Hang On Little Tomato
- Pink Martini
„Hoia kinni, väike tomat"
ehk mõtisklusi muusika olemuse üle läbi lühijuttude
Periooditi, sest minu tujud ja maailmavaated muutuvad ikka veel tormilise kiirusega, ärritab mind ennatlik au, mis on omistatud teadusele ja teadlastele, kelle eesmärgiks, olgem ausad, on seletada lahti maailm, milles me elame. „Ennatlik au" sellepärast, et nad ei ole nimetatud ambitsioonika eesmärgiga hakkama saanud. Minust oleks päris rumal eitada teaduse saavutusi ning seda ma tõepoolest tegema ei hakka, kuid mis mind pahandab, on karmi ratsionaalsuse ja kivikõva loogika tungimine mänguväljakule, mille jaoks need kaks põikpäist noorukit kohe üldse loodud ei ole. Filosoofia ja mõtiskelude sügiseselt süngetele väljadele, mis tänapäeval mahajäetud ääremaadeks on muutumas, ei ole teadusel asja. Mind ärritab teaduse püüe seletada lahti seletamatut. Sellel on kaks miinust. Esiteks on ebaõnnestumise protsent sõgesuur. Teiseks tekib oht, et tundmatu tume maa, mida suure entusiasmiga uurima sööstetakse, kaotab pärast läbiuurimist oma võlu. See ei ärata meis enam vähimatki uudishimu ega vastakaid tundeid ning kõik selle juures muutub elementaarseks igavaks teadmiseks.
Teadusele vastanduv kunst ei ole siinkohal ämbrisse astunud või kui isegi on, siis ei ole seda lihtsalt võimalik tõestada, sest kas ei ole kunst mitte „elu" subjektiivne kujutamine? Kunsti juures esmane, mida oluliseks peame, on ilu, siis aga sõnum. Indiviid tõlgendab aga mõlemat erinevalt, vastavalt oma kogemustele ja tõekspidamistele. Arvestades teemavaldkonda, mida kunst käsitleb - elu - tagabki kunsti tendentslikkus selle eksimatuse. Esimene miinus, mis ilmneb teaduse püüetel seletada seletamatut ehk seletada valdkondi, mida on ajalooliselt oma pärusmaaks pidanud kunst, on likvideeritud. Mis aga puutub kunsti labastumisse, siis see leiab aset nii öelda „hooti." Mingil hetkel kunst muutub taas, läbib vajaliku metamorfoosi ning sünnib ümber. Samal ajal on aga üles kasvanud järgmine põlvkond inimesi, kelle jaoks on kunstis taaskord midagi, millest kinni hoida. Nad leiavad kunstist, selle ükskõik missuguses vormis, leevendust neid piinavatele küsimustele. Emotsioon on mööduv nähtus ning samamoodi on kunstivooludega. Vähemalt on kunstnik üritanud. Tema teostes näeme ja kuuleme maailma läbi tema silmade ja kõrvade. Inimesed on aga õigupoolest üpris sarnased ning sellepärast leiame nende töödes ühisosa, mis meid siis kunstniku loodud maali, kirjutise, linateose või muusika juures paelub. Iseennast on inimesel ikka kõige huvitavam avastada, teistest ta suurt ei hooli. Sellepärast võib „kunst" kui kõige mõttelise, tajutava ja nähtamatu väljendusviis, jääda ka siinkohal kõige „sõnuseletamatu" kujutajaks ja seletajaks. Teadus sinnamaale veel ei küündi. Näiteks, mis moodi seletada muusika eksistentsi ja selle mõju inimesele?
Tuleb tunnistada, minule on iseäranis südamelähedane maailm, mida näen ja tunnetan läbi sõnade. Ent eksisteerib miski, milleta mul ei oleks pelgalt sõnade ja keele tundmisest kasu. See „miski" ümbritseb mind sünnist surmani ning tahan ma või ei taha, ma pean seda võrdsustama elu endaga, sest paremat seletust ma oma elatud aastate jooksul veel leida pole suutnud. Kutsun seda „miskit" elumuusikaks.
Pealkirjas kajastatud muusikapala nimi on mulle iseäranis südamelähedane, sest seostan seda minu enda püüdega hoida kinni muusikast ehk hoida kinni ka elust ja kõigest, mida elu mulle pakub ning kõigest, mida kogen. Iga tunne, emotsioon ja hetk on hindamatud - isegi kõige õõvastavamad olukorrad, kõige kurvemad juhtumised. Ei tohi kaotada oskust kuulda muusikat enda ümber ega usku selle muusika olemasolusse. Usk punasekuuelisse mehesse, kes saabub koduukse taha detsembri lõpul, kadus mul lapsepõlves täielikult, kuid usk muusikasse minu ümber on alles.
The sun has left and forgotten me
It's dark, I cannot see
Why does this rain pour down
I'm gonna drown
In a sea
Of deep confusion
Istun külma ilmaga targasti kivirinnatisel ja kõlgutan jalgu. Jääkirme kivil ei häiri mind sugugi. Loomulikult, kui külmetaksin, siis külvaksin perearstikeskuses ilmselt paanikat. Kuri gripp on enam kui aktuaalne teema ja ehkki ükski haigus ei ole naljaasi, on selle põlvpükstes kurivaimu vari ilmselgelt liiga pikaks venitatud.
Hammustan tomatit. Tomatit, mis näeb välja nagu pisike õhetav ja rõõmus päike. Päikest loomulikult enam pole. Pole ka rõõmu ega ühtegi inimest, kes sellisel aastaajal õhetaks. Kõik mattub ühtlasesse halli ollusesse ja tumedasse mürasse. Otsida siirast naeratust esmaspäeva hommikuses linnapildis on omaette ettevõtmine. Transport müriseb, kruus krõbiseb saapakontsade all, kõigil on alalõpmata kiire ning sügavalt ükskõik. Leian, et väike tomat mu külmetavas käes on üks ehedamaid asju selles päevas.
Minust mööduvad ema ja pisike kirsspunasesse kombinesooni riietatud tüdruk. Emal näikse olevat teada kindel suund, mille suunas ta koolieelikut püüab tüürida, kuid laps vaatab uudistavalt ringi, suured pruunid silmad hüplemas sinna ja tänna. Loomulikult peatuvad need ka kivirinnatisel jalgu kõlgutaval minul ja mis veelgi parem, minu pooleldi söödud tomatil. Kirsspunane tirts kihistab järsku naerda ja pöörab pea ära. See veider kihin mõjub sedavõrd nakatavalt, et turtsatan järsku isegi. Laps vaatab jälle minu poole, nüüd juba uudistaval ilmel, kuid ema oma sihikindluses on lapsega juba minu istumiskohast möödunud ning tüdrukut hakkavad köitma uued näod ja uued veidrused, mida võib leida ainult keset linna.
Söön oma tomati lõpuni. Jõuan järeldusele, et ehk on hilissügisel keset linna juurvilju nautiv õpilane üpris kummaline vaatepilt. Naeran, sest mul ei lähe meelest see nakatav naerukihin. Ehk ei upugi kõik tumedasse mittemidagiütlevasse mürasse?
Somebody told me, I don't know who
Whenever you are sad and blue
And you're feelin' all alone and left behind
Just take a look inside and you will find
Vastu söestunud telliskiviseina toetab end vana mees paksus vatijopes. Oma ajutise puhkepaiga ümber on ta kuhjanud oma seitse asja ning see pampehitis näikse olevat üsna efektiivne, sest kaitseb teda lõõtsuva tuule eest. Niivõrd kuivõrd. Jälgin meest esialgu eemalt ja üpris ükskõikselt. Ootan trollibussi ning keset omaenese väikese argipäevamaailma muresid ei tärka minus jalamaid kaastunne ligimese vastu nagu panevad meid arvama eetika -ja kombekasvatus. Lapsepõlves käskis ema mul sellistest inimestest eemale hoida ja nüüd mõtlen, kas ei ole see kasvatus eas, mil laps usub eranditult kõike, mida talle räägitakse, nüüdseks liiga head vilja kandnud.
Mind painab arusaamatu rahulolematus, olen rööpaist väljas. See on mind jälitanud nädalaid ning ka kõige lõbusamad jutuajamised ega positiivsemad uudised pole seda suutnud kaotada. Buss, mida ootan, jääb hiljaks ning otsustan seega anda vahelduseks tööd jalgadele. Heidan pilgu õnnetule varjule seina ääres. Inimesed kiirustavad tukkuvast kehvikust mööda ega pööra temale vähimatki tähelepanu. Ei vaevuta isegi muutma oma trajektoori, et ebameeldivat „objekti" tänavapildis vältida. Ta on nähtamatu. Enne kommenteerivad möödakäijad põlenud telliskivi seina ja hukkaläinud noorust kui selle najal magavat kodutut.
Mind hämmastab teadmine, et tegelikult on tegemist millegi igapäevasega ja üldse mitte mainimist väärivaga. Ükskõiksus inimese loomuses mõjub seda hirmsamalt, et meil „on ükskõik" isegi siis, kui seda joont eneste juures täheldame. Ei, nii ei lähe!
Astun sisse lähedalasuvasse poodi ja väljun sealt mõne aja pärast enesegi üllatuseks einevõileiva ning pakisupiga. Tukkuvast taadist möödudes poetan oma spontaanse heateo tema ja tema pagasi vahele. Soovin, et sellest muserdavast telliskiviseinast ei saaks talle alatine puhkepaik. Juhuslikult pudeneb peost ka münt. Pühin seljataha vaatamata minema. Süda peksab. Tuleb välja, et rahakõlin võib mõnikord kõlada ka heasoovlikult. Alles hiljem pean nentima, et mind vaevanud rahulolematus on kadunud.
Jalutan kodu poole, maailm südames. Muusika südames.
You gotta hold on, hold on through the night
Hang on, things will be all right
Even when it's dark
And not a bit of sparkling
Sing-song sunshine from above
Spreading rays of sunny love
Makk mängib. Kuulan pala, mille nimi mulle ei meenu. Olen oma tähelepanu lootusetult ära kaotanud. Muusika, mille helikast on vabastanud, lõbutseb. Helide korrastatus on imeliselt värskendav ja elavdav. Puhta ilu süsteem.
Muusikal on südamelöögid. Tunnen neid vaistlikult. Muusika keerleb, pöörleb, muutub ja sureb, et kohe uuesti sündida. Need südamelöögid ei lõppe kunagi päriseks.
Aknaklaasi taga keerlevad esimesed lumehelbed - see lumi on vaatamiseks, pikalt kostiliseks ta ei jää. Muusikapalasse on sisse põimitud trianglimäng. Selle hapra pilli helgatus paiskab minu mõtted segadusekeerisesse. Meenub lapsepõlv ja hõbedane remmelgas, meenuvad jõulud, jää ja lumi, meenub uisutera, mis lõikab jääkaande aurava vao, meenub uksekella tilisemine, kui on oodata külalisi. Ja juba on trianglimäng lõppenud. Üürike kild pikast teosest pakkus mulle ühekorraga võimatult palju ja jättis lahkudes maha väreleva sooja tunde.
Silmitsen lumeräitsakaid ja mõtlen: mõlemad loovad meloodiaid, triangel ja helbed akna taga.
Kuhu kaob ühtejäri meie tähelepanu, et me seda ei märka?
Just hang on, hang on to the vine
Stay on, soon you'll be divine
If you start to cry, look up to the sky
Something's coming up ahead
To turn your tears to dew instead
Kohvimasin lõpetas podisemise.
Võtan kruusi kuuma joogiga, panen jope selga ja astun köögiuksest välja.
On laupäeva varahommik. Üleöö on ilm nii külmaks muutunud, et majaaknad on saanud katteks uhiuued jäälillerüüd. Kuum kohv kruusis pihkude vahele pigistatud ei võiks ma külmanäpistusest kehal vähem hoolida kui praegu. Üle pika aja tunnen ennast jälle puhanuna, värskena, elava ja elusana.
Krabin.
Minu meeli köidab korraga üleüldine kõikehõlmav krabisev heli. Vaatan härmatund aias ringi. Seda veidrat krabinasümfooniat esitavad meie aia õunapuud, kased aia taga ja, kuigi ma seda ei näe, kõik sügisvärvides puud terves linnas. Lehesadu, mis kestab vaid üürikesed tunnid, on alanud ja esmakordselt olen kontserdile jõudnud õigeaegselt.
Rüüpan kohvi ja kuulatan.
And so I hold on to his advice
When change is hard and not so nice
You listen to your heart the whole night through
Your sunny someday will come one day soon to you.
Lõplikult pole võimalik muusikat sõnadesse panna. Miks peakski? Muusika keel on keel, mida ei pea tõlkima. Muusika on emotsioon, tunne, aimdus. Olevik, tulevik ja minevik. Tegelikkus, uni ning unistus. Muusika viib meid hetke, kus tajume maailma läbi emotsioonide. See on võimas tunne. Rikastav.
Paslik oleks öelda, et muusika püsib kõigest tajutava ja nähtamatuna, kuni keegi suudab ta kinni püüda. Kinni püüda ja inimmeeltele lihtsamalt vastuvõetavamaks muuta. Kunstnik loob muusikast midagi. Ta kujundab elust leitut vastavalt oma soovidele kuni on oma kätetööga rahul - tihtilugu ei ole aga lõpptulemus see, mida esiotsa loodeti saavutada. Õigupoolest püüame aga meie kõik muusikakillukesi kinni tihemini kui oskame arvata. Teeme seda alateadlikult. Suurim erinevus mittemuusiku ja muusiku vahel on viimase võime edasi anda muusikas peituvat kõrvaga tabamatut ilu läbi korrastatud süsteemi (ehk võime siis isegi öelda, et muusikateosed väljendavad kõige ehtsamalt elus leiduvaid seaduspärasusi).
Igaüks otsib oma elule mingit mõtet. Otsitakse oma kohta maailmas. Tahetakse leida mingit pidepunkti, mingit teadmist või tunnet, millest kinni hoida, et mitte kesk mäslevaid laineid jäljetult kaduda. Läbi eneseotsingute, läbi eneseteostuse ja täiustuse, saame aga osaks muusikast, sest näib, et elu ei ole teinekord midagi muud kui üks meisterlik sümfoonia; üks vorm, millesse inimene end kuidagi paigutama peab. Kui sellega hakkama saadakse võidakse elu tõeliselt nautida, sest täit maiku tuntakse valmis teosest, mitte lõhkisest lonkavast sketšist. Ignorantne, ennasttäis ja pime inimene ei sobitu iialgi vormi, milleks on muusika. Ta lihtsalt ei taipa, et ta üleüldse kuhugi sobida võiks ning sellest on kahju.
Elumuusikas on kõik: rütm, meloodia ning lugu. Nagu voolav vesi, mis on meie maailma tegemisi vaikselt tunnistanud aegade algusest peale, on muusika salvestanud elu selle esimesest ilmingust Maal. Tõsi, mõttelist ja abstraktset on raske tunnistada, sest see on sagedasti liiga lai, liiga sügavamõtteline ja hoomamatu ning loomulikult subjektiivne. Siiski tasub seda mõtet kaaluda. Musikaalne vaikus on ilus, kuid tühi vaikus toob vaid õnnetust. Sellepärast tasub kuulata ja tasub otsida, sest võite olla kindel, et elus on piisavalt ilusat ent ka kurba, millest sünnib läbi kunsti hingeminev muusika. Oleks kurb, kui ükski väike tomat..., see tähendab, inimene, ei oskaks enam kinni hoida elumuusikast, seda märgata, seda kunsti abil teistega jagada.
Meeldib väga julge isiklik lähenemine, sügavalt läbitunnetatud.
Hea sõnastus, arutlev ja asjalik, kirjanduslik.
Väga tugev töö. Olgugi, et mõningad autori seisukohad lausa kisuvad vaidlusse, tuleb hinnata kirjatöö terviklikku kontseptuaalsust ja autori väljendusoskust.