Astun saali. Esimene, Coca Cola Plaza kõige suurem saal, on täitumas. Need mõned üksikud kohadki on paari minuti pärast hõivatud. Ruumi täidab jutu- ja naerusumin. Õhkkond on kuidagi positiivne ja vaba, kuid samas ärev. Ootusärev. Kuid samas, mitte nii nagu tavaliselt. Isegi need viis minutit enne filmi algust on elamus omaette. Tunnen, nagu polekski tegu kinosaali, vaid mingi erilise kokkutulekuga, kuhu just iga päev ei sattu. Juba käivad reklaamid. Tavaliselt jääb publik selle aja peale juba vaikseks. Kuid mitte seekord. Ja siis... Tuled kustuvad...
Terve saalitäis inimesi on lummatud. Kaasaarvatud mina. Ja sellega sai hakkama pooltühi lava, Michael Jackson ja tema hääl, samuti poolel võimsusel. Pean tunnistama, et suhtusin alguses filmi kriitiliselt. Õigupoolest ei läinudki ma kinno vaatama filmi vaid viimast katset teenida popikoonilt veel paarkümmend miljonit. Kahe tunni jooksul suutis mu arvamus kardinaalselt muutuda. Usun, et need kaks tundi poleks jätnud mulle pooltki nii sügavat muljet, kui oleksin oma ootused lakke tõstatanud. Kui peaksite ise minema seda dokumentaalikest kunagi vaatama, siis hea mõte on mitte oodata midagi muud kui filmi täis Michael Jacksoni muusikat ja võimalust luua pilti sellest, mis oleks võinud olla.
Olen alati olnud Jacksoni muusika austaja. Tema lugudes on see midagi, see lihtsus millega ta suudab edasi anda olemuselt keerukaid mõtteid ja sõnumeid, muutes need kõigile arusaadavaks ja (enamasti) nauditavaks. Midagi, mis lummab ja köidab. Võib olla on see tema hääl, võib olla on see mingi alateadvusesse süübiv sõnum, vahest on hoopistükis süüdi tema karisma, mille ta suudab jäädvustada isegi helikandjale. Ilmselt on kõige suurem mõju siiski viimasel faktoril. Kuna kogu oma karismaatilisusega naelutab ta publiku pilgud kaheks tunniks ekraanile.
Iseenesest võib teost tõepoolest nimetada dokumentaalfilmiks. Ootasin tänu tutvustustele filmilt ka mingit lugu, elulookirjeldust või seikasid tema lauljakarjäärist, kuid ei. Tegu oli lihtsalt Michael Jacksoni viimase kontsertseeria proovi jäädvustustega. Pean ütlema, need salvestised räägivad ilmselt parema loo, kui räägiks mistahes biograafia. See, kuidas staar suhtles kogu meeskonnaga, kuidas ta lavalolekut nautis, millist energiat andis oma tantsijatele, kui lihtsad rõõmud tal tegelikult olid. Kõige õnnelikum oli ta hetkel, mil sai tõstukiga õhku tõusta, käed lahti lasta ja lehvitada. Muidugi manitsesid ta produtsendid teda kinni hoidma, nagu last. Tõepoolest, ta nägu oli täidetud lapseliku rõõmuga. Kaadritele ongi jäädvustatud tema olemuslik lihtsus, mida oli kergelt moonutanud tema staatus muusikamaailmas.
Tal oli iga loo jaoks visioon. Ta teadis mida nõuda. Michael ei olnud see muusik, kellele kirjutati ette, mida ja kuidas esitada. Tema tegi enda lugude jaoks reeglid. Ja tema visioonid olid suurepärased. Hetkel, kui ta esitas laval ,,The way you make me feel'' nimelist lugu ja seda isegi mitte poole, vaid veerand jõuga, tuli mu silme ette pilt sellest, mis oleks võinud olla päris kontserdil. Seda on võimatu sõnadega kirjeldada.
Dokumentaali tipphetkeks on vaieldamatult ,,The earth song''. Laul iseenest on juba väga võimas ja mõjuva sõnumiga meie planeedi kohta, kuid video, mis taustale loodi - väike tüdruk, kes päästab viimast taimekest buldooserite hävitava sammu käest, Michaeli pühendumus ja hääl selle laulu esitamisel. Ta laulis otse südamest ja seda oli näha isegi kaamerasilma vahendusel. Ka minu taga istuval tõsisel keskealisel mehel oli pisar silmas. Seda emotsiooni on võimatu sõnadega kirjeldada, seda peab ise tundma.
Lõputiitrite alguses kõlav muusika jäi kõigil kuulmata, sest saali täitis vali aplaus. Taaskord, ebatavaline. Tundsin, et oleme veetnud kaks tundi Michael Jacksoni seltsis, kui sõbrad või töökaaslased. Film möödus lendleva kergusega. Süžeed polnud, aga lugu oli. Tundsin nagu oleksin teda isiklikult tundma õppinud, puhtalt läbi tema muusika ja lavalise oleku. Sest ega film eriti suurel määral midagi muud ei sisaldanudki.
Hiljem, tänaval kõndides sain lõplikult aru, et seda muusikut pole enam elavate hulgas. See pani mõtlema. See tekitas tahtmise ennast muuta. Sest olgem ausad, tänapäevalgi kehtib ütlemine: ,,Sa ei tea mis sul on, enne kui seda enam pole.'' Tuletas meelde, mida ja keda peaks elus väärtustama. Ükski film pole mind varem niimoodi mõtlema pannud. Ma ei taha nüüd vägagi ameerikalikult öelda, et see oli elumuutev elamus. Ei olnud. Aga mõtlema pani küll.
Imelik, kuidas mõni linateos võib olla täistopitud sündmusi, seikasid, sõnu ja kõike muud, mida üks korralik menufilm peaks sisaldama, ning samas öelda mitte midagi, jõuda mitte kuhugi kaugemale pelgast paari tunni sisustamisest. Kui samas, film, mis koosneb ainult muusikast ja selle esitamisest, võib tekitada nii palju tundeid ja mõtteid, tõelise elamuse. Ja muuta sõnalise kirjelduse loomine peaaegu võimatuks. Veel imelikum on see, kuidas selline lihtne dokumentaal võib muuta algseid kirjutamise kavatsusi. Enesele märkamatult olen kirjutanud ülistava arvustuse.
Eks inimene on alati ülistanud seda, mida tegelikult seletada ei oska.
Hoogne fanclub tekst, filmist saadud kirjutamisimpulss kulgeb isikuaustusesse.
Hea meeleolu kirjeldaja, oskab teemasse sisse viia, ei karda oma arvamust. Sisu ülesehituse osas oleks soovinud kohe alguses teada saada tausta tekitavat ja konteksti loovat faktiinfot.
Kirjutaja oli teksti pannud emotsiooni, vaadelnud filmi erinevate nurkade alt.
Tööd lugedes ei saanud päris täpselt aru teemast, millele oli lugu pühendatud. Kas oli see autori tundekirjeldus, filmikriitika või analüüs kunsti ja kunstniku püsimisest ajas, või hoopis sellest, kuidas tänapäevases situatsioonis suudab kunst mõjutada erineva kultuuritaustaga tarbijaid. See ehk ongi muidu tugeva loo nõrkus.