Selle sõnapaariga võiks iseloomustada läinud pühapäeval, 7. detsembril Nigulistes üles astunud kooslust Raivo Tafenau, Ain Agan ja Laura Põldvere. Oma plaadiga „Muusa" läinud aastal popmuusika valdkonnas debüteerinud Laura tõestas veenvalt, et tahab ja oskab ka jazzi laulda.
Kontserti sisse juhatades mainis Raivo Tafenau, et ta püüab rääkida vähe ja väga aeglaselt, sest ta teab, et saali kaugemas otsas on väga halvasti kuulda. Kontserdi neljandaks osapooleks kujuneski paraku Niguliste kohati liiga kajav akustika.
Muusikud tegid omalt poolt kõik, mis võisid, et kuulajal oleks huvitav ja meeldejääv kontsert. Nende endi kirjutatud ja laenatud lugusid oli kavas enamvähem võrdselt ning laenatud lood olid saanud uued huvitavad seaded, mis neilegi lauludele esitajate käekirjaga oma kordumatu värvingu andsid.
Eesti levimuusikaklassikast sai uue kõla Rannapi "Nii vaikseks kõik on jäänud", mille mõtlik ja vaikne tõlgendus arvatavasti pealkirjast inspireeritud oli ning seetõttu vähemalt tekstitruuduse mõttes originaalesituse ületas. Agu Tammeoru "Talveöö" ansambli Karavan repertuaarist oli samuti läbi teinud ümbersünni popballaadist märksa mõtlikumaks lauluks, mille eelmängu pikitud kitarrikäigud näisid olevat suguluses Lepo Sumera "Klaveripalaga aastast 1981".
Mõtlikkus ja rahulikkus olidki selle kontserdi märksõnad. Enesesse vaatamine ja meenutamine on ju jõuluajale üldiselt iseloomulikud, seega sobilikud ka Jõulujazzi sarja kuuluvale kontserdile. Hoiduti kommertsimaigulistest tüüpilistest jõululauludest, kuid samas ei mindud ka peavoolu-jazzi sissetallatud rada mööda. Pisut võõram repertuaar võimaldas publikul tähelepanu teritada ja pakutavat avatud meeltega vastu võtta, laskmata end häirida samade teoste varem kuuldud tõlgendustega tekkida võivatest võrdlusmomentidest.
Head seaded ja läbimõeldud esitus ei toetunud mitte ainult kandvatele nootidele, vaid ka kandvatele pausidele. Laura ei jäänud oma kogenud ansamblikaaslastele alla, ka tema vokaal oli doseeritud läbimõeldult, ilma liialduste ja kõhklusteta nii ettekirjutatud meloodiaid lauldes kui improviseerides. Tema esinemine jättis tugeva ja kindla mulje küpsest artistist, kes teab, mida ja miks ta teeb. Lavalolijate kolmik mõjus seetõttu ühtse muusikalise üksusena, mille liikmete kogemustepagasi erinevus ei pääsenud kuidagi mõjule.
Veidi häiriva tegurina sekkus muidu suurepärasesse muusikaelamusse Niguliste kohati liiga kajav akustika. Küllap seati heli eelnevalt paika nii hästi kui võimalik, aga reaalses kontserdisituatsioonis kippus välja kukkuma nii, et kaks instrumenti korraga või laul ja üks instrument olid ilusti kuulda, kuid kui kõik kolm üheaegselt musitseerisid, lämmatasid pillihelid Laura laulu, eriti vaiksematel ja madalamatel nootidel. Kammerliku koosseisu jaoks näis Niguliste kirik, eriti just jõulukuul ja Jõulujazzi raames algselt hea valikuna, kuid kontserdi külastamise järel ma seda arvamust enam ei jaga. Tabasin end kontserdi lõpul korraks koguni mõttelt, et kuulaksin hea meelega terve kava uuesti, aga ilma selle häirivalt kumiseva kajata. Küsimus, kas kontserdipaigana just Niguliste kirik õige valik oli, jääb.
7. detsembril kl. 19 Niguliste kirikus
Koosseis:
Laura Põldvere - vokaal
Raivo Tafenau - saksofonid
Ain Agan - kitarr
Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Jõulujazz: Meistrid ja muusa
Kommenteeri