sisalda kauneid meloodiaid. Muusika sünnib tegelikult kuulajas endas.