"Vennaskond! Vennaskond! Vennaskond!" hüüdis oktoobrikuu viimase reede õhtul Tartus Rock & Roll Heavenis kiludena konservikarpi üksteise vastu pikitud rahvasumm. Hüüded kõlasid pärast iga laulu lõppu ning loomulikult ka siis, kui nimetatud bänd oli lõpetanud oma väljakuulutatud viimase loo ning lavalt lahkunud.
Muidugi ei valmistanud oma väärikat 25. sünnipäeva pidav grupeering rahvale pettumust ning naasis üpris kiirelt püünele, et teha mitte üht või kaht, vaid rahva juubeldavaks rõõmuks tervet hunnikut lisalugusid. See oli ka õiglane, kuna kontserdile pääsemiseks tuli läbida korralik kadalipp - rokiklubi juurde jõudes võis näha järjekorda, mis algas õuest ukse eest ning kulges mööda treppe, kuni teise korruse piletimüüjani. Järjekorras seista tuli ligi 40 higist minutit, mis meenutas juttudest kuuldud nõukogudeaegseid vorstisabasid. Nurinat aga polnud väga palju kuulda, pigem heideti järjekorra üle nalja ja mõned eriti agarad fännid võtsid üles laulujoru. Nii et trepil seistes sai kuulda juba üpriski suurt osa Vennaskonna mahukast repertuaarist.
Lood, mida Vennaskond sünnipäeva puhul esitas, olid üldjoontes samad, mida nad ikka viimasel ajal kontsertidel ette kannavad. Näiteks armastatud "Oi, te poisid", "Ronk", "Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik", "Mina" või "Kopenhaagen". Lisalugudena tulid loomulikult muuhulgas ka kohustuslikud "Pilleriin" ning "Insener Garini hüperboloid". Tõelise Vennaskonna fänni rõõmuks esitati teiste seas veel selliseid palasid, mida tihti livedel ei kuule: "Elagu Proudhon!", "Ma armastan Ameerikat" ja näiteks "Loss Taivalkoskis".
Soundi üle võinuks kõvasti viriseda, enamuse ajast võis vaid aimata, mida Tõnu Trubetsky laulab, sest pillid kõlasid kõvasti laulust üle. Enamikule rahvast see aga ilmselgelt probleemiks polnud, kuna lood olid neil peas ja kaasa üürates keegi vaevalt üldse aru saigi, mis helid lavalt tulid ning mida nad ise tekitasid. Inimesele, kellele aga Vennaskonna looming nii tuttav pole, võis kontsert mingis mõttes kindlasti pettumuse valmistada.
Hoolimata veidi segasest soundist, kõlasid lood ikka tuttavlikult ja tugev nukker-magus nostalgia-annus oli garanteeritud. Küllap võis põhuseks olla ka see, et laval oli bändiga ka järjekordne viiulitüdruk, kes kogu kompotti väga tugevasti ilmestas.
Üle inimeste peade oli näha valgusvihkudes lava, kus seisis eesti pungi ikoon nagu tavaliselt: mustad päikeseprillid silmadel, punane nahktagi prožektorite valgel eriliselt läikimas. Olek emotsioonitu nagu ikka, suhtles ta teda jumaldava rahvaga vaid nii palju, et ütles enne iga järgnevat pala mikrisse loo nime. Rahvas juubeldas enne ja pärast iga loo algust ning kõikide palade kergelt kaasalauldavatest refräänidest sai bändi ja saali rõkkav ühislaul. Melu ja mäsu lava ees oli korralik. Inimesed kukkusid ja tõusid taas, kes sinikaid ja muid muljumisi vältida tahtis, pidi hoidma äärtesse või pagema saali tagumisse ossa. Mitte, et see Vennaskonna kontsertide puhul midagi uut oleks, pigem, et see aastast aastasse ja ilmselt ka aastakümnest aastakümnesse nii on olnud, paneb siinkirjutajat rõõmsalt tõdema, et Vennaskond ei ole surnud (vastuseks küsitlusele Vennaskonna Orkuti kommuunis). Paar korda käidi laval rahvast korrale kutsumas, õnneks teadis publikum väga hästi piiri, kust enam üle minna ei tohi. Ning sellel piiril siis lava ees mängitigi.
Kokku tulnud karvaseid ja sulelisi, noori, vanu ja verinoori isendeid ühte ruumi mahutada oleks mõnes teises olukorras võibolla veidi komplitseeritud olnud. Hetkel aga oli see kirev rahvasumm moodustanud ühtse andunud terviku, mida ühendas mingi nende silmades helkiv tuluke, kui nad bändiga refrääne kaasa karjusid. See rahvas moodustas sõbraliku vennaskonna, sest neid kõiki ühendas üks teine, igaveseks nende südametesse pugenud Vennaskond.
Ja kui maailma lõpus on tõesti kohvik, nagu ütleb Trubetsky laulutekst, siis võinuks see kohvik vabalt olla reedeõhtune Rock & Roll Heaven.
Vennaskond 2009:
Tõnu Trubetsky
Gunnar Kõpp
Hedwig Allika
Roy Strider
Lauri Leis
Annely Kadakas
Rahulik lavaelamuse konstateering.
Hea detailide märkamine, tekst terviklikuks komponeeritud.