Pühapäeva päeval tutvustas Julgi Stalte muusika kaudu publikule liivi rahvariide-seeliku värve. Neil toonidel olid kohati universaalsed, kohati aga hoopis üllatavad tähendused. Näiteks punane tähendab lisaks sõjale ja verele ka priiust; oranž on ohu ja reetmise värv, aga ka loits. Must märgib põhja, kavalust ja isegi initsiatsiooni ning sinine romantikat. Eriti ootamatu sisuga on roosa, mis lääne inimesel pigem beebiriiete või blondide pikaküüneliste tibidega seostub, liivlastel aga tähendavat hoopis armastust ja kirglikkust ning liivlased pidavat seda väga palju kasutama.
Muusikalises mõttes mõjus Tulli Lum (tõlkes "Tuline Lumi") pigem jahutavana. Ei tea, kas oli siin tegu sõnamaagia soovimatu kõrvalmõjuga (suures osas koosnes ansambel Jääboilerilt "laenatud" muusikutest ning mõlema ansambli nimede kombineerimisel saame lume ja jää segu) või lihtsalt sellega, et ansambli areng näib olevat vahepeal pikaks ajaks seiskunud. Kui ma ei eksi, siis kontserdilgi kõlasid mitte uued, vaid ikka needsamad laulud, mis 9 aastat tagasi ilmunud plaadil.
Loodan väga, et nüüd algab Tulli Lumi uus tulemine ja võetakse ette repertuaari põhjalik uuendamine. Lõppude lõpuks on pikast unest suudetud äratada ju teisigi ansambleid - Pantokraator on sellest heaks näiteks. Vahva oleks, kui liivi rahvalaulud suudetaks tõeliselt rokkima (või hoopis kaasaegselt gruuvima) panna ega piirdutaks juba ammu selgeks saanud lugude esitamisega - isegi kui need on head lood.
Tulli Lum'i plaat on olemas ka Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnas: http://ester.nlib.ee/record=b1389627~S1*est
Kommenteeri