Arhiivid oktoober 2009

Oma kontserdiarvustuse kirjutan portugali rahvaliku muusika fado laulja Joana Amendoeira ja tema saateansambli Mar Ensemble'i kontserdist, toetudes nende muusika CD-plaadile. Kontsert toimus 5. augustil 2009 Mustpeade majas. Minu ainukesteks märkmeteks antud kontserdilt on järgnev luuletus.

Täna on igavesti

Olla üks värv taeva lõpmatusest.

Pilved on meile nii, nii väga ligidal.

Iga päev kohtume me aja teedel,

iga päev maitseme õnne natuke rohkem.

Iga hetk kestab igavesti.

Hääled jäävad tänavatele kummitama.

Munakivid, millel tantsisime,

jäävad kõnelma põimunud südametest.

Sinu süda

jääb laulma aja laulu,

jääb igatsema kaduvaid hetki,

aja lembelaulu, päikesepaistet.

Sinu silmad

jäävad taga kurvastama,

igatsema tänase päeva voolavust,

neid kõiki hingemeloodiaid.

Kuuldud muusika, tema poolt esile kutsutud tunded ja kaldumised oma mõtetes Haapsallu, kus veetsin oma suve ühe ilusaima nädala, mõtted ja mälestused - nendel põhineb antud luuletus.

Fado on portugali rahvuslik muusikastiil. Fado on kaunikõlaline ballaaditaoline muusika, mille peamisteks teemadeks on saatus ja õnnetu armastus ning püüd iga hetke kui viimase järele. Kõlanud laulud on järgmised:  „Fado, tunnete värv", „Algas öö", „Armastus, sinu nimi", „Alfama koidikul", „Täiuslikem armastus", „Lissabon, armastus ja igatsus", „Igatsuse illusioon", „Just nagu lill", „Laulmise igatsus", „Saja-aastaste marss", „Puhub tuul", „Vastu tahtmist", „Kannan fado't oma meeltes", „Peame minema Vianasse", „Kui ma vaid teaksin, et ilma sinuta", „Pääsuke", „Must laev", „Mineviku fado", „Hea uudis".

Reedel, 4. septembril 2009. aastal kell 19 esinesid Estonia kontserdisaalis solist Sarah Chang viiulil ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester dirigent Toomas Vavilovi juhatamisel. Selleaastasele kontserdile eelnevalt esineti ERSO-ga koos eelmisel, 2008. aastal 10. septembril Vanemuise kontserdimajas, 11. sept. Jõhvi kontserdimajas ja 12. sept. Estonia kontserdiaalis, esitades Jean Sibeliuse Viiulikontserti, ning 15. sept. Itaalias, Veronas muusikafestivalil.

Sarah Chang on Korea juurtega ameeriklannast viiulivirtuoos, üks maailma silmapaistvamaid viiuldajaid, kes alustas viiuliõpinguid juba 4-aastaselt. 20. sajandi viiuligeeniuse Yehudi Menuhini sõnul, keda on nimetatud ka muusika- ja viiulimängu filosoofiks, on Sarah Chang kõige imelisem ja suurepärasem viiulimängija, keda on ta iialgi kuulnud. Sarah Changi on valitud ka 20 olulisema Amerika naise hulka.

Kontsertõhtul kõlasid kolm teost: Saksa helilooja ja ooperireformaatori Richard Wagneri (1813-1883) Avamäng ooperile „Tannhäuser" (1845), romantikute Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809-1847) Viiulikontsert e-moll, op. 64 (1844) ning Johannes Brahmsi (1833-1897) Sümfoonia nr. 3 F-duur, op. 90 (1883). Kirjeldan kahte esimest teost enda silmade läbi. Jutustan aja ilust muinasjutu, räägin meie nii haprast ajast, mis me käes, otse mõtetes ja silme ees pudeneb, sulab, haihtub õhku.

Muusika on õhk, mida igal hingetõmbel endasse sisse hingame ja muusika on meie ülim olemise viis. Muusika on iga sõna, iga päev me elust ja tunded, muusika on aeg, mille taga peidus on me elu. Muusika on meie olemise viis, hingehääl, olles, muutudes iga inimese jaoks sama tähtsaks ja üheks tema südamelöökidega. Muusika on rütm, mis kannab meid elus, hetkedest mööda ja sisse ja uude aega, homsesse.
Oleme muusikaga põimunud. Šoti rahvasõna ütleb, et kõik kaob peale armastuse ja muusika. Hingame muusikat, elamise, olemise, elu muusikat endasse igal hetkel, kui midagi teeme või tunneme, kui kohtume kellegagi, puutume kokku uue ja seniavastamatuga, teeme seda, mida kõige enam armastame. Muusikat ei või pidada ainult helideks, helide võnkumiseks, vaid ka see, kuidas end tunneme, on muusika, kui kirjutame luuletuse või teeme midagi, kohtume, elame - meie elu on muusika kui ainulaadne ja kordumatu elamus, ime, midagi ebamaist. Me lihtsalt ei pane seda tähele. Oleme eluga liiga kokku kasvanud, avastades ühel hetkel, et ei oska enam elada. Muusika aitab siis. Ja kõige huvitavam on see, et just kõige lihtsamad viisid on need kõige kaunimad, et ühtedes lihtsates nootides peitub kogu elu. Me leiame muusikas selle, mille oleme kaotanud, või olemise viisi, hingamise rütmi, et siis edasi minna, et osata elada.

25. oktoobril 2009 festivali "Nyyd" viimase päeva raames esitati Salme kultuuripalees Heiner Goebbelsi multimeedialavastust "Eraritjaritjaka". Peaosas oli kogenud prantsuse näitleja ja lavastaja Andre Wilms, muusikalise poole eest vastutas nüüdismuusikakeelpillikvartett Mondriaan Quartet Amsterdamist. Paralleelselt näitlemisega esitati Šostakovitši, Mossolovi, Scelsi, Lobanovi, Bryarsi, Raveli, Crumbi, Bachi, Oswaldi ja lavastaja enda teoseid.

Saksamaalt pärit Heiner Goebbelsi tõukas selle etenduse loomiseks soov ühendada mitmeid kunstiliike üsna spontaanselt, kuid ühise eesmärgi nimel. Näidendi tekst põhineb kirjaniku ja kultuurifilosoofi Elias Canetti märkmetel. Ülesehituselt meenutas see Hesset, kelle teosed on enamasti biograafilised (põhinevad märkmetel ja mälestustel) ning teatud kohtades arusaadavad ja teatud kohtades mitte. Iga lugemisega pimedate laikude osakaal loomulikult väheneb.

Väga palju elevust enne etenduse algust tekitas sõna "eraritjaritjaka", mis austraalia aborigeenide keeles tähendab igatsust kadunu järele. Pärast etendust oli see elevus justkui minema pühitud.

Muideks, multimeediat maksab just praegu nautida täiel rinnal, ajal, kui see imbub tasakesi ka mitte-kunstiinimeste kultuurikogemuste sekka. See pakub senitundmatuid emotsioone ja avab uusi vastuvõtukanaleid. See on väga kasulik inimese kui kultuuritarbija arengule ning pakub värske pilgu sellele, mida on eelnevalt nähtud.

Algas kontsert-lavastus Šostakovitši kvartetiga nr 8, tekitades seega juba ette mõtlikku ja inimolemusse süübiva meeleolu, vihjates etenduse filosoofilisele sisule. Kvarteti II osa (esitati ainult kahte esimest) justkui viis mesilaspessa (mesilased=ühiskond), mis viitas eelseisvale ühiskonnaprobleemide lahkamisele. Kui kvartett lõpetas, taganes ta, laval rullus lahti valge lina ja etendus võis alata. Andre Wilms tuli selle lina keskele ning kõigepealt ei rääkinud, vaid mängis lavavalgusega.

Seejärel tutvustas ta oma kontseptsiooni. Kohe alguses mainis ta ära: "Elame kui keeglikurikad [...] ootame enesekindlusega uut hoopi." Ühiskond ja üksikisik on seega kogu etendust läbiv teema. Juba alguses oli näha kvarteti ja näitleja koostööd: mõttepausid sisustati vastavalt meeleolule, ja mis kõige põnevam, eri autorite teoste abil, nii et tegu ei olnud improviseerimisega, vaid osava kompositsiooniga. Omaette ahhaa-efekti tekitas see, kuidas Wilmsi kõne pinge iga fraasiga tõusis ja kvartett järgis sellega, et tõusis poole tooni võrra iga fraasiga järele.

Olin eelnevalt üht-teist selle kontserdi kohta lugenud. "Šamaanilik, power, proge, kultus..." Tekkis õige suur tahe järele proovida. Pealegi pole ma sellist live-elektroonikaga lõõtsa nagu Kimmo Pohjonenil veel kuulnud ega näinud, vaatamata sellele, et olen juba ligi 10 aastat seda pilli õppinud. Nojah, olen ju klassik... peaaegu. Ilmtingimata ootasin midagi värskendavat ja inspireerivat. Värskendavat sellepärast, et viimane rokk-kontsert, millel käisin, oli Apocalyptica. See oli nii ammu! Inspireerivat sellepärast, et tegu on tuntud ja kogenud muusikutega, kes annavad eeskuju ja motivatsiooni.

Soojendusbändi "Edasi" otsustasin pikalt mitte kuulata ja olla pigem kompositsioonitunnis, seal oli nagunii põnevam. Märg ja kõle ja külm ja libe oli ka. Tõsi küll, ligi veerand tundi jõudsin seda bändi kuulata... ei taha kedagi solvata, aga siinkohal ma ei raatsi isegi peensustesse minna, sest see oli kuidagi allpool minu kõrki ja klassikalist arvestust.

Esimene mulje KTU'd nähes oli "Pedaalid!!!", iseäranis akordionil. Teiseks muljeks oli Kimmo Pohjoneni hari ja Trey Gunni kilt. Kolmandaks muljeks oli trummari avastamine trummikomplekti tagant.

Muusikast endast rääkides alustaksin Kimmo Pohjonenist ja tema legendaarsest pillist. Esmapilgul võib akordionimängija sellise kohta öelda: "Mida selles erilist on? Roland FR-7 on ju ammu välja mõeldud!" Selgituseks niipalju, et Roland FR-7 on MIDI-akordion, mis meenutab oma olemuselt süntesaatorit-mänguasja, millega saab mängida Bachi tokaatat ja fuugat d-moll klaveri, oreli, pikkoloflöödi, püssi või isegi linnu häälega, professionaalsel muusikul pole sellega suurt midagi peale hakata. Kimmo Pohjonenil oli kogu pilli olemus isegi sarnasem akordionile kui sellisele, sest põhjaks oli siiski naturaalne akordioni heli, mida sai live-elektroonikaga muuta, Rolandi aluseks on aga hoopis arvuti poolt genereeritud heli.

Kõige rohkem imestama pani aga see, et ma ei osanud Kimmo Pohjoneni pillimängutaset kuidagimoodi hinnata, kui lootusetult ma ka ei pingutaks. Tavaliselt suudan, stiilist ja tehnikast lähtudes, öelda midagi akordionistide kohta: näiteks keegi forseerib üle, ei pea rütmi, või on kellelgi üllatavalt osav vasak käsi. See aga, mida tol õhtul kuulsin, oli väljaspool kõiki mu väljakujunenud arusaamu. Kursavend teadis rääkida nii palju, et Kimmo Pohjonen on lõpetanud Sibeliuse akadeemia klassikalise akordioni erialal, kuhu on üliraske sisse saada, kuna tegemist on ühe mainekaima akordionikooliga maailmas, ning seejärel hüljanud kõiki klassikalise muusika põhimõtteid, et luua täiesti omanäolise musitseerimise viisi.

Mina saan oma igapäevase muusikaelamuse iseenda arvutist. Pole midagi paremat kui hommikul enne kodust väljumist ning õhtul sinna naastes vajuda unustusse Regina Spektori saatel.

Regina Spektor on Venemaal sündinud, kuid lapsepõlves Ameerikasse kolinud lauljanna. Ta loob klaveril selliseid meloodiaid nagu ei keegi teine ning kirjutab selliseid sõnu, mis su peast peale nende kuulmist, enam lihtsalt ei lahku. Ma küll täpselt ei tea kui tuntud Regina Spektor eestlaste hulgas on, kuid ma usun, et ta võiks olla kordi tuntum.

Ma pole iial leidnud muusikut, kes kirjutaks nii kirjeldamatult vaimukaid, ilusaid, tabavaid, kummalisi ning mõtlemapanevaid sõnu kui Regina Spektor. Kahjuks ei ole ma kõige muusikateadlikum inimene ning seetõttu hindan laulude juures eelkõige sõnu. See on lihtsalt valdkond, mida tunnen paremini. Ma tahan teada, kuidas suudab keegi luua selliseid ridu nagu on Spektori lauludel "Laughing with" või "Baby Jesus"; "Oedipus" või "Small town moon Kui keegi, kes seda postitust loeb, neid laule kuulnud ei ole, soovitan soojalt kohe-kohe minna, otsida mõni (loe: kõik!) neist lauludest üles ja kuulata. Kui ma ütlen, kuulata, siis mõtlen ma, tõeliselt kuulata ja pöörata tähelepanu sõnadele. Võib-olla on see minu kiiks ning polegi nende sõnade taga nii paljut, kui mina seal näen, kuid ma ei tahaks seda uskuda. Nii uskumatuid sõnu lihtsalt peab uskuma. Mis mulle veel eriti-eriti Spektori puhul meeldib on see, et tema laulud on intelligentsed. Ta põimib oma lauludesse vihjeid kirjanduse, muusika ning filmide, ajalooliste sündmuste ja erinevate keelte kohta. Need lood kõnelevad sinuga igaljuhul. Ma leian ennast nii paljudest tema lauludest ning eksin sama paljudesse. Ja oi kui palju tõde tema lauludes on. "No one laughs at God on the day they realize that the last sight they'll ever see is a pair of hateful eyes."

Neil päevil, kui Tallinnas I jazzifestivali korraldati, olid tänased eesti jazzikorüfeed alles sündimata. Selleks ajaks, kui jazzifestivalide traditsioon 1960-ndate lõpus katkes, olid neist saanud muusikakooli õpilased.

Ühel oktoobrikuu pühapäeval tegid Lembit Saarsalu, Olav Ehala ja Toivo Unt tagasivaate neile kaugetele aegadele, kui tollaste noorte jazziarmastus alguse sai. Ammuseid aegu aitas elustada lauljatar Mare Väljataga, mõistatamist ja äratundmisrõõmu pakkusid aastakümnete tagust Tallinna linnapilti kujutavad fotod ning videokatked kunagiselt, arvatavasti 1960-ndate lõpus toimunud jazzikontserdilt. Salong "Tallinn, 1960" oli avatud.

Kava avanumbrina hakkas kõlama Uno Naissoo pala "Neil päevil polnud algust" instrumentaaltriolt. Seejärel tervitas kuulajaid Mare Väljataga Arne Oidi lauluga "On õhtu käes". Järgnevad Naissoo laulud maalisid sügisesi pilte, mis kord lohutamatult kurvameelsed kooskõlas koltuva loodusega ("Sügisromanss"), teisalt aga reipad ja lustlikud ("Must mees").

Meenutati, et 1960-ndatel jõudsid Eestisse nii biitrütmid kui bossanoova. Päris õnnestunud bossanoova-katsetusi tegid ka eesti heliloojad, millest ühe teenimatult unustusse vajunud näitena esitati Tiit Lehto "Ära koo mu käpikuisse päikest".

1965. aastal alustas oma heliloomingu katsetusi Olav Ehala, kes toona oli muusikakooli I kursuse õpilane. Tema esimene heliteos kanti instrumentaalsel kujul ette ka "Salongi" publikule. Ehala ise tegeles tollal oma sõnutsi peamiselt "rokiga ja barokiga", kuid jazziarmastus hakkas lõpuks tallegi külge tänu Lembit Saarsalule, kellega Ehala samal aastal tuttavaks sai, ja kes, olles juba siis suur jazzihuviline, "surus oma maitset peale" ka vastsele tuttavale. Saarsalu omakorda mängis sel ajal oma esimesed soolod, käies asendusmängijana esinemas Kaubamaja IV korrusel asunud restoranis "Kevad" ning sai vanematelt pillimeestelt kiita, et "poisil on hea fraasitunnetus, las tuleb teinekordki".

Nõukogude ajal oli jazzmuusika siiski luksus, seda meenutati ka "Salongi" kuulajatele, kui kõlama hakkas "Meil laulud aitavad elada, võita". Mare Väljataga juhtis publiku tähelepanu sellele, et nõukogude ajal see tegelikult nii oligi: rasketel aegadel aitasid laulud inimestel elada ja õigupoolest aitasid laulud hiljem ka võita - laulva revolutsiooni ajal.

Enne seda oli muusika mõeldud eelkõige tantsimiseks. 1960-ndatel levisid Eestisse mitmed teisedki rütmid lisaks bossanoovale. Üks eesrindlikumaid uute rütmide katsetajaid oli Gennadi Podelski, tema sulest pärinevad nii esimene eestikeelne šeik kui lipsi. Neid unustuse hõlma vajunud tantse seekord uuesti meelde tuletama ei hakatud, küll aga kutsuti Salongi publikut kaasa tantsima üht Gennadi Podelski kirjutatud jenkat.

Veel meenutati Eurovisiooni võidulaule 1963. ja 1965. aastast ning tervet Nõukogude Liitu tabanud Marino Marini kultust, millest ei jäänud puutumata ka Eesti. Kui kuulus itaallane (keda muide Itaalias vaevu teatakse) Estonia kontserdisaalis esines, joosti tema peale lausa tormi. Mariniks kehastus sedapuhku Toivo Unt, kelles peituvaid suurepäraseid laulja-andeid publik marulise aplausiga tervitas.

Ühe teise märksa kuulsama mehe saabumisest raudse eesriide taha räägiti toona juba paar kuud varem, väitis Lembit Saarsalu. See oli saksofonist Charles Lloyd, kes esines Tallinnas (paraku tol korral viimaseks jäänud) rahvusvahelisel jazzifestivalil 1967. aastal. Koolipoisid teadsid temast eelnevalt küll ainult nime, seda suurem oli aga nende vaimustus, kui seda fantastilist muusikut oma kõrvaga kuulata said. Nagu selgus, leidus isegi Salongi publiku hulgas üks inimene, kes oli tol festivalil käinud.

Ülemaailmne biitmuusika võidukäik 1960-ndatel ei jätnud puutumata ka Eestit. Salongis mängiti sel puhul üks instrumentaalpala Biitlite loomingust, et jätkata juba kodumaiste tippheliloojate lauludega. Arne Oidi „Kevadine lugu" pani kõik lustlikult vilet lööma, et seejärel anda maad mõtisklusteks Valter Ojakääru vähetuntud laulu „Ööviiul" saatel. Jätkati Ojakääru populaarse meloodiaga „Oma laulu ei leia ma üles", enne seda aga sai sõna üllatuskülaline, kes andis üle kingituse Salongi kujuteldava toimumise kuupäevale (25. oktoober 1960) kõige lähemal sündinud inimesele.

Põnevat ajas tagasi rändamise kogemust pakkunud „Salong: Tallinn, 1960" esinejad plaksutati tagasi ning õhtut jäi lõpetama Uno Naissoo laul „Õnne algus" sõnadega, mis nagu püüdnuks just äsjaseid taaselustatud mälestusi hajumast säästa: „Sule silmad, kuula vaikust, peida, peida oma pilk. Muidu kardan, et sa haihtud, nagu päikses kastetilk..."

25. oktoobril kell 19 Tallinna Mustpeade majas „Salong: Tallinn, 1960" 

Koosseis:

Mare Väljataga - laul

Lembit Saarsalu - saksofonid

Olav Ehala - klaver

Toivo Unt - kontrabass, laul

Kuulutame välja blogimisvõistluse "Sõnulseletamatu!". Osalema on oodatud kõik kirjutamislembesed täiskasvanud ja noored alates 15-ndast eluaastast, kellele pakub huvi muusika, film või tants.

Kuna ühtki neist kunstiliikidest ei saa otseselt sõnadega ümber jutustada, siis on neist kirjutamine omamoodi väljakutseks kirjeldada kirjeldamatut - sellest ka konkursi pealkiri. Ootame võistlusel osalejatelt kontserdi, helisalvestise, filmi või muusikalise (tantsu-)etenduse arvustusi, samuti hõlmab pealkiri "Sõnulseletamatu!" veidi laiemaid mõtisklusi muusika, filmi või tantsu üle.

Võistlusel osalemiseks REGISTREERU SIIN! Kui oled oma andmed kirja pannud, saadetakse Sulle e-mail lingiga, millele klõpsates kinnitad oma soovi kasutajaks registreeruda, ning Sind suunatakse SISSELOGIMISE LEHELE. Seejärel pole Sul enam jäänud teha muud, kui klõpsata punasele kastikesele, millele on kirjutatud "Write entry" ning oma muusika-, filmi- või tantsuelamus sõnadesse valada.

Palume sisestada oma muusika-, filmi- või tantsuteemalised kirjutised Muusikaosakonna veebipäevikusse hiljemalt 15. novembril 2009. Võistlusel osalevad kirjutised ei tohi olla varem avaldatud, minimaalne pikkus peab olema vähemalt 2000 tähemärki. Sisestatud kirjutised avalikustab Muusikaosakonna veebipäeviku peatoimetaja.

8. oktoobril kell 10 õhtul astun Tartus asuvasse klubisse Plink Plonk ja leian oma ehmatuseks eest inimtühja askeetliku ruumi. Aega parajaks tehes võtan märksa õdusamast punase sisustusega kõrvalruumist kohvi ja kooki ning ootan, kuni rahvast lisandub ja pidu pihta hakkab.

Kell 23.10 kostab kõrvalsaalist lõpuks tasane trummimüdin ja inimesed lahkuvad õdusate tugitoolide embusest. Esimene lugu kõlab klubijazzi lubavalt, kuid publiku jalg veel ei tatsu, vaatamata sellele, et hõredalt sisustatud ruum on tantsimiseks otsekui loodud. Seistakse äraootavalt püsti, sest istumiskohta ju polegi.

Pala lõppedes tervitab Toomas Rull kuulajaid ja ütleb esimese loo pealkirja olevat „Teadaanne". Sama palaga algas ka tänavu kevadel ilmunud plaat, mille tutvustamiseks käidi Tom-Tomm Kvintetiga kontserte andmas üle kogu Eesti. Uuel kontserdiringil on aga esinemiskoosseis pisut muutunud: kahe klahvpilli asemel kõlavad nüüd klahvpill ja kitarr ning laval asendab Jürmo Eesperet Marek Talts. Algul mõistatan tükk aega, miks teda kuulda pole, aga siis taipan, et kitarr ja saksofon mängivad unisoonis, kitarr on plaadil Eespere mängitud klahvpillipartiid täpselt üle võtnud ja jääb kõlapildis rohkem esiplaanile tõstetud saksofoni varju.

Plaadimaterjalile truuks jäädes on kontserdil isegi lugude järjestus sama, mis CD-l, kuid kuna kitarrist ikkagi klahvpilli teha ei saa, siis kõlas on erinevused kindlasti olemas. Võibolla on kitarri lisandumisest tingitud ka kõlapildi suhteline lähenemine Mahavoki loomingule, mis teatavasti samuti on fusioni-lembene. Lisaks fusionile ja kohatistele klubijazzi mõjudele on Tom-Tomm Kvinteti muusikas tunda ka latin jazzi hõngu. Eriti kostab see kõrvu Raun Juurikase ladinaameerika-pärasest klahvpillikäsitlusest.

Korraga toimub muusikas palju. Kui jagada bändi kõlapilt kolmeks kihiks rütmi-, akordi- ja soolopillide kaupa, siis juhtub kõigis neis kihtides kogu aeg midagi, rütmifiguurid on tihti igas kihis erinevad, rääkimata mõnigi kord siksakiliselt vastassuundades liikuvatest meloodiajoonistest. Kõike seda jälgida on ääretult põnev, kuid samas parajat intellektuaalset pingutustki nõudev ning see selgitab ehk, miks igati tantsusobilikus kohas pealtnäha täiesti tantsusobiliku muusika järgi siiski keegi tantsima ei hakka. Keerukusele vaatamata pole Toomas Rulli muusika kuivalt tehniline, esitajad mängivad seda hea fiilinguga, küllap on nad helilooja ja ansamblijuhiga ühel lainel.

Самый маленький континент и самый большой остров на планете со своими равнинами и горами, традициями и народом, который чтит их. Но отдалённость Австралии от цивилизации вовсе не помешала этой самой цивилизации добраться и до континента кенгру. И вот уже появились первые ранчо, салуны (доступные только белым европейцам), телеграф и церкви, куда отсылали так называемых "розовых" детей - полукровок, родившихся у белых и коренных жителей.

От лица такого "розового" мальчика и идёт в фильме повествование о событиях, которые перевернули жизнь  разных людей, столь отличающихся друг от друга по социальному положению и в то же время похожих друг на друга, - ведь такие чувства, как любовь, жажда власти и боль утраты, не разделяют людей на бедных и богатых, чёрных и белых.

Леди Сара Эшли, "Леди Босс" - истинная английская леди, отправляется в Австалию, чтобы разобраться со своим мужем, который занимается разведением коров, имеющих, по её мнению, только две ноги. При всей утончённости и богатейшем гардеробе, леди Сара прекрасно сидит в седле и без раздумий соглашается участвовать в перегоне скота в две тысячи голов.

Погонщик (так его все и зовут) пьёт виски и никогда не уклоняется от драки, а драк на его долю выпадает немало, потому что он один из "розовых". Чужой среди своих и свой среди чужих, он сам себе хозяин. Согласившись на перегон скота для Леди Эшли, погонщик даже не подозревает, как изменится его отшельническая жизнь.

Шесть всадников, две тысячи голов скота и бескрайние просторы Пятого континента, которые надо пересечь,  перегоняя скот для продажи его армии, чтобы  таким образом спасти единственное ранчо, не поглощённое Мясным Королём Карни. Но единственная ли это цель? Найти себя, понять и принять культуру другого народа, стать мужчиной, устранить конкурентов, ставящих ловушки на протяжении пути, а, может, просто быть счастливыми?

Этот фильм не ограничивается рамками одного конкретного жанра. Это и приключение, и драма, и даже трагедия. Яркие краски девственной Австралийской природы, народные обычаи аборигенов и песни внука шамана перенесут зрителя в доселе неизвестный ему мир. Сюжет фильма продолжительностью более двух с половиной часов движется со скоростью несущегося быка. Блестящий дуэт Николь Кидман и Хью Джэкмана дополнен игрой австралийских актёров, не уступающих им в актерском мастерстве.

Это фильм для тех, кто хочет узнать что-то новое, для тех, кто хочет почувствовать и понять то самое, да и для всех остальных тоже.

Film "Austraalia" on olemas ka Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas: http://ester.nlib.ee/record=b2506867~S1*est

Loe filmi eestikeelset tutvustust ja vaata filmi kodulehte.