SEE päev oli siis nüüd käes, SEE tund oli nüüd siis tulnud. Viru Folgi esimese päeva õhtul pidin ma lõpuks ometi näha ja kuulda saama oma aastatetagust lemmikut. Ootasin hinge kinni pidades, kas muude vanade lugude seas on üles soojendatud ka kunagi mulle nii kustumatu mulje jätnud "Tule tagasi, helmemänd", aga ei.
Ja üleüldse... kuidagi kippus kogu see kontserdielamus minust veidi mööda minema. Oli see siis teada-tuntud "vanasti oli rohi rohelisem"-sündroom või mis, aga see muusika, mida tegi tänane Pantokraator, polnud nagu päris see, polnud minu maitse. Oli veidi nagu liiga lahja, liiga sündine ja liiga vähe "traadine", ning lauludki liiga leebed-malbed.
Tagatipuks tabasin Lauri Saatpalu nö. Dagöt tegemas, vähemalt minu hinnangul kõlas tema vokaal mõneski loos liiga sarnaselt tema eelmisse ansamblisse antud panusega. Eriti hakkas see kõrva laulus "Kodukäijad", mis pärit Saatpalu enda sulest. Võimalik, et Saatpalu pole Dagöst veel lõplikult toibunud, Pantokraatori tegevus taaskäivitati ju enne, kui Dagö laialiminek ametlikult välja kuulutatud oli.
Tegelikult on Panto muidugi hea bänd. Kõik toimib, nii pillimeeste kui lauljate kui terviku koha pealt. Aga jah, see tervik pole (enam) minu maitse. Mine tea, kas aastatega on teises suunas arenenud ansambli väljenduslaad või minu eelistused, või on hoopis minu mälestus sellest kunagisest Pantokraatorist muutunud kuidagi idealiseerituks.
Lõpuks, kui ansambel kontserdi lõpu eel tagasi plaksutati, hakkas kõlama vana hea "Sõjalaul", kus ähvardatakse "anda tõbrastele kaigast" ja leidub muudki lustlikult sõjakat teksti. Ootusärevuses liikusin lavale lähemale. Järgnev "Vaim raiskub roojusse" kõlas praeguses ajas isegi aktuaalsemalt kui tookord, aastaid tagasi, ja ma tundsin Pantokraatoris ära selle, mis ta kunagi minu jaoks oli - üks neist ansamblitest, kes esindasid vaimse hoiakuga rokki. Rokki, kus sõnumis oli midagi enamat, kui ilusad tüdrukud, autod ja käraka-panemine. (Teine niisugune bänd oli Ultima Thule.) Niisugune vaimne hoiak läheb mulle (ja ma loodan, et ka paljudele teistele) siiani korda.
Panto jätkas veel ühe vana looga, kus "pole tuulella tubada, pahal ilmal paigakesta", kuid lõpp rikuti minu jaoks taas ära ühe uuema ja lahjema lauluga. Maitsed on erinevad, mis parata, kuid "vana arm ei roosteta" - ehk harjun minagi kunagi Pantokraatori uue kõlaga ära.
Kommenteeri