Filmid on mitmeski mõttes inspireerivad. Visuaalsest või sisulisest küljest õudusžanrisse kalduvad linateosed võivad üllatada vapustava taustmuusikaga. Sisu puudumise võib korvata närvesööv visuaalne vaatemäng, mis ei jäta võimalikule pettumusele lihtsalt kasvuruumi. Lärmakas märul võib „ridade vahelt" reeta, mida inimesed tegelikult mõtlevad ja mida kardavad.
Aastasadu on inimese üheks suurimaks painajaks olnud mure enda hinge saatuse pärast. Hing, see müstiline „miski", ei sure, seega peab enda hinge ja selle saatuse eest hoolt kandma, sest keegi ei soovi igavikku inimsüdame mustas augus veeta. Juba Vana-Egiptuses kaalus Anubis surnute hingi ja otsustas, kas lubada neid allilma või mitte. Budismis püüdleb igaüks taassünniahela lõpu - Nirvaana - poole, kristluses oodatakse pikisilmi elu pärast surma, elu õndsas Paradiisis. Keegi peale surnute ei tea, mis meid pärast siitilmast lahkumist ootab ja just seetõttu me kardame.
Sellised mõtted ronisid pimedast, Alateadvuse nime kandvast urust esimest korda välja ühel laupäevasel päeval, kui lösutasin laisalt voodil ja vaatasin ähvardavat kaasaegset ettekuulutust kaasaegselt prohvetilt. See kandis nime „Endgame" ja prohveti osa etendas Alex Jones, suhteliselt kuulus vandenõuteoreetik. Teisel korral tuletas mure inimese hinge pärast end meelde hämaras kinosaalis, äratajaks Jonathan Mostowi „Surrogaadid".
„Surrogaadid" ja „Endgame" pole isegi mitte sarnasest žanrist, kuid nende sisul on palju ühiseid jooni. „Endgame" maalib hirmutava pildi kapitalismi poolt moraalselt laostatud tulevikumaailmast, kus võitjaid ei tasustata mitte medalite, vaid igavese bioloogia-robootika baasil kestva eluga. Selle maailma kaotajatele ei pakuta lohutavat loosungit „tähtis pole võit, vaid osavõtt", sest kaotajad lihtsalt ei ela nii kaua, et leida kedagi, kes neid lohutada maldaks. Vihjatakse justkui sellele, et igavesti elavad vaid koletised, meie maailma deemonid, ja hing on kingitus, mida suudavad hoida ainult lihast ja luust inimesed. Vähemalt reeda seda igast kaadrist läbi nõrguv hirm inimkonna saatuse pärast. Alex Jones'i sügav endasse uskuv hääl pajatab erutunult hirmuäratavast tulevikust, vaatemänguline „Surrogaadid" maalib tema mõtetest ilusad ja peaaegu veatud pildid, mille nurkades irvitavad tumedad praod vihjavad ilu kaduvusele.
„Surrogaatide" ülesklanitud värvilise nukumaailma nurgatagustes luurab samuti pimedus, inimeste hirm iseendi ees. Hirm, mis on nii suur, et see on muutnud inimesed operaatoritoolis kõdunevateks zombideks. Kuid ekraanil jooksev eklektiline kaadrimass on justkui hiiglaslik peegel, millesse vaadates näeme inimkonna ühises alateadvuses rabelevat kartust tuleviku ees. Ajastul, mil robootika ja infotehnoloogia on praktiliselt igapäevased üllatajad, hakkab inimene ühiskonna mehaanilistes protsessides järjest enam tagaplaanile jääma ning julgemad mängivad juba roostemaigulise fantaasiaga inimese ja tehisliku ühendamisest. Küborgid pole enam ulmejuttude (anti)kangelased, vaid reaalne arenev aseaine vigasele inimesele. Vaimses vallas on see areng tõenäoliselt aeglasem, sest raudset loogikat kasutav arvutisüsteem jääb inimmõistuses valitsevale korrastatud kaosele alla. Seniks kuniks.
Hoolimata asjaolust, et olen need asjad enda jaoks üpris selgeks mõelnud, painab mind ikkagi uudishimust ajendatud küsimus - mida me täpselt kardame? Lihtne on vastata, et see kõik peegeldab inimese hirmu hinge riknemise ja surmajärgse kurva saatuse ees. Raskem on ette kujutada, et iga inimene tunnetab sisimas, et see, mida me kutsume hingeks, on tema füüsilise kehaga tugevalt seotud pool-mentaalne mootor (sest vaimu ja füüsist on võimalik täielikult eraldada ainult surres), inimaju keerulise, täppishäälestatud süsteemi käitumuslik ilming, mis väljendub siiski ainult tänu meie füüsisele.
„Surrogaatides" jagunevad inimesed üldiselt kaheks - ühed leiavad tehiskaaslastes suurepärase võimaluse enda eluaegseid unistusi realiseerida, teised vihkavad ühiskonna „robotsõpru" kogu südamest ja ei soovi midagi muud, kui nende kiiret hävitamist. Operaatoritoolidest enda unistuste avatare juhtivad operaatorid vaatavad „bioloogilistele" viltu, kuid on näha, et nad ei saa üle ega ümber ühest ülejäänud mõtete taustal tiirlevast küsimusest - kui minu elu elab keegi teine, mis sest, et ta on parem mina (üks hing kahes kehas), kas tema poolt täidetud unistused on ka minu täitunud unistused?
Kogu filmi vältel ei saanud ma üle ega ümber sellest plastmassisest võõristustundest, mis ütles, et inimest ja tema „mina" ei ole võimalik meediumite abil vahenda. Võib juhtuda, et kümne aasta pärast on võimalik mobiiltelefoni kaudu lõhna ja maitset tunda ning kolmekümne aasta pärast on paljudel kodus „nukk", kes on valmis rahuldama iga tema vajadust, kuid hoolimata faktist, et tõenäoliselt saadab neid nähtusi ka laialdane positiivne vastukaja, tunnevad paljud puudust sellest ettenägematusest, mida inimeseks olemine võib endaga kaasa tuua. Kas siis, kui suudame inimeseks olemise ohu praktiliselt elimineerida, tunneme end rahulolevana või kaotame selle viimasegi, mis meid elus hoidis - püüdluse täiuslikkuse pole? Ehk polegi täiuslikkus mõeldud kinni püüdmiseks, ehk polegi inimene mõeldud kunagi täiust saavutama? Võib-olla seetõttu me kardamegi „robotsõpru", sest need toovad meie unistused meile kätte ja jätavad meid eimillegagi eimiskisse uitama, röövides sedasi kõik, mis annabki kokku inimese hinge?
*Käratas köster Tootsile O. Lutsu romaani „Kevade" ekraniseeringus.
Huvitav vaatepunkt – inimhing, mille najal on mõtiskletud mitme filmi mõjususest. Samas ei tule tekstist välja hinnangud filmidele.
Väga asjalik, põhjalik, arutlev.
Mõttetihe võistlustöö, mille sõnum ulatub konkreetsete filmide kirjeldusest kaugemale. Täpsemalt oleks võinud esile tuua kirjeldatavate filmide žanrid.