Mina tahaks ilgelt elada filmi järgi. Või filmis lausa sees. Olla Edie Sedgewick 1960. aastate või Carrie Bradshaw tänapäeva New Yorgis...või mõni teine tore peategelane;)
Aga mis on film? Päris elu kujutamine suurtel ekraanidel? Stsenaristide unistus/ettekujutus päris elust?
Kui film oleks tegelikkuse kujutamine punaste pehmete toolidega ruumis oleval ekraanil, siis kui paljud tegelikult tahaks veel elada? No näiteks kõik need "romantilised komöödiad", mis tihtipeale on justkui kiirelt ja odavalt kokkuklopsitud hommikune omlett ilma juustuta. Mitte, et see alati nii halb oleks. Break up oli viimane nähtud. Jaa, Jennifer Aniston ja see mees...nohh...mustad juuksed ja mängis ka Pulmaküttides (muideks ka Sex and the City-s, season 3)..midaiganes: mõlemad ju võimekad ja ilusad ja rikkad jne jne. Aga mis romantikast me seal räägime. Või komöödiast. Kui minu elu oleks Break Up, siis ma oleks ammu elukohta, nime ja juuksevärvi vahetanud. OK, vähemalt linnaosa. Tegelikult ongi imelik, kuidas Jennifer Aniston filmis Marley and Me suudab kehastada nii toredasti ema ja pereinimest aga Break Up-is on ta justkui hoopis teiselt planeedilt. Lisaks ei mäleta ma ühtegi (!!) head laulu, mis oleks läbi jooksnud. None. Zero! Tegelikult ma ei mäletagi sealt ühtegi laulu...hmm.
Igatahes ei ole nimetatud filmis mitte midagi, mis nina vastu ekraani hoiaks. Break Up ainult venib nagu kaamli tatt ja lõpp...jumal tänatud, et otsa saab.
Nende siltide kleepimisega ongi mingi kala alati sees. Et kuidagi poolik on asi. Kui on "romantiline", siis ilmtingimata pole "komöödia". Holiday. Näiteks. Kui paljud naersid, kui Jude Law ilmus ekraanile? Kindlasti aga ohkasid pea kõik naissoost isikud südamest: "What a man!" ;)
Või on vastupidi. Bridget Jones on läbi ja lõhki komöödia. Kas see, kuidas Bridget ja Daniel paadiga kesest järve loevad roppe luuletusi on romantika? Või kui Bridget jookseb trussikute väel mööda tänavaid oma printsile järgi? See on filmi üks naljakamaid stseene üldse!!
Võibolla ei saa ma (veel) romantikast aru...
Aga rääkides komöödiast, siis peab kindlasti ära mainima Sasha Baron Cohen-i viimati kujutaud tegelase: Brüno. Nagu arvata võib, ei ole selles filmis midagi kõlbelist. Padu-usklikel ei ole soovitatav puhtalt tervislikel põhjustel seda vaadata. Vot see on sõnaseletamatu linateos. Mitte lihtsalt üle vindi keeratud, aga vähemalt kümneid kordi üle keeratud! Ja see film hoiab tähelepanu kogu aeg haripunktis. Mitte kunagi ei või teada, mis järgmisena juhtub. Me vaatasime seda koos isaga. Subtiitreid all ei olnud ning ega ta suurt aru saanud, aga see ei takistanud teda "Brünot" vaatamast või naermast. Sest see lihtsalt on nii haige!
Brüno on ju tegelikult teatud mõttes järg Boratile. If you know what I mean. Ja see on risky business. Ning mina kui täiesti tavaline filmivaataja, kes ma pärinen endisest Nõukogude Liidust, jään rohkem truuks Boratile. Boratis oli rohkem lihtsust ehk. Ja no endidele vennasvabariigile tuleb ikka rohkem ustav olla, kui mingile kapitalistlikule Austriale. Pealegi mõjus Borat moodsas lääne ühiskonnas parema kontrastina kui Brüno.
Jahh, ma tean, et kogu loetelu ja unistused on nii America. Sest Eestis tehakse üldjuhul ainult depressiivseid filme. Seepärast USA õnneliku-lõpu filmid ongi vist nii populaarsed...Kuid eks filmid ole ju ikkagi killuke tegelikust elust. Eesti elu=Sügisball? Elu Ameerika Ühendriikides=Sex and the City? Näiteks.
On tunda entusiasmi ja filmi sisse elamist, samas tekst tervikuna hüplik.
Aga mis on film? See on päris hea ja arutlustvääriv küsimus. Võistlustöö sellele arutelule kahjuks alust ei pane ja üldise sõnumi määratlemine on samuti raskendatud.