Oma kontserdiarvustuse kirjutan portugali rahvaliku muusika fado laulja Joana Amendoeira ja tema saateansambli Mar Ensemble'i kontserdist, toetudes nende muusika CD-plaadile. Kontsert toimus 5. augustil 2009 Mustpeade majas. Minu ainukesteks märkmeteks antud kontserdilt on järgnev luuletus.
Täna on igavesti
Olla üks värv taeva lõpmatusest.
Pilved on meile nii, nii väga ligidal.
Iga päev kohtume me aja teedel,
iga päev maitseme õnne natuke rohkem.
Iga hetk kestab igavesti.
Hääled jäävad tänavatele kummitama.
Munakivid, millel tantsisime,
jäävad kõnelma põimunud südametest.
Sinu süda
jääb laulma aja laulu,
jääb igatsema kaduvaid hetki,
aja lembelaulu, päikesepaistet.
Sinu silmad
jäävad taga kurvastama,
igatsema tänase päeva voolavust,
neid kõiki hingemeloodiaid.
Kuuldud muusika, tema poolt esile kutsutud tunded ja kaldumised oma mõtetes Haapsallu, kus veetsin oma suve ühe ilusaima nädala, mõtted ja mälestused - nendel põhineb antud luuletus.
Fado on portugali rahvuslik muusikastiil. Fado on kaunikõlaline ballaaditaoline muusika, mille peamisteks teemadeks on saatus ja õnnetu armastus ning püüd iga hetke kui viimase järele. Kõlanud laulud on järgmised: „Fado, tunnete värv", „Algas öö", „Armastus, sinu nimi", „Alfama koidikul", „Täiuslikem armastus", „Lissabon, armastus ja igatsus", „Igatsuse illusioon", „Just nagu lill", „Laulmise igatsus", „Saja-aastaste marss", „Puhub tuul", „Vastu tahtmist", „Kannan fado't oma meeltes", „Peame minema Vianasse", „Kui ma vaid teaksin, et ilma sinuta", „Pääsuke", „Must laev", „Mineviku fado", „Hea uudis".
Ülevoolav ja seest soojaks tegev, igast sõnast pakatav soojus. See on südame taktis tuksumine, rütmiline kiikumine, südame tants. Muusika suudab viimseski kui inimeses tuua valgust esile. Need laulud kõnelvad eluga ja iga inimesega kokku põimunud, kaduvatest hetkedest, mälestustest, elust. Iga laul on tunne ja värv. Kui kontserdil saatsid lauljannat kontrabass, kitarr ja portugali 12-keelne kitarr, siis võib plaadilt kuulda ka keelpille tekitamas õhulisi pitse, otsekui kleidikihte, kihilisust muusikale, laulule. Need laulud on niivõrd tõepärased, siirad. Need on ehtsad laulud, nagu ütles poetess Kristiina Ehin, et hea luule on taoline, mis puudutab rohkemaid inimesi kui vaid kirjapanijaid ennast. Ei ole tähtis, kas osata ja mõista portugali keelt või mitte, sest siin on iga inimese enda sees peituvad sõnad ja süda, mis kõneleb. See on otsekui mälestuste, südame keel. Iga laul on omaette tervik, milles on kõike nii palju, samas nii vähe, tähendades igale kuulajale kõike kõige rohkem. Lihtsate vahenditega antakse palju edasi, seda kõike on nii palju, sest tunded on siirad, nendes peitub terve maailm. Samas on kõik nii kaduv, nagu oli kontsertki, mis lõppes ootamatult kiiresti. Pärast ühte-kahte lisalugu, kui publik seisis püstijalu, plaksutas, vilistaski, ei suutnud Joana Amendoeira enam ise oma publiku juurest ära minna. Neid tundeid, üdini läbitunnetatuid aitas veelgi ilmestada portugali keel, mis oma kõlalt on nii soe ja pehme, natuke traagiline, kurblikki, kus tähte s hääldatakse š-na. Iga sõna, mis Joana Amendoeira lausus, laulis, tuli sügavalt tema seest. Kontserdile oli nii palju tahtjaid, et Piletilevis said piletid otsa, minu ema ja mina võisime veel vaid kohapeal saada endale pääsme tunnete karnevalile.
Selles muusikas on natuke sügist, küpsust, siirast, südamest tulevat kulda, nagu on ema või vanaema kingitud kullast sõrmus või pross või mõni mälestusese, luuletus, sõna vanadest aegadest. Samas on siin nii palju suve, valgeid öid, öiseid tunnetest õhkavaid tänavaid, kus kõlavad tasased tangorütmid. See on talv, on kurbus, mõnikord traagilisus, kui on kõik ja veel vähem. Kevad, mis lubab kõike uuesti tunda, kui seestpoolt hakkab natuke värisema ning ärevusest on värinaid tekitavalt ja kananahka ligi meelitavalt külm. See muusika on kõik, on omal moel, omal leebel, soojal, paitaval kombel kõik, sest ta on elu, on elu peegeldus, on kurbus, rõõm ja pisarad, on kõik, mis paneb elama ja tekitab soovi olla veel ja olla kõik maailma veed ja taevas ja pilved.
Eraldiseisvatena valin kirjeldamiseks need lood: „Sandade por cantar" („Laulmise igatsus"), „Marcha dos centenários" („Saja-aastane marss"), „Amor, o teu nome" („Armastus, sinu nimi").
„Laulmise igatsus" algab akustilise kitarri saate ja portugali kitarri viisiga, neile järgneb laulja küps, sisendusjõuline kõlaliselt täiuslik hääl kui loodusjõud, tuul või vesi. Antud laul on kui kujund või üks lause, sõna, motiiv luuletusest mingi teatud kindla hetke vahetuks ülesmärkimiseks. Ta meenutab veidi brasiilia bossanovat, olles siiski täiesti omapärane. Need laulud toob publikule lähemale ka nende otsene vahetus publikuga, laul algab vaikusest, soojusest ja südame põksumisest, lõppeb aga plaksutamisega kohe muusika lõppedes ja veel tema kõladeski. Kõik laulud on päris lühikesed ja vabad, justkui iseeneslikult välja tulevad, kõlavad viisid. Sõnad ei ole keerulised, vaid on kõike seda, millest süda tahaks nii väga hõisata.
„Saja-aastase marsi" juures pani laulja proovile publiku kaasalaulmise oskuse. Tulemus tuli üllatavalt hea. Saal laulis otseselt ja ka kaudselt lauljatariga kaasa. Korrata või järele laulda tuli lihtsat mažoorset käiku la-la peal. Antud laul on lõbus, kaasahaarav ja meeldejääv.
„Se eu adivinhasse que sem ti" ehk „Kui ma vaid teaksin, et ilma sinuta" meenutab veel rohkem ballaadi, ta on kui minoorne jutustus, aeglane, melanhoolne, tõsine, kurb, alates plaadil viiuli nukralt kauni mahlase tooniga ja glissandodega mängitud viisiga. Kitarrid on nende laulude alustalad, kõlavuse kandjad, edasiandjad, laulu kui terviku mitmekihilisemaks, mitmepinnalisemaks muutjad, muusikale faktuuri ja sügavuse lisajad.
„Armastus, sinu nimi" on rütmikas, aeglane tants, on kui helge suvepäev või voolav jõgi, natuke salakaval, ta on armastuse värvi. Alustavad kitarrid, plaadil mängivad kaasa ka flöödid ja viiulid, lisades meloodilisust meloodilisusele, andes natuke vanahõngulist värvi, kõiksust, südant ja meeli niivõrd mõjutavat, naerma, nutma, lendama kannustavat eilse päeva, armastuse meloodiat.
Lauljanna kandis musta õlapaeltega õhulist, õhkavat kleiti, sitsilist, ja käes hoidis ta samuti musta, sügavat musta värvi salli, taolist, nagu on flamenkotantsijatel. Minu ema sõnade järgi oli ta nii ilusasti ja muusikaga kokku sobivalt riides, laskmata samas oma riietusel, välisel sisemisest üle olla, naelutamata kõigi silmi enda riietusele. Meestel olid mustad püksid ja triiksärgid. Lauljanna kandis oma pikki tumedaid juukseid krunnis. Saal oli väga hele, väike, arvuka kuulajaskonna jaoks liigagi kitsas, sest palavus ja umbsus oli ligihiiliv, samas, võib-olla hoidis Mustpeade maja Valge saal meid, tundeid rohkem koos. Istusime emaga rõdul viimases reas, kust nägime väga hästi laval toimuvat. Sealne lava ei ole kõrgendusega, suured kõlarid ja mikrofonide juhtmed olid laulja ja mängijate vahel. Aknad, mis asuvad lava taga, on valgeks värvitud, aknalaudadel asetsesid laialehelised lilled. Saalis oli väga palju valgust.
Kõige enam meeldis mulle taolise muusikaelamuse erakordsus, millestki tõeliselt heast ja siirast osasaamine igapäevaseks inimeseksolemiseks, selle püüdmiseks, kinkides mulle miskit, millest kinni hoida. Kontsert oli kõike seda, mida me tavaliselt ei julge. Pääsukesest lauljatar ja pillimängijad virtuoosid, nendevaheline silmnähtav sobivus - kõik see suutis meid tuua iseendale lähemale portugali laulu fado ja nende endi südamete kaudu.
Head emotsionaalsed kirjeldused, aga terviklikkusest jäi puudu.
Kaunis keelekasutus, väga isiklik ja tänu sellele veenev.
Hea sõnadevalik.
Meisterlik kirjutis, saab vaid kinnitada, et esiletoodu ei ole autoripoolne kunstiline liialdus. Artisti kohta on palju materjali internetis olemas - viited konkreetsetele ja valitud linkidele vaid võimendaksid sõnumit.