Käesoleva aasta 22. septembril linastus von Krahlis režissöör Franny Armstrongi film "Rumaluse ajastu" ("The Age of Stupid" 2009, rohkem infot filmi kodulehelt). Sama linateost näidati üheaegselt kogu maailmas ja filmi pidi nii sisse kui välja juhatama kliimamuutuste teemal arutlev online-debatt New Yorgist, milles siinsel kinopublikul tehniliste probleemide tõttu osalemata jäi. Vaatamata sellele oli saal rahvast tulvil ja istekohtadest tuli puudus kätte. Seadsime end põrandale, padjad istumise all ja mõtlesime, et päris lahe boheemlaslik olemine.
Nüüd filmist. Teos põhineb dokumeteeritud materjalil, esitades portree 7 inimest, kes räägivad globaalse soojenemise, kliimamuutuste, reostatud keskkonna jmt probleemidega seotud kogemustest, kulmineerudes hoiatava tulevikuvisiooniga. Tehniliselt huvitava lahenduse moodustavad kokku miksitud keskkonnamuutusi kajastavad videolõigud. Filmi jutustaja Pete postlethwaite on tour guide, kes juhatab vaataja läbi maakera agoonia, poetades klippide vahele mõtisklevaid kommentaare. See on tulevikuinimese vaade minevikku, seletamaks põhjuseid, miks maa hävis.
Karakteritest olid esindatud nii head kui halvad. Indialasest lennukompanii boss Jeb Vadia, kelle silme ees virvendavad vaid dollarid, kuulub iseenesestmõistetavalt halbade hulka. Ingalsest abielupaar Lisa ja Piers Guy, kes propageerib tuuleenergia tootmist-kasutust ning viljeleb loodussäästlikku elustiili, loobudes saaste vähendamise nimel pulma-aastapäeva lennureisist, esindavad eesrindlikke pioneere.
Ülejäänud seltskond mahub kahe äärmuse vahele. Nendest sööbisid eredamalt mällu neegritar Layefa Maemi, kes elab tänu lähedalasuvale naftamaardlale väga halbades tingimustes kuskil Aafrika kolkakülas ja naftamaardla tööline Alvin DuVernay, kes kaotas kogu oma maise vara pärast laastava orkaani külaskäiku tema majapidamisse. Neegritari suureks sooviks on õppida arstiks, et aidata oma küla elanikke reostusest põhjustatud tervisehädade ravimisel. Samas tunnistab ta filmi lõpus, et ka tema tahaks elada nagu ameeriklane. Naftakaevur jäi meelde aga seetõttu, et tema õnnetu varakaotuse loo peale mõeldes tabasin end küsimas iseendalt, kas inimene peab kogema sedavõrd ekstreemset olukorda, et loobuda materiaalse maailma ületähtsustamisest? Tundub nii...kahjuks.
Lõpustseenis ekraanile manatud tulevikupilt aastast 2055 on ootuspäraselt trööstitu. Maakera on muutunud elamiskõlbmatuks, inimkond on sooritanud kollektiivse enesetapu, haarates enesega kaasa ka suurema osa loomastikust-taimestikust. Kogu maailma teadmine on kogutud ühte põhjanabal asuvasse uurimisjaama, kus valmibki retrospektiivne film, mis lennutatakse võimsa tehnika abil infokiirena kogu galaktikasse.
Kuid olukord pole siiski lootusetu. Pääseteena hukatusest nähakse võrdusust. Ressursid tuleb ümber jaotada ehk rikkurid peavad osa oma varandusest loovutama vaesematele. Esiteks jääb arusaamatuks, kuidas see aitab, sest tarbimise hulk jääb sel juhul ju samaks. Teiseks olgem realistid ja tunnistagem, et sellist asja kunagi ei juhtu. Kes meist oleks nõus vabatahtlikult loobuma oma elustandardist maailma päästmise nimelt? Teadmise nimel, et keegi kuskil elab siis võib-olla paremini? Siinkohal meenub hiljuti näppujuhtunud uudis kodukamaralt, mis teatas, et vaatamata majanduskriisile püütakse töötasusid mitte vähendada ja hoida neid kramplikult paari aasta tagusel tasemel. Kommentaare lisama ei hakka, teade räägib ise enda eest.
Miks apokalüpsise ajastu? Sest maailmalõpu buum on endiselt aktuaalne, olles otseselt seotud inimese võimega asetada end lineaarsele ajateljele. Kas teile ei tundu "ümmarguste arvude kultus" kergelt öeldes müstitsistlik? Igal juhul mulle on siiani mõistmatuks jäänud, miks peaks apokalüpsis saabuma just sajandi- või aastavahetusel, mitte näiteks 3184 aasta märtsis? Eriti suurel hulgal folkloorset ainest tootis sajandivahetuseelne paanika - jutud sellest, kuidas masinad numbrivahetuse tõttu hulluks lähevad ja kõiksugu muud koledad asjad sündima hakkavad. Ühele minu kolleegile ülikoolist olla naabrinaine helistanud ja küsinud tõsimeelselt: "Marju, sina oled kõrgelt haritud, sina tead, kuidas tomatikonservid katastroofi üle elavad. Mitte ei tea, kas jätta keldrisse või tuua tuppa..." Omajagu põnev oli ka, et kuidas see maailmalõpp siis välja näeb? Aga oh pettumust! Sajand vahetus ja maailm ei saanudki otsa! Üheksas aasta juba, aga ikka tiksume...
Kokkuvõtteks arvan, et tegu on heal tasemel science fiction'iga, mille nägemise eest ei olnud kahju 50 krooni (just niipalju küsiti piletiraha) välja käia. Minu jaoks seisneb teose põhiväärtus filmi tehnilises lahenduses, tempokas kaadrivahetus hoiab tähelepanu ja fiction on realistlikum, kui oodata oskasin. Ka maa huku ajastusega suutsid filmiloojad üllatada, valides aasta 2055, mitte 2050, mis oleks ootuspärasem. Kui palju ta oma eesmärki täidab? Noh, vähemalt nii palju, et minu säästlikkust pooldav mõtteviis sundis mind pärast kinoskäiku igal õhtul arvutit shut down'ima. Asi seegi.
Väga terviklik, informatiivne, samas emotsionaalne ja haarav tekst.
Terviklik, argumenteeritud, lihtne jälgida.
Sisukas.
Oskuslikult loodud kirjeldus filmist, annab lihtsa ja ausa informatsiooni - see vast tugeva ajakirjanduse eesmärk olla võikski.