Eesti kinodessegi ohtralt publikut meelitanud Quentin Tarantino "Vääritud tõprad" ("Inglourious Basterds" 2009) on filmikriitikute poolt juba risti-rästi läbi jahvatatud ja filmi enese kohta on raske midagi uut lisada. Seetõttu keskendun seekordses arvustuses hoopis enda kui kinokülastaja kogemusele, mis siiani suunurga muigele tõmbab.
Kogu lugu sai alguse sõbra plaanist tähistada oma sünnipäeva kinos käiguga. Esialgu oli kavas "Zombielandi" vaatama minna, kuid viimasel hetkel otsustas sõber ümber ja valis "Vääritud tõprad". Kuna muudatus tuli ootamatult ja mul juhtus kiire päev olema, siis ei jõudnud enamat, kui visata vaid kiire pilgu linateose pealkirjale. Kihutasin kinno, omal kuklas mõte tiksumas, et kas kavas tõesti midagi paremat ei olnud ja nüüd pean, austusest sõbra vastu, kannatama mingisugust magedat Hollywoodi märulit? Sest just odava actioni järgi see pealkiri minu jaoks lõhnas.
Jõudnud oma istmeni, tabas mind esimene üllatus. Naabertoolil oli platsi võtnud minu lugupeetud õppejõud ülikoolist. Olin hämmastuses.Tundus arusaamatu, miks alati ajanappuses vaevlev professor on tulnud taolist kahtlase väärtusega filmi vaatama. Hea küll, mõtlesin, ehk on tal ajud lihtsalt teaduse tegemisest krussi läinud ja vajab veidi pingevabamat vaheldust. Viimased kinosaali valgustanud hiiresilmad kustusid ja juba esimesed kaadrid tõid loosse selgust. Taipasin üsna ruttu, kui rängalt olin linateost alahinnanud.
Kui raamatut ei peaks hindama kirevate kaante, vaid sisu järgi, siis eelnev lugu on hea näide sellest, et ka filmi ei tohiks väärtuslikuks-väärtusetusetuks tembeldada üksnes pealkirja põhjal. Kahjuks ei õnnestu praeguses kiires elutempos sellest soovitusest tihti kinni pidada ja nõnda võime nii mõnegi väärtusliku teose pikemalt mõtlemata prügikasti saata. See on hind, mida tänapäevase elukorraldusega toimetuleku eest maksame.
Ikkagi tahaks väga teada saada, mis seal filmis siis vaatamisväärset oli! Ehk ongi see hea reklaamtekst – mine ja uuri ise järele!
Natuke lühike, sisust oleks võinud ikkagi rääkida ja oma hinnang oli napp.
Tugev sõnum, mille võiks autor ka esseeks või artikliks arendada. Kõik võimalused olemas. Praegu jääb pisut liiga minatüürseks.