Olin eelnevalt üht-teist selle kontserdi kohta lugenud. "Šamaanilik, power, proge, kultus..." Tekkis õige suur tahe järele proovida. Pealegi pole ma sellist live-elektroonikaga lõõtsa nagu Kimmo Pohjonenil veel kuulnud ega näinud, vaatamata sellele, et olen juba ligi 10 aastat seda pilli õppinud. Nojah, olen ju klassik... peaaegu. Ilmtingimata ootasin midagi värskendavat ja inspireerivat. Värskendavat sellepärast, et viimane rokk-kontsert, millel käisin, oli Apocalyptica. See oli nii ammu! Inspireerivat sellepärast, et tegu on tuntud ja kogenud muusikutega, kes annavad eeskuju ja motivatsiooni.
Soojendusbändi "Edasi" otsustasin pikalt mitte kuulata ja olla pigem kompositsioonitunnis, seal oli nagunii põnevam. Märg ja kõle ja külm ja libe oli ka. Tõsi küll, ligi veerand tundi jõudsin seda bändi kuulata... ei taha kedagi solvata, aga siinkohal ma ei raatsi isegi peensustesse minna, sest see oli kuidagi allpool minu kõrki ja klassikalist arvestust.
Esimene mulje KTU'd nähes oli "Pedaalid!!!", iseäranis akordionil. Teiseks muljeks oli Kimmo Pohjoneni hari ja Trey Gunni kilt. Kolmandaks muljeks oli trummari avastamine trummikomplekti tagant.
Muusikast endast rääkides alustaksin Kimmo Pohjonenist ja tema legendaarsest pillist. Esmapilgul võib akordionimängija sellise kohta öelda: "Mida selles erilist on? Roland FR-7 on ju ammu välja mõeldud!" Selgituseks niipalju, et Roland FR-7 on MIDI-akordion, mis meenutab oma olemuselt süntesaatorit-mänguasja, millega saab mängida Bachi tokaatat ja fuugat d-moll klaveri, oreli, pikkoloflöödi, püssi või isegi linnu häälega, professionaalsel muusikul pole sellega suurt midagi peale hakata. Kimmo Pohjonenil oli kogu pilli olemus isegi sarnasem akordionile kui sellisele, sest põhjaks oli siiski naturaalne akordioni heli, mida sai live-elektroonikaga muuta, Rolandi aluseks on aga hoopis arvuti poolt genereeritud heli.
Kõige rohkem imestama pani aga see, et ma ei osanud Kimmo Pohjoneni pillimängutaset kuidagimoodi hinnata, kui lootusetult ma ka ei pingutaks. Tavaliselt suudan, stiilist ja tehnikast lähtudes, öelda midagi akordionistide kohta: näiteks keegi forseerib üle, ei pea rütmi, või on kellelgi üllatavalt osav vasak käsi. See aga, mida tol õhtul kuulsin, oli väljaspool kõiki mu väljakujunenud arusaamu. Kursavend teadis rääkida nii palju, et Kimmo Pohjonen on lõpetanud Sibeliuse akadeemia klassikalise akordioni erialal, kuhu on üliraske sisse saada, kuna tegemist on ühe mainekaima akordionikooliga maailmas, ning seejärel hüljanud kõiki klassikalise muusika põhimõtteid, et luua täiesti omanäolise musitseerimise viisi.
Enne, kui süvenen detailidesse, toon katkendi KTU kirjeldusest iseenda kohta nende MySpace'i lehelt: "improvised gothic jazz, rehearsed available funk, muscular and overwhelming."
Ka KTU erines siiani igasugustel festivalidel ja kontsertidel nähtud artistidest, stiilist sõltumata. Tõsi küll, igalt stiililt oli nii mõndagi võetud.
Vaatamata sellele, et Kimmo Pohjonen justkui hülgas klassika, esines aeg-ajalt siiski bachilikke käike. Tegelikult Bach ei pruugi olla ainult klassika. Bach on hevi, folk ja gruuv. Bach on kõigi rahvaste suur sõber. Kõige sagedamini tekkis paralleele just tema tokaata ja fuugaga d-moll, silme ette justkui hakkas kerkima Draakula loss, kuid lagunes pea, sest hirmu tekitada polnud KTU eesmärgiks nii palju, kui seda on ühel keskmisel gothic-bändil. Need kolm onu ei saa kuidagimoodi kurjad olla! Draakula lossiga haakus ka üsna mitu korda minu märkmete lehel esinenud sõna "kromatismus", sest tõepoolest, mitmete nende lugude põhimotiivid, nii palju kui nad eristatavad olid, olid kromaatilised. Ometi ei tekitanud need motiivid alati õudu või midagi sarnast. Kuulakem kasvõi nende lugu "Jacaranda" uuest albumist "Quiver" (muide, see peaks MySpace'is olema), seal on samuti kromatismuseid kui palju, kuid see tekitas isegi teatud äratundmisrõõmu ja oleks peaaegu, et puusa nõksuma pannud.
Džässist on KTU kaasa saanud improviseerimisoskuse. Vahel lausa imestasin selle üle, kuidas nad said püsida harmooniliselt koos, kui akord muutus pikka aega üsna ettearvamatult ja peaaegu iga kahe löögi tagant. Džässil ja KTU-l on aga ka suur erinevus: nimelt oli kogu kontserdi vältel vaid üks-paar soololõiku. Üleüldse on KTU hämmastavalt kokku sulandunud, tihtilugu ei suutnud ma eristada ei akordioni, kitarri ega löökpillide partiisid. Pakun, et seeläbi nad üritasid koondada tähelepanu muusikale, mitte üksikutele artistidele. Kuigi üritasin pingsalt jälgida Kimmo Pohjoneni, viis see terviklikkus mu tähelepanu kõrvale ja pani pigem kuulatama ja avastama. Kahtlemata on säärane koostöö ja ego kõrvalejätmine üks küpsuse tunnuseid ning selles ei maksa kahelda. Kitarrist Trey Gunn ja trummar Pat Mastelotto on mänginud ka King Crimsonis, ühes progeroki lipulaevadest.
Rokilt on tulnud KTU maskuliidsus. Tõsi küll, tahtsin vahel kõlareid poole vaiksemaks keerata, kuid naissoo esindajana, kes reeglina austab vastassoost isikute huve, pöörasin pea taas lava poole ja nautisin kontserti edasi. Ometi puhtalt rokibändiks KTU'd nimetada ei saa, sest nende musitseerimisoskus on selleks liiga hea. Ma ei taha kõiki rokkareid seega amatöörideks tembeldada, kuid alatasa kipub see nii olema. Ka KTU lavalolek on rokkiv ja orgaaniline.
Bändi üheks suurimaks trumbiks on mitmekülgsus, mida olen maininud loo "Jacaranda" näitel. Peale Bachi esines nende muusikas tangot, Steve Reichi, Jaak Sooäärt, Deep Purple'it, ambient'i, diskot ja isegi Balkani muusikat. KTU jõudis vahetada miljööd enne, kui käesolev ära tüütas. Ühesõnaga, kogu kontsert oli üks suur 'tribute to music'.
Mu märkmete lehel, mis Rock Cafe pimeduses sai väga viletsa käekirjaga täidetud, on nii mõningaidki tähelepanekuid:
väga võimatud asjad akordioni esituses
outerspace-hääl (Kimmo Pohjonen enamasti mängis akordionit, vahel tegi vokaali ja mängis akordionit, ühe korra lihtsalt laulis. Ega seegi live-elektroonikata jää.)
minu armsad kvindid! (Tõsi küll, patustan sageli nendega, eriti paralleelsetega. Kes on õppinud klassikalist harmooniat, see teab.)
lõputüng! (Sellise nimetuse leidsin nähtusele, kus lugu tundub justkui lõpetatud olevat, kuid paarisekundilise pausi järel pistetakse veel paar akordi otsa.)
sämplivad vibratsioonid (Midaaa???)
suupill + rokk = :)
rahulikum lugu, võib kohvikusse minna
akordion toob pehmust (Sellega võin vastata küsimusele, miks sellise eriala valisin.)
Need, kes sel kontserdil on käinud, tõenäoliselt arvavad, et ma ühe vahejuhtumi ära mainin. Tõepoolest, Kimmo Pohjonenil läks vahepeal bassirihm lahti. Oleks see läinud ülevalt, polnuks probleemi, tuleks lihtsalt rihma otsas asuv kruvi auku pista ja kinni keerata. Endalgi on selliseid asju juhtunud. Tal läks aga rihm alt katki ning allpool on rihm sügavale peidetud, selleks, et selle sealt kätte saada, tuleb kogu pilli bassipoolne korpus lahti võtta ja pingsalt otsida. Õnneks sai lavapersonal ja Kimmo Pohjonen pilli parandatud, samal ajal TU (Trey Gunn ja Pat Mastelotto) mängis edasi. Kimmo Pohjonen mainis, et eelmisel korral, kui oli aset leidnud sama probleem, pidid nad kontserdi sootuks katkestama ja seega lõpetama. Ühe lisaloo pühendas Kimmo Pohjonen lavatöötajale, kes pilli ära parandas, kutsus teda üles ja mängis rahvamuusikat, mille saatel lavatöötaja ja TU tantsisid.
Kuigi minu kui õpilase jaoks ei olnud selle kontserdi pilet võileivahinnaga saadud, ei kahetse ma üldse, et seal käisin. Üks endast lugupidav akordionist peab kasvõi kord elus legendaarset Kimmo Pohjoneni kuulma ja nägema, ka teistele on see elamus igati soovitatav. Alateadvus ikka ei vea alt... peaaegu.
Lõpetuseks:
AKORDION TOOB PEHMUST
Kaheti mõjuv artikkel, erialateadlikkuse poolest asjatundlik samastumine, teisalt aga distantsiga vaatlev klassiku avastusarvamus.
Aus, argumenteeritud, hea kompositsioonitaju. (Sellele kirjutajale teeks ettepaneku hakata rohkem kirjutama)
Kuigi muusikaõpingute kõrvalt eriti aega üle ei jää (praegu semestrilõpp ka), võib minu tekstindusi kohata aeg-ajalt ajakirjas Muusika, kuigi jah, seal on nad õige veidi klassikalisemas stiilis.
Pikk ja põhjalik, vaba, teistmoodi.
Väga hea kontserdikirjeldus. Autor on suutnud tabada interpreedi olemuse ja selle veenvalt esile toonud.