Veel enne aastavahetuse aupauke on eesti publik kuulda saanud harvaesinevat vokaalset tulevärki. Solistidele lisaks on meie detsembrikuist muusikamaastikku üheainsa nädala jooksul rikastanud selgelt omanäolised ja rahvusvahelise mainega vokaalansamblid Rajaton, Manhattan Transfer ning lõpuks Berlin Voices.
Kui Manhattan Transferi kuulsus ja hitid ei vaja jazzisõbrale tutvustamist ning Rajatoni repertuaar moodustub suures osas ansambli liikmete endi loomingust, siis vokaalgrupi Berlin Voices puhul on märksa raskem selgust saada, milles nende tugevus ja ainulaadsus täpselt seisneb.
8. detsembri kontserdil Tallinnas Vene Teatris panen esimese plusspunktina tähele ansambli fantastiliselt sujuvat häälte harmoneerumist, niipea kui nad alustavad oma kava Billy Joeli lauluga"Piano man". Erinevad hääled otsekui kleepuksid kiht-kihilt üksteise peale, nii ideaalne näib nende kokkukõla. Tundub, et bändi hüüdlausel "Four voices, one sound" (eesti k. "neli häält, üks kõla") on oma tõepõhi all.
Järgmise laulu "Just the way you are" ajal jõuan juba vaimustuda Berlin Voices'i järgmisest heast omadusest: nad soleerivad kordamööda ning kuulaja võib oma kõrvaga veenduda, et tegemist on neljast suurepärasest solistist koosneva ansambliga.
Ilmselt on saksa külalised otsustanud oma plusspunktide summa maksimumini viia, sest pärast teist lugu asuvad nad kuulajaskonda meelitama eestikeelsete lausetega nagu "oleme kuulnud, et eesti publik on kõige ilusam ja targem maailmas", mille tenor Marc Secada püüdlikult paberilt maha veerib. Saalitäis reageerib naeru ja heatahtliku aplausiga.
Kõigile pingutustele vaatamata ei jää siiski tulemata ka miinuspunktid vokaalansambli aadressil. Neljanda laulu ajaks jääb klaverist, kontrabassist ja trummidest koosnev saatebänd vakka ning Billy Joeli "Honesty" esitatakse a cappella. Märkan, et ansambli kooskõla ei tundugi nüüd enam nii ideaalne kui algul. Teine asi, mis mind kuulajana veidi häirib, on kontserdikava ülesehitamine ainult ühele (kuigi väga heale) laulukirjutajale. Kuna laulud esimesest kuuendani on järjest ainult Billy Joeli kirjutatud, ootaksin juba vaheldust.
Vaheldust pakutaksegi mõne jazzistandardi ja paari saksakeelse laulu näol, hoidudes traditsioonilisest jõulurepertuaarist ja lubades endale alles lisaloona vihjet aastaajale: "Let it snow!". Veel paaril korral pöördutakse ka Billy Joeli lauluvaramu poole.
Kokkuvõttes on tegemist nauditava kontserdiga, kus pakutakse kuulamiseks kauneid meloodiaid ja niisama kauneid hääli, mida toovad kuuldavale ka välimuselt ilusad inimesed. "Berlin Voices" moodustub isikupärastest tugevatest solistidest, kelle hääled omavahel kenasti kokku sobivad. Nii mitmeski palas demonstreeritakse ka ansamblina vokaaltehnika kõrgpilotaaži, eriti sõsargrupilt "The New York Voices" laenuks saadud seades Gershwini laulust "Lady be good". Publiku enamikule meeldib kontsert väga ning ansamblit aplausiga lavale tagasi kutsudes trambivad mõned innustunumad fännid koguni jalgu.
Osa publikust, siinkirjutaja kaasaarvatud, oleks ehk aga soovinud rohkem tehniliselt keerukat repertuaari kuulda, nii oleks Berlin Voices oma meisterlikkust paremini esile tuua saanud. Võibolla oleks selgemalt ja veidi teisiti välja joonistunud ka tänavu detsembris Tallinna väisanud vokaalansamblite kujuteldav pingerivi. Siinkirjutaja silmis kipub põhjanaabrite Rajaton ansamblit "Berlin Voices" edestama, vähemalt seniste muljete põhjal. Vaatamata sellele, et nende kahe ansambli eluiga on ligikaudu võrdne, on Rajatoni liikmed leidnud rohkem aega panustada ansambli tegevusse ja seetõttu näib nende identiteet ansamblina tugevam ja kõnekam kui solistidest koosneva "Berlin Voices" oma.
8. detsembril kell 19 Vene Teatris
Berlin Voices koosseisus:
Esther Kaiser - sopran/alt
Sarah Kaiser - sopran/alt
Marc Secara - tenor
Kristofer Benn - bariton
Rolf Zielke - klaver
Ralph Graessler - kontrabass
Michael Kersting- löökpillid
Arvustus on avaldatud ka Jazzkaare veebilehel: Jõulujazz: Hääled Berliinist, viisid Ameerikast
Kommenteeri