ehk
SÕNULSELETAMATU: Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud (või siis lihtsalt terve Eesti)
"Ma saan hakkama! Ma saan hakkama! Ma saan hak... Issand jumal küll! Ma olen ju esimeses reas!" -tantsupeolise mõtted... surmkindlalt.
Ma ei ole ennast kunagi eriliseks patrioodiks nimetanud. Ei hakka kunagi nimetama ka, sest olen piiavalt püsimatu, et ühes riigis ennast välja elada. Püsimatus on ka põhjus, mis viis mind lõpuks teist korda elus tantsupeole. Ja üldiselt selline rahvuslik "lällamine" mulle ei istu. Klišee oleks öelda, et ka see kord ei olnud erand... aga võta näpust- see on parim kogemus siiani (klišee või mis!?).
Selleaastase Tantsupeo teemaks oli meri ja ka võib-olla seetõttu oli antud üritus nii hingelähedane mulle ja mu kaaslastele, kes me läbi pisarate, valu, väsimuse ja suure vaeva sinna jõudsime. Meie puhul on tegemist saarlastega, puhtavereliste ö-tajatega, kes söövad tutti ja notti ning kelle arvates on kilu kena. Ja merigi on meil ju ümberringi.
Mina isiklikult olin veidi skeptiline antud ürituse osas, sest on ju teada, et viimasel ajal on rahvuslikkus veidi "out" (või kujutan ma seda ette..?). Taaskord pidin enda sõnad tagasi võtma, kui mina ja minu kaaslased sammusime esimesele kontserdile. Väravatagused olid rahvast täis- nii noori kui vanu. Enamustel piletid ja vähestel käes vaid suured A4 paberid, kuhu kirjutatud, et soovivad pileteid osta. Pean tunnistama, et see viimane grupp suutis iga kord enne esinemist mul pisara silmi meelitada. Kuid nad andsid ka sihikindlust, sest just nende jaoks pingutasin ma rohkem, naeratasin kaameratesse "Tantsupeole" ajal, hüplesin kõrgemale "Tuljaku" ajal.
Enne igat esinemist seisin oma kitsa vööga ja tantsupartneriga tribüünide juures, ootasin, et jõuaks kohale juba hetk, mil kõlavad Lauri Õunpuu kirjutatud esimesed sõnad "Algumeres". Kui oodatud hetk saabub tundub niigi kitsas vöö isegi kitsam, kuid see ei heiduta, sest treppidel kaob mu lavanärv, vöö ei ole enam nii lämmatav- ma olen täht, üks neist 7460 tantsijast, kelle asemel soovib olla nii mõnigi inimene. Isegi fakt, et järgnevas tantsus olen esimeses reas, kust on näha kõiki mu vigu (mida ma üllatuseks ei tee), ei heiduta mind.
Kui ma lõpuks jõudsin staadionile muutus kõik ähmaseks. Ma tunnistan, käsi südamel, et kolmest esinemisest kokku mäletan ma vaid minutit/paari kui ma "Algumerega" staadionil olin. Miks? - Ma olin vist liiga suures õnnejoovastuses sellest, et ma seal olen.
Peale esimest tantsu saime nautida ka teiste gruppide esinemisi. Ei pea vist mainima, et viimaseks esinemisekski ei olnud veel n-ö koppa ette visanud nendest tantsudest... ja muidugi ka, et lõpuks olid pooled laulud vähemalt peas.
C-rühmad läksid tagasi staadionile alles "Tantsupeole" ajaks. Selleks hetkeks oli ka järelejäänud lavanärv kadunud. Mõttes mõlkus vaid, see et saan lõpuks minna ja teha mida me olime juba pea aasta õppinud- tantsida oma "ülirõõmsad" ja "väga armunud" tantsud rahvale. Tuju oli super, kui nüüd tagasihoidlikuks jääda.
Tantsud tantsitud, jäime ootama oma "grande finalet"- "Tuulevaiksel ööl" ja "Tuljak". Kui nüüd järelemõelda, siis see ei olnudki ootamine kui seesugune, pigem suuremat sorti sagimine, mis lõppes "Tuulevaiksel ööl" esimeste nootidega. Sellel hetkel ei osanud keegi aimata, et esinemisel emotsioonid võimust võtavad. Esimesel korral tulles kellatorni tunnelist ehmusin lausa ära kui 50% naistest mu ümber nutma pistis. Teisel korral olin ma juba sellega arvestanud, kolmandal korral aga nutsin juba ise.
Tagantjärel mõeldes paneb mind muigama minu skepitlisus, mure, et ma ei saa antud üritusest oma "fiilingut" kätte. Ma usun, et külmaks jäänud ka rahvas, kes etendusi vaatamas käis. Etendused olid ilusad, isegi meeliülendavad. Ennekõike armsalt rahvuslikud. Tantsupidu pani mind mõistma, et alati ei ole tähtis see, et esineks keegi välismaalt, tuntud nimega, sest ka meie väikeses Eestis on palju võimekaid noori ja vanu, kes suudavad ületada kuulsad välismaalased... pelgalt naeratades ja keksutades rahvaviiside järgi. Tõesti loodan, et mõni teinegi nii mõtleb. Loodan, et ka on mõni teinegi, kes pelgalt väravate taha jäänud inimeste pärast pingutas rohkem, naeratas kaameratesse "Tantsupeole" ajal, hüples kõrgemale "Tuljaku" ajal... sest ma tean, et see oli parim kogemus, kogemus millest rääkida ka tulevikus. Ja kui kunagi vanaks jään, siis meenutan Jaan Tätte öeldud sõnu...
Jälle üks päev on veeremas õhtusse. Meri oli täna teist nägu... nii nagu ta ei ole kunagi sama mis eile.
Nagu mina ei ole enam see, kes ujutas kord puukoorest laevu ja uskus, et õnn on kaugel silmapiiri taga.
Lähen nüüd ja võtan õnne- oma moorikese- näpu otsa ja kõnnime korraks mere äärede. Lihtsalt... niisama.
... ja naeratan mälestustele. Eriti veel sellele mälestusele, isegi kui olen oma püsimatusega jõudnud Hiinasse.
Siiras ja lustakas tantsupeo kirjeldus, on häid sõnaseadmisi ja emotsiooni.
Väga vahetu, siiras.
Siiras emotsioon, humoorikas sõnastus.
Hea sõnastus, asjalik kirjeldus.
Vaieldamatult üks parematest kirjutistest. Isikliku mulje kaudu on suudetud esile tuua üldist ja seda muheda jutustajalaadi abil.
Tänud autorile!