Reedel, 4. septembril 2009. aastal kell 19 esinesid Estonia kontserdisaalis solist Sarah Chang viiulil ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester dirigent Toomas Vavilovi juhatamisel. Selleaastasele kontserdile eelnevalt esineti ERSO-ga koos eelmisel, 2008. aastal 10. septembril Vanemuise kontserdimajas, 11. sept. Jõhvi kontserdimajas ja 12. sept. Estonia kontserdiaalis, esitades Jean Sibeliuse Viiulikontserti, ning 15. sept. Itaalias, Veronas muusikafestivalil.
Sarah Chang on Korea juurtega ameeriklannast viiulivirtuoos, üks maailma silmapaistvamaid viiuldajaid, kes alustas viiuliõpinguid juba 4-aastaselt. 20. sajandi viiuligeeniuse Yehudi Menuhini sõnul, keda on nimetatud ka muusika- ja viiulimängu filosoofiks, on Sarah Chang kõige imelisem ja suurepärasem viiulimängija, keda on ta iialgi kuulnud. Sarah Changi on valitud ka 20 olulisema Amerika naise hulka.
Kontsertõhtul kõlasid kolm teost: Saksa helilooja ja ooperireformaatori Richard Wagneri (1813-1883) Avamäng ooperile „Tannhäuser" (1845), romantikute Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809-1847) Viiulikontsert e-moll, op. 64 (1844) ning Johannes Brahmsi (1833-1897) Sümfoonia nr. 3 F-duur, op. 90 (1883). Kirjeldan kahte esimest teost enda silmade läbi. Jutustan aja ilust muinasjutu, räägin meie nii haprast ajast, mis me käes, otse mõtetes ja silme ees pudeneb, sulab, haihtub õhku.
Vihma sajab läbi Päikese, läbi meie silmade, külvates usku, lootust ja meie hetke ilu ja võlu. Külvates värve meie silmadesse, puistates meid üleni värvidega. Vihm saadab meid läbi muusika, ehk kannab, juhib muusika meid läbi vihma? Läbi vihma - jah, vikerkaare poole - hooga, hooga, edasi, aina, edasi. Tšellode kõla on kui vihm, nende toon, kõikide naiste ja meeste, kõikide tšellode kõla on kui üks hääl. Selles muusikas on sõnu ja me voolame, voolame, suigume, vaibume, kaugeneme, meie hetked, need meie õndsuse hetked, need ajad, see aeg, kui tunneme end nii väga inimesena, - kui me armastame nii väga elada ja avastame ühel imelisel hetkel, et elu on nii ilus, - oh, Jumal, ometi, nii ilus, et võiks hõljuda ja lennata. Viiulite klaasjas hääl, klaasjas, sätendav, pärlendav, helkiv, särelev kõla, selle kõla pind on kui jää või õhk, kile, läbipaistev klaas, millel läbi õhu võiks liuelda, õhkjas klaas ja siis veel flöötide signaalid, lembene hääl, õhkõrnad trillerdused kajamas ja meie siin samas, kuigi olles nii kaugel, oi! nii ometi kaugel! Kaugenevad varjud, kaugenevad hääled, sumbuvad hääled, muusika vaid kannab ja pärjab me mõtted. Orkester on kui üks instrument ja esimesed viiulid ja teised viiulid on kui tiivad ja triangel on haldjate naer, tiivasabin ja tšellod ja vioolad ja kontrabassid on me lagi ja timpanid on kauge mere kohin, on lähenev, vaibuv torm, torm, äikesetorm, on mürin, on järvehääled, on järvevees elav järve maagiline koletis. Ja viiulid on nüüd udu, udupärg, uduviirg, viirud õhus, pärlendav härmatis on udu, on õhk, meie hingeõhk, meie hinge õhk. Ja puhkpillid on keha, on kandev jõud, on meloodia, on algus ja lõpp ja viis. Ja viiulid on meie hing, on meie hinge kõla, on me südame värin ja meie enda viis, meie unund meloodiad, mis kajavad vastu taevaserval kajavates, laulvates kajakates, nende häältes, nende paluvates kriisetes.
Erkroosa, erk, erk roosa on tema kleit, tema kleit ja tema mäng ja tema, tema on erk, on vaimustav, on võimatult hea. Ja osad noodid on tuttavad, on tuttavad hääled, tunnen, tunnen ära eile kuuldud hääli, aga sisu me ei tunne, teame vaid, mida näeme. Ta mängib vahel korraks nii vaikselt, et tema mängus, tema mängitud nootides on vaikus. Vaikus on meie sees. Saavutada selline tase, selline seesmine valmisolek, et armastada mängida. Mõnikord kuulen muusika vahel pause. Armastada, tahta, ihata, soovida mängida kogu hingest, pannes kogu oma hinge muusika keelde.
Vaikus on tal käes, on tema kätes, tema on selle õhtu kuninganna, vahel on kuulda isegi lampide töötamise hääli või siis ventilatsiooni hääli, on vaikus, ta laseb muusikal kõnelda, ta voolib meid, ta puudutab meid, meie meeli, oi, ülevad olevused on need maalijad, kunstnikud, raamatupidajad, emad, sõbrannad, õed, kes maalivad me hinge, meie inimesed, inimesed, kes on meile nii, nii väga ligidal, kellega iga päev puutume ninapidi kokku seda endale tunnistada julgemata. Maalijad, meie oleme maalijad, tema, nemad seal laval on maalijad. Ja inimeste tõelise olemuseni jõuame, nende südant puudutame vaid nendel õndsatel hetkedel, kui aeg on nii tihe, kui ta on nii tihedalt meie vastas, kui aeg läheb nii kiiresti, kui tunneme, et kõnniksime justkui unenäos. Kui võime kõike. Nüüd on ta hoopis teine, see muusika, kavalpea, ta on tema, mängija, solisti, viimse kui ühe trompetisti, klarnetisti ja tšellisti sees, puudutades kas või natukene nende südant. Muusika on tema näol, tema nägu pärjab muusika, pärjab nii kaunis muusika, kaunistavad tema sisemine headus, tema süda, tema võime lasta muusikal, tunnetel end juhtida, ta haavatavus. See muusika, need noodid, tead, on keel, on keel, sõnad, mida helilooja on püüdnud, püüab Sinuni edasi kanda, ta kõnetab, muusika kõnetab Sind.
Kas oled kuulnud, näinud, tundnud rahu hallist taevalaotusest oma pea kohal, tuulest, vihmast, mis nii vabastab, kannab Su meeli, ehk kajakatest, kes kluutavad, keda on nii palju korraga? Niimoodi nägin Haapsalus spordihoone katusel kümneid, kümneid kajakaid, meie möödunud suvesid, meie mälestusi taaselustamas meid, meid, sellist meie mina, kes me oleme olnud, meie paremat mina, meie inimlikku mina. Ta jälgib dirigenti ja saadab dirigendile märke, sõnu, signaale. Küll võib olla väsitav, füüsiliselt, kuid ometi vaimselt, hingeliselt kurnav niimoodi mängida, ja mängida tervet kontserti, kolm osa ühtejärge, kokku üle poole tunni, kuid kui Sa saad tiivad, kestab kõik vaid hingetõmbe. Kui Sa saad tiivad. Kui miski suudab Sind niimoodi kanda ja mõjutada, paisutada Su südant. Sa peaksid kuulma seda muusikat, seda vaimu tõusmas, seda hinge loitmas maad. Ja missugune meisterlikkus ja lavaline sarm! Lavaline rahu, lavalise liikumise valdamine, laval on ta kui kodus, ta on t õ e l i n e mängija. Ta unustab enda ja ta kaigub muusikas kaasa.
Plaksutamine kui vihmarahe, katkematu, valjenev, tasanev, kaikuv vihmasabin, mürisemine, vihmasadu, tihe vihmasadu.
Esimene teos oli rohkem kui maal ja mina kirjeldasin neid värve, mida nägin. Õhk kõlas ja lõhnas helide, tunnete järele, ei olnudki tarvis vaadata nii palju mängijaid ning võis lihtsalt kõik helid läbi enda, enda tunnete ja mälestuste, südame lasta. Teise teose puhul tuli lugeda viiuldaja-solisti nägu, et taibata. Muusika värvib ta nägu ja kingib talle võime kuulajaid kõnetada.
Tšello on nii, nii kaunis pill. Viiul on kui nutt, pisarad tšellohelide peale, tšello aga muudab värvid mesisemaks, annab nootidele sügavust, pehmust ja varjatud jõudu. Taoline võrratu kogemus on käia kontsertidel, olla osa muusikast, saada osa lavapealsest ja õhus sündivast, loovast. Inimesed, õpime end tundma, avastagem endas ometi, otsigem oma elu meloodiaid! Taasavastagem, leidkem taas unele kiigutatuid mälestusi, õppigem end, ennast kui inimest, oma südant ja oma võimeid tundma! Need on selle hetke sõnad, nad ei pruugi särama lüüa, kuid loodan väga, et neil on jõudu tõusta lendu.
Julgegem elada, näha, avastada - vaadata enese ümber!
Virgutavalt ja ebatüüpiliselt mõjus artikli alguse asisus ja seejärel ülitundlik, luuleline elamuskirjeldus.
Julge stiilide segamine, ehkki alguse faktiinfo jäi puiseks.
Teistmoodi, väga kirjanduslik tekst.
Esitatud töös domineerib sõnavaldamise oskus mõtteselguse üle mitmekordselt. Respekteerin igati ka taolist väljendusvormi, ei pea aga ennast taoliste teoste sihtauditooriumiks. Sama autori FADO, TUNNETE VÄRV on tugevam.