Käisin seda filmi juba mõni aeg tagasi vaatamas, kuid emotsioon oli tugev ning käskis end nüüd kirja panna :) Linateos rääkis tšetšeeni poisist, keda süüdistati oma kasuisa tapmises. Enamus filmi 153 minutist oli üles võetud võimlas, kus vandekohus poisi saatust arutas. Esimesed kolmveerand tundi olin nõnda tihkelt päevasündmustest haaratud, et ei suutnud filmile keskenduda ja uni kippus peale. Vandekohtunike jutustusedki tundusid nii ühte auku olevat. Või olin ma end sellel pagana mugaval istmel lihtsalt liiga hästi kerra kerinud ja Une-Mati tüütas seetõttu.
Ometi tundsin järsku, et uni kadus ja mind kisti filmi keerisesse. Ma elasin saalis kaasa vandemeeste jutustustele, kes alguses kõik poissi süüdi tahtsid mõista, kuid kuna konsensusest lahutas neid vaid 1 hääl, tekkis pikk-pikk diskussioon, mida linateos põhimõtteliselt kajastaski. Vandekohus koosnes kaheteistkümnest erineva elulaadi ja ametiga inimesest: seal oli arst, taksojuht, filminäitleja ja mitmed teised. Igaühel oli neist oma lugu rääkida, oma luukere kapist välja päästa, mida tehes nagu vabaneti ning veenduti poisi süütuses. Vahepeale pikiti klippe poisi eluloost, sellest, kuidas ta risttule vahel kartlikult tekkide alla puges, kuidas kasuisa ta enda juurde võttis ja sellest, kuidas ta nüüd kõledas vangikongis külmetas.
Hämmastav, ma täiesti unustasin aja, põieka, mis selleks ajaks oleks pidanud tekkima ja oma koosoleku, kuhu lõpuks hilinesin. Ma olin nii filmis sees, tõesti ei mäleta, millal miski mind nõnda sügavalt kaasa haaras... ja seda kõike tegevuspaika praktiliselt muutmata! Just enne kino mõtlesin veel, kuidas ma viimasel ajal ei suuda üldse telekale või filmidele keskenduda. Vägev oli tunda midagi risti vastupidist, midagi ootamatut, sest läksin ma ju filmile peamiselt sellepärast, et sõbrannale sai kunagi lolli peaga lubatud.
Mis mind veel üllatas, oli Vene filmi oskuslik lõpplahendus. Poiss sai süüst priiks ja lasti vabadusse, üks vandemeestest võttis ta enda hoole alla ning lubas aidata õigeid mõrvareid tabada. Nii hollywoodilik happy end, kas pole? Kusjuures pean tunnistama, et tegelikult ei. Oleks eeldanud, et positiivne lõpplahendus toob rahulolu ning lahkun seansilt hea tujuga nagu Ameerika linateoste puhul tavaline. Ometi jäi minus kummitama mingi kõhedus ja õõv, mis filmi jälgimise ajal mu sisse oli pugenud. Sellist emotsiooni täheldan filmi puhul küll esmakordselt: õnneliku lõpuga film, mis lõppkokkuvõttes jätab kurvaks... Värskendav vaheldus.
Hea kirjeldus, viib lugeja teemasse sisse. Teksti alguses võinuks öelda, millest jutt (pealkirjast ei piisa).
Konkreetne.
Filmikriitika kohta liialt pinnapealne, ometi suudab tekitada teatud huvi kirjeldatud filmi vastu. Omapärane on väljend "läksin filmile".