Salo / 120 days of Sodom
Tõesti, mitu kaadrit on maininud, et tegmist on nende jaoks ühe häirivama vilmiga ja ma mõistan neid seekord 120 %.
Ka mina nihelesin terve vilmi, sest kütma hakati kohe alguses ja ilma tõsisemat vahet pidamata lasti lõpuni välja, ehk siis üks õudne stseen järgnes teisele ja Soodoma 120 päeva tõeline pale sai mullegi lõpuks täies mõõdus selgeks, muudkui - ilomalolle teltorro piccollo limulle del picco del mucco - VÕÕÕÕEEHHH!
Senini arvasin, et kõige jälestusväärsem asi maailmas on prantsuse keel, aga jah, itaalia keel ei jää sellest kuigi kaugele maha, topib prantsuse keele mootorõlitatud rusikat kopikasse - ilma kätt väga palju sirutamata kui just tahate, et ma piltlikumaks lähen.
Õnneks püsisid kõrvaklapid ukse vahele jäänud juhtme tõttu kehvaste kõrvas ja see mind täielikust nõdrameelistumisest päästiski.
Hinne: 9 toksilist surnupealuud kümnesest kuhjast.
Ma olen väsinud vihkamast
Tegemist siis kodukandi jailsterni või minugi perast stoilise-kannataja-hea-paha-hea poisi draamaga.
Näitlejatööd võib nimetada anti-meisterlikuks ja kui paar kõrvalosatäitjat kõrvale jätta, siis ei ole ma kogu nooremast eskaadrist rohkem midagi kuulnud/näinud - õnneks.
Parimad kohad, mis filmi jubedust esile toovad, on need, kus on kõrvuti Näitleja Kaljo Kiisk ja peasüüdlane Jarl Karjatse.
Paari vilmisosalenu särav huumorimeel ja improviseerimisanne jäid kahuks mädan'd stsenaariumi ja rosinasilma külge klammerdumise tõttu esile kerkimata ning seetõttu ei ole vilmi hävimise peamiseks põhjuseks hoopiski mitte katastroofiline rahaline seis ja vähesed kogemused, vaid hoopis kolossaalse suutmatuse monumendina kõikevarjav Jarl K. ja kolmanda klassi kirjandi baasil loodud süzee.
Kes ütles, et mongoliidses näokujus peitub näitlejameisterlikkus- mina pole öel'd ja kui loogiliselt ning mainitud vilmile toetudes võtta siis ei peitu ka...
Aga jah, Helen Kadastik oli vähemalt ilus ja Kaljo Kiisk oli nagu ta ikka on - kahju, et neid ja Tatikaskaljulat nii vähe näideti - oleks rohkem plaanis virvendan'd, oleks ka vilm muhedamalt mõjunud.
Miskipärast tahan ma alati K.K. asemel Heljo Mänd kirjutada ja Anu Lamp kõlbab endiselt ainult Tele-Karlssoniks või kohtingusaatele häält andma...
Hinne: 6 õudu ja 3,5 õõva kümnest ületamatust
The Final Inquiry
Njah.... kui Punase Skorpioni (1989) filmimise ajal oli Dolph Lundgren tõesti üks magus ja hiiglaslik käntsakas niisket meheihu, siis F.I filmimise ajaks (2007) oli ta minetanud kõik selle, mis tast kunagi koolipoiste märja unenäo tegi.
Ega hullu pole, kuna tänu kristlastlikult korrektsete vilmitegijate kalduvusele pühendada enamus enda ajast palvetamisele - et kõik "kogemata " õnnestuks, kui tegelike kaameratööks, montaazhiks ja töötlemiseks vajalike oskuste omandamisele - oleks teda kuulsaks teinud eepilised kehamassistseenid ja jumalikelt punnmuskulistelt pärlendavate higipiiskadega filmisümbolistika ajalukku kuuluvad kaadrid naguinii püüdmatusse kaugusse jäänud.
Muidu tundus stenaarium kristlaspropa kohta asine olevat, aga jah... ei pääsen'd see sisu võimule nõrga teostuse tõttu ja ka kokku kuivand ilu ja väega Dolph pidi kõrgeima võimu esindajate käpardlikkusele alla vanduma... seekord
Verine hinne: 9,8 meetrit väljarebitud seedetrakti 10 meetriset kogumist.
We were soldiers
On asju, mida poleks tohtinud kunagi inimeste ette tuua, on hirme, mida ei tohi vallandada, on iidsete kurjust, mis peitus aastatuhandeid sügaval inimeste hingedes ja nüüd on se' vallandunud...
See, mis alles otsis läbipääsu Meie Matsi triloogias, See mis Sininäos leidis tee meie maailma, Seesamane mis Plantaatoris peitis ennast püssirohupilvede taha alles JÄÄDAVAKS TULEMISEKS jõudu kogudes ning SEE, mis Piitsas, Ristis & Toogas limpsas meelalt huuli, sirutades oma verist kätt vaatajate poole - See, toodi pimeduse sügavaimast mädamülkast täies mõõdus inimpalge ette kahetuhandema teisel Jumala aastal.
Uskuge mind, teie, kes te seda vilmi näin'd ei ole - minu silmad on näinud seiani kõige koletislikumat, mida oma vihas roiskuv metsaline on maailma paisanud aegade algusest kuni tänaseni.
Mu näpud on pudedad meenutades kõiki neid Melgibsonus-koledusi, mida ekraani ette naelutatud vaataja ette veristel kandikutel toodi, hirmuõgarditest deemonite ja pahaliste soerdite poolt.
Mu mõistus tõrgub uskumast seda, et kõik nähtu sündis avasilmi, aga mitte mingis painajalikus hirmuunenäos.
Ma ei suuda seda uskuda kuni see mind jälle üles leiab.
See vaimuhullus on raiunud tee minu sügavaimasse hingesoppi ja sundinud mind endale järgnema üle vaiba voodini ja naelutanud mind pimeda toa kõige värvilisema ekraani ette selleks, et ma piinleks ja alistuks oma painajatele igal korral kui aastaring täis saab.
See jääb kestma...
See ei lõpe kunagi...
SEE ei unune kunagi....
Laskuge palveisse inimeselapsed ja pöörake oma pale õnnistegija poole se.... (vereplekk)
Hinne, mis muudab päeva igaveseks ööks: Seitse Mel Gibsoni nukrust ja 3 Arnold Tsjernomõrdini täislihasnaeratust e. arhikuratlik maksimum
Õudust kui palju ja need vilmid kuuluvad ka minu "Vilmid Höffile" soovitusnimekirja.
Kui ka Höff-ile ei lähe, siis ühe tõsisemat sorti raskekoore reede saab nendega küll läbi viia, aint, et soovitavalt meditsiinilise ning vanemlik-selgitava järelvalve all, sest isegi mina (!) vaatasin neid tegelikult ju erinevatel päevadel.
Side lõpp.
Kirjutatud on humoorikas võtmes. Kokkuvõttes jäi mõte pealiskaudseks.
Hea pingestatus, leidlikud võrdlused. Teksti tervikülesehitus natuke eklektiline, aga see on maitse küsimus.
Teistmoodi. Interaktiivne tekst, kasutatud päris palju linke. Pikk, samas vaadeldud on ju mitut filmi. Kohati häiris sõnastus.
Erksa autoristiiliga võistlustöö, mis võib esile kutsuda vastakaid seisukohti, on aga meisterlik ja veenab. Eesti vilmikuningas ongi ju alasti. Jõudu edaspidiseks!