25. oktoobril 2009 festivali "Nyyd" viimase päeva raames esitati Salme kultuuripalees Heiner Goebbelsi multimeedialavastust "Eraritjaritjaka". Peaosas oli kogenud prantsuse näitleja ja lavastaja Andre Wilms, muusikalise poole eest vastutas nüüdismuusikakeelpillikvartett Mondriaan Quartet Amsterdamist. Paralleelselt näitlemisega esitati Šostakovitši, Mossolovi, Scelsi, Lobanovi, Bryarsi, Raveli, Crumbi, Bachi, Oswaldi ja lavastaja enda teoseid.
Saksamaalt pärit Heiner Goebbelsi tõukas selle etenduse loomiseks soov ühendada mitmeid kunstiliike üsna spontaanselt, kuid ühise eesmärgi nimel. Näidendi tekst põhineb kirjaniku ja kultuurifilosoofi Elias Canetti märkmetel. Ülesehituselt meenutas see Hesset, kelle teosed on enamasti biograafilised (põhinevad märkmetel ja mälestustel) ning teatud kohtades arusaadavad ja teatud kohtades mitte. Iga lugemisega pimedate laikude osakaal loomulikult väheneb.
Väga palju elevust enne etenduse algust tekitas sõna "eraritjaritjaka", mis austraalia aborigeenide keeles tähendab igatsust kadunu järele. Pärast etendust oli see elevus justkui minema pühitud.
Muideks, multimeediat maksab just praegu nautida täiel rinnal, ajal, kui see imbub tasakesi ka mitte-kunstiinimeste kultuurikogemuste sekka. See pakub senitundmatuid emotsioone ja avab uusi vastuvõtukanaleid. See on väga kasulik inimese kui kultuuritarbija arengule ning pakub värske pilgu sellele, mida on eelnevalt nähtud.
Algas kontsert-lavastus Šostakovitši kvartetiga nr 8, tekitades seega juba ette mõtlikku ja inimolemusse süübiva meeleolu, vihjates etenduse filosoofilisele sisule. Kvarteti II osa (esitati ainult kahte esimest) justkui viis mesilaspessa (mesilased=ühiskond), mis viitas eelseisvale ühiskonnaprobleemide lahkamisele. Kui kvartett lõpetas, taganes ta, laval rullus lahti valge lina ja etendus võis alata. Andre Wilms tuli selle lina keskele ning kõigepealt ei rääkinud, vaid mängis lavavalgusega.
Seejärel tutvustas ta oma kontseptsiooni. Kohe alguses mainis ta ära: "Elame kui keeglikurikad [...] ootame enesekindlusega uut hoopi." Ühiskond ja üksikisik on seega kogu etendust läbiv teema. Juba alguses oli näha kvarteti ja näitleja koostööd: mõttepausid sisustati vastavalt meeleolule, ja mis kõige põnevam, eri autorite teoste abil, nii et tegu ei olnud improviseerimisega, vaid osava kompositsiooniga. Omaette ahhaa-efekti tekitas see, kuidas Wilmsi kõne pinge iga fraasiga tõusis ja kvartett järgis sellega, et tõusis poole tooni võrra iga fraasiga järele.
Wilmsi kõnemaneer kogu etenduse vältel oligi fraseeritud, paar korda esines ka dialoogi, seepärast oligi lavastuse teiseks pealkirjaks "Musee de phrasees" - "fraaside muuseum". Seda kommenteeris Wilmsi tegelane nii: "Väldin sõnade voolamist, mulle meeldivad üksikud laused." Kaasa tõi näitleja endaga majakese, mis oli teiseks etenduse läbivaks, pere ja ühiskonda kujutavaks sümboliks.
Wilms lõpetas oma esimese monoloogi, keelpillikvartett hakkas häälestama. Selle koha peal ma ei saanud õieti arugi, kas tegemist oli häälestamise või muusikateosega. Laval läks pimedaks, majakese üle libises aeglaselt roheline ristkülik, samal ajal, kui kvartett "tõstis tormi", mida võimendas elektroonika.
Kui "torm" vaibus, läks valgeks, ja lavale ilmus veel üks etenduse olulistest motiividest - robot, mis kujutas looma. "Mõnd looma jälgides näeb inimlooma pilkavat olendit," sõnas Wilms seepeale, "Kas loomade sõnatus elus on vähem hirmu? Igatseme loomaks lahustuda ning saavutada nende täieliku allumise."
Loomaga kõnelust lõpetanud, paigutas Wilms kvarteti toolid ja puldid ümber ning laval tõmbus veidi pimedamaks, mis haakus monoloogi esimese fraasiga "saladus (=pimedus) on võimu tuum". Wilms võttis sisse dirigendi rolli ja analüüsis seda dirigendi enda, orkestri ja publiku seisukohalt: "Orkestrant näeb ainult oma partiid, dirigent aga kogu partituuri." See oli tõenäoliselt kõige lihtsamalt mõistetav lõik kogu etenduses, kuid samas paralleel saladuse ja võimu vahel pakkus mõtlemisainet.
Dirigendi-monoloogi järel haaras näitleja mantli ja kübara ning lahkus saalist, filmija tema järel. Enne seda rullus lava tagaseinale lahti suur valge maja, mis sarnanes etenduse alguses nähtud väikese majakesega. See, mida kaameramees filmis, projitseeriti selle valgele fassaadile. Tol hetkel siiralt uskusin, et Wilms läkski saalist välja, õue, sõitis autoga vanalinna ja tuli ühte korterisse, mis oli mängult tema koduks. Autos sõites unistas näitleja ühest ühiskonnast, kuid ma ei mõistnud, kas see ühiskond oli võimatu või juba olemas. Vähemalt pidid inimesed seal söömise asemel naerma.
Kodus võttis Wilms välja ühe armastuskirja ja asus kohe seda lugema. "Armastuses on tundeavaldused sama, mis vastupidise kinnitamine," lausus ta, "Mõtete selgitamine on piinlik, see on nagu mõtetest taganemine." Siinkohal nihkus tähelepanu keskpunkt ühiskonnalt kui selliselt üksikisikule, tema positsioonile ja tunnetele, seda ilmestas ka tegevuse liikumine tänavalt korterisse.
Kui Wilms kirjutuslaua tagant kööki läks ja omletti valmistama hakkas, tegi ta kõrvalepõike ehk liiga kaugetele teemadele: "Kord sõltub naeruväärsetest asjadest" või "Kujutage ette, kui keegi võiks Shakespeare'i manitseda - relax!". See oli tõenäolisemalt üks rahulikumaid ja muhedamaid hetki etenduse jooksul. Jälle täheldasin sünkroonsust kvarteti ja näitleja vahel, kuid see oli veel põnevam kui alguses, sest näitleja oli videopildis. Ideaalselt klappiva muusikasaatega munakloppimine või sibulatükeldamine pani isegi muigama. Jälle juhin tähelepanu sellele, et tegu polnud improvisatsiooniga.
Järgnes esimene dialoog etenduse jooksul, kuid teine kõneleja - laps - oli kaamera taga ehk eksisteeris häälena. Kuigi laps tahtis kangesti professor Wilmsi raamatukogus sorida, kuna teda huvitasid Idamaad ja Wilms näis neist nii mõndagi teadvat, vastas professor talle: "Mitte varem kui nädala pärast," mis tegelikult tähendas mitte kunagi. Arvatavasti ei tahtnud ta seda öelda, aga mingisugune eemaletõmbumisrelfeks kutsus esile säärase käitumise. Järgmises dialoogis kõneles Wilms oma nähtamatu naisega, kellel lasi samuti teatud kahetsusega minna ja jäi üksi. "Ei suuda inimestega. Ei suuda inimesteta," lausus ta seepeale.
Järsku osutus, et näitleja koos kvartetiga olid juba Salme kultuuripalee laval suure valge maja sees ja samas kesklinna korteris videopildis. Lõin kahtlema, kas Wilms kesklinna üldse läks või oli tegemist varasema salvestusega või oli maja akendes samuti videopilt. See etenduse osa sai pihtimuseks: "Ma ei vihka seda, mida tean. Ma vihkan selle selle sees elamist,", "On piinlik, et kõik kunagi teatud asjad ei sütti korraga." Samas oli selles ka kriitilisemaid nüansse: "Turul lobisetakse, kodus tardutakse." Eriti meeldis aga hetk, kus näitleja tabas ära mõtlejate üht suurimat probleemi: "Kas ma pääsen neist mõtetest kunagi? Kas nad tapavad mu?" Selles näidendi osas oli tegemist kulminatsiooniga, sest näitleja koondas kõike, mida ta on välja öelnud ja seda iseäranis filosoofilisel moel.
Kvartett astus majast välja ja esitas kontrapunkti Bachi "Fuugakunstist". Veendusin, et Bachita ei saa keegi hakkama, ei rokkarid ega kaasaegsed muusikud. Bach on kõigi rahvaste suur sõber. Lõpetati Heiner Goebbelsi teosega "Eraritjaritjaka" ja John Oswaldi "Spectrumiga". Tegemist oli kõige kaasaegsema helikeelega teostega, täis flažolette, glissandosid, arütmilisust ja atonaalsust, moondatud helisid. Aeg-ajalt kumas läbi isegi mõni rahvalik motiiv, mis võiks osutada sõna "eraritjaritjaka" päritolule. Tõenäoliselt seal ka improviseeriti, sest ühe viiuldaja lavalolek muutus iseäranis orgaaniliseks.
Kui tuttavatega saalist väljusin, olime sõnatud. Tõenäoliselt Prantsusmaal või Saksamaal võib pidada sellist reaktsiooni naeruväärseks, keda ometi suudab üks lihtne etendus niimoodi rööpaist välja lüüa? Paraku aga Eestis sellist iga päev ei korraldata ning seetõttu soovitan kaasaegsel kultuuril silma peal hoida, et sääraseid sündmuseid mitte vahele jätta. Eriti väärtuslikud on kogenud, nagu ka Goebbelski, autorite teosed, neis on aktuaalsus ühendatud küpsuse ja elutarkusega. "Eraritjaritjaka" on mulle igati korda läinud, sest ma ei saanud kõigest aru. Kui oleks vastupidi olnud, pettuksin. Ometigi olen kohanud ka neid muusika- ja teatritükke, kus on spontaansus spontaansuse nimel ning ei saa mitte millestki aru, see viitab autori toorusele või viletsale kompositsioonile, mitte enamale.
Kvartett läks mulle samuti korda, iseäranis aga meeldis selle mahlakas kõla ja hea toon. Üldsegi hindan nüüdismuusika esitajaid, sest neid pannakse igasugust vingerpussi tegema ja nad peavad hakkama saama, kui on kord võtnud endale kaasaegsete teoste ettekandmise missiooni. Mondriaan Quartet on kindlasti sel alal edukas, sest neile on kirjutatud juba üle 80 teose. Pani imestama, kuidas nad mängisid kord istudes, kord püsti, kord kõrvuti, kord eri nurkades, samas pidevalt miimikat ja žeste kontrollides. Olgu see teatud väljakutseks ka Eesti interpreetidele.
Terviklik, ladus, põhjalik elamuskirjeldus. Kohati liigagi detailne.
Väga põhjalik, kirjeldused üksikasjalikud. Ei peakski tegelikult nii pikalt kirjutama, sest venis natuke liiga pikaks.
Autor on hiilgavalt hakkama saanud eriti raske žanriga - kirjeldanud kirjeldamatut. Ja on ka nii, et kaasaegseid teoseid kuulates ja vaadates tekib pahatihti mõte - miks nad seda teevad? Mõte, et Bach on kõigi rahvaste suur sõber kõlab siiski kahtlaselt. Rahvaste sõprus kõlab ka kahtlaselt ja valvsakstegevalt.